373. KALEVIPOEG PÕHJUSTAB TAIMEDE TEKKIMIST
[Kalevipoja juuksed]
A.
Valged pikad sooheinad, milledel valge topp otsas on, nimetatakse Kalevipoja juuksed. Ka nimetakse teda oma valge karva pärast jänesekarvadeks.
E 47612 (3) < Simuna — V. Rosenstrauch (1911).
Vt. ka: E 41959 < Laiuse, Laius-Tähkvere v. — J. Remmelg (1901).
Vrd. Reasvere Kalevipoja säng, muist. 186 A.
B.
Kalevipoja juusteks nimetati niisukesi valgeid tuttisi, mis kasvasid vesistes kohtades. Neis midagi muud ka ei tia, kui et Kalevipojal oid niisukesed juuksed. Kääpa jõe äär, kus ta suri, old vesine ja siis sinna, kus ta juuksed old, kasvand ka niisukesed valged tutid. Nüüd pika ajaga on need üle maa kasvand igasse niiskesse kohta.
ERA II 199, 491 (51) < Koeru, Liigvalla v., Rakke al. < Liigvalla m. — L. Priks < Liisa Kumma, sünd. 1869. a. (1938).
Trükitud: O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II. lk. 20.
374.
Kalevi koorma ase
Võnnu kihelkonnas Ibaste mäe peal on üks väikene kuusemetsa salgukene, mida Kalevipoja koorma asemes kutsutas. Ta saanud sedamoodi sinna: Kalevipoeg vedanud Moisekatsi metsast talve ajal hagu üle Lääniste jõe. Selle koha peal aga läinud temal regi katki ja koorem jäänud sinna maha. Olnud kuuseoksad, millel käbid (kukud) küljes olnud. Nendest pudenenud seemned välja, mis kasvama hakanud, kuna muist hagu suve ajal karjalapsed ära kandnud ja muist mädanenud. Et aga sääl kõva kuiv savine maa on, ei ole puude kasvul mingit lopsakat kasvamise jõudu, vaid on kängus ja kägaras.
E 30572/3 (16) < Võnnu — J. Rootslane < Eduard Rootslane (1897). Trükitud: M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk. 12 (11); M. J. Eisen, Tartumaa Muinasjutud, lk. 13.
Vt. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 324.
375.
Higitilgad
Tihti teinud Kalevipoeg nii tööd, et pää otsas auranud ja nahk higistanud. Kord oli ta kaua aega künnud ja kündmisest nii palju vaevatud ning väsinud, et enam sõrmeotsagi ei ole jõudnud liigutada. Nii istunud siis Kalevipoeg suure kivi otsa maha, et natukene väsimust puhata. Kivi otsas istudes tilkunud rasked higitilgad tema otsa päält maha paksu rohtsse. Pärast aga hakkanud Kalevipoja higitilkade asemele karuohakad kasvama, ja praegu leitakse neid igalt poolt üle maa, kus neid mõnes kohas silmaveeohakateks kutsutakse.
Enamiste kasvavad karuohakad ikka kivide ümber.
E 51004/5 < Säärde, Voltveti v. — J. P. Sõggel < Henn Piil (1910). Vt. ka muist. 210.