367. KALEVIPOJA MÕÕK

[Kalevipoja mõõk Kääpa jões]
A.
[Ber]n[hoff], Des Kalewiden Tod und Schwert
(Verlesen in der Sitzung der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat am 9. Mai 1851.)
In dem ersten Hefte ersten Bandes der Verhandlungen der gelehrten Ehstnischen Gesellschaft zu Dorpat erwähnt Dr. Fählmann auf der Seite 40 Dorpats und seiner nächsten Umgebung als des classischen Bodens der Ehsten. Unter Anderem spricht er dort von einem nahen Bächlein, in welchem das blinkende und singende Schwert des Kalewiden liege, benennt aber sonst weder den Bach, noch die Art und Weise; wie das Schwert dahin gekommen sei. Es dürfte vielleicht von einigem Interesse sein, wenn ich der ehrenwerthen Gesellschaft kurz mittheile, was ich darüber in meinem Knabenalter gehört habe. Die Sage in ihrer grösseren Ausführlichkeit ist mir aus dem Gedächtniss verschwunden; aber wie und wo der Kalewide seinen Tod gefunden, wie und wo er sein Schwert hingelegt habe, ist mir unvergesslich geblieben. Sein Schwert soll in dem zum Gute Sarenhof gehörigen, ungefähr 38 Werst von Dorpat entfernten Keapaschen Bache liegen, der, aus dem Jegel'schen See entspringend, nach einem kurzen Lauf (16 bis 17 Werst) sich in den Peipussee ergiesst und je nach der Örtlichkeit verschiedene Namen führt: Keapa-jöggi, Kösse-jöggi, bei der Mündung Ommedu-jöggi. Auf der Rückerschen Charte ist bei der Mündung der Krug Ommedo angegeben. Dort, wo das Schwert liegen soll, heisst er Keapa-jöggi, genannt nach dem Gesinde Keapa¹, welches an diesem Bache und dem Kirchenwege zwischen Hallik und Sarenhof liegt. Auf diesem Wege nun, in der Nähe des Gesindes und Baches Keapa, erzählte mir ein sagenkundiger Anwohner die Heldenthaten des Kalewiden mit solcher Ausführlichkeit, wie ich sie sonst nicht gehört hatte. Was davon in meinem Gedächtnisse geblieben ist, fasse ich in Folgendem zusammen. Vor Zeiten war hier ein unermesslicher Wald. Der Kalewide verfolgt die Feinde hierher über den Bach, wo sie in dem Dickicht des Waldes Schutz suchen und finden. Was den Feinden in vielen Kämpfen und Schlachten nicht gelungen war, das gelingt ihnen hier durch Zufall. Umschwärmt von zahllosen und nimmer ruhenden Feinden, ermüdet von Kampf und Verfolgung, gedrückt von der Hitze des Tages und gequält von brennendem Durst legt sich der allgefürchtete Kalewide auf den Bauch nieder, um aus dem Bach zu trinken. Seine ungeheure Länge bringt ihm Verderben; denn seine Füsse reichen nah an des Waldes Saum, der die Feinde birgt. Als er eben längelang hingestreckt mit dem Munde das Wasser aus dem Bacli einzieht, stürzen die Feinde aus dem Walde und trennen ihm die Füsse mit ihren Schwertern von den Beinen. Noch auf den Knieen nimmt er blutige Rache an den Gegnern; die übrigen birgt der Wald. Hier verblutet der Held und sterbend wirft er sein colossales und gefürchtetes Schwert in eine tiefe -Stelle des Keapaschen Baches, damit es dort seine Thaten den kommenden Geschlechtern verkünde und nicht in der Feinde Händen schmälere. Freund und Feind bringt es nicht mehr herauf. Sie spannen gar einige Joch Ochsen an dasselbe und ziehen und ziehen, und heben und heben; doch wieder und wieder sinkt es, bis es endlich mit menschlicher Stimme von dem eitlen und vergeblichen Thun abräth und sich eine bleibende Ruh erwirkt. Noch lange sahen die Voreltern bei Keapa das Schwert blinken und noch heutzutage zeigt es sich manchem Glücklichen. Unterdess an dem Bache angekommen, zeigte er mir sogar die Stelle, wo das Schwert liege, nämlich eine kurze Strecke rechts von der Brücke, wenn man von der Hallikschen Seite kommt2. Es ist mir noch sehr erinnerlich, dass ich damals bis zur Ermüdung an dem Ufer bald stehend, bald liegend das Schwert mit den Augen suchte. So oft ich auch später über die Keapasche Brücke fuhr, sah ich jedesmal unwillkürlich nach der bezeichneten Stelle hin; erspähte doch keinmal des Kalewiden blinkendes Schwert.
Inland 1851, nr. 22, vg. 380—381 [< Kodavere]. Vrd. ka: Vaenlased tapavad jõest joova Kalevipoja, muist. 341.
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Ich finde das Wort auch Käpa geschrieben; dort spricht man, wie ich geschrieben habe.
2 Um sich zu orientiren, verfolge man auf der Rückerschen Charte den Weg vom Gute Hallik im Koddaferschen Kirchspiele bis zu der St. Petersburger Heerstrasse. Wo der Weg den Bach durchschneidet, ist die Brücke, rechts von derselben bachab das Schwert, links fast im Winkel am Wege das Gesinde, an dem rechten Ufer der Schauplatz. — [Ber]n[hoff].
------------------------------------------------------------------------------
[TÕLGE]
[Ber]n[hoff], Kalevi surm ja mõõk.
(Ette loetud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul Tartus 9. mail 1851. a.)
Õpetatud Eesti Seltsi Toimetuste esimeses köites Tartus mainib dr. Faehlmann 40. leheküljel Tartut ja selle ümbrust eestlaste [muistendite] klassikalise alana. Muude hulgas kõneleb ta seal ühest ligidasest ojakesest, milles lamavat Kalevi helkiv ja laulev mõõk, ei nimeta aga oja ega ka viisi, kuidas mõõk sinna on sattunud. Võib-olla pakub huvi, kui ma auväärsele Seltsile lühidalt teatan, mis ma poisikesepõlves sellest kuulnud olen. Muistend oma suuremas täpsuses on mul mälust kadunud, aga kus ja kuidas Kalev surma leidis, kuidas ja kus ta oma mõõga on ära heitnud, on mul meelde jäänud. Tema mõõk peab Saare mõisale kuuluvas, Tartust umbes 38 versta eemal olevas Kääpa jões lamama, mis, Jõemõisa järvest lähtudes, lühikese jooksu järel (16—17 versta) suubub Peipsisse ja saab vastavalt kohate mitmesuguseid nimetusi: Kääpa jõgi, Kose jõgi, suubumiskohal Omedu jõgi. Rückeri kaardil on suubumiskohal antud Omedu kõrts. Seal, kus peab lebama mõõk, kutsutakse teda Kääpa jõeks, nimetatud Kääpa1 talu järgi, mis asetseb selle oja kaldal ja kirikutee ääres Halliku ja Saare mõisa vahel. Sellel teel, talu ja oja ligidal, jutustas mulle muistendeid teadev inimene Kalevi kangelastegudest sellise üksikasjalikkusega, nagu ma neid kunagi kuulnud ei olnud. Mis sellest minu mällu on jäänud, võtan ma kokku järgnevas. Minevikus oli siin mõõtmatu mets. Kalev jälitab vaenlasi siia üle oja, kus nad metsapadrikus kaitset otsivad ja leiavad. Mis vaenlastel paljudes võitlustes ja lahinguis ei õnnestunud, see õnnestub neil siin juhuslikult. Ümbritsetud arvukaist ja mitte kunagi rahunevaist vaenlastest, väsitatud võitlusest ja jälitusest, piinatud pneva palavusest ja põletavast janust, heidab kõigi poolt kardetud Kalev kõhuli, et ojast juua. Tema kohttav pikkus viib ta hukatusele; tema jalad ulatuvad kuni metsaveereni, mis varjab vaenlasi. Kui ta parajasti enda on välja sirutanud ja suuga ojast vett joob, tormavad vaenlased metsast ja oma mõõkadega lahutavad tema jalad kehast. Veel põlvedel teostab ta verise kättemaksu vastastele, ülejäänud peidab mets. Siin jookseb kangelane verest tühjaks ja viskab surres oma hiiglasuure ja kardetava mõõga Kääpa jõe sügavasse kohta, et see seal tema tegudest tulevastele põlvedele teataks ja mitte vaenlaste kätes ei aheneks. Sõber ega vaenlane ei too seda enam välja. Nad ikendavad koguni mõned härjad mõõga külge ja üha tõmbavad ning tõstavad. Ikka ja jälle vajub ta, kuni lõpuks inimese häälega seda tühist ja asjatut tegevust maha laidab ja endale püsiva rahu kätte võidab. Veel kaua nägid esivanemad Kääpas mõõka helkimas ja veel tänapäeval näitab ta end mõnele õnnelikule. Vaheajal oja kaldale jõudnud, näitas ta [see kohalik elanik] mulle koguni kohta, kus mõõk lamavat, nimelt veidi maad paremal pool silda, kui tulla Halliku poolt.2 Mulle meenub väga, et ma seekord kuni väsimuseni kaldal kord seistes, kord lamades mõõka silmadega otsisin. Nii tihti kui ma ka hiljem üle Kääpa silla sõitsin, vaatasin iga kord tahtmatult märgitud koha poole; ei silmanud aga kunagi seda Kalevi helkivat mõõka.
1 Olen leidnud nime kirjutatavat ka Käpa; seal kõneldakse nii, nagu ma olen kirjutanud. [Muidugi vanas kirjaviisis Käpa, lugeda — Kääpa.]
2 Orienteerumiseks vaadatagu Rückeri kaardilt teed Halliku mõisast Kodavere khk-s kuni Peterburi maanteeni. Kus tee ületab oja, on sild, sellest paremal alamjooksul mõõk, vasakul, peaaegu nurgeti teega, talu, paremal kaldal tegevuspaik. — [Ber]n[hoff].
----------------------------------------------------------------------------------------------------

B.
Kalewi's Schwert
Etwa auf dem halben Wege vom Säng Nr. l zum Säng Nr. 2 — in der Mitte der Ellipse liegt das Gesinde Kääpa bei Saarenhof (dem Grafen Mannteufel gehörig) an dem Bache gleichen Namens, der aus dem See von Jegel entspringt, sich mit dem Rojelschen Bach vereint und bei Omedo im Peipus mündet. Hier, erzählt die alte Sage, liegt im Grunde des Baches, hart an der kleinen Brücke, das vielberühmte, beredte, klingende und singende Schwert des Helden, das denn allerdings verdiente am Himmel zu glänzen am Gürtel Orions (vergl. den 11. Gesang des Kalew). Der Wirth in Kääpa versicherte mir (1835) treuherzig, dass man das Schwert noch jetzt bisweilen in der Mittagssonne blitzen sehe! — Auch zeigte er mir einen Acker, wo der Riese verblutete. Als dieser einst durch den Pluss stieg, erfüllte sich an ihm der alte Fluch, nach welchem er durch sein eigenes Schwert umkommen musste. Es fuhr ihm durch beide Füsse; der Held stürzte hin und deckte das ganze Feld mit seiner Riesenleiche. Zwei Quellen bezeichnen die zwei Blutströme als ewige Erinnerung. Im nahen Walde fand ich eine Menge von altbemoosten und hochbewachsenen, parallel liegenden Hügeln, die vermuthen lassen, dass hier entweder eine Schlacht stattgefunden hat, oder dass hier ein heidnischer Begräbnissplatz (kalmud) war. Wer eine Fahrt unternähme, um Sagen zu sammeln und Zeit und Geduld besässe, würde vielleicht reiche Sagenschätze finden, die ich als Durchreisender eben nur anzudeuten vermag.
Dr. Bertram, Wagien, Ik. 12. Vrd. aga: EKnS 32, 2/3 < Kodavere, Pala v. — L. Kettunen (1911).
[TÕLGE.]
Kalevi mõõk
Peaaegu poolel teel sängist nr. l sängi nr. 2 juurde ellipsi keskel seisab Kääpa talu Saare mõisa ligidal (mis kuulub krahv Mannteufelile) samanimelise jõe kaldal, mis lähtub Jõemõisa jõest ning ühineb Kullavere jõega ja suubub Omedu juures Peipsisse. Siin, nõnda jutustab vana muistend, lamab jõe põhjas üsna väikese silla ligidal kaugelt kuulus, palju kõneldud, helisev ja laulev sangari mõõk, mis muidugi ära teenis hiilata taevas Orioni vöös (vrd. Kalevi 11. laul). Kääpa peremees kinnitas mulle (1835) puhtsüdamlikult, et mõõka veel praegu mõnikord keskpäeva päikesega võib näha! — Ta näitas mulle ka põldu, kus hiid verest tühjaks jooksis. Kui ta ükskord läbi jõe astus, teostus tema juures vana needus, mille järgi ta pidi hukkuma oma mõõga läbi. Mõõk lõikas tal mõlemad jalad läbi; kangelane langes maha ja tema hiiulaip kattis kogu põllu. Kaks allikat tähistavad igavese mälestusena kaht verevoolu. Ligidal metsas leidsin rea ammust aega sammaldunud ja kõrgeid kõrvuti seisvaid künkaid, mis lubavad arvata, et siin on toimunud kas mingi lahing, või oli siin paganusaegne matuseplats (kalmud). Kes võtab ette matka, et muistendeid koguda, ning kellel on aega ning kannatust, leiab vist rikkalikult muistendivara, millele mina aga läbisõitjana saan praegu ainult viidata.

C.
Kääpa silla juure jõele käinud Kalevipoeg alati joaman. Ühekõrra lähnud jälle silla juure juama, taga tulud vainlased ja raidnud tä kintusoaned katki ja tehnud tälle surma. Sial pillanud ta oma mõõga ja rahakasti jõkke ja piäb tänäpääväni silla all jõen olema. Piäle seda vanal ajal tastnud üks mõisahärrä mõõga välja võtta, lubanud santidelle 100 rupla anda, kui kätte suab. Pannud 8 poari härgi ette ja vedänud ju mõõga jões välja kalda piäle, siis üelnud härrä: «Meie soama mõõga isegi kätte, ei anna santidelle mitte üste kopiked!» Selle sõna piale lähnud kõik köied ühekorraga katki ja mõõk kuknud tagasi jõkke. Piäle seda tastnud viil mitmed tädä väljä võtta, aga ei jõle enäm soanud.
H III 8, 179/183 (l) < Maarja-Magdaleena, Saare v. — K. Puus (1888).

D.
Tartumaal Saare vallast jookseb läbi Kääpa jõgi. Umbes viis versta Kose veskist viib jõest sild üle, mis tuntud Kääpa silla nime all. Rahvas teab tõendada, et sellesama silla all selgete päikeseliste ilmadega olla selgelt näha Kalevipoja mõõk. Rahvas teab ka ütelda, et kui keegi julge mees rahva seast seda mõõka katsuks jõe põhjast kätte saada, et siis saabuks eesti rahvale vabadus.
E 71187/8 (23) < Maarja-Magdaleena — R. Eres (1931).

E.
Kodavere kihelkonna rahvas, kust minu kadund emake pärit oli, vestsivad kõige enam järgmiste juhtumiste üle Keapa hauas Kalevi mõõga nägemistest. Ilusa ilmaga olla mõõk ilusasti läikinud oma kuldpeaga. Palju olla ise oma silmaga nähnud. Kord tahtnud üks rikas saks mõõka välja vedada, et omale saada. Ahelad olnud ka käepidemest läbi pandud ja 12 paari härgi vedanuvad mõõga juba kaldale, kui saks hõiskama hakanud: «Mõõka minu, mõõka minu olep!» ja silmapilk vaonud mõõk endisesse hauda tagasi, kus näkineiu teda hoiab ja temaga mängib. Tihti olla ilusat valge peaga näkineidu seal nähtud.

F.
E 43168/9 < Peterburi kubermang < Torma — V. Part (1902).
Vanad mehed ja ka nooremad teavad enamast kõik rääkida, et Kalevipoja mõõk Kääpa jões on. Mõned usuvad, et vahest peab mõek jõest vasta läikima.
E 42746 (3) < Torma, Tõikvere v. — J. Moisa (1902).

G.
Üks nõid varastas Kalevipoja mõõga ära. Üle Kääpa jõe karates kukkus nõia kääst Kääpa (Kiapi) jõkke. Siis on Kalevipoeg mõõka taga otsinud. Ühel udusel hommukul läks Kalevipoeg üle Kääpa jõe, nägi, et ta mõõk jões on. Siis katsus teda sealt välja võtta, aga ei ole saanud. Siis lubanud Kalevipoeg mõõga võõrastele inimestele, ütelnud, et muud ei pea välja tooma kui kakstõistkümme paari kukkesid. Ühekorra panid juba mehed 12 paari kukkesid mõõga ette köiega. Pool mõõka juba oli jõest väljas, tea, misse üks mees ütelnud, mõõk läks tagasi jõkke.
H II 28, 653/4 (3) < Maarja-Magdaleena < Kodavere — M. Pool < Aleks Reiman (1884).
Vt. ka: E 43173/4 < Laiuse, Jõgeva v., Kurista m. — H. Tiedemann (1902). Vrd. Sitzungsberichte d. GEG 1876, lk. 164—165. Vt. muist. 341 A.

H.
Kiapa silla ots on jões hüva sügav auk, kus Kalevipoja mõõk puhata. Selle kohta teab Kodavere rahvas järgmist: Ennemalt paistunud Kiapa silla otst jõeaugust Kalevipoja mõõk välja. Võinud näha, kui ta veest vastu hiilganud, aga nüüd ei ole teda enam sääl näha (vist on nii sügavale vajunud). Korra tahtnud üks mees 12 paari härgadega Kalevipoja mõõka veest välja vedada. Aga saanud veepinnale veetud, kui mõõk tagasi vajunud. Enam ei ole kätte saanud.
E 48887/8 (2) < Torma < Kodavere — M. Sild < Kusta Olesk (1913). Vt. ka: ERA II 14, 585 (9) < Kodavere, Ranna v., Omedu k. — P. Ariste < Otto Mägi, 73 a. (1929); ERA II 193, 95/6 (35) < Torma, Avinurme v., Tõnusaare k. < Adraku k. — A. Hallik < Mari Pärn, 70 a. (1938).
Kiäpä jõest paistnud ta mõõk neljaba õhtuti välja. Viidud seitse paari härgi ja hakatud välja vedama. Juba hakanudki liikuma, saadud ju serva, üks ütelnud: «Nüüd, kurat, tuled!» Sel korral aga kukkunud kohe tagasi, miks kurja nimetas.
EKnS 32, 2 < Kodavere, Pala v. — L. Kettunen (1911).
Trükitud: M. J. Eisen, Tartumaa Muinasjutud, lk. 13—14; O. Loorits, Vanarahva pärimusi 1934, lk. 90; 1936, lk. 105.

K.
Mõõk olnud tal nõnda suur, et seitse paari härgi ei jõudnud kuhugile liigutada. Kiäpä jõest ta paistab, kui ilus ilm on. Tudengidki käinud siin kord vahtimas. Sest kohast on jõgi hirmus sügav. Sinna ei usu keegi suplema minna.
EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. — L. Kettunen (1911). Trükitud: O. Loorits. Vanarahva pärimusi 1936, lk. 105—106.

L.
Kiäpa jõel, siäl piäb olema Kalevipoja mõõk. Kiäpa silla juurel. Kes sisse läheb, lõikab jalad ära.
ERA II 14, 580 (18) < Kodavere, Ranna v. ja as. — P. Ariste < Villem Paju, 75 a. (1929).

M.
Kiäpa jõest lähnd Kalevipoeg läbi. Vaenlane on ära haavand. Kalevipoeg pand mõõga vette. Üks mõisahärra tahnd välja vedada, kuus paari härgi pand ette, aga põle saand. Kui hele päev on, siis paestab ära jõest säält.
ERA II 14, 557 (17) < Kodavere — P. Ariste < August Saar, 47 a. (1929).

N.
Kalevipoja mõek üeldi Kiäpa jõen olema. Sial silla juuren olema, mine tia, kus. Olema nähtud seda mõeka, kuldmõek olema. Tämä olema vahel välja püüetu, siis heliseva ja kaduva. Kes tiab, kes need ülemad on tal, aga kätte ei anna. Näitab ennast kõrra ja heliseb ja kaub. Kui ta õleks kätte antu, ega see siis enam sial õleks.
ERA II 295, 343/5 (2) < Kodavere, Pala v., Assikvere k. — H. Vint < Leena Priks, 82 a. (1941).

O.
Kääpa jõel on Kalevipoja mõõk. Ennemalt inimesed rääkisid, et hiilgand, kui päe paistnud.
RKM II 48, 93 (2) < Kallaste raj., Kokora k/n. (Kodavere) — S. Lätt < Sohvi Sepp, 83 a. (1954).

P.
Kalevipoeg läks suure musta täkuga Kääpa jõest läbi ja pillas selle mõõga sinna sisse. Mõõk läks sisse. Hakkas seda mõõka otsima — raske mõõk, läks põhja, sogas vee ära. Seal Kääpa silla juures on sügav ja alati segane, aga selge ilmaga kuldmõõk läigib.
EKRK I 4, 120 (35) < Jõgeva raj., Prossa - I. Sarv ja E. Veskisaar < Marie Kons, 49 a. (1952).

R.
Kalevipoja mõõk olema Kiäpä jõen.
Kaiu jär'v õl'i kaalani,
Peipsi jär'v ol'i perseni.
ERA U 266, 243 (17) < Kodavere, Pala v., Assikvere k. — A. Univere < Leena Priks, 79 a. (1939).
Vt. ka: Vete sügavused, muist. 329.

S.
Kalevipoja mõõgast
[Küsimus:] Kas ta on midagi kuulnud Kalevipoja mõõgast? Üsku oli seda juttu, et kuldmõõk on olnud. See on peratu suur olnud, ikka oma kondi ja kere järele.
KKI 20, 504 (19) < Jõhvi raj., Illuka k/n., Ohakvere k. — R. Viidalepp < Johannes Lettermu, 76 a. (1955).

T.
Kalõvapoig olõvat Kääpa jõõn ollu. Timä olõvat siia uma mõõga kaotanu. Nüüd olõ-õi siin joon inämp vettki. Olõ-õi mõõka koskilt leüt.
ERA II 160, 320 (9) < Põlva, Võru v., Kääpa k. — I. Daniel < Kaarli Huma, sünd. 1853. a. (1937).

368.
[Kalevipoja mõõk Peipsis]
Kalevipoeg õli kautand oma mõõga Peipsi. Tõinekord õli läbi tuld ja siis õli omad jalad maha lõikand. Siis õli tuld Kuremäele, siin on veel präiga tema põlvenödikate augud. Siis õli läind tõisepoole Kivinõmme ja sinne surd. Sääl on veel praiga Kalevipoja nõmm. Säält kaivati ja leidasid luid, hiiglasuuri ribiluid. Need õld nagu maailma loogad. Ei tea, kas õli mõne looma vai inimese.
ERA II 125, 89 (48) < Iisaku, Illuka v., Puhatu k. — M. Tarum < Mihkel Kalkmann, sünd. 1861. a. (1936).