Kalevipojast
Üks noor kangelane, kes juba nii tugev oli, et mullika savast kinni võttas ja jõkke viskas, otsis omale vastalist. Ta läks kohe sortsilaste juure ja küsis tarvilikku vastalist. Sortsilastest ei olnud muud kedagi kodu kui vanamoor. See ei hakkanud ise temale vasta, vaid käskis vastalist ootada.
Noormees ootas kuni õhtuni, siis lülivad seitse sortsilast kodu, silmitsesivad noort meest ja hakkasivad sööma. Noortmeest pandi ka sööma, et täie kõhuga parem võidelda oleks. Söögilauale kanti seitse tegu leibi ja kõik söödi ära. Noormees aga nii ablaid sööjaid nähes ei tahtnud kudagi süüa, vaid jäi tühja kõhuga. Talle juhtus kogemata meele vanasõna «Kes vähe sööb, see vähe teeb», ja hakkas kartma, et ta ära võidetud saab. Teda ei lastud ka minema, vaid pidi sortsilastega ööse veel ühes voodis magama. Seitse sortsimeest heitsivad ühte voodi ja seda noort meest võtsid ka. Pea uinusivad kõik magama, aga noormees mitte. Temal ei tulnud uni silma, aga sortsilased magasid magusaste ja peerestasivad sealjuures nii kõvaste, et noormees [visati] ühe perse päält tõise perse pääle, et ta nii väsind oli, et uimaseks jäi. Korraga viskas teda üks kange hoop põrandale. Noormees sai nõnda kõvast haiget, et liigutada ei saand. Nüüd, kui ta väsimisest ja valust toibus, pani ta keskööl plagama, just otsekohe Peipsi poole, sest ta teadis, et Kalevipoeg säälpool pidi olema. Hommikul, kui ta parajaste lippas, nägi ta sortsilasi enese kannul juba olema. Ta lippas kõigest jõust ja sai Peipsi kaldale. Kaldal tuli Kalevipoeg talle vastu ja küsis: «Mis sul on?» «Sortsilased ajavad mind taga,» ütles põgeneja ja näitas käega sortsilaste poole. Kalevipoeg võttis ühe laua oma lauakoormast kätte ja läks sellega sortsilasi sugema. Aga kahju! Ta lõi sortsilasi lapiti lauaga ja [see] läks esimese löögiga katki. Sedamoodi läks ka tõise ja kolmanda lauaga ja palju rohkemgi lõi ta veel sedamoodi katki. Viimaks kuulis ta veikest häält, kes ütles: «Löö servi laudu!» Ja Kalevipoeg lõi, aga laud ei läinud enam katki ja sortsilased hakkasivad taganema. Kui nüüd Kalevipoeg oli võitu saanud, andis ta targa peaga veiksele nõuandjale, kes paljas oli, oma kuuesiilu kehakatteks. Nõnda sai siil oma okkalise kehakatte. Kui Kalevipoeg siiliga õigeks sai, võttis ta selle vastalise otsija kangelase käsile ja küsis, mis sortsilastel temaga tegemist oli. Noormees ütles, et ta sortsilastelt vastust otsinud ja nüüd nende eest põgenenud. Kalevipoeg ütles sellepeale: «Kas sina oled mõni vastalise otsija!» ja võttis teda ja õpetas kasevitstega, kudas peab vastust otsima,
H II 36, 703/5 (60) < Vaivara - J. Sildus (1893?).
Ükskord sei üks mies suve ajal piima ja leiba, kus kärblased piimakausi kallale lendamisega tädä tülitama kippusid. Sääl lei mies lusikalavaga 7 kärbläst korraga maha. Selle teo pääle mies iseennast suurustama, et tämäl nii palju ramu, et 7 kärbläst jõudas korraga maha lüüa. Mis muud, kui omale ramuvastalist otsima. Ühäst suurest metsast läbi mennes johtos ühä sauna juurde, astus sisse, kust tämäle üks vanamuor vasta tuli ja mehe kääst küsima: «Mis mies otsib?» «Omale ramuvastalist,» vastab mies. «Oota siis, vennike, niikaua kui mo pojad kodo tulevad, ja pikuta niikauast siie pengile.» Mies tegi, mis kästi, ja viskas ennast pengile, kuhu ta lühükese uinakule jäi. Varsti tulidki ka Vanapagana pojad kodo. Miest pengilt nähes vanamuorilt küsima, et kes too kärblane on ja mis ta siit otsib? «Omale ramuvastalist,» ütleb neile vanamuor. Poisid pidasivad seda naljaks ja ütlesivad: «Sellega on perastki äiga, nüüd aga tahame kõige enne süüa.» Selletarvis kulus neil tublist tünner silku ja paar tegu leiba valla, kuhu viel perast vaadivõrs õlut pääle juodi. Mies pengi pääl õli aga vaheajal üläs erkand, nii suurt süömist nähäs tuli tämäle hirm pääle, jäi aga siiski rahule ega liigutanud ennast paigalt. Pääle süömä läksid poisid lakka põõnutarna, kus tõine neist ka pengil olija kaasa võttas ja kraedpidi ülässe paiskas, tõine neist laka suu pääle, tõine tahapuale heitades miest keskpaika jättades magama jäiväd. Varsti hakkasivad poisid ninda kõvast paugutama (pierestama), et mies kahe tuule vahel pia tõise tagant jälle tõise taha lendas, kui viimaks ühäst kõvast paugust laele auk põrus, kust siis mies vargusse viisil valla puges ja põgenema pääsi. Põgenedes johtos üha järve ääre, kust enam edesi ei pääsind. Sääl nägi ta üht kalamiest paadiga, kellele siis oma häda kurtas. Kalamies ütläs: «Siin ei avita enamb muu nõu, kui piame ennast partideks muandama, siis kesk järvele ujuma.» Varsti selle järel jõudsivad ka Vanapagana pojad jälgide müödä järve äärde, kus tõine tõisele partisi näitas, et tõine sääl kesk järve neist tagaaetav ongi. Kõhe andas tõine neist nõu järve kuivast juua, mispääle ka tõine kõhe juama hakkas ja niikaua jõi, et jua vesi tagantkaut vällä kirises. Et seda viga parandada, saatas ta tõist õlekubu tuama, mis näväd siis tahaõtsa toppisivad, et vesi läbi ei nõrguks. Järv hakkas jua kuivast saama, kui korraga üks varblane kulli iest ennast nimetud õlekubu peitas. Sääl tartsas Vanapagana poig naurama, kus tämäl vesi suust ja ninast järve tagasi juaksi. «Sie vesi on solgitud ja ei kõlba enam juua!» ütlesivad Vanapagana pojad ja läksivad oma tied. Sedaviisi pääsi mies viel eloga.
H II 37, 298/301 < Jõhvi, Toila v. - V. Otto (1892).
Karjapoiss jõumehest
Ennevanast hoidand ühe jõe ääräs metsa sees karjapoiss karja. Ühel ilusal hommikul ilmus tõinepoole jõge üks lihunik ja hüüdnud poisile: «Kas loomi müüä on?» Poiss vasta: «Ei õle.» Aga lihunik ütel: «Müü see pull vällä, ma annan hea raha.» Poiss este kõhkles, aga viimast õli nõus ja müüs pulli (sõnni) 15 ruplaga lihunikule maha. Aga kuda nüüd saab sõnni teisepoole jõge ehk raha tõisepoolt siie, mõtleb poiss. Lihunik poisile: «Mina panen raha kontsu sisse ja viskan üle jõe. Sina võta pulli savast kinni ja viska üle jõe!» Poiss naerab, et: «Kas mina jaksan sõnni üle jõe viskada, see on juba mitu korda minust suuremb?» «No ega senest kedagi, proovi aga!» Poisike hakkas naljapera proovima, võitas pulli savast kinni ja viskas pulli nagu mätsiku üle jõe. Lihunik viskas raha vasta, võttas sõnni ja läks menema. Kui lihunik sai mend, hakkas poiss mõtlema: «Kas mina pean siis karjas käima, kui minul ninda pali ramu ja 15 rupla raha taskus! Mina jätän loomad metsa, küll nad isegi õhta kodu lähvad.» Kuda mõeldud, ninda tehtud. Poiss võttas kõvera konkskepi kättä ja hakkas mööda jõeäärt edesi menema. Kui tämä umbes kaks tundi õli käind, leidas tämä purded jõe pääl. Poiss mõtles: «Kaua ma siinpool jõge ikke hulgun. Ma õige lähän üle jõe.» Läks üle jõe ja hakkas veikest teerada mööda metsa poole menema. Päike hakkas juba veerema, kui ta enese ees nägi veikest metsamajakest. Maja ees istus vana küürus vanaeit. «Tere õhtast, vanaema!» algas poiss. «Jumalime», vastas vanaeit. «Kust noormees tuleb ninda hilja õhta?» Poiss räägib vanaeidele, et on suur ramumees ja lähäb laia maailma rändama ja vastast otsima. Nüüd aga tahaks öömajale jääda. Vanaeit kiirest lubama. «Minu pojad on küll kodunt välläs, näväd on ka ramumehed. Hommiku siis hakkatagi ramu proovima.» Poisil hea meel, et saab ramu proovida, ja jäi ootama. Õli juba kaunis pime, kui pojad kodu tulivad. Tulivad tuppa ja vanaeit hakkas lauda kattama. Suur pada õli lees, vanaeit võttas suure sõnnikuhargi, lei sene pada ja tõstas poole mullika lauale. Suur kiimist
nuga õli, miiga vanaeit mullika katki lõikas. Poisid istusivad sööma ja palusivad võõrast ka jaule. Karjapoisil õli kole küll niisikese suure laua taha istuda ja mõtel, et mis senest küll vällä jääb. Kes sene suure lihahunniku nahka paneb. Poisid hakkasivad suure isuga sööma, karjapoiss näris nagu hiireke kõrval. Vanamoor sunnib aga poissi söömä, et: «Söö ja söö, mis ramumees sa õled, kui sa süüegi ei jaksa.» Poisil juba kõht ammu täis, kuhu sa heng ikke sööd. Vahib vähä aja pera, et laual ei õlegi enamb muud, kui vanaeidele paar konti kolada. Poisid pistasivad kõik sene poole mullika kinni. Olivad söömise lõpetanned, vanaeit kohendas poludile aseme. (Poludi laius õli seinast seinani umbes süld maad.) Vanaeit poistele: «Nüüd on kõhud täis, nüüd hakkaga magama. Hommiku siis hakkaga maadlema.» «Kas see pisike mees on ramumees?» imestasivad poisid. «Ramumees neh,» vastas vanaeit. «No siis saab hommiku ramu proovida,» rõõmustasivad poisid. «Lähmä aga nüüd magama.» Poisid läksivad poludile tõine tõise seina äärä ja veike ramumees ronis keskele. Poisid õlivad õhta söönd värski liha kõhud täis ja neil hakkas seest täis ajama. Päivä hulkumisest õlivad väsined ka ja jäiväd norinal magama. Karjapoisil aga uni ei tuld. Tämäl pea mõtteid täis: «Mida ramumees olen mina neie kõrval ja mis saab hommiku.» Sedasi mõeldes poiss kuulas, kuda tõised norskasivad. Ühekorraga üks ramumees peeretas. Pauk kostus nagu pikse mürin ja poiss veereb nagu vaalikaikas tõise seina, tõise ramumehele sumadi vasta selga. Ei tea, kas põrutas seda natuke, kui pomm selles plahvatas ja poiss veeres jällä virinal tõise seina. Kui poiss korda 10 tõisest seinast tõise õli veerend, juhtus paukudest ninda pali aiga olema, et poiss sai poludilt üles kargada ja hakkas pooluimaselt ust otsima. Kui tämä uksest õue õli pääsind, andas tämä jalgudele nõu. Hommiku, kui ramumehed üles erkasivad ja poissi ei õld poludil, saivad kõhe pettusest aru ja hakkasivad poissi taga ajama. Poiss jooksis kuni lõunani, siis jõudas ühe mäekingule ja tahi natuke puhata. Taha vahtides nägi tämä, et tagaajajad kannul. Mis nüüd teha? Kange väsimus, edesi ei jaksa menna, ja nähä, et neie eest enamb ei pääsi. Korraga nääb tämä kole suurt meest mäekingu poole tulema. See õli Kalevipoig. Poiss Kalevipoiga paluma, et see päästaks tädä tagaajajate käest. Kalevipoig jäi mõtlema, mõtles, mõtles ja ütles: «Kuhu ma sinu panen. Siin püksitaskus on 12 tosina saelaudu ja siin taskus on 12 tosina saelaudu.» Võtab viimast poisi karvust kinni ja laseb poisi püksiaugust püksisäärä. Tagaajajad aga seda nägivad ja hakkasivad Kalevipoja käest poissi tagasi tahtuma. Kalevipoig aga poissi tagasi ei andand ja asi läks löömisest. Kalevipoig peksas ühe taskutäiä laudu jõumeeste pähä purust, aga näväd ei andaned veelgi alle. Siis kuuli Kalevipoig üht lindu puu oksal laulamas: «Servi lauda, servi lauda!» Nüüd hakkas Kalev serviti lauaga lööma. Siis sai tämä juba kaks korda ühe lauaga lüüa. Siiski peksas tämä pooled lauad taskust veel purust, enne kui võitu sai. Sene lahingu ajal aga tuli Kalevipojal kole kärgatus kuuldavale, mis poisile küll suurt häda ei tehend
, kui poole pea juuksidest puhtast pühkis. Kalevipoig lasi siis poisi püksisääräst vällä ja ütel: «Ära sa enamb kelmide küüsi mene!»
ERA II 177, 252/60 (8) < Jõhvi, Kohtla v. ja k. - E. Mets <1937).
Muinaskangelased
Muistsel ajal elanud üks mees, kes ihujous ning keha tugevuses kuulus ning oma ümberkaudses paikades ilmsarnastamata olnud. Nimetud mees läind kord reisima ning vastolist otsima, kellega kehakanguse ja käekuntsti osavuses rabeleda sünniks. Kui ta joa kaua oli reisinud ning sarnast vägimeest järele pärind, juhatadi ometi viimate meie reisija ühte vana onnikesese, kust ta sisse astudes ühe 200-aastase vanamoari leidis ning kohe oma tarvituse järele päris. Vana raugake teatand aga mehele, et temal kaks sarnast poega olla, kes ehk tema soovi täitma saavad, aga praegu mitte kodu, vaid mets jahi pial olla ning õhtuks kodu tulema saavad. Seda kuuldes olnud mehel meel hia, et ometi kord oma siatud märgile jõudis. Õhtuks jõudnud mehed kodu ning vana rauk valmistand ka suure päeva vastu teekindlat kehakinnitust, aga ime, mis meie vägimehe püksid juba vabisema pani - vanaeit valmistand paar tugevat põtra õhturoaks ning piale kehakinnitust pole muud kui jämedamad kondid järele jäend, millega aga meie vägimees tugevaste paar kuud oleks toidetud saand. Piale söemist aga hakatud võeralt asja järele perima ning lõpnud sellega, et eestuleval päeval Sirtsisoo servas jõudu saab katsutud. Puhkamise aeg jõudnud kätte ning saunamehed visand kohe keskel palja pormandule sirevele maha, kus aga ruumipuuduse pärast võerast taha seinapingile sunnitud. Pisut aja puhkamise järele täitnud teine saunik tohtri käsku ning meie vägimees saand kui pitkse põrutusest üles äratud. Ei olnd veel see hirmuvärin vägimehe kehast kadund, kui juba teisest saunikust põrutud sai ja nii valjuste, et meie vägimees pingilt maha põrus. Sellega oli mehe tugevus ja julgus keik saapasääres ning muud nõu ei voind enam üle jäeda, kui kohe ära pageneda kus see ja teine. Hommiku tousevad saunikud ülesse ja leiavad, et vastane ära joast, ja pahandas tugevaid mehi nii väga, et kohe lähemalt veski ümber sai lükatud, kivid ära võetud, lingu otste pandud ja võera järele aetud. Kahe päeva tagaajamise järele sai juba võeras tabatud, aga ometi meie vägimehe õnneks juhtus vana muinaskangelaine Kalev parajaste vastu tulema. Vägev mees läind Soame mere kalda poole tonti tapma ning olnud selle tarbeks viissada saelauda selga voetud. Vägimees Kalevit paluma, et teda surmast piastaks. Kalev kuuld ka palvet, võtnud mehikese ning pist oma kuue karmani
. Jällegi saunikud vihale äritud ning hakkavad Kaleviga tülitsema ning viimaks sõda lahti. Saunikutel tublid taplusriistad ligi ning lasnud Kalevile pihta, et paari penikoorma piale lingukivi vingumine ära kuuldud. Kalev laamind aga lapeti laudadega saunikuid, kus aga palju kallid tammelaudu lõhutud saand. Õnneks juhtund aga siil vägeva meeste sõda silmitsema ning käskind Kalevit serviti lauda lüüa. Kalev täitnud käsku, kus aga kohe saunikud joaksu pistnud. Siis hüüdnud Kalev meest, kes tapluse ajal hiad nõu annud, et teda tubli sõna eest tänada võiks. Aga siil vabandand, et ta alasti olla ning sellepärast ei julgeda tulla, aga Kalev luband mehele kasuka anda ja siil ronind põesast välja, kus aga Kalev oma kasukanurgast tüki tõmmand ja siilile ümber keerand. Nii saand siis siil endale okkad selga, aga vägimehest pole muud kui paljad rusud Kalevi tasku järele jäend ning sellega on lugu lõpetud.
H III l, 510/2, 509 < Iisaku, Tudulinna v. - J. Pikkat (1889).
Ramumies otsis omale vastast võitlemaie. Läks metsa hulkumaie, tuleb vasta suur maja, huav ümber. Ramumehele tuleb majast vanamoor vasta. Küsib, kas on mehi majas, kellega saaks hakkada ramu katsumaie. Vanamoor vasta: «On ikke. Õhtast tuleb kaks miest metsast jahilt.» Ise keidab ühes katlas karu, tõises põdra. Mehed tulevad ja süevad kõik sene liha nahka. Lai penk pannasse üle tua. Tõine jahimies heidab tõisepuale serva magama, ramumies pannasse keskele. Kui üks poiss pierestas, siis ramumies lendas vasta tõise perset, ja kui pierestas tõine, siis lendas jälle tagasi. Mies lõi kartama, ja õli kuuvalge üe, tämä pani menema. Mehed ärkavad, vahivad, et läheb. Üks viskab suure nuiaga. Ramumies haarab nuia oma pihku ja vot ei saa enamb käe küljest lahti. Raske nui, ei pääse edasi ka. Eks tule Kalevipueg vasta, kaksteist tosina saelaudu seljas. Ramumies paluma: «Armas Kalevipueg, aita mind!» «No puge minu püksi!» Mehed jõuavad sinna ja küsima, et: «Kuhu see mies kadus?» Lähvad ka kõhe Kalevipojaga riidu. Kalevipoig peksab lappi laudu oma lauad pualest, aga sarvikutest võitu ei saa. Siil jälle hõikab põesast: «Servi laudu, servi laudu, siis saad võitu!» Kalevipoig tieb, kuda siil õpetab ja saabki võitu. Siil on alasti põesas ega julge lagedale tulla. Kalevipoig viskab oma kasukakrae siilile, et säh, kata ennast!
ERA II 166, 358/60 (37) < Iisaku khk. ja v. < Illuka v. - A. Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937).
Suured ramumehed
Kord olnud K... mõisas üks moonamees väga suure ramuga. Tema teinud, mis ta tahtnud, ükski pole tohtinud temale miski ütelda ega midagi teha, sest et tema oma ramuga keiki hirmutas. Kubjas kaebanud härrale: «Tema ei kuule minu sõna, teeb, mis tahab.» Härra ütelnud: «Mine väljale, vaata, kui tema künnab, löö teda kepiga ja tule ise välja!» Kubjas läheb, vaatab, tema künnab, ja lööb kaks kord kepiga mööda pead ja hakkab ise jooksma. Ramumees vaatab, ei näe kedagi käeriista. Viimaks võtab kahehobuse vankri tiislist kinni, ja viskas õnneks nii kõvast, et vanker üle kubja pea läks. Kubjas läks mõisa, rääkis seda lugu härrale. Härra mõtles: «Kui temal nii suur ramu on, siis ma võin temaga raha teenida.» Härra läks M... mõisa pidule ja kiidab seal: «Minul on nii suur ramumees, et teil kellelgi vastulist ei ole.» M... mõisa härra ütles: «Minul on ka,» ja läksivad vaidlema. Viimaks vedasid kihlu 500 rubla peale. Ja lasti ramumehed senna tulla ramu katsuma. M ... mõisa ramumees ütles: «Hakkame võitlema!» Tema nägi, et teine tugevam on, lootis, et saab kavalusega teisest üle, aga K... mõisa suur ramumees ütles: «Võitlemisest on enne teisedki viga saanud, proovime muidu.» Ja ütles: «Võtame neli viina-aami, kaks kummagi poole kaendla, ja viime vabrikutrepist üles.» Teine ei tahtnud seda, vaid tahtis ikka [hakata] võitlema, ja viimaks hakkasid. M... mõisa ramumees püüdis kavalusega teist maha saada, pani jala taha ja püüdis teist lüüa, aga suur ramumees keeras - ja teise jalaluu läks katki, ise ütles:
«Eks mina öölnud, sellest on teised ka viga saanud.» K... mõisa härra võitis 500 rubla, sest andis ramumehele 100 rubla vaevapalka. Ramumees nägi, et tema võit oli, mõtles: «Misperast mina pean tööd tegema, ma võin muidugi läbi saada.» Siis läks mööda ilma hulkuma ja ramumeest otsima, käis mitu pääva teed, ei leidnud kustkiltpoolt vastulist. Viimaks sai metsas ühe veikese maja juurde, läks senna sisse, vaatas ümber, nägi viimaks - üks vana naene istus nurgas. See tuli välja ja küsis: «Mis teil, külamees, tarvis on?» «Mina otsin ramumeest omale vastu, aga ei leia kustkiltpoolt.» Naene ütles: «Minu poegadel on ka natukese, aga ei ole nüüd kodu, oota niikaua, kui kodu tulevad, siis võite proovida.» Ramumees palus süüa.. Naene tõi toidu laua peale ja käskis meest sööma hakata. Ramumees istub laua ääre ja vaatab toidud üle. Imeks pannes nääb: toovritäis piima, tünner silku, kuus leiba. Ehmatas kohe ja mõtles: tema pojad vist söövad nii palju. Mees sõi, aga ei saanud aru, et toit vähenenud oli. Kui söönud sai, heitis magama pingi peale, sest pitk pink oli üle maja seina pandud. Jäi magama. Aga äkitselt kuuleb kõva kohinat väljas, vaatab aknast - kaks meest tulevad, teine tuleb tühjalt ees, aga teine tuleb taga, kaks palgijämedust kuuske ladvapidi teine teises käes, veab taga. Ramumees vaatab ja mõtleb: ei need ole inimeselapsed, vaid Vanapagana pojad. Ja hakkas jälle pingi peale. Mehed tulevad tuppa ja küsivad ema käest: «Mis mees see siin on?» Ema kostis: «See otsib ramumeest omale vastu.» Teine poeg ütles: «Sööme estiks ja laseme leiva luusse, siis võime katsuda, mis mees tema on.» Ema kandis toidud lauale, pojad hakkasid sööma. Ramumees vaatab pingi pealt imestades, sest toitusid oli poole rohkem kui temal, aga kui söönud saivad, oli keik otsas. Siis läksivad magama, teine hakkas teise pingi otsa peale, pead vastu seina. Ramumees jäi kahe vahele. Ükskord kuuleb tema otsekui mürinat teisepool pingi otsas ja peaaegu lendab tema mööda pinki vastu teist. Seal oli niisamasugune heal kuulda ja tema lendas jälle vastu teist. Kui mitu korda oli sedamoodi käinud, tõusis viimaks maast üles ja hakkas jooksma. Jooksis palju maad. Viimaks jõudis Peipsi järve äärde ja läks seda serva mööda edasi. Korra vaatab tagasi ja näeb: Vanapagana pojad tulevad järele. Siis juhtus temal meelde, et need jälgedelt haisu tunnevad. Siis hüppas põlvest saadik järve ja jooksis vee sees. Korraga vaatab ette ja näeb: üks määratu suur mees tuleb järvest kaldale. Tema jooksis selle juurde. See oli Kalevipoeg, tuli järvest läbi - 12 tosinat tammelaudu kummalgi pool õlal, ja ütles: «Kae loisku
, ära kastis minu oisud märjaks!» See küsis ramumehe käest: «Mis sa jooksed?» Ramumees kostis: «Vaata, need Vanapagana pojad ajavad mind taga!» Kalevipoeg pani teda oma püksitasku. Pagana pojad jõudsid senna ja küsivad Kalevipoja käest: «Kas see suur ramumees on siin?» Tema ütles: «Ei ole.» Aga teised leidsid taskust ja tahtsid vägise ära võtta. Kalevipoeg vihastas ja viskas teise lauapakiga teist. Ja nad surid mõlemad. Siis võttis nende jalgadest kinni ja viskas nende surnukehad järve, kus nad aegamööda mädanema laksivad ja imelikud elajad välja tulivad, millest viimaks kiisid saivad. Siis võttis ramumehe taskust välja ja ütles: «Eks nüüd oleks sinu elu otsas olnud, kui mind siin ei oleks olnud. Ära enam ilmaski vastulist otsi. Vaata, sina olid teiste inimeste hulgas ramumees. Ja nemad olid üle sinu ja mina olen üle teie keikide. Nüüd mine ja hakka tööle.» Ramumees läks senna mõisa, kus enne oli, ja hakkas tööle ega hakkand enam kellelegi vastu.
E 19067/72 < Viru-Nigula - J. Tarum (1895).
Eesti muinasjutt ramu meestest
Mina olin tänava kevade Kõldu külas Oru Jaagu talus rätsepatööl (küla on Kavastu vallas Haljala khk.). Talu rentnik Juhan Reeberg jutustas mulle, kui ramumeestest meil parajate jutt käsil oli, 8. mail 1894 ühe jutu, mida ta oma isa Jüri suust olla kuulnud. Jutt oli mulle väga tähtis, ja Juhan old 20-aastane, kui isa rääkind. Jutt [järgneb] isa sõnadega. «Meie vallas Kavastus on ka tugevaid mehi, nagu Mälla Jaan ja paar teist viel. Ei leidnud siit ligidalt enestelle vastast, ehk küll kõik kõrtsid läbi käisid. Saivad viimaks kuulda, et teinepool Rakvere Anguse külas üks mies piab olema, kellest ükski lasi ei pia saama. Läksivad ka kolmekeste kuhe Anguselle. No ei ole selle vasta sääl saand, ei võideldes ega vägipulgaga. Tulivad mihed tagasi ja siunasivad: «Mis sa röögatumba
inimeste kirja lued! Justkui tuanurgast võta kinni, mitte liigugi!» Sestsaadik jäivad mihed nagu lotsi
, kui nägivad, et «kange sõnni kehitajat» ka ilmas on. Eks ükskord ole ka siin maal üks kange mies old. Ei ole keski teise kääs pidand. Läind viimaks õige mööda ilma kuukama ja vastust otsima. Ena, eksinud mehikene suure metsa sisse ära. Õhtu ieli saand ühe suure maja juure välja, kus pereeit üksi kodu old ja lient kietand. Ramumies palund süüa ja öömaja. Eit tuond suure vaagnaga, nagu puole vakaga lient ja kolm suurt leiba nagu tõllaratast lauale. Ramumies süönd vatsa täis ja öölnud: «Aitäh, eidekene, hea kõhutäie iest!» Eit vastand: «Meie mihed panevad igaüks ike viis leiba nahka, sina ei saand puoltki leiba otsa. Küll oled aga närp,» ja teind ka eksijalle õlgedest aseme põrandalle. Läbi une kuulnud ramumies, et maa müdisema ja maja kogu põrandaga värisema hakand. Ärgand ülesse ja saand aru, et müdin aiva ligemalle tuleb. Hirmuga pugend ta õlgede sisse ja piilund, kuda kaks koledat suurt miest tuppa tuld, kummagil määratumad piitsad õlal ja veskikivid viel plihude
otsas. Piitsad riputatud varna ja hakatud süöma. Süönd, et ramumihel hirm tuld seda nähes. Siis pugend teised ka põhku magama. Enne magamajäämist nuuskind teised ninaga viel ja pomisend: «Nagu ristiinimese haisu oleks täna tuas?» Siis jäänd norinal magama ja hakand kangeste pierestama. Lasknud nii kõvad kärakad, et pierestamise tuul ramumiest üle tua põranda teise seina ääre viskand. Sääl magand teine suur mies, sie tõmmand sääl jälle oma rabapüssi lahti ja mies lendand üle tua jälle esimise selja taha. Sedaviisi luopind miest kõik see üö ühest seinast teise, kunni hommiku ieli mehike uksest välja saand karata ja metsa punuda. Metsa müöda silides leidnud ta ühe jalgtie ja lülind seda müöda easi. Vanaeide pojad ärgand aga siiski ukse kolina peale ülesse, äimand
piitsad varnast õlale ja punund põgeneja järele. Ramumihel old juba väsimus kääs, kui iespoolt raskeid müksusid kuuld, otsekui tauks kiegi, et maapind aiva kõikund. Põrutamine läind ikka tugevamaks, kunni ramumies viimaks üht ilmatu kolakat miest näind eneselle vasta tulema, kellel kolmteistkümmend tosinat saelaudu seljas old. Ramumies hakand lauakandjat paluma, et teda tagaajajate kääst ära päästaks. Suur kolakas pistnud mihe nagu pisikese pulga oma püksitasku. Juba oldki ka tagaajajad sääl ja hakand aga kohe suurt miest piitsadega virutama. Suur mies pidand esmalt asja naljaks, aga kui viimaks näind, et kummagil enamb uitu peas põle old järele jätta, hakand laudadega vasta andma. Lüönd aga suure ähmiga lapiti lauaga, mis iga lüögia plärtsti lõhki läind. Lind aga laulnud ülevelt: «Sõrvi lauda, sõrvi lauda!» Mies hakand sõrviti andma, siis vast pand piitsamihed punuma. Siis tõmmand suur mies ramumihe püksitaskust välja ja küsind, kes ta olla ja mikspärast hulkuda. Kui kuulda saand, et mies vastust tuld otsima, andand mehikesele tubliste pükste peale ja käskind koju tüöle menna. Sellepärast ärgu mengu kiegi vastust otsima - küll ilmas kangemaid ka on.»
H III 17, 65/72 < Haljala - V. Klaas (1894).
Oma lapsepõlvest mäletan veel ühe jutu, mis osalt Kalevipoega meelde tuletab. Kord on üks karjapoiss härja sabast kinni võtnud ja üle jõe visanud. Sellega on tema siis üks kange mees olnud, läinud siis teisi kangeid otsima, kellega võiks oma ramu katsuda. Läinud siis metsas teerada mööda edasi, sääl tulnud üks saun vastu. Karjapoiss läinud sisse, üks vanaeit olnud üksi kodo. Poiss rääkinud oma lugu sellele, et tema üks vägev mees on, kes härja sabapidi on üle jõe visanud, ja nüüd teisi kangeid on otsimas, kellega rammu võiks katsuda. Vanaeit öölnud: «Minul on ka kaunis tugevad pojad, aga on metsas. Jää ööseks seie, kui nad õhto kodo tulevad, küll siis katsute rammu!» Poiss jäänud ootama, öhto tulnud vennad kahekeste metsast kodo, suur põdra olnud seljas. Vanaeit rääkinud neile karjapoisi lugu ära. Need öölnud: «Las meie sööme kõhud täis ja puhkame, küll siis homme katsume rammu.» Vanaeit keetnud härja ära, pannud poegade ette lauale. Pojad hakanud sööma, kutsutud võeras ka sööma, leigatud poisile ka üks reis härja küllest ette ja käskinud poisi sööma hakata. Poiss näppind ka natuke sealt küllest, et ei ole tunnudki, kust sõi, aga vennad söönud kumbki oma poole härga ära. Heidetud siis põrandale magama, poiss pantud siis kahe venna vahele magama. Kui vennad magama jäänud, hakanud puhutusi laskma. Kui teine vend lasknud, läinud poiss müksti vasta teist; kui jälle teine vend lasknud, läinud poiss jälle vasta teist, ja nii edasi. Poisil tulnud hirm, tõusnud salaja üles ja pannud põgenema. Teisel hommikul, kui vennad magamast üles on ärkanud, leidnud, et poiss olnud ära põgenenud. Läinud poissi taga otsima. Poiss saanud ühe mehega kokku, kellel lauakoorem on seljas olnud, kurtnud sellele oma lugu. See käskinud poissi oma tasku peitu pugeda. Kui vennad tulnud, arvanud selle lauatassija selle poisi olemagi, tormanud selle kallale. See hakanud laudadega vastu, kui ikka löönud, siis olnud laud kui peerg katki. Siil on siis põesast hüüdnud: «Servi lauda, servi lauda!» Mees hakanud siis servi lauda lööma, siis on mõnusamad hoobid saanud ja lauad olnud ka kõvemad vastu pidama. Kui jo lauad hakanud lõpma, läinud mees kivivare juure ja hakanud kividega loopima. Siis pannud kanged vennad jooksma. Kodo kurtnud emale: «Küll see oli üks kange mees, küll oli valus, kui ta nende peergudega lõi, aga kui ta nende põllukäsnadega hakkas, ei siis ei võinud enam kannatata.» Kui kanged vennad ära läinud, hakanud mees poissi taskust vaatama, taskus ei ole enam muud olnud kui natuke sinist vett.
E 41988/90 < Haljala, Vihula v., Metsiku m. - D. Pruhl (1901).
Väeti vägilane
Eestimaal olnud korra üks vägilane. See võitnud hulga teisi vägilasi ju ära. Otsinud teine vastast, aga pole leind. Võtt viimaks kohe teereisi ette, et vastast otsida. Mehel olnud ju hulk maad ära käidud. Õhtu tulnud peale. Läinud ühte majasse öömajale. Ena, old see va õeluste pesa! Vanamoor kiet lees suppi ja küsinud vägilaselt, mis ta hulgub. Vägilane vasta: «Ma olen kuulus vägilane ja otsin vastast. Sellepärast just selle teereisi ette võtsin nüüd seie öömajale.» «Mhmh! Või nii!» ütleb vanamoor. «No eks sa ole. Mul ka paar poega, kaunid jõmpsikud teised, eks sa või nendega rammu katsuda.» Vägilane nõus. Varsti tulivad kaks noortmeest sisse; need olivadki vanamoori pojad. Vanamoor seletas neile, et see inimene on tulnd omale vastast otsima ja jäend seie öömajale. Vanamoori pojad hakkanud sööma. Öelnud teised: «Noh, va vägimees, tule ka sööma!» Vägilane läheb. Aga ei väeti jaksa süüa kedagi! Vanamoori pojad õgivad mis kole näha ja irvitavad vägilase vähese söögiisu üle. Vägilane näeb selgesti, et see enam õige asi ei ole ja kahetseb oma seietulemist. Söömine lõppes. Heideti magama. Vägilane võeti kahe mehe vahele õlgede peale. Varsti uinusivad kõik magama, ei uinund aga vägilane. Pea käis vali pauk ja vägilane oli õlgedelt nagu enne nurgas. Mis see oli? Ei muud, kui veikene põrgulise õhupäästmine. Hirmuga kobib vägimees õlgedele tagasi. Teine pauk teiselt poolt ja vägimees jälle nurgas. Kobib küll veel õlgedele, aga ei rahu enam sugugi - pauk paugu järele ja vaene vägilane ei saa muud teha, kui õlgedele tagasi ronida. Väsib teine viimaks koguni ära. No mis sa tahad ära teha?! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui katsub, et saab minema. Jookseb teine ju hulk maad. Valge suur, kui viimaks talle Kalevipoeg vasta tuleb, kaksteistkümmend tosinat laudu seljas. Tahand teine üle Sirtsu soo silda ehitada. Vägilane Kalevipoega paluma: «Ole va kallis, võta mind oma hoiu alla, vanad kurjad ajavad mind taga!» Kalevipoeg pistab mehikese tasku. Läheb edasi. Tõepoolest tulevad talle ka kaks kurjavaimu vasta. Nõuavad Kalevipojalt vägilast. Kalevipoeg ütlema: «Mis vägilast te mu käest otsite?» ja hakkab teisa materdama. Lauad kätte ja kõik vanapoiste selga puruks. Kalevipojal enesel süüd: ta tagus laudadega lapiti. Ei vanadpoisid pelga sugugi. Ena, hakkand üks loom põesast laulma: «Ser-vi-ti, ser-vi-ti, Kalevipoeg!» Kalevipoeg hakkand kohe serviti laudadega huubeldama. Huubeldand siis mehikesi õigel taval, nii et teised viimaks siniseks auruks muutunud. «Kes see oli, kes mind põõsast õpetas?» «Siil, siil, Kalevipoeg,» vastati põõsast. «Või siil!» sõnub Kalevipoeg. «Eks tule välja, ma näen ka, misukene mehike sa oled. Sa oled õpetamise eest aupalga vääriline.» «Ei või tulla,» vastab siil, «olen alasti.» «Või nii,» ütleb Kalevipoeg, «siis annan ma sulle tüki oma kasukast, mis sa omale katteks võid saada ja sa võid põesast välja käia.» Kiskus kasuka küllest tüki nahka ja viskas põesasse. Sest ajast saadik on siilil okaskasukas seljas. Kalevipoeg näeb, et laudu vähe järele jäenud, jätab nõu Sirtsusoo üle silda ehitada katki, võtab väetima vägilase taskust, paneb maha ja mõlemad lähevad oma teed.
E 38351/2 <Kadrina, Hõbeda v. - A. C. Kivi < Paul Schneider (1899).
Vanapagan meest taga ajamas
Kord eksinud mees metsa ära. Ei ole enam kusagilt teed leidnud. Korraga näinud mees metsa sees maja. Mees mõtlema: tarvis õige sisse minna, ehk teatakse siin teed juhatada. Läinudki sisse.
Majas pole aga muud kedagi olnud, kui üks pika hammastega vanamoor. See ütelnud: «Mine sinna sängi alla! Minu mees tuleb sõjast ja on siis võera inimese peale ikka väga vihane!» Mees pugenud sängi alla. See maja olnud aga Vanapagana maja. Vähe aja pärast tulnud ka Vanapagan kodu ja olnud ka ise hirmus vihane. Ütelnud vanamoorile: «Too ruttu toitu lauale!» Vanamoor võtnud ahjust terve härja ja pannud lauale. Vanapagan hakanud sööma. Pannud härja kõige karvadega nahka. Saanud Vanapagan vatsa täis, siis läinud ja visanud sängi pikali ja jäenud varsti magama. Hakanud siis nii hirmsast norskama, et seinad põrunud ja mees nagu niinenuustik sängi alt ukse alla veerenud. Sellepeale ärkanud Vanapagan ülesse ja hakanud meest taga ajama. Mees lipanud uksest välja. Kalevipoeg künnud sealsamas ligidal. Mees jooksnud Kalevipoja juure. Kalevipoeg võtnud ja pannud mehe oma püksitasku. Vanapagan tahtnud meest kätte saada. Kalevipoeg võtnud aga sahad ja lõhkunud Vanapagana kõhu hirmsasti ära. Vanapagan pistnud nagu tuul minema.
E 35428/30 < Kadrina, Kõnnu v. - J. Dania < Mari Allik, 60 a. (1897).
Ka räägivad siin inimesed, kes seda raamatust ei ole pärind, kuda poisike metsa ära eksind, siis majasse juhtund, kus teda vana ema oma kahe poja vahele magama pannud. Poiste luomulik tuul põrutand teda ühe juurest teise. Poisike sialt putkama. Kuda teda metsas Kalevipueg, enesel lauakoorm sel'jas, leidand. Poisike kurtand oma häda. Kalevipoeg pistand teda oma püksitasku.
Siis põrgulised kippund Kalevipoja kallale; see virutand neid lapiti laudadega. Siil põesast and nõu: «Sõrvi lauda, sõrvi lauda, Kalevipoeg!» Sedaviisi saand Kalevipoeg võitu. Siis oma hiategijat põesast väl'ja kutsuma. See aga üelnud, et ta ei julge tulla sellepärast, et ta alasti olla. Siis Kalevipoeg kiskund oma kasukahõlma küllest tüki ära ja visand põesasse siilile, kes tänapäävani Kalevipoja kasukat kannab. Pärast tulnd Kalevipojale tasku pandud poiss meelde. Kobland kahe kääga taskust ja leidand, et ta, vaene, surnuks old piigistatud ägeda võitlemisega.
H II 46, 490/1 (2) < Rakvere, Kloodi v., Paatna k. - J. Lilienbach (1892).
Tugev karjane
Olnud vanasti tugev karjane. Härja visanud säuh! üle jõe. Hakanud mõtlema: miks minusugune mees karjas käib, parem lähen teisi rammu-mehi otsima. Läinudki teele. Viimaks leidnud metsa seest suure maja. Suur vanaeit keetnud parajast suppi. Ütelnud karjatsele: «Kuidas sa, pojuke, siia juhtusid?» See vastanud: «Ega ma olegi pojuke, ma olen tugev rammumees, otsin võitlejaid.»
«Heida siis minu poja asemelle puhkama, senni kui pojad koju tulevad,» ütelnud eit. Mees heitnud magama. Imestanud, et voodi nii suur ja lai. Aga juba vanaeit hüüabki: «Minu pojad tulevadki ju, tule ja vaata!» Mees vaatab: ühel kolm kiviratast, teisel veskikere raudkangiga seljas, ise suured kui kuused. Nüüd mehel hirmu nahk täis. Jõuavad tuppa ja teretavad karjast lahkelt: «Tere, pojuke!» Vanaeit vastu: «Ei see ole pojuke, see on rammumees, kes tahab võidelda.» Mehed kohe valmis võitlema, aga ema ütleb: «Eks te söö enne!» Hakkavad kõik sööma, igale antakse suur raudlusikas. Karjane ei jõua lusikat kinni pidada, see kukub maha varvaste peale ja purustab kaks varvast päris ära. Karjane karjuma. Vanaema aitab ta lusika alt välja. Pojad naeravad suurest kõrist. Pääle söögi karjane paluma, et jäägu võitlemine homseks, sest täna jalg valutab. Heidavad siis magama, karjane pannakse kahe poja vahele. Nii kui üks neist hingab, nii karjane kohe komps vastu teist, kui teine, siis jälle tagasi. Viimaks, kui mehed magama jäänud, põgenenud karjane ära. Teel saab ta kokku Kalevipojaga, kel 12 tosinat saelaudu seljas. Karjane temalt abi paluma. Kalevipoeg torkab ta oma tasku, läheb ja hakkab laudadega vanamoori poegi taguma. Siil õpetab põõsast: «Löö sõrvi laudadega, mitte lapiti!» Kalevipoeg võtab nõu kuulda. Nüüd jääb vanamoori poegadest ainult sinine suits järele. Kalevipoeg annab ka karjatsele hea keretäie ja saadab siis koju tagasi. Siilile, kel tüma
nahk seljas ja kes sellepärast ei uskunud põõsast välja tulla, annab Kalevipoeg oma palituhõlmast katte selga. Enne olnud siili nahk üleni niisugune, nagu on nüüd kõhualune.
E, StK 31. 72/4 (19) < Viru-Jaagupi, Roela v. - B. Sööt < Mari Nirgi, 68 a. (1925).
Ennemuiste oli üks tugev karjane, viskas kahekümnepuudase härja säu! üle jõe. Ütles ise: «Mikspärast ma karjas käin, ma olen üks rammumees ja otsin teisi rammumehi, kellega ma võitlen. Uitas ja uitas, ja ükskord leidis: üks suur vanaeit keedab suure katlaga suppi. Ütleb: «Pojuke, kus sa seia oled juhtund?» «Ma olen üks rammumees, ega ma olegi pojuke, ja otsin, kellega ma võitlen. Kas teil poegi on?» «Ja, mul on kaks poega, läksid Soomest veskid tooma. Ma nüüd keedan suppi, nad on tulemas. Viska mu poiste asemele pikali!» Ei soagi kaua olla, vanaeit hüüab: «Juba tulevadki!» Karjane voatab: «Ohoh, tulevad - ühel kolm veskiratast seilas, teisel veskikere raudkangiga seilas, ise suured nii kui metsakuused.» Mehel tuleb suur hirm peale, mis ma nendega teen. Ütlevad jälle: «Tere, pojukene!» «Ega ta olegi pojuke, ta on üks rammumees, tahab aga võidelda.» «Kas kohe hakkame võitlema?» ütlevad pojad. Ema ütleb: «Ei veel, sööge enne.» Hakkavad sööma. Ema toob sülega hernevarsi alla, muidu söövad pailu. Tellivad karjase kohe võõrsi, karjane hakkab koa sööma. Karjane ei söö kedagi hernevarsi, katsub aga. Siis old koledad suured raudlusikad. Vanaeit and oma lusika karjatsele süüa. Eks lusikas ole laua alla kukkund, karjane ei ole jäksand sedagi pidada, purustand tema kolm varvast ää. Hirmsa kisaga sai aga laua tagant välja. Vanaeit aitas veel teda lusika alt välja. Pojad said söönd, ütlesid: «Noh, rammumees, hakkame võitlema!» «Ei, kulla vennad, mina ei või, mu jalg teeb väga valu.» Nüüd heidavad magama, homikust jääb võitlemine. Ilmatu suured voodid old teistel, karjane pandud keskele magama. Kui teine hingand, nõnna käind pants! vasta teise voodit. Küll tema tundis suurt valu seal. Ootas ta seal seda, et pojad jäid magama, siis katsus, et sai hingega toast välja, sai jooksu sealt. Vanamoori pojad tulid järele. Sai karjane Kalevipojaga kokku seal. Kaksteist tosinat saelaudu oli tal seljas. Karjane palub: «Ole hea vend, aita mind!» Kalevipoeg torkas karjatse oma tasku. Võttis, hakkas saelaudadega vanamoori poegi peksma. Siis siil oli põõsas, ütles: «Tõmma sõrvi lauaga, siis nad ikka vajuvad!» Siis kadusid, nii et aga sinine suitsujõru oli taga, põld kuski enam vanamoori poegi. Siis Kalevipoeg leikas oma kuuehõlma ja pani siilile selga. Siil oli enne nii tüma
kui kõhualune on siilil. See oli talle palgaks, et ta Kalevipoega õpetas. Võttis selle karjatse taskust välja, soeb sel ka kere täis, ütleb: «Ära sa enam rammumehi otsi, voata, mis sa oleks soand, kui ma ei oleks sind aidand. Õnnis see, kes eluaeg viidab oma kodu.» Need olid kurjad vaimud, need oleks ta ää söönd.
ERA II 38, 407/12 (13) < Viru-Jaagupi, Roela v. - R. Põldmäe < Mari Nirgi. 75 a. (Kuulnud lapsepõlves rahvasuust.) (1931).
Rammumees
Ühes külas Eestimual elas üks karjane, kellel hirmus palju ramu oli. Tema võis mullika savast kinni võtta ja mullik tagurpidi läbi jõe vedada. Seda ei jaksanud keegi teine. Ta läks sellepärast omale ilma seest vastalist otsima. Hulga käimise järele jõudis ta ühe metsatalusse, kus üks vanaeit suppi keetis. Katel oli kahetoobrine ja terve nuumhärg lihaks sees. «Mis otsid, mu pojuke?» küsis vanaeit. «Ma olen oma ümberkaudu kõige tugevam mees ja otsin omale ilma seest vastast, kes minuga tahaks hakata jõudu katsuma.» «Noh, oota siis, kui minu pojad koju tulevad! Nemad ehk hakkavad sinuga ramu katsuma. Minu pojad on kua mõlemad terved prisked poisid.» Andis poisile süüa ja käskis istuda. Viimaks olivad sammud kuulda, mis nii tugevad olivad, et muapind kõikus. «Minu pojad tulevadki juba,» ütles eit. Aga karjatsel oli niisugune hirm, et laua alla puges. «Siia tuli üks mees, kes omale vastalist otsib,» ütles eit, «kuhu ta nüüd kaduski?» «Las olla, anna meile süüa,» ütlesivad pojad, «küll siis pärast ramu katsume.» Küll ehmatas karjane laua all, kui nägi, [et] nad kahekesi terve teu leibi, nuumhärja ja kahetoobrise katla täie suppi nahka panivad. Kui söönud saivad, heitsivad teine teise seina ääre magama. Nad norskasivad, et seinapalgid paukusivad. Kesköö ajal tahtis karjane uksest välja lipata, kui korraga hirmus pauk käis, mis ta teise seina virutas. Ühel magajal oli vägev toit kõhus pakitama hakanud ja palju tuult kogunud, mis nüüd suure müraga tagumisest august välja plahvatas. See'p see hirmus pauk oligi. Karjane kargas muast ülesse ja hakkas ukse poole lippama, kui teine kärakas käis ja ta jällegi teise seina virutas. See pauk oli teise magaja tuulest tulnud. Nüüd kargas poiss muast ülesse ja tuhatnelja ukse juure, kiskus ukse lahti ja pani plagama. Kui mehed teisel hommikul ülesse ärkasid, hakkasid nad ramumeest otsima, aga ei leidnud kuskilt. Arvasivad siis, et ta ööse ära jooksnud ja läksivad teda jälgi mööda taga ajama. Karjane oli hirmuga nii kaua juoksnud, kuni päev tõusma hakkas, siis jäi ta ühe suure kuusemetsa juures seisma. Seal nägi ta, kuda üks mees kündis. Kaks härga adra ees, härgade sarved ulatasivad pilvedest suadik. Parema käega hoidis mees atra, aga pahemaga kiskus mua seest ülesse suuri kuuski nagu rohtu. See mees oli Kalevipoeg. Kui Kalevipoeg karjast nägi, küsis ta lahkelt, mis mehel viga on, et nii kangest lõõtsub. Karjane reakis kõik oma luo ära ja ütles viimaks: «Nüüd ajavad nad mind taga, ja kui kätte suavad, tapavad nad minu ära.» «Ma tahan sinu elu hoida,» ütles Kalevipoeg ja pistis mehe oma püksitasku. «Istu siin minu silgukarbi otsas!» Aga see silgukarp oli õige suur tünder. Natukese aja pärast tulivad kaks metsapoega ja nõudsivad Kalevipoja käest poissi välja, ja kui Kalevipoeg neid käskis vait jääda, hakkasivad nad temaga riidu. Nüüd võttis Kalevipoeg muast kuuski ja ruokis nende nahad nõnna läbi, et mehed ulgudes ja karjudes ära juoksivad. Kalevipoeg hakkas jälle kündma. Karjatse oli ta üsna ära unustanud. Sel tuli viimaks püksitaskus igav ja [ta] hakkas ennast liigutama. Kalevipoeg pomises: «Kust pagan need kirbud mul jälle püksi suanud? Hommiku otsisin järele, ei olnud ühtki, nüüd sabeleb üks seal.» Pistis käe tasku, et m[----] juurest sügada, ja leidis poisi taskust. «Ah sina oledki, poisike,» ütles ta naeratades. «Nüüd võid rahuga koju minna, metsakollid enam sinu kallale ei tule.» Poiss tänas ja lippas minema. Kalevipoeg hakkas jälle kündma.
H II 11, 696/8 (6) < Väike-Maarja, Kiltsi v. - K. Roost (1889).
Kalevipoeg tuli Narvast, lauakoorem seljas. Sirtsu soos on üks mees Vanapaganaga kimbus ja palub Kalevipoega appi. «Mul koorem seljas, kuhu ma sind nüüd panen? Aga poe mulle püksi!» ütles Kalevipoeg. Mehike puges Kalevipoja püksi ja nüüd hakkas võitlemine Kalevipoja ja Vanapagana vahel. Mitu tosinat laudu peksis Kalevipoeg lapiti Vanapagana selga puruks. Võidulootust ei olnud tunda. Kalevipoeg nääb siili ja ütleb: «Tule sa'gi mulle appi!» Siil vastab: «Ma olen alasti, ei või tulla; aga löö servi lauda!» Kalevipoeg hakkas servi lauda Vanapaganat paugutama ja võit oli varssi Kalevipoja käes, lauad ei läinud enam puruks. Kalevipoeg lõikas oma kuuehõlma küllest tüki ära ja pani selle siili ümber katteks ja tänutäheks hea nõu eest. Sellepärast ongi siilil praegu niisugune karv, et see Kalevipoja kuuehõlma tükk on.
E 42002 (2) < Väike-Maarja, Porkuni v. - J. Elken < Mart Eiskop (1901).
Tugeva karjatse kimbatus
Üks tugeva jõuga karjane saanud kuulda, et Moori pojad ka kanged mehed olla. Ta läinud kohe vaatama, kas ehk ei leiaks meest, kellega võiks rammu katsuda. Ta tuli Moorile, aga Moori pojad olid väljal kündmas. Moori vanaeit võtnud jõumehe lahkeste vastu, andnud talle süüa, et siis igav ei ole oodata, kuni poisid koju tulevad. Karjane söönud terve leiva ja silguveerandiku kuhja pealt ära, kuni kõhu täis saanud. Eit pannud seda imeks ja ütelnud: «Ei see küll meie poiste vastu saa, sest meie poisid söövad kumbki ikka tegu leiba ja veerandik silku korraga ära.» Varssi tulnud ka poisid koju, hakanud sööma. Karjane vaatanud imeks pannes, et poisid tõeste kumbki teo leiba ja veerandiku silku ära sõivad. Võitlemine määratud homseks päevaks. Poisid heitnud magama ja karjase ase tehtud kahe poisi vahele. Poiste täis kõht hakanud ööse pakitama. Üks lasknud põmaku, ja kohe lendas karjane vastu teist poissi. Teine lasknud oma põmaku, ja kohe karjane tagasi vastu esimest. Nõnda põmmutanud Moori pojad vastastikku, ja karjane nende vahel lendlenud ühele-teisele poole nagu mõni pall. Viimaks saanud aga karjane hädaga putked mängima ja jooksnud ära Kalevipoja juurde, kes hommiku vara väljal kündmas oli, paar härgi ees. Karjane palunud Kalevipoega enesele appi Moori poegade vastu. Kalevipoeg pistnud karjase oma tasku varjule. Varssi tulnud Moori pojad jälgi mööda karjatse järele, hakanud Kalevipojaga riidu norima, et ta karjatse välja annaks. Kalevipoeg kiskunud ühe käega kuuski juurtega välja ja vemmeldanud Moori pojad minema. Nõnda peasenud karjane terve nahaga Moori poegade kimbatusest. Karjatsel on muidu küll taskus hea olnud, aga püksitasku hingehais olnud paha.
E 44708/9 (l) < Väike-Maarja, Porkuni v. - J. Elken (1904).
Kalevipoeg ja vanadpaganad
Kaks poissi läinud metsa marjule ja eksinud ära. Edasi-tagasi käies jõudnud nad õhtuks ühe paksus metsas oleva maja juure. Põle selles majas inimese hingegi olnud. Toidukraami olnud aga küllalt ning poisid söönud, ilma et kellegi luba oleksivad ootanud, endi tühjad vatsad täis.Olnud seal ka hea tüma
ja lai säng, poisid heitnud sinna magama. Seal majas elanud aga kaks vanapaganat. Need tulnud õhtu koju, söönud kõhud täis. Hakkanud magama minema, leidnud poisid sängist.«Ah kui maitsev toit siin on!» hüüdnud teine, «sõin aga kõhu liiga täis, tarvis homme hommikuks hoida!» Nad heitnud siis poiste juure magama. Hakkanud nad kangeste peeretama. Nad peeretanud nii kõvaste, et poisid iga kord tuulde tõusnud, viimaks läinud voodi põhi alt ära. Poisid tõusnud ruttu ülesse ja jooksnud uksest välja. Vanadpaganad pole esteks poiste äraminemisest aru saanud, kuid pärast hakkanud poistele jälgi mööda järele minema. Poisid jooksnud hirmuga edasi, kuid näinud varsti, et vanadpaganad järele tulnud. Hakkanud eest ära jooksma, kuid tagaajajate jalad olnud väledamad. Viimaks jõudnud nad ühe väga suure mehe juurde, kellel lauad õlal olnud. See olnud Kalevipoeg. Poisid palunud, et Kalevipoeg neid päästaks. Kalevipoeg lubanud lahkesti neid peasta, võtnud poisid ja pistnud kasukatasku. Läinud siis jälle edasi. Vanadpaganad tõtanud edasi, püüdnud poissa taskust kätte saada, kuid tõmbanud Kalevipoja kasuka natuke katki. Nüüd hakkanud Kalevipoeg lauaga põrglastele valu andma. Andnud ikka lapiti lauaga plau ja plau! Mütsud olnud küll suured, kuid pole põrglastele valu teinud. Korraga kuulnud Kalevipoeg, kuida hääl põesast õpetanud: «Kalevipoeg, anna servi lauda!» Kalevipoeg annud servi lauda ning varsti olnud põrglased võidetud ja minema peksetud. Nüüd ütelnud Kalevipoeg: «Kes see oli, kes mind õpetas põrglastele valu andma, tulgu ometi põesast välja!» Hääl vastanud: «Ei ma või tulla, olen alasti!» Kalevipoeg võtnud oma lahtitõmmatud kasukasiilu ja viskanud põesasse: «Kata ennast sellega!» Sest saanud siil omale nime.
E 12120/2 (11) < Ambla, Tapa al. - O. Hintzenberg (1894).
Tugev karjane
Ühe korra oli üks külakarjane, kellel nii palju rammo oli, et lehma sabast kinni võttis ja üle jõe viskas. «See ammet ei sünni minusuguselle mehele mitte, et üks karjane olla, vaid mina pean minema mööda maadilma rändama ja oma vastast rammumeest otsima.» Nii ka sündis.
Karjane astub teele ja isi laulab:
«Mina mees kui metsapulli,
Aro Hanso halli sõnni,
see oli kange kaevlemaie,
mõisa pulli puistamaie,
valla härgi vapustama,
kihelkonda kergitama.»
Kauaaegse rändamise järel leidis ta viimaks ühe toreda maja suurest metsalaanest. Ta läks senna sisse, kus üks suur vanamoor, kelle sarnast karjane omas elus veel ep ole näinud, parajast leent keetis ühe põhjatuma suure katla sees. «Noh, pojuke, mis tarvis on?» küsib vanamoor. «Mina olen üks rammumees ja otsin enesele vastast,» oli karjatse vastus. «Kas elad siin üksi või on sul siin teisi seltsilisi?» «Minul on küll kaks poega, aga neid kumbagi pole kodu. Kui sul aega on, siis võid oodata, nad saavad varssi kodu jõudma, siis võid neile oma asja teadustada.» «Kus nad siis läksivad?» «Nad läksivad Soomemaalt veskit tooma. Kui sul aeg igavaks lähäb neid ootes, siis tule heida seia minu poegade sängi puhkama, küllap nad saavad varssi tulema.» Karjane heitis sängi pikali ja mõtles: «Pagan teab, mitu meest siin sees magab, et ta nii koletu suur on, ja teisi sellesarnatsid näikse veel tükki kolm olema. Ja see suur vanamoori-kolakas, kas tema pojad peaksivad ka nii suured olema; siis on nende meestega võimata rammu katsuma hakata.» «Tule välja, rammumees!» hüüab vanamoor. «Minu pojad näikse juba tulema.» Seal vaatab karjane suurte meeste kogusid, mis kui metsakuused eemalt paistavad. Teisel kaks veskikivi seljas ja püstvõlv kepiks käes, ja teisel veski kere seljas. Poisid panivad veskivärgid seljast õue peale maha ja läksivad tuppa. Seal silmasivad nad võerast meest ja küsisivad: «Mis see poiss siit otsib?» «See on üks suur rammumees ja otsib teist rammumeest,» ütleb vanamoor. Karjane ise värises hirmu pärast, et ei saand sõnagi suust välja. «Tulge sööma, pojad, ja kutsuge külamees ka sööma, siis jaksate pärast rammu katsuda!» hüüdis vanamoor. Mehed istusivad kolmekeste lauda, vanamoor toob iga mehele toobritäie leent ette ja siis tegu leibu ja ämbritäis samblaid. Vanamoori pojad sõivad samblaid suure ahnusega sööma alla ja siis hakkasivad leivale ja leemele õigust mõistma. Karjane võttis ka näpuga samblaid, näris ja neelas, aga ei tahtnud kõrist alla minna, ja tegi varssi lõpetust. Aga vanamoori pojad sõivad laualt viimase kui raasukese ära. «Ei meie toit passind külalisele sugugi, vist suur rammo täidab so kõhu täis,» pilkas vanamoor karjast. Karjane ehk oleks mõne lusikatäie võtnud, aga mis sa teed, ei jäksand lusikat ühe käega tõsta, ja sõrmed ei ulatanud ümber lusikavarre; muudkui pidi häbi pärast söömist lõpetama. Seal kukkus vanema poja lusikas käest maha ja kästi rammumeest lusikat maast üles võtta. Suure vaevaga sai karjane lusika laua ääre peale, kus ta jälle maha kukkus ja karjatse jala kaks varvast otsast ära viis. Seal tõttas vanamoor karjatsele appi ja aitas mehikese lusikavarre alt välja. «Noh lähme nüüd rammu katsuma,» ütles vanem poeg. Rammumees ägas ja aietas, et: «Las täna jääb võitlemine järele, sest mul teeb jalg hirmus haiget, olgu homme hommiku.» «Olgu siis, kudas sa tahad.» Siis heideti magama. Vanem poeg heitis üksipäine teinepoole seina ääre sängi ja noorem poeg ja karjane heitsivad teise sängi. Karjane õhkas ja mõtles, kudas siit põrgupesast peaseb, sest uni oli kui luuaga ta silmist pühitud. Vanamoori pojad norskasivad, nii et seinad värisesivad. Korraga käis üks kole pauk ja karjane kadus oma asemelt, sest noorema venna püksituule prunt oli korraga eest ära karganud ja karjatse vanema venna juure viskanud. Sealt kargas ta jälle vanema venna püksituule pakatusel noorema juure tagasi. Nüüd loopisivad vennaksed karjast tagumise otsa tuulega, nii et ta viimaks tuule rambimisel põrandale maha kukkus. Kui ta seal juba pisut toibuma hakkas, siis kolas ta kõik urked ja augud läbi, et kust ta võiks välja peaseda. Viimaks leidis ta ühe renni ja hakkas sealt välja ronima. Aga mehike jäi renni prahi sisse kinni, et ei saa enam edasi ega tagasi. «Ja nüüd on mo ots ommetigi käes», mõtles ta. Aga seal tuli korraga abi. Vanamoor oli ööse oma asja läinud rennile ajama, ja soe märjuke oli karjatse rennist peastnud. - Õnneks oli, et karjane tubli ujuja oli, nii sai ta õnnelikult sealt majast putkama. Karjane andis hoolega jalgadele tuld, et sealt põrguliste pesast oli veel peasenud. Hommiku pääva tõusu ajal nägi ta kaks suurt kogu enese järel tulevat. Ta arvas need kohe vanamoori poegadeks, kes teda taga tulivad ajama. Pea olivad nad juba karjatse kannul, kui tal, märjal mehikesel, veel parajal ajal abi tuli. Kalevipoeg oli juhtunud ka seda teed käima ja tuli parajaste karjatsele vastu. Kui ta oli kuulda saanud, kudas lood seisivad, siis pistis ta karjatse oma püksitasku varjule ja isi astus põrgupoistega rammu katsuma. Tal oli kaksteistkümme tosinat saelaudu seljas, need peksis ta kõik puruks, aga võitu ei saanud ta veelgi. Siis võttis ta maast põllukäsnasi ja hakkas nendega loopima; kuid viimaks ei jäänd põrgupoistest muud järele, kui natuke sinist vett. Siis pistis ta käe püksitasku ja leidis karjatse sealt. «Ma tahan sulle natuke hirmu anda, et sa enam niisuguse lolli mõtte peale ei tule». Ja võttis ühe jämeda ihukarva ja suges sellega karjatse kere täis ja saatis karjatse oma vana ameti peale jälle tagasi, kus ta karjas käies oma valu veel praegu mäletab.
E 5465/7 < Ambla khk. ja v., Jootma m. - J. Neublau (1893?).
Kord olnud ühel karjatsel väga tugev poeg. Poeg läind omale vastast otsima, kellega jõudu võiks katsuda. Metsateed edasi minnes tuld talle vanaeit vastu, kellele ta oma teekäigu otstarbest kõnelema hakand. Seda kuuldes kostnud eit: «Mul on ka kaks noort poega, aina tugevad poisid teised. Tule õige sinna ja katsu nendega oma rammu!» Karjatse poeg olnud sellega nõus ja läind eide kaasa. Kui nad koju jõund, pole poegi kohe kodu old, aga nad tuld ka varsti koju ja eit toonud poegadele süüa ette: esiteks sarjatäie aganaid, siis terve härja ja peale selle veel mitu ämbritäit vett. Poisid pistnud selle kraami nahka, siis vast saanud nende kõhud täis. Nüüd heitnud nad sööma peale puhkama, lubanud aga pärast puhkamist karjatse pojaga ramu katsuda. Heitnud puhkama ja võtnud võõra ramumehe enda vahele. Kui eide poegadel nahk silmade peale läinud, siis jäänud tagavärav lahti, ja tuul, mis sealt välja voolanud, pannud võõra mehe käima: ühe küllest ikka teise külge. Kui lugu nõnda tükk aega edasi kestnud, saand karjatse poeg aru, et need mitte õiged inimesed ei ole, ja katsunud, et aga toast välja saand putkata. Peagi olnud tal vanadpaganad kannul, kes teda kinni tahtnud võtta. Õnnekombel juhtunud karjatse pojale Kalevipoeg vastu tulema. Kui Kalevipoeg vanupaganaid näinud, ütelnud ta karjatse pojale: «Poe püksi, poe püksi!» Karjatse poeg pugenud Kalevipoja püksi ja paast sel kombel tagaajajate küüsist. Kalevipojal old lauakimp seljas ja ta hakkanud laudadega vanusarvikuid peksma. Et ta lapi lauda löönud, siis pole see vanapaganatele suurt viga teinud; nende jõud juba kippunud peaaegu Kalevipojast üle saama, kui korraga keegi põesast ütelnud: «Löö ikka servi lauda!» Kalevipoeg teinud selle õpetuse järele ja ta võitnud vanadpaganad ära. Peale võitlemist ütelnud Kalevipoeg: «Tule sa sealt põesast välja, kes sa nii tark olid!» Põesast aga antud vastuseks: «Ma ei julge tulla, sest ma olen alasti.» Selle peale visanud Kalevipoeg kasukatüki põesa ja varsti tulnud põesast siil nähtavale. Sel kombel saanud siil omale kasuka selga. Karjatse poeg saanud Kalevipoja püksis küll ilusti vaenlaste eest hoitud, aga talle juhtunud seal siiski veike õnnetus: Kalevipoja pisikene poeg (penis, veikene Kalev) hõõrunud ta pea pealt kõik juuksed ära ja sellepärast on veel tänapäev karjatse poja järeltulijatel pealaed paljad.
H II 57, 512/4 (10) < Järva-Jaani, Seliküla v. - J. A. Rehberg < T. Mühling (1895),
Kuda paljaspead mehed sündinud
Poiss hoidnud jõe ääres karja. Üks lehm läinud üle jõe võõrasse karja. Poiss läinud järele, võtnud lehmal sabast kinni ja visanud üle jõe oma karja tagasi. Nüüd saanud poiss aru, et tal suur jõud on ja et ega keegi tema vasta ei saa. Ta jätnud karja sinnasama paika ja läinud omale vastast otsima. Viimaks kauase käimise järele jõudnud ta ühte suurde metsa ja eksinud sinna ära. Viimaks jõudnud ta ühe vana aga suure maja juurde ja läinud sinna sisse. Kodu olnud ainult üks vanamoor ja sellele seletanud ta oma loo ära, et ta suur vägimees on, endale vastast otsib ja nüüd ära on eksinud. Vanamoor jätnud ta öömajale, ütelnud, et ta pojad ei ole veel kodu, aga et küll nad varsti tulevad. Annud talle ka terve toobri suuruse liuatäie pudru ette ja saatnud siis magama. Seina ääres olnud kolm kole pikka sängi. Karjapoiss vaadelnud neid kole suuri sängisid ja söömanõusid ja juba hakanud hirm peale tükkima, sest nende järele arvates pidivad nende omanikud ka kole suured olema. Ei tulnud unigi kudagi peale. Viimati tulnuvadki pojad kodu, ja need olnuvadki kole tugevad ja suured. Kole olnud nende söögiisu. Söömise ajal rääkinud vanamoor nendele ära, missugune võõras neile öösel tulnud on, kes omale vastast otsib. Poisid lubasivad hommikul temaga jõudu minna katsuma ja tema kondid nõnda pehmeks pigistada, et tast üks paras kõhutäis saab. Poiss kuulas seda kõik pealt ja hakkas hirmuga mõtlema, kuda siit veel eluga peaseda. Mõrtsukad heitnuvad varsti ühes emaga magama ja karjapoiss tõusnud tasahiljukesti ülesse ja hakanud väljakäigu teed otsima. Õnnetuseks olnuvad kõik uksed kinni ja tema jõud ei ole neid jaksanud lahti teha. Viimaks leidnud ta ühe augu, kust must vesi välja jooksnud. Ta hakanud seda mööda välja ronima, ei ole aga mahtunud ja jäänud kinni, ei ole enam edasi ega tagasi saanud. Varsti tõusnud üks poeg ülesse ja hakanud kusele. Kuseoja viinud teda tükk maad edasi. Teist tükk maad aidanud teda teise poja kuseoja edasi ja kolmandamal nõndasama. Toru olnud aga pikk ja pool toru olnud alles käimata. Viimaks tõusnud vanaema ülesse ja see lasknud sarnase valangu, et löönud tema torust välja ja veel tükk maad edasi. Nüüd pistnud poiss valama, et surmasuust peaseda. Hommikul ärkanuvad mõrtsukad ülesse ja hakanuvad poissi otsima. Ei poissi kusagil. Viimati saanuvad nad aru, et poiss ära on jooksnud ja läinuvad teda taga ajama. Karjapoisile tulnud Kalevipoeg vasta, kes parajasti Pihkvast lauakoormaga tulnud. Sellele rääkinud väsinud karjapoiss oma lugu. Kalevipoeg hakanud naerma ja ütelnud: «Mis sinusugune kerbukene täie meestega võitlema hakkab!» võtnud tema kinni ja pistnud oma püksi ja jäänud siis ise tagaajajaid ootama. Varsti jõudnuvad need järele, nad arvanuvadki Kalevipoja põgenejaks karjapoisiks ja kippunuvad temale kallale. Kalevipoja asi kippunud ka viimati täbaraks minema, sest ta olnud üksi, teised kolmekesi, Kalevipoeg väsinud, teised mitte. Viimati hakanud ta seljast laudu võtma ja laudadega vasta lööma. Ta löönud ikka lapi laudu ja iga kord läinud laud katki. Juba hakanuvad lauadki otsa saama. Viimati hüüdnud keegi põõsast: «Servi lauda, servi lauda, kallis Kalevite poega!» Kalevipoeg märganud, et antud nõu kasulik on, ja hakanudki servi lauda lööma. Varsti pannuvad mõrtsukad plagama. Nüüd hakanud Kalevipoeg nõuandjat taga otsima. Leidnud põõsast ühe alasti loomakese, kellele külm ja kaste liiga teinud. Kalevipoeg võtnud kohe tüki enese kasukahõlma ja annud selle loomakesele, et see ennast kataks ja siis välja tuleks. Sealt saigi meie siil omale okkalise kasuka. Karjapoiss aga, mida Kalevipoeg oma püksi pistis, oli õnnetumal kombel just püksiaugu peale põigiti jäänud ja seal oli Kalevipoja m[- - -] tema pealae paljaks nühkinud. Sealt sellest paljaspeast karjapoisist ongi paljaspeade sugu alguse saanud.
E 46764/9 (16) < Laiuse < Koeru ja Järva-Jaani - V. Rosenstrauch (1909).
H III 4, 30 < Koeru - H. A. Schults. [Müstifitseeritud variant.]
Olnud kord karjane. Visanud kord sabapidi vasika üle jõe ja arvanud sellest enese ilmatugeva jõumehe olevat. Läinud omale vastast otsima. Saanud ühte metsamajasse, sääl olnud eit kodu. Jäänud sinna ööseks, rääkinud ka eidele oma teekonna otstarbe ära. See ütelnud: «Oota, las tulevad mu pojad kodu, need ka kaunis tugevad jõmmid.» Öösel tulnuvadki kodu: koledad suured ja tugevad ja söönuvad kohe kümne mehe eest. Nüüd näinud karjapoiss, et asi halb on ja pannud öösel, kui kõik maganuvad, läbi mustavee renni majast välja ja vaduma. Hommikul ärganuvad tugevad mehed ülesse ja läinuvad jõumeest taga ajama. Juba olnuvadki põgeneja ligidal. Kalevipoeg tulnud aga parajasti lauakoormaga Peipsist. Poiss põgenenud selle juurde, see pannud tema püksi varjule, ise hakanud aga tagaajajatele vati peale andma. Viimati pannuvad need Kalevipoja eest põgenema. Karjapoisil aga, kes parajasti püksiaugu peale peadpidi jäänud, kulutanud Kalevipoja m[---] pool pealage lagedaks juustest ja sealt olemagi paljaspeameeste selts ilmasse tulnud.
E 47613/4 (5) < Koeru - V. Rosenstrauch (1911). Vrd. E 46099/100 (5) < Simuna - V. Rosenstrauch (1907).
Kalevipojast kuulsin hiljuti veikese lookese. Ta läinud kord merest läbi Soomemaale ja võtnud ühe karjapoisi kaasa, kellele oma püksitaskus aset annud. Kui ta juba kesk lahet saanud, küsinud Kalevipoeg karjapoisilt: «Kas on ka hea olla?» Poiss vastanud: «Muidu oleks küll hea, aga paha põhjatuul puhub vahetevahel väga valjuste.» Kalevipoeg, selle üteluse üle pahane, kiskunud ühe oma ihukarva ja peksnud poissi sellega, nii et see suures valus kisendanud.
H II 40, 450/1 (21) < Kuusalu, Koitjärve v. - J. Ploomipuu ja H. Rebane (1891).
Mees Kalevipoja püksis
Kalevipoeg tulnud ülevalt maa poolt, mitme palgi lauad seljas. Üks mees jooksnud kõigest hingest vanapaganate eest ära, kes tema kallale kippunud. Ta jõudnud Kalevipoja juurde ja palunud temalt varju. Kalevipojal pole muud varjulist kohta olnud, kui käskinud meest oma püksireide pugeda. Nii suur ja kange oli Kalevipoeg. Vanapaganad jõudnud Kalevipoja juurde ja küsinud, kas tema meest on näinud. Kalevipoeg vastanud: «Mees on minu püksireies,» ja visanud sellejuures kõik lauad vanapaganate peale, kes nende alla ära surnud, pihuks ja puruks läinud. Mees tulnud siis püksist välja. Kalevipoeg küsinud mehelt: «Kas oli ka hüä olla?» Mees vastanud: «Muidu oli hüä küll, aga sidahais taht tappa.» Mees peasnud ära ja läinud edasi. Kalevipoeg korjanud lauad jälle maast üles ja sammunud mere poole.
EÜS VIII 2449/50 (4) < Kuusalu, Kolga v., Tapurla k. - K. Viljak ja G. Vilberg < Mai Kravtsov (1912).
Mees Kalevipoja püksis
Kalevipoeg tulnud ülevalt maa poolt, mitme palgi lauad seljas. Tee peal jooksnud üks mees kõigest hingest vanapaganate eest ära, kes tema kallale kippunud. Kui ta Kalevipoja juurde jõudnud, palunud ka tema käest varju. Kalevipojal ei ole muud varjupaika olnud, kui käskinud oma püksireide pugeda. Vanapaganad tulnud Kalevipoja juurde. Kalevipoeg visanud kõik lauad vanapaganate peale, kes siis kõik otsa, pihuks ja puruks saanud. Nii suur ja kange oli Kalevipoeg. Peale selle tulnud mees Kalevipoja püksest välja. Kalevipoeg küsinud mehelt: «Kas oli ka hüä olla?» Mees vastanud: «Muidu oli hüä küll, aga sidahais taht tappa.»
E 48274 < Kuusalu, Kolga v., Tapurla k. - G. Vilberg < Mai Kravtsov (1913).
Poiss läind karja. Vanatondi kari olnud teisel pool jõge. Ta vär'ss tulnud poisi karja hulka. Poiss võtnud härja sabast kinni ja visand üle jõe vanatondi karja tagasi. Poiss hakand pidama end tugevaks meheks, läind välja vastast otsima. Leidnud metsast maja, astund sisse. See olnud vanatondi maja. Kolm poega tulnud õhtul töölt koju. Üks toond seljas veskivõlve, teine veskikivi, kolmas saelauad veski kere jaoks koju, pidand hakkama veskit ehitama. Pojad söönd õhtuks terve teo leibu nahka. Pandud siis seina ääre magama, poisi ase tehtud keset põrandat. Vanatondi pojad hakand peeretama, poiss lennand ühest seinast teise. Viimaks poisil hirm nahas, pistnud jooksu. Kalevipoeg künnud väljal. Poiss läind temalt abi saama. Kalevipoeg pannud poisi oma kalitsasse
. Vanatont tulnudki poisile järele. Küsind Kalevipojalt, kas see on näind jooksikut. Kalevipoeg vastand, et ei ole näind. Vanatont sidund veskikivi piitsa otsa, hakand sellega Kalevipoega peksma. Kalevipoeg võtnud saha ja löönd sellega tondi maa sisse, et saaks jälle ühe tondi vähemaks.
ERA II 18, 122/4 (2) < Jõelähtme, Nehatu v., Muuga k. - R. Põldmäe < Mart Peetremägi, 59 a. (1929).
Ühel isal olnud poeg. Poiss olnud hirmus laisk, magand 16 aastani asemel. Isa ajand teise viimaks asemelt välja, et mine ometi teole. Poiss läindki teole, võtnud hobuse sahaga kaasa. Põllul pannud hobuse sööma ja vedand ise sahka. Olnud tugev poiss. Õhtul tulnud teolt koju. Pannud hobuse vankrile sööma. Naabri mullikas tulnud ka hobuse eest heinu võtma. Poiss vihastund, võtnud mullika sabast kinni ja visand üle kahe tänavaaia ja tänava naabri õue. Saand sest ise aru, et on tugev mees. Läind vastast otsima. Vanapagan tulnud vastu, viind poisi põrgusse. Pannud kahe vahele magama, nii et poiss magand keset põrandat ja kuradid teine teise seina ääres. Üks kurat korraga peeretand. Poiss lennand kohe teise seina ääre. Teine kihutand vastu, poiss lennand tagasi. Poiss hirmu täis, et nüüd on lõpp käes. Seal põrgus leidund veel üks neiu. See õpetand poissi: kui nad tuld suust välja ajavad, siis magavad. Katsu siis põgeneda. Poiss põgenendki. Teel tulnud talle Tugev Ärman'n (Herman) vastu, 12 tosinat laudu seljas. Poiss kurtnud sellele oma häda. Ärman'n pannud ta oma püksitasku. Kurat tulnudki järele tedre näol ja karanud kohe Ärman'ni kallale. Ärman'n hakand laudadega vanapaganat peksma, tagund hulga laudu teise pähe katki. Korraga siil hüüdnud põõsast: «Ärmann, löö servi laudu!» Ärman'n teindki nii ja peksnud kuradi põgenema. Ärman'n võtnud siis nimetsesõrmelt tüki nahka ja visand siilile. Ärman'n olnud okaskarvaga ja siil saandki sellest oma okkad.
ERA II 18, 406/8 (5) < Harju-Jaani, Anija v., Aakre k. - R. Põldmäe < Ärm Aguraiuja, 65 a. (1929).
Vanapaganate peeretamine
Ükskord läinud kaks vanapaganat, kes endid arvanud kõige tugevamad olema, endile vastaseid rammumehi otsima, kellega ka võiks vahest nalja pärast rammu katsuda. Läinud ühte maanurka, leidnud sealt ühe tugeva mehe, kes nendega lubanud rammu katsuda. Vanadpaganad jäenud sinna öömajale ja pannud selle rammumehe endi kahe vahele magama. Öösel hakanud vanapaganate öötuuled käima. See on, vanadpaganad peeretanud öösel nii valjuste, et nende perssetuul lükanud meest kui takutorti - kui teine peeretanud, siis teise vastu, kui teine peeretand, siis teise vastu. Poleks ta nende vahel olnud, ei tea, kuhu nende öötuuled oleks mehe ajanud.
H IV 9, 245/6 (2) < Jüri, Kurna v. - J. Saalverk < Jaan Nesselmann (1901).
Karjajun'n [= karjapoiss] hoidnud loomi. Harg jäänd tümasse. Poiss võtnud tal sabast kinni ja visand mäele. Poiss läind omale vastast otsima. Läind Sinise eide poegade juure, et need ka tugevad mehed. Poegi pole olnud aga kodus. Poiss oodand õhtuni, siis tulnud. Söönd korraga teo leibu nahka ja joond vaadi õlut peale. Karjapoiss pandud magama keset põrandat, Sinise eide pojad heitnud teine teise seina ääre, et siis hommikul hakkavad varske jõuga rammu katsuma. Üks poegadest korraga peeretand, nii et karjapoiss lennand seina ääre teise juure. See virutand omalt poolt kärtsu, löönd sellega poisi teise seina ääre tagasi. Poiss hakand kartma vastaste jõudu ja pistnud putku. Hommikul Sinise eide pojad ärgand, pole poissi enam kusagil. Hakand taga ajama. Pannud veskikivid piitsa otsa, et anname talle kere peale. Kalevipoeg tulnud üle mere, kaksteist tosinat laudu seljas. Läind poisile appi, hakand vaenlasi laudadega peksma. Löönd algul lapi lauda, tagund nõnda hulga laudu puruks, kuid vaenlased pole sellest hoolind midagi. Siil hüüdnud põõsast: «Kalevipoeg, servi lauda, servi lauda!» Kalevipoeg võtnudki siili õpetust kuulda ja peksnud Sinise eide pojad põgenema. Kalevipoeg tõmmand tüki nahka oma kasuka sabast ja annud siilile. Siil on sealtsaadik karvane, enne ta nahk olnud paljas.
ERA II 19, 104/6 (2) < Kose, Kuivajõe v., Kolu k. - R. Põldmäe < Juhan Tiideman, 74 a, (1929).
Läänemaa l.
Mees söötis jõe ääres veisid, võttis mullika ja viskas üle jõe. Mõtleb: «Oho! Kui mul nii palju rammu on, siis lähen vastasi otsima.» Läheb ka ja jõuab õhtuks ühe vana naise juure sauna, saab süüa ja paneb puhkama. Tüki aja pärast tulevad vananaise mees ja pojad koju, hakkavad ka leiba võtma, ja söönud teo leiba ja vanni silku, siis pannud ka magama. Püksivärbli tuul olnud nendel aga nii kange, et mees ühest seinast teise lendanud. Suure hädaga paneb ta putkama. Teel tuleb talle Kalev vastu ja laseb ta oma püksitasku pugeda. Tüki aja pärast tulevad kaks vananaise poega ka sinna ja lähavad Kaleviga tülisse: sellel olnud just lauakoorm selgas, viskanud ta maha ja annud ikka lapiti lauaga. Korraga hüüdnud hääl põesast: «Anna serviti!» Kalev annud ja võitnud mehed ära. Pärast läinud põesa otsima ja leidnud siili, kes talle nõu oli annud. Tänuks annud ta siilile oma kuuehõlma tüki.
H II 2, 699 < Vigala, Velise v., Mäliste k. - M. Liedenberg < Jaan Kalmus (1889).
Tugev karjane ja pärgeli pojad
Kaugel, kaugel, väga kaugel Eesti minevikust elas üks tugev mees. Aga ta arvas enese veel tugevama olevat, kui ta tõesti oli. Ameti poolest oli ta suure küla karjane ja käis karjas. Kord olnd üks noor mullikas teda pahandanud. Ta võtnd sabapidi kinni ja visand üle jõe, mis kümme sülda lai olnd. Teine kord ta olnd härjavankri otsa komistand ja selle katuseharja üle visand meelepahaga. Ja siis mõteind, et ta kõige tugevam mees maailmas pidand olema. Ja viimaks mõtelnd: «Tahan kord otsma minna, kas on teist nii tugevat meest.» Kuidas mõelnd, nii ka tehtud. Läheb. Läheb päeva, läheb kaks. Ei kedagid. Kolmanda päeva õhta eel jõuab ühe maja juurde suure metsa sees ja läheb sisse. Seal tuleb talle vasta üks suur kole vanaeit, hirmus pealekauba. Ja küssib: «Mis see külamees käib ja otsib?» Tema ütleb: «Otsin vastast, tahan jõudu katsuda.» Vanaeit vastab: «On hea küll, minu pojad ei ole praegu kodus, on vahvad mehed ja katsuvad küll. Nad tulevad öössi kodu. Jää siia.» Ja toob talle õhta süüa. Vanaeit hakkab laua peale leiba vadama, vääb mitu leiba laua peale. Karjane mõtleb: «Mis ta nendega nii palju teeb,» ja hakkab sööma. Sööb harilikult, nagu inimene ikka. Vanaeit tuleb juure ja ütleb: «Minu poegi vastu sa küll ei saa. Minu pojad söövad vahel tegu ja kaks ja harukorral ka kolm leivategu korraga.» Paneb ta magama, toob talle põhud alla. Temal hirm nahkas. Ei tea, mis nüüd saab? Jääb valvama. Pojad tulevad koju Soomest. Teesel on kaks veski kibi
, teesel tuuleveski kere tervelt selgas. Tulevad tuppa ja ütlevad: «Sul võeras hais toas. Kis siin on?» «Tuli üks võeras mees. Tahab jõudu katsuda.» Pojad ütlevad: «Kis ta'ga täna õhtul katsuma hakkab, homme hommiku, siis katsume.» Ja panevad karjase endi vahele magama. Aga nüüd hakkavad tuult laskma. Kui teene peeretand, siis käind teese vasta, kui teene, siis teese vasta. Justkui palli mängind. Nüüd olnd mehel hirm käes. Saand maast ülesse ja punuma. So[r]tsi pergelid ärkavad maast ülesse. Põle karjast kuskil. Lähvad haisu mööda taga ajama. Karjane jõuab Peipsi järve ääre, aga ta õnneks tuleb tal ka õnn. Seal seisab meie eesti vägimees, kuulus Kalevipoeg, kaksteistkümme tosinat saelaudu selgas, ja küssib: «Mis sa jooksed?» «Pärgeli pojad ajavad mind takka, ole hea mees, varja mind.» «Tule poe mu püksireide,» ütleb Kalevipoeg. Pärgeli pojad jõudvad sinna. Küsivad Kalevipoja käest: «Anna mees meide kätte!» Kalevipoeg vastab: «Ei anna,» ja hakkab sortsidega
taplusse. Võtab laua ja hakkab laudadega virutama. Kui matsu annab, lauaotsast tükk lindab. Üle poolte laudade saab juba peksetud. Kipub nappus kätte. Sealt tuleb noor siil välja, see oli sel ajal paljas, põle okkaid ühti olnd, ja hüüab: «Kalev, Kalev, servi laudi, servi laudi, mette lapiti!» Kolm tugevat meest võitlesid, neljas oli püksireides. Ja Kalev peksab sortsi
pojad minema. Ja siis lõikab enese kasukahõlma seest tüki välja, annab siilile. Sest ajast on siilil harjas selgas. Ja siis võtab karjatse püksireiest välja, võtab enese ihukarva ja annab karjatsele hirmu. Saatis ta karja tagasi ja ütleb: «Ära teine kord enam nii julge ole.»
ERA II 132, 537/42 (7) < Kirbla khk. ja v. - H. Uustalu-Vellmann < Tõnis Vaan, sünd. 1849. a. (1936).
Kalevipoeg
Ükskord juhtus üks tugev mees vastalist otsma. Ta käis ümberkaudu maad läbi ega leidnud, kes tema vastu oleks saanud. Ükskord juhtus tema ühte sauna sisse minema, seal oli üks vana pika hammastega vanamoor, ja küsis, mis külamees käia ja mis ta otsida? Tugev mees vastas, et ta jõumeest ja vastalist otsida. Vanamoor vastas, et nende mehi ei olevat seekord kodus. Vanaeit andis mehele süüa, tõi teu leiba ja vaadi õlut. Kui mees söönud sai, siis tuli vanamoor ja ütles: «Sina, külamees, ei söö mitte meie kassigi vastu!» Vanamoor tegi aseme mehele pengi peale ja mees heitis rahuliste magama. Mehed tulid koju ja istusid teine teise pengi otsa peale. Siis nägi mees, et need vanakuradid olid ja tema oli hirmu täis, ja mõtles: «Kui ma nüüd peaksin siit veel eluga peasema!» Ta tõusis järsku püsti ja pistis jooksu. Kui ta tüki maad oli jooksnud, siis nägi tema ühe mehe tee peal tulevad, kellel kakssada saeplanki seilgas oli. Mees hakkas appi karjuma. Kalevipoeg viskas plangud seljast maha, tõmbas mehe kinni ja pistis oma püksireide. Kuradid tulivad Kalevipoja juure ja küsisivad, kus see mees läinud. Kalevipoeg küsis, mis nad temast tahta? Vanakuradid hakkasivad suurustama, mis ta siis sest küsivat. Kalevipoeg võttis mehe oma püksireiest välja, pani pea peale ja ütles: «Siin tema on!» Siis tükkisid kuradid mehe kallale. Kalevipoeg võttis oma kakssada saeplanku ja hakkas nendega kuradeid peksma, kunni nad surma said. Kalevipoeg oli Kalevipoeg ja jõumees tänas teda südamest, ja nägi alles, kus jõumees oli, ega tohtinud eladeski selle peale mõtelda, et veel oma vastalisi otsida.
E 6648/9 (12) < Tõstamaa, Pootsi v. - J. A. Veitmann (1893).
Vanal ajal kündis mees põllu peal. Sellel mehel oli nii palju jõudu, et ta veskekiviga võis teha, mis tahtis. Kord pillus ta teda üle oma pea, kord lõi ta teda mitu sülda maapõhja ja tõmmas jälle välja. Ühel päeval kündis ta jälle põllul, seal tuli talle korraga mõttese kündmist järele jätta ja maailma vaatama minna ja enesele vastast otsida jõu poolest. Ta viskas härjad ühes adraga pool versta üle jõe heinamaa peale sööma ja läks ise rändama. Vastu õhtut viis ta tee suure metsa sisse. Metsas ümber rännates jõudis ta viimaks ühe maja juure, ta astus sinna sisse, et kehakarastust paluda. - Majas ei olnud muud hingelist kui üks inetu vanamoor. See oli ka nii lahke ja andis jõumehele süüa ning küsis ühtlasi ka, kus mees rännata. Mees kõneles, et ta tööd enam ei taha teha, vaid enesele vastast otsida, kes jõu poolest temaga ühesugune oleks. Sellepeale kostis vanamoor, et tal kaks poega on, nendega võiks korra katsuda, aga neid polla praego kodus. Ööseks loodab ta neid kodu tulevat. Teisel hommikul, kui võeral lust on, siis võib ta nendega oma jõudu katsuda. Jõumees heitis seepeale omale valmistud aseme peale puhkama ja hakkas und ning ka ühtlaisi vanamoori poegi ootama, et näha saaks aegsasti, mis mehed nad on.
Öö jõudis peagi, sellega ühes ka vanamoori pojad. Poisid tahtsivad mõlemad süüa saada, sest kogu päeval pole nad toitu katsnud. Vanamoor tõttas ka varsti sööki muretsema. Jõumehe ehmatuseks tõi vanamoor kaks korvitäit samlaid ja kaks suurt tervet leiba lauale, kedast mehed ka suure isuga ära sõid, et natukese aja pärast sammaldest ei ka leivast enam ühtegi järel polnud. Seepeale jõivad kumbki veel pange vett ära. Vanamoor seletas nüüd ka võerast jõumehest. Pojad lubasid teda teisel homi-kul ette võtta, heitsivad ka seepeale puhkama. Varsti kuulutas vali norskamine, et mehed magasid. Jõumees jäi ka seepeale rahulikult puhkama ja homikut ootama. Homiku jõudis kätte, võeras jõumees sai oma harilikku toitu, aga vanamoori pojad jälle niisugust kui ööselgi, peale söögi tuli jõukatsumine. Võeral jõumehel oli kibedaste tegemist, enne kui vastalistest jago sai. Oli ta nad ära võitnud, rändas jälle edasi enesele uusi vastalisi otsima.
E 5108/9 (3) < Tõstamaa, Seli v. - J. Öövel (1894).
Kaval-Hans tegi mets [= metsas] hagu. Oli juba lõunaaeg. Ta hakkas sööma, võttis lihakarbid lahti, ja kurivaim tuli juurde: «Hans, mis sa teed ja mida sa sööd?» Hans ütles: «See on m[---] liha, mis ma söön.» «Anna minule ka mekki,» küsib kurivaim. Hans annab. Kurivaim kiidab, et väga hea mekkivat. Kurivaim ütleb: «Löö minul ka ära!» Hans täidab ta soovi. Kurivaim läheb metsa ja karjub: «Ai, ai, au, au!» Kurivaim võtab kaks onupoega ligi ja tulevad jälle Hansu juurde ja paluvad ühte jätkata, ütleb kurjavaimule: «Heida seliti maha!» Kurivaim küsib: «Mis sa tulega teed?»Hans ütleb, et muidu ei saa
'Times New Roman',4)">laastertsulasse
, kui tuld ei tee. Hans teeb lekist panni. Kurivaim jälle küsima: «Hans, mis sa sellega teed?» Hans vastab: «Muidu ei saa ju
'Times New Roman',4)">laastertsulasse
.» Hans võtab tina ja paneb sinna panni peale. Kui tina juba sula on, ütleb kurjavaimule: «Viska seliti maha!» Hans hakkab jätkama. Na kui ta tina kallas vanapagana kõhu peale, see kohe hirmsaste karjuma «ai, ai» ja «au, au!» Saab teine hommiku, lähevad jälle Hansu juurde kolm kurjavaimu ja küsivad: «Kas rabeleda tahad?» Hans vilistab - Kalevipoeg tuleb sinna. Hans ütleb: «Omal pole aega, mu tädipoeg hakkab.» Kalevipoeg hakkab kahe kurjavaimu vastu, teise murrab keskpaigast kõveraks ja pistab püksitasku; teise lööb kurguaugust saadik maa sisse. Siis paluvad Kalevipoega: «Lase meid lahti ja tule meile öömajale!» Kalevipoeg läheb. Kurjavaimude ema keedab pajaga putru. Kalevipoeg ütleb, et: «Liiga vähe, sest ei saa midagi, mina söön aga seitse leiba ja pool pütta räime korraga ära, vaadi õlut joon veel peale.» Siis heidavad magama kolmekesi. Kurivaim ütleb Kalevipojale: «Meie heidame oma vennaga kõrvu.» Kalevipoeg ütleb aga: «Mina heidan keskele, heitke teine teine poole ääre.» Kalevipoeg ütleb: «Hoidke, kui ma peeretan, te kukute maha.» Heidavadki magama. Kalevipoeg peeretab - kurivaim kukub maha, tükk nina pealt ära; peeretab teise korra - teine käib vastu moori. Siis hakkavad mõlemad karima. Ema tuleb tuppa, küsib: «Noh, pojad, mis teil viga on?» Pojad ütlevad emale: «See võeras on väga tugev mees, peeretab peeruga maha.» Lähevad hommiku metsa Hansu juurde. Kalevipoeg ka seal. «Noh, kas sa nüüd jälle tahad rabeleda?» küsivad kurjadvaimud. Kalevipoeg vastab: «Mis teie, põnnmaod, ka minule teete!» Kalevipoeg tõmbab kuuse maa seest kõige juurikatega ülesse, mis nii jäme on kui kolmesüllane palk, võtab ladvast kinni ja näitab kurjavaimudele ja ütleb: «Mu hirmu peate te kartma!» Kurjadvaimud kõik kõveras ja paluvad Kalevipoega.
E 56271/2 < Audru, Jõõpre v. - M. Kokka.
Tugev mees
Kord elas ühes metsatalus üks väga tugev mees. Kellega ta iial rabeles või väekaigast vedas, see ei tahtnud seda ilmas teist korda teha. Ta viskas oma vastase justkui takukoondla maha või üle pea. Aegamööda sai ta oma jõu poolest nii palju kuulsaks, et ta enam ei viisinud tööd teha, vaid hulkus ühest nurgast teise, et jõudu katsu. Kord oli ta jälle ühes külas oma jõudu näidanud ja sammus teise kohta, aga et tee tundmata oli, eksis ta metsa ära. Hulga aja ümbertampimise järele jõudis ta viimaks ühe talu juurde välja, kust ta öömaja ot'sma läks. Suurest toast ei leidnud ta muud inimest, kui ühe vana naise. See ütles talle: tema ei või öömaja[le] võtta, sest et tema pojad ei sallida võerid inimesi. Siiski suure palvete peale lubas ta viimaks. Et õhtu ja pime kätte jõudis, tõi vanaeit külamehele ka kehakinnitust. Kõige esite tõi ta kaks käsisarjatäit samblid. Mehe küsimise peale, mis nendega teha, ütles ta, tema pojad, keda tal kaks tükki olla, panna need jätkuks enne kõhu põhja, enne kui sööma hakkavad. Siis tõi ta päratuma puukausi herneleent lauale, kellest tugev mees oma kõhutäie ära võttis, aga mitte veerandit osa ära ei jõudnud tühjendada. Peale selle tegi eit talle laua alla aseme ja käskis teda magama heita, aga siis, kui tema pojad kodu tulevad, hääste vagusi olla. Nad olla väga kurjad. Ümberluusimisest väsind, jäi tugev mees varsti magama. Ükskord ärkas ta hirmsa kärina peale unest üles ja kui ta aru sai, mis see tähendas, värises ta süda sees, sest maapind kõikus üsna, kui eide pojad koju tulivad. Koju jõudes tõi eit kohe kumbkile kaks käsisarjatäit samblid, mis need kohe minema pistsivad, alles siis küsis teine poeg: «Vanamoor, kes on täna siin käinud, ma tunnen toas ristiinimese haisu,» mispeale vanaeit kostis: keegi olla seal käinud, kes jõudu tahtnud katsu, aga olla jälle ära läinud.
«Kahju hääst suutäiest,» ohkas poeg ja jäi vagusi. Nüüd toodi leemevaagnad lauale, mispeale jälle teine vend küsis: «Vanamoor, kes on täna siin käinud ja selle liua seest söönud, mi sant ristiinimese hais on juures?» «Ma andsin selle mehele natuke servet
,» kostis vanaeit, «ta lubas hoome tagasi tulla.» Nüüd algasivad mehed tööd. Kolm korda täideti mehekõrguseid ja vakalaiuseid vaagnaid, aga ikka ei lõpnud meeste söögiisu, kuni viimaks vanaeit lõukalt tähendas, et viimne supp juba vaagnas on. Nüüd algas õige tihe lusikate käik, ja nagu lisaks hakkasivad nad üksteist jalgega läbi laua torkama, kusjuures jalad kogemata ka jõumeest riivasivad. See olli aga söögiisu nähes niipalju aras tehtud, et ta seda sugugi pahas ei pannud, ehk küll mõni hoop tal kuul mise ja nägemise riisus. Viimaks ometi olli söögiaeg otsas ja mehed heitsivad üks sinna ja teine teise nurga äärde puhkama. Kudas hakatus, nii lõpetus. Mehed hakkasivad ööse loodud august tuult puhuma, mis aga niisuguse väega sündis, et meie jõumehe iga uue paugu aeg ühest seinast teise seina äärde tallutas ja seda nii kaua ikka kordas, kuni vastu homikut tuuled vaikisivad ja meie jõumees nii palju mahti sai - uksest välja ja jalgele tuld anda. Pika eksimise järele jõudis ta viimaks inimeste sekka välja, aga jõukatsumise lust olla tal sest saadik kadunud olnud.
H II 42, 149/52 (l) < Tori khk. ja v. - T. Juurikas (1891).
Külas olnud ühel saunanaesel poeg, kelle juures mõnesugused imed nähtavale ilmunud: ta kasvanud mõne aastaga täieks meheks, saanud suureks ja tugevaks. Ikka päev-päevalt kasvanud temale palju jõudu juurde. Viimaks saanud noormees suureliseks ja uhkeks oma jõu üle ja otsinud teist, kes oma jõuga tema vastu oleks saanud. Et ta koduümbrusest kedagi ei leidnud, kes temale vastu oleks julgenud astuda, reisinud noormees kauge ilma sisse ja otsinud omale vastast jõumeest. Nii rändanud noormees edasi, kuid ikka ta ei leidnud, kes teda oleks pidanud. Ühel õhtul ei leidnud ta omale kusagilt öömaja ja lausa taeva alla ei tahtnud ta ka jääda, olnud ju pikast reisimisest koguni ära väsinud. Kui ta niiviisi tüki õhtut edasi reisinud, jõudnud metsateed viimaks ühe väga vana hurtsiku juurde. Ta läinud sisse ja palunud öömaja. Hurtsikus ei olnud muud kodus, kui paljalt vanaeit. Kui noormees ära seletanud, et tema omale vastast jõumeest otsib, nüüd öömaja palub ja homme jälle edasi tahab reisida, siis vastanud vanaeit: «Öömaja võite saada, kuid minust, vanast inimesest, küll jõukatsujat ei saa. Peate ootama, kui mul pojad kodu tulevad, võite ju nendega siis jõudu katsuda.» Pika ootamise järel tulnud viimaks vanaeide pojad kodu. Ühel olnud suur kuusk juuripidi seljas ja teisel terve vana põder jalgupidi õladel. Noormees seda nähes võtnud südat ja mõtelnud: nendega maksab juba jõudu katsuda. Kui vanaeit poegadele ära seletanud, et neil üks külaline on, kes omale vastast jõumeest otsib, vastanud vanaeide pojad, et nemad nüüd väsinud on; enne tahta süüa ja puhata, siis hommikul tahta nemad jõudu katsuda. Nüüd hakkanud vanaeide pojad tubliste töösse: üks puhastanud põdra ära ja pannud pajasse, kuna teine suure kuuse peeneks teinud ja sellega põdra liha keetnud. Ei läinudki kaua aega, siis olnudki põder keedetud. Nooredmehed asunud põdra juurde sööma ja külaline kutsutud ka. Süües mõtlenud vanaeide pojad: see ei jõua süüagi, mis jõudu see veel peaks katsuma. Ja külaline pannud jälle tähele, kuida vanaeide pojad söönud: söönud kahe pääle terve põdra päris ära. See pannud noore jõumehe päris mõtlema. Mõteldes tulnud temal himu päris ära põgeneda, kuid selleks puudunud julgus. Vanaeide pojad heitnud magama, külalisele tehtud ka ase. Magades aevastanud vanaeit nii kangeste, et noor jõumees oma asemega keskele tuba kukkunud. Selle järele aevastanud vanaeide poeg ja noor jõumees kukkunud oma magamiseasemega hurtsikust välja lagedale. Nüüd olnud noorel jõumehel päris hirm käes. Ta annud jalgadele tuld ja pistnud põgenema, et ometi veel eluga pääseda. Jooksmise pääl tulnud temal Kalevipoeg vastu ja peatanud teda kinni. Kalevipoeg küsinud nooremehe kiire jooksmist järele. Kui noormees asjalugu ära seletanud, ütlenud Kalevipoeg, et ta Vanapagana kodus ööse olla viibinud ja jooksmine ei aitavat ka temal midagi, sest varssi jõudvat Vanapagan temale ikka järele.Kalevipoeg läinud põrgusse väravaid tegema, temal olnud 700 saelauda seljas ja 300 raudnaela püksitaskus. Ta võtnud noore jõumehe, pannud püksitaskusse naelade pääle ja sammunud siis edasi. Ei läinud kaua aega, kui Vanapagan olnud järel ja nõudnud Kalevipojalt noort jõumeest kätte. Kalevipoeg ei tahtnud nõudmisest teadagi. Kui Vanapagan oma jonni ei jätnud, hakkanud Kalevipoeg temale laudadega valu andma. Nii peksnud Kalevipoeg peaaegu kõik lauad pihuks ja puruks, kuid võit tahtnud Vanapaganale jääda. Aga sääl õpetanud põõsast üks hääl: «Anna serviti lauda, ikka serviti lauda!» ja Vanapagan [ilmselt Kalevipoeg] hakkanud serviti lauda Vanapaganale valu andma ja saanud täieste võitu. Kalevipojal olnud suur häämeel oma juhataja üle, kutsunud teda põõsast välja, et temale heateo eest maksta. Kuid hääl vastanud, et tema alasti olla ja sellepärast ei võivat välja tulla. Kalevipoeg lõikanud oma poole kuuehõlma ja viskanud põõsasse. Sellejärel tulnud siil põõsast välja ja olnud Kalevipoja kuuehõlmaga kaetud. Ka praegu veel kandvat siil Kalevipoja kuuehõlma, mis terav ja okkaline välja näeb.
E 47410/3 (2) < Säärde, Voltveti v. - J. P. Sõggel < Juhan Tobi (1910).
Kord oli üks tugeva jõuga mees. Ümberkaudu meeste seas ei olnud ühtegi leida, kes maadlemises ehk muidu jõu poolest tema vasta oleks saanud. Nähes, et ta kõikidest tugevam oli, läks ta reisima, et vahest mõne omasuguse kõvema mehega kokku juhtuks, kellega siis õige jõudu võiks katsuda. Nõnda juhtus ta viimaks suures metsas ühe üksiku majakese juure, kus üks vana naene üksina kodu oli. Vananaese küsimise pääle, mis ta otsib, kõneles jõumees oma loo ära, et ta tublit meest otsib, kellega maadelda võiks. Naene ütles selle pääle: «Minu vanamees on oma kahe pojaga metsa läinud; kes teab, kui arvad, jää neid ootama!» Ja jõumees jäi ka neid ootama. Tükikese aja pärast tuli vanamees poegadega metsast kodu. Esimesel pojal oli põder üle õla ja teisel süld puid. Jõumees kõneles neile oma soovi ära, et ta tublit meest otsib, kellega jõudu katsuda võiks. Vanamees vastas sellepääle: «Eks me või ka katsuda, aga enne tahame veel süüa; meie kõhud on metsas väga tühjaks läinud.» Poisid nülgisid põdra ära, mis siis korraga keema pandi. Suur oli jõumehe imestus, et terve põder korraga keema pandi, ja veel suurem siis, kui vanamees poegadega põdra ka tervelt ära sõid. Jõumehele anti ka natuke leent kausiga nurka. Esimene poeg ütles teisele, kui nägi, kuida jõumees sõi: «See ei jõua ju kedagi süüagi, mis ta veel maadelda jõuab.» Teine vastas: «Noh, väha sööb, väha teeb kah!» Onnikeses oli igas nurgas voodi, sinna heitsivad isa ja pojad magama, kuna ühte voodi ka jõumeest kästi heita ja enne puhata, kui jõukatsumine tuleb. Jõumees sai nüüd aru, et need kellegi õiged inimesed ei ole ja nendega maadlema ei maksa hakata, ning mõtles suure hirmuga, kuida säält põrguliste pesast ära põgeneda saaks. Varssi jäivad isa ning pojad magama ja norskasivad, et seinad värisesivad. Nüüd hakkasivad magajad paha haisu laskma ja nii kõvasti, et hoonekene värises. Esimene poeg virutas nii kõva paugu, et jõumees ühes voodiga nurgast välja teise poja voodi ette lendas. See aga saatis teda oma pauguga vanamehe voodi ette. Vanamees laskis nii tubli kärtsaku, et jõumees ühes voodiga uksest välja käis. Nüüd tõmbas jõumees jalad selga ja pistis lõikama. Vanamees kihutas poegadega järele. Jõumees jooksis, ilma et oleks teadnud kuhupoole, ikka edasi. Viimaks jõudis nii lõõtsutades Ülemiste järve ääre. Parajaste sel ajal jõudis ka K.alevipoeg, 700 saelauda, 500 raudnaela ja valge hobuse raibe vardaga seljas, sinna. Ta tahtis laudadest ja naelust parve teha ja järvele vahku püüdma minna, mistarvis ka hobuseraipe ligi oli võtnud. Kui Kalevipoeg jõumeest nägi, kes kangesti jookstes sinna jõudnud, küsis ta, mis temal viga olla. Kui jõumees temale oma loo ära kõneles, ütles Kalevipoeg: «Poe minu püksi!» Jõumees tegi ka seda ja puges Kalevipoja püksi. Nüd jõudis ka vanamees poegadega sinna. Nad nägivad, et tagaaetav Kalevipoja juures nende silmist ära kadus, sellepärast hakkasivad temaga kärkima: Kas sina see jõumees oled, kes meiega maadlema tahtis tulla?» Kalevipoeg oli sellega rahul ja ütles «jah». Hakkasivad siis Kalevipoeg ja vanem poeg maadlema. Kalevipoeg viskas oma vastase lendu ja lõi siis ta üle pää maa sisse ning vajutas siis jalakontsaga muldagi pääle. Nüüd tuli Kalevipojaga maadlema vanamehe noorem poeg, keda ta rinnuni maa sisse lõi. Kui nüüd vanamees nägi, kuidas poegadel käsi käis, ei julgenud ta enam Kalevipojaga maadlema minna, vaid kutsus teda võidu kivi viskama. Kalevipoeg oli sellega hääl meelel valmis. Vanamees võttis määratu kivi ja viskas. Kivi tõusis, lendas tüki maad ja kukkus viimaks kesset järve vette. Nüüd tõmbas ka Kalevipoeg suure kivimüraku kätte ja viskas teda nii suure jõuga, et ta teise poole järve kalda sisse langes. Need kivid olla veel praegu sääl näha: esimene kesset järve ja teine kaldal. Nii oli Kalevipoeg võitnud.
Nüüd nägi vanamees, et Kalevipoeg ka tema ära võitis, sellepärast katsus ära põgeneda ja pistis põrgu poole jooksma. Kalevipoeg jooksis talle järele kuni põrguni. Põrgusse sisseminek käis kalju vahelt läbi. Kui Kalevipoeg säält läbi läks, lõi ta käe ülesse kaljuprao vahele kinni ja jäi sinna vahiks, et vanakurat, põrgust enam välja ei pääseks inimesi eksitama. Pärast löönud põrgu sepp Kalevipoja käe veel raudnaelaga kalju külge kinni.
H III 19, 849/54 (1)< Viljandi < Halliste, Abja v. - J. Riiet (1893). Vrd. muist. 357-360.
Korra elanud ennevanast üks tugev mees. See läinud enesele vastast otsima. Ta käinud ümberkaudu maad läbi, aga ta ei ole ühtegi leidnud, kes tema vastu oleks saanud. Korra juhtunud ta ühte sauna. Seal olnud pikkade hammastega, koleda inetu krõmpsus näoga vanamoor kodus. See küsinud mehe käest: «Mis on sul tarvis?» Tugev mees kostnud, et ta enesele vastalist otsida. Vanamoor ütelnud, et seekord nende mehi kodu ei ole. Vanamoor annud mehele süüa. Toonud terve teo leiba ja ühe vaaditäie õlut. Kui mees söönud sai, tulnud viimaks vanamoor tuppa ja ütelnud mehele: «Külamees, sina ei söö ju meie musta kassigi vasta! Kui meie mehed söövad, siis ei saa sest söögist neile veel midagi, neil peab kaks ehk kolm korda rohkem lauale tooma, kui praegu on.» Nüüd tegi vanamoor mehele aseme seina äärde pingi peale ja mees heitnud rahuliste väsinud konta välja puhkama. Ööse tulnuvad mehed kodu, söönuvad ka hirmus palju, nii kudas vanamoor võõrale rääkis, mida võõras mees oma asemelt järele vaatas. Kui mehed kahekeisi söönud said, kobinud raske kehaga teine teise poole seina äärde, teine teise pingi peale magama. Nüüd nägi mees, et need tõest vanakuradid olid. Mehe süda värises hirmu pärast. Ta mõtles ja pidas aru: «Kui ma siit veel eluga pääseksin, küll ma siis oleks õnnelik!» Ta tõusis üles ja pani tuhatnelja jooksu. Oli ta tüki maad ära jooksnud, nägi ta tee peal hirmus suure mehe enesele vastu tulevat, kakssada seitsmesüllast saelauda seljas. Tugev mees hakkas kohe lauakandjat appi paluma, sest laudade kandja oli Kalevipoeg, kes Pihkvast tuli ja Peipsi järvest läbi sammus. Kalevipoeg viskanud lauad seljast kohe maha, tõmmanud mehe krae pealt kinni ja pistnud ta oma püksireide. Kuradid tulivad Kalevipoja juurde ja küsinuvad, kuhu see mees jäänud, kes seie põgenenud. Kalevipoeg küsinud, mis nad mehest siis tahta. Vanakuradid hakkasivad ennast suurustama, mis mees seda tahta ja küsivat, või tahab tema jooksiku eest võidelda. Nüüd võtnud Kalevipoeg mehe oma püksireiest välja, pannud ta pea peale ja ütelnud: «Kas näete, kaimud, vaadake ja tunnistage, siin ta on!» Kohe tükkinuvad vanakuradid mehe kallale, et teda kätte saada. Kalevipoeg võtnud oma kakssada lauda ja hakkanud nendega kuratid peksma, kuni nad surma saivad, muud pole neist järele jäänud kui sinine suits ja karvatükid. Jõumees tänanud nüüd Kalevipoega südamest ta helduse ja abi eest. Nüüd nägi ta, kus jõumees oli. Ta ei julgenud enam selle peale mõtelda, et enesele veel vastast otsima minna. Ta oli rõõmus, et elusalt ja terve kontidega minema sai. Kunagi ei läinud ta enam vastast otsima.
H IV 8, 503/6 (8) < Palamuse - H. Karu < Jaan Hoffmann (1897).
Suured lusikad
Kord läinud Kalevipoeg ühte majasse öömajale. Saal hakatud temale õhtuks sööki lauale kandma. Kalevipoeg mõelnud: «Ei tea, kust nad minu jauks lusikat saavad, sest ega mina hariliku lusikaga süüa saa.» Saanud söök lauale, läinud Kalevipoeg sööma. Ta imestus olnud suur: laual olnud nii suured lusikad, millega Kalevipoeg kunagi ei olnud söönud. Õhtul tulnud perepojad kodu. Tehtud asemed maha. Kalevipoja ase tehtud teisele poole seina, kuna aga perepoegade asemed teisele poole seina. Jäänud kõik magama. Öösel ärganud Kalevipoeg üles. Perepojad norsanud nii kõvast, et ta selle võimul ühest seina äärest teisse pidanud veerema. Kalevipoeg ei ole kauem sinna võinud jääda. Ta läinud säält minema.
E 47527 (5) < Torma, Avinurme v. - M. Sild < August Sild (1910).
Natuke Kalevipojast
Riismed
Kalevipoeg läks ühekorra põrgu. Vanapagana ema küsis Kalevipoja kääst: «Kas tahad, pojake, minu poegadega võitlema hakata?» Kalevipoeg vastas: «Küll tahan.» Vanaema käsu paale tõi üks tüdruk Kalevipojale süüa. Kalevipoeg söönud terve leeva ja liha. Vanadpaganad naernuvad Kalevipoega: «Meie kärpsed söövad kui sina!» Kui Kalevi[poeg] põrgu läks, siis tuli tal ristipoeg vasta. Selle pistis Kalevi[poeg] omale tasku. Kui Kalevipoeg söönud, siis tulid vanapaganad Kalevipojaga võitlema, veskikivid piitsade otsas, ja tahtsivad Kalevipoega ära tappa. Kalevipoja ema vari näitas, kudaviisi vanapaganatega võidelda ja jalakannaga pöörta. Kalevipoeg tegi nõnna, kuda ema vari õppas, siis võitis Kalevi vanapaganad ära.
H II 28, 652/4 (8) < Maarja-Magdaleena - M. Pool < Kaarel Märtsin (1889).
Üks kange jõumees läks oma vastast taga otsima. Ta oli nii kange, et kui vasikat sabast kinni võttis, kohe ühe käega üle kraavi viskas. Läks ja läks, aga korraga tuleb vanakurat talle vastu. Tal oli veskikivi piitsapaela otsas, tuleb ja seda plaksutab aga. Kui esimest korda lööb, siis mees putku, ise ees ja vana Jaak taga. Aga vot, tuleb Kalevipoeg neile vastu, sada lauda seljas. Ta pistis mehe tasku ja hakkasid kuradiga taplema. Kurat peksab selle veskikiviga vastu Kalevipoja põtku, Kalevipoeg raiub laudega. Lauad hakkavad juba otsa saama. Siil hõikas põõsast: «Kalevipoeg, ristivend, servi lauda, servi lauda!» Hakkas lööma, lõi kuradi maha. Aga siis Kalevipoeg küsib, et: «Kes sa põõsast kõnelid? Tule välja!» Siil ütles: «Mina olen alasti, mina ei või tulla.» Kalevipoeg lõikas kuuetüki ja pani talle selga. Ja on tänapäevani siili seljas see Kalevipoja kuuehõlm. Aga pea, kuidas selle mehega lugu läks. Kalevipoeg ütleb: «Ma panin mehe tasku, ei tea, kus see on?» Hakkab katsuma - puru. Nõnda sai see kange mees ka otsa. Aga viimati olla ta [== Kalevipoeg] ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, [jalad] põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. «Nüüd o tämä lihonikkode pihon.»
EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen < Halliku vanamees (1911).
Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 106. Vrd. muist. 340.
Üts mees leidis aia veerest pasatse persega vasika ja visas ta sabapidi üle aia. Et ta särätse töö ära tennü, arvas ta enda vägimehe olema ja lats valla mööda ilma ümbre reisima ja omale vastust otsima. Oma rändamise pääl läts tema taga Peipsit üte maja sisse, kos ta üte vana naese eest leidis. Kui ta selle naesele olli teeda annu, mis ta otsib, ütel see: «Minul om küll kats poiga, aga need ei ole praegu kodo. Kui sa nendega oma jõudu tahad kaeda, sis ooda niikavva, kui na kodo tuleva.» Vägimees olli sellega rahu, sõi veidike sellest, mis naene talle ette pandis, ja heidas tarre saina veerde pika pengi paale magama. Aga ta ei ollo veel magama jäänu, kui naese pojad juba kodogi tulliva. Naene pandis 12 leiba lavva pääle ja võttis ahjust suure hobese nahatäie suurmaputru valla, mis na katekeisi kõik ära sõiva. Kui kõtud täis olliva, heidassiva mehed sellesama pengi paale magama, kos vägimeeski magas, töine töise otsa paale, jalad vastastikku. Vaevalt olliva na magama jäänu, kui üts neist lagast otsast nii kõvaste hengäs, et oma tuulega vägimehe kui haenatordi vasta töise mehe taguotsa aas. See hengäs omakõrd ja puhkus vägimehe jällegi vasta edimäst meest tagasi. Nii lennas see mitu korda ütest pengi otsast töise, nii kavva kui ta viimate maast üles karas ja jooskma pandis. Vananaese pojad virgusiva varsti üles, leisiva, et vägimees puudus ja nakassiva täile perra jooskma. Peipsi veeren saiva na täile perra. Nüüd olli vägimees hädän. Saal tulli Kalevipoig, 700 saelauda seilan. Vägimees palus teda ennast varjata.
Kalevipoeg kostis: «Poe püksi! Poe püksi!» Vägimees tegi seda, ja Kalevipoig näkas nüüd lauvadega tagaajajid mant ära hoidma. Ta lõi aga lappi lauda ja pess sedaviisi pea kõik lavvad katski, ilma et ta neile oles suurembat viga tennu. Sääl hõigas siil põõsa sehest: «Servi lauda, servi lauda, Kalevipoig!» Kalevipoig lõi servi lauda ja sai sel viisil varsti oma vaindlaste üle võitu. Palgast haa nõu eest visas ta siilile, kes alasti põõsan külmetas, oma kasuka küllest siilu, ja säält saigi siil omad uhakad.
H, Gr. Qu 419/20 (4) < Tartu-Maarja, Vasula v. - P. Birkenthal (1888).
Siil ja Kalevipoeg
Vanast elanu üts nii kõva miis, et võtnu nuumvasika sabast kinni ja visanu risti üle tii. Ütskõrd hakanu sii miis omale kah seltsimiist otsma, kellel niisama kõva jõud om, kui temal. Ütskõrd lännü ta läbi mõisa ja saanu üte maja juurde. Tema lännü sinna majja sisse, kus muud ei ole kõdun ollu, kui paljalt üts vanamuur. Vanamuur kah kohe küsinu tema käest: «Mis te käite ehk mis te tahtsite saada siit?» Miis vastanu: «Mina otsin ütte vägimiist või jõumiist, kellel niisama kange jõud om kui minul.» Vanamuur ütelnu, et: «Mul om kah kolm hääd jõukast poiga, kui nii kodo tuleva, eks te sis jõudu ei või kaeda.» Vanamuur hakanu parajaste kah kolmel pojal lõunest süüki kiitma. Tapnu kolm nuumhärgä ära. Miis imetanu väega selle üle, et toh-oh, nii võiva esigi poisid olla, kellel kolm nuumhärgä lõunest kiima
pannasse. Lõunaaig tulluva kah pojad kodu, hakanuva süümä ja kutsnuva selle mehe kah, söönuva nii kavva, künni kõik nii kolm nuumhärgä ära. Paale söögi heitnuva na kik puhkama. Ka miis ja vanamatska. Mehele heitnu kaks tükki töine töisele poole kõrvale ja üks päitse. Vanamuur heitnu esi ahju paale magama. Kui magama jäänu, peeretanu sii, kes seina puul, nõnda kõvast, et mehe vahelt ülesse visanu. Natukese aja pärast peeretanu sii, kes väljänpuul, nõnda kõvast, et mehe visanu kesk taret. Kui kolmas, kes päitsen olli, peeretanu nõnda kõvast, et mehe visanu aknast välja. Kui miis välja saanu, sis putkanu metsa minema. Metsast joosnu miis viimati läbi, künni saanu Peipsi järve viirde. Saal tullu Kalevipoig vastu, kellel seitsesada saelauda seljän ollu. Kalevipoeg küsinu mehe käest: «Mis sa jooset?» Miis ütelnu: «Vanatondid aava taga, ei tia, kohe ma pakku lähän.» Kalevipoeg ütelnu: «Pae minu püksi!» Ja miis lännü kah püksi. Ja parajast, kui miis pakku saanu, tullu kolm vanatonti ja küsinu Kalevipoja käest: «Kas miist nägid?» Kalevipoeg es lausu midagi, muudku võttis seljast laudu ja hakkas vanatontel selga lüümä, pessis nii kavva, kui viiskümmend tükki jäiki viil, aga vanatondid es tunnegi. Korraga ütelnu üts põõsast: «Kalevipoeg, Kalevipoeg, servi lauda, servi lauda!» Aga kui Kalevipoeg servi lauda hakkanu lüümä, sis tapnu üheainsa lauaga kõik kolm vanatonti ära ja nelikümmend üheksa lauda jäänu viil ülegi. Nüüd lännü Kalevipoeg sinna põõsa manu kaema, kes sii niisuke ütleja olli, ei ole nännü kedagi. Viimati hõiganu: «Hei, tark miis, tule välja!» Aga nüüd ütelnu, et: «Ma ei või tulla, ma alasti» Kalevipoeg kuulu, et tema alasti om, võtnu lõiganu oma kuuesiilu ja visanu põõsasse, üteldes: «Seh, võta ja kata ennast, kui sa alasti oled!» Ja sii luum mässinu enda selle siilu sisse ja tullu välja. Kalevipoeg ei ole teda muust nimetanu kui siilist, sest et tema kuue-siilust olli saanu omale kuue.
H II 29, 409/12 (2) < Tartu-Maarja, Kavastu v. - J. Mägi (= Lõhmusmägi) (1890).
Riismekene Kalevipojast
Rahvasuust
Ütskõrd lännu vägimiis nõide (sortsilaste) majja, et temaga jõudu kaeda ja vägipulka vidada. Tol korral es ole sortsilane
kotton olnu ja vanamuur käsknü uuta, et ta vast üüse kodo saa tulema. Üüse tulnu nõid kodo ja heidänü ka magama. - Üüse kuulnu vägimiis jorinat ja tundnu, et ta ütest sainast tõiste saanu visatus. Pooluimatselt löudnu ta viimate saina alt mulgu, kost ta vällä tahtnu pageda, sest tälle olli hirm pääle tulnu niisugutsest johtumisest. Mulk olli väike olnu, nii et õiged vällä es ole saanu tükki. Ta es ole saanu enamb edesi ega tagasi, ja mulk, kos ta olnu, olli vanamoori kuserenn. Vanamuur lännu kusele ja uhtnu üten keige tävvega valla ja vägimiis pistnu plehku. Et see jutt ja eenolev nõid ka rahvasuun Kalevipoig kõneldus sai, ei luba järgmine jutt 1 tälle tõsidust.
H II 32, 509/10 (7) < Kanepi, Vana-Piigaste v. - J. Väggi (1889).
------------------------------------------------------------------------------------------ 1 Käsikirjas: järgmise juttu
------------------------------------------------------------------------------------------
Vägimehele sai paläs pää'
Vanast mullutsõl ajol tennü üts vägimiis sellega ummõ jõutükkä, et vastaliste lehmvas'kadõ takah jooksnu ja neid handapiti kinnivõtmisel maha piinu. Ütskõrd saanu sisama vägimiis juuskmisega utele aastatsõlõ lehmvas'kalõ uma maja ligidal järgi, võtnu hannast kinni ja räpsanü nii kõvastõ, et vas'ka händ ära kakõnu ja vas'k ilma vägimehe nägemata tuhatnelja iist ära juusknu, kuna vägimiis vas'ka hänna, mis ta suuro pahandusõga terves aastalises vas'kas pidänü, üle uma maja harä visanu ja esi hõisanu, et täl tõtõstõ vägimehe jõud osas om. Kitnü sõs kõikile oma jõudu, et ta vägimiis ja kõikist kõike rohkõmb jõudu om. Otsnu sõs inimeste hulkast hindäle vastalist jõukaemises. Paljo kotusid käünü ta läbi, kost tälle kiäkist vastalises ei julgõnu tulla. Terve päiva, niisugumatsõ vastalise otsmese perrä saanu ta mõisa üte suurõ maja mano, kohe ta sisse minneh muut kedäki iilt ei löütnü kui vana naisterahva. Naisterahvas nõutnu vägimehe käest, kost ta olla ja mis assä peräst ta siia tulnu. Vägimiis seletanu nuut uma jõu ja vägevä tettü tükü kõik vananaisele ära ja ka, et ta mitte ammu terve aastalise lehmvas'ka üle uma tarõ harja visanu ja nüüt selle jõu kaemises kedäkist vastalises ei löüvä. «Jah, mul om ka kolm jõulist poiga, võide vahel neidega umma jõudu käia; nüüt ei olõ neid küll kotoh, võiva õnnõ pia tulla,» vastutanu vananaine osavõtlikult vägimehele.
Inne viil, kui poja kodo ei jõutnuva, nakanu vananaine poiele õdagust süüki kiitma. Pada, kos süüki keedetü, olnu lõpmata suur, nii et vägimehel hirm pääle tulnu, arvatõs, et vaist vananaise poigadel jõud timä jõust suurõmb võib olla ja mis joba söögikiitmise riistast ära nätä. Inne kui suur söögipada vananaise käeh kiimä
lännü, lõpnu süli valmid puid ära ja vananaine käsknü vägimiist, et ta vällä lääs ja puid peenkeses rajos seenis, kui uma poja kodo jõudva. Vägimiis lännü vällä vananaise käsku täütmä. Ta löütnu terve suurõ puukihi kõkõsugumaistest puist terve juurtega kokko kannõtu olõvad ja neide lahkmises riidä kõrval kirvõ maah. Vägimiis võtnu kirvõ, millel terve tammepuust palk hannas takah olnu, kätte, kui ülestõstmises tundnu ta selle nii raskõ olõma, et tuultkist alt laskõ ei võinu. Ta lännü tarrõ tagasi ja ütelnu vananaisele, et ta nii väikese kirvõga puid lahkma ei nakkagi; olgu kirvõs tubli ja hand tugõvamb. Vananaine lännü vällä ja lahknu selle kirvõga vannu tammepuu tüvvi lahki mis kärkellelnü ja kandnu tarrõ paa alla, kuna vägimiis hirmuga asjalugu päält kaenu ja umma jõudu vananaise jõvvust alamba tundnu olõma, mis viil sõs, kui timä noorõjõulise poja seda ülesse näütävä. Tal tulnu suurõmb tahtmine, et sellest lingist kuikist ära saassi päästä. Inne viil, kui ta umma äräpakõmise märko valmis tetä saanu, tulnuva vanalnaisel poja kodo. Poige edimäne küsümine olnu, mis asja võõras ajada ja kuida siia mõtsa johtunu.
Vägimiis seletanu nüüd jälle umma jõudu ja asja ära ja ütelnu, et ta viil seenini kostkilt vastalist selles ei ole löüdnü. Ka poige imä ütelnü poigele, et täl sööki kiitmises puid puudus tulnu ja et ta vägimiist lahku käsknü, kui vägimiis ütelnü, et ta mitte nii väikese kirvõga kogonist puid ei naka lahkma. Kirvõs pidäda tublimb ja hand tugõvamb olõma. Niisugumast imä sõnna pandnuva poja ka tähele ja arvanuva ka, et võõral vägimehel jõud liiga kõva võib olla ja arvanuva jõukaemist tõises päiväs jätta. Ütelnüvä seda ka vägimehele, et nimä täämba liiga väsünüvä olla ja õtak ka käeh ja jõukaemist ette võtta ei võida. Pääle selle nakanu vanaimä pojele süüki ette kandma, seeni kui ütessä tuubritäüt läbi lännü, ega poja jaos kolm tuubritäüt, midäs jälle vägimiis hirmuga päält kaenu ja arvanu: kas kuikist niisugutatsõst kotusõst ära pästä ei saassi.
Kui kolmõl pojal kõtu täütsä täüs saanuva, sõs mintü makama ja ka võõras vägimiis viitu üteh. Kolmõst vellest heitnu üts läve alla ja kats tõist esierälte san'äviirte, kuna võõras vägimiis keset põrantut pantu, et ta, kui taht, mitte inne hummokut kohekile paeda ei saa. Kõik olnuva makama jäänü ja ka võõras vägimiis kolmõ velle vahele põrandu pääle, et hummoguni puhata ja sõs jõudu kaiä. Vaivalt saanu võõras vägimiis makama olla jäänü, kui suur põrrin ja timä hinda liikumine tedä jälle üles virotanu. Kolm veljä olnuva egäüts umal puul nii kangõstõ peerskellemä nakanuva, et selle peero jõuga võõrast vägimiist siia kui sinna umalt asõmõlt edesi ajanuva. Pallo aigo pidänü vägimiis peero toukamisest põrmantul siia kui sinnä tougata laskma ja hoope kannatama, seeni kui timäle viimäs õnnõs lännü peero toukamisel üle läve vällä saia. Suurõl meelehääl nakanu nuut vägimiis ruttu ja ruttu sellest kotusõst kaugamballõ minema, et niisugutastõ küütsist ärä päästä.
Ta pandnu sammusi Pihkva poolõ, kuni valgõ valla tulnu ja Kalõvipoig suuri lavvasälätävvega vasta tulnu ja timält küsünü, kost ta tulla ja mis asjo ajada. Vägimiis seletänü kõik Kalõvipojale ära, kuis ta jõuvastalist otsnu ja kuis ta ka neid löudnü ja mis ta sõs nännü ja kuis ta sõs viimäs õnnõga ära pääsnü. «Ei olõ sa sõs viil koguni ära pääsnu,» ütelnü Kalevipoig timäle ja käsknü vägimiist hindaga üteh tulla, et kui vahest takah nakatas ajama, sõs ta tedä avitas. Ei lännüki paljo aigo, kui kolm velje tulnuva, egälütel veskikivipuul palgi otsa pistetü, millega vägimiist maha lüvvä. Kalovipoig mõistnu asja ja käsknu vägimiist uma pükse sisse pakkõ ja nakanu nüüt ütsinda oma laudõga takaajajile vasta. Kalõvipoig pesnü umõ laudõga kolmo velle pääle, kuna kolm veljä jälle veskikivipooltega Kalõvipoja pääle huupe andnuva, et see neile pagõjat omast püksi sisest kätte annas. Taplusõga pidänü Kalõvipoig taganoma kuni Peipsi veere sisse, sest ega laud ei kestnü inämb vasta lüvvä, kui ainus kord. Kalõvipojal olnu kitsas käeh, sest esi oli ta joba vii siseh ja ainult viil mõni laud terves jäänu. Ta kuulnu võsastikust kaldalt häält, et laudõga tulla vainlasõlõ servi vasta lüvvä ja sõs ka võitu loota. Kalõvipoeg kuulnu juttu ja nakanu nüüt servi laudõga vasta pesma ja saanu ka võitu. Vastalise kaenuva, et veel õnnelikult päästä võinuva. Kui sõs vägimiis Kalõvipoja püksest vällä tulnu, olnu ta hius Kalõvipoja kintso vasta maha hõõrtunu ja paljas pää perrä jäänü ja midä ka viil täämpätsel päivälgi kõik paljapäälise sellest vägimehe sugust olla, sest koik paljapäälise olla ka viil selki ajal, kas jõu vai mõttejõu targa.
H II 45, 341/5 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva - J. Tamm < Kontstav Õun, 33 a. (1891).
Paljapää lugu
Rätsep oll talol umblõmah. Pääle söögi nägi tõnõ pal'o kärpsit piima man. Ta võtte üte rõivatükü ja rohmas tuuga kärpsile; hulk kärblaisi sai surma. Miis mõtõl: «Ma või jo vägimehe tükka tetä', et nii pal´lo hingelisi är või surmada' korraga!»
Ta jätt nõgla ja niidi sinnapaika ja läts maailma suuri töid tegema. Sääl lähketseh
elli pakso mõtsa siseh vägimiis. Ratsep võtt nõus tuuga kõkkõ inne jõudu kaia'. Ta läts mõtsa, löüs vagimehe üles ja ütel är, misperast tulnu oll. Vägimiis lubas kah jõudu kaia, a inne tahtsõ viil lõõnat süvvä. Ta püüse suurõ põdra kinni, küdsi suurõ tulõ pääl är ja pan'd tervihnä' nahka. Nüüd kutse rätseppä maadlõmma. Rätsep tahtsõ inne viil puhada. Tuuga oll vägimiis rahul, heit maaha ja noorsas pia sügavah unõh. Rätsep es kärsi' hirmuga inäp kohki olõma ja ku vägimiis makuma (mitte «magama») oll jäänü', pagõsi är. Mõtsah tull tõnõ vägimiis Kalõvipoig tõsõlõ vasta, säitsesada saelauda säläh. Rätsep nüüd tuud pallõma, et teda hoias vägimehe iist, selle ku tuu vällä mõtsast tulõ, sõs inäp hääd luku rätsep hindäl es arva olõma. Kalõvipoig pande mehekese uma püksiseere sisse. Varsti oll ka vägimiis mõtsast väläh ja tull Kalõvipojalõ vasta. Ta oll köüdse otsa kivipoolõ köütnu ja naas nüüd Kalõvipojaga' tüllü otsma. Tülü oll varsti käeh, ja Kalõvipoig naas vägimiist laudõga vemmeldamma. Nigu iks lapõldõ lei, ni kõik katski. Sääl tsusas rätsep püksimulgust pää vällä ja and Kalõvipojalõ nõvvo laudõga servilde lüvvä. Vägimiis pagõsi nüüd pia är. A nõuanja oll tõist õpetatõh uma päälae Kalõvipoja har'ke all hoobis paljas hõõrnu'. Tuust saani umgi paljapaa sugu ilmah olõmah.1
H II 32, 886/8 (1) < Räpina khk. ja v., Kure k. - S. Keerd < Jaan Holsting (1890).
------------------------------------------------------------------------------------------ 1See jutt oli mul sellepärast iseäranis tähtis, et ma veel ühe harimata mehe käest vähe Kalevipoja üle kuulsin. - Jutustaja märkus.
------------------------------------------------------------------------------------------
Ennemustistest jõumeestest
Innemustõ elli üts kõva mies, kes koo ilma läbi villas ja hinele kostki vastalist lövvä
-õs. Viimate sai ta ütte ütsikohe paika, nii õdagutsõl aol, koh kedagi muid kotoh olõ-õs, kui üts vana baabakõnõ. Nuor jõvvumies pallõl hinnast sinna üöses ja vana baabakõnõ lubas kah. Nuormies päst jala' vallalõ, pand kängitse kujoma ja jäi tävveste õdagulõ üömajalõ. Vana baabakõnõ küsse: «Mis asjaajaja vai kohe minnei sis olõdõ?» Nuormies kostõ: «Käü niisama ilma pite ja otsi hinele jovvuvastalist inemist.» Vana baabakono kõhvahut pääd ja ütel: «Sis, poig, oll ehk perispaika peräle saanu, koh umma joudu pruomi võit. Mul om ka ka'ts kõvva poiga; nuo omma parhilla jahi pääl, a üöses tulõva naa õks kodo.»
Vaivalt oll vanamuor uma jutu lõpõtanu, kui tima mõlõmba poja mõtsast kodo tulli, ütel tapõt põdõr, tõõsõl tapõt kahr säläh, mida naa kergelt, ilma tihähämõlda maha panni, niigu olõs naa mandse kerge jänesekese. Nuor jovvumiesnaas tugovit miehi näteh niigu salahirmu tundma. Kui imä söögilavva man poelõ är selet, mis asaajaja nuor üömajaline om, sai poel väega hüa miel, naa sei ja jõi timäga sõbralikult ja lubasi jõvvukaemist hummongus jatta. Täämbä olõvat nimä jahikäigist sugu ramõhunu
.
Õdagult lätsi baaba poja riihte magama ja panni ussogi tappa, et nuor jovvumies
kui võõras julgõlt näide man maada võis. Üts baaba poig heidäs ütte nulka, tõõnõ tõistõ nulka magama, võõralõ säeti kest tarrõ noidõ vaehtõ pääle asõ.
Piagi jäi jahilise süvaste magama ja naksi kangohe pieru laskma, niigu olos naa tuliluotõ põmmutamah. Noorõl jovvumehel tulõkis uni. Kuast nulgast õks peerupaigahus mürahtu, tuost nulgast karas nuormehekene õks kavvombahe. Nii hiidel
mehekene suuro hirmuga kui kala kuiva liiva pääl ja kobo tassamisi üles, tõugas kitsa pajalavvakõsõ vallalõ ja pallõl vannamuori, et tuo teda kõvvu meeste keskelt magamast muialõ puhkama saadassi. Siih ei tulovat tal sukugi uni, vasunti jahilise põmmutavat kangohe pieru. Vana baabakõnõ kolkõ kull kõvastõ ussõ pääle ja püüdse poigõ herändä, et naa ussõ tabast vallalõ teessi, võõrast tarõst vällä, mujalõ magama lasõssi. A kõik oll ilmaasända. Magaja poja kuulo-õs määnestki mütmist, kolkmist ei koputamist, kas laoda vai taro päält, naa ei heräne. Viimate tull vanal baabakõsõl hüa nõu mielde. Ta võtt raudkangõ, nõst tuoga üte tarõ nulga üles ja lask noorõmehe nulga alt vällä, juhat talli pääle hainu sisse magama. Nuor jovvumies
läpekis inäp talli pääle minna, kui õnnõ ku sändside jovvumeeste lähekõrrast õks kavvõmbahe saasi.
Hummongult, kui baaba poja magamast üles tulli, näi naa, et võõras jovvumies
kaonu ole. Kui naa imä käest tiedä sai, et ta üöse säält vällä pallõlnu ja talli pääle puhkama läts, otsõ tedä sinnä. Kui teda siäl ka es olõ, oli mehil kimmäs
tiedmine käeh: mehekene om är paenu. Ja naa lätsi tedä mõlõmba takah ajama. Nuor jovvumies
pagõsi poolõ üöd, pagõsi poolõ hummonguspuolt edesi, kooni
üte laja nurmõ pääle sai, koh üts suur üte käega mies kündmäh oli. Surmahirmuga paetõh sai ta kündja mano ja pallõl tuod teda uma kaitsmise ala võtta. Maakündjä ütel: «Nonnoh, väriseja varblanõ, pakõ mu kaatsa
seere sisse!» Vaivalt sai nuor jovvumies
maakündjä kaatsa
seere sisse är paenus, kui baaba poja ka jälgi pite maakündjä mano tulli ja ütli: «Anna pagõhõja valla, siih ta piät olõma; jäle tulõva õkvaA>
siia.» Tukõv maakündjä kostõ: «Siih, mu kaatsa
seere seeh om küll tuo pagõhõja nuormies, a ma olõ timä palvõ pääle teda uma kaitsmise ala võtnu ja ma kaitsa ka teda. Tuo olõi mieski, kiä umma sõnna piä-õi, ja kaitsmise asõmõl arandjas saa.» Baaba poja seledi maakündjäle pikält ja laialt ette, missugutsõ nõuga nuormies mitu aastaka ilma pite ümbre hulknu ja et ütskõrd, kui ta kedagi vastalist om löüdnü, sis pand ta pakku, päälegi viel kui määne varas pakõ ta üö aol õigide inemiste puolt är. Naa ütli kinniteh: «Inne mie siist ei taganõ, kui kelmile latsõvitsu olõmi andnu!» Tukõv maakündjä kostõ: «kooni
ma viel hinnäst jalgu pääl jovva hoita, ei piä täl kiäki hiuskarva kõvõrdama; ta om mu kaitsmise all.» Maakündjä keelust ja kinnitusest huolmalda tükke baaba poja väele tälle mano ja tahtsõ pagõhõjat kaatsa
seere seest vällä kisku. Siäl haard tukõv maakündjä põllu pääl kasuva suurõ tammõ uma üte käega ladvast kinni, tõmmas maa seest vällä ja naas tuoga ümbre hinne keerutama, niigu kurjõ pinne mant kaitsma, kia hahkatõh
ja hambit jürreh täi ümbretsõõri hibahõlli
kui langalõi
. Viimäte vässü naa är ja lätsi pika nõnaga maakündjät vanduh sundih kodo tagasi. Kui naa jo maakündjä silmist kavvõdõhe är olli kaonu, ütel ta uma kaitsõallussõlõ: «Noh, tulõ valla ja mine umma tied! A inne, kui ma sinno minema lasõ, pia ma sinno latsõ viisil veidikese sopsama, et sa targõmbas saasi, paremb tüöd tegema nakkasi, kui ilma pite hulkih käüt. Ma ollõ ka umal aol üts kõva mies, hulgõ ilma pite ümbre, otsõ jovvuvastalist, kooni
löüse, ja tuo kätte uma käegi jäti.» Nii kõnõldõh võtt ta tammõ ossa külest üte ossakõsõ, sopahut
tuoga jovvumehekesele kõrda kolm, sinna timä jäigi.
H II 70. 650/4 (7) < Vastseliina - J. Sandra < Tannil Rüüs, üle 70 a. (1904).
Vas'kahanna vägimiis
Miis tahtnu vas'kat kinni võtta, saanu hannast kinni haarda. Vas'k vinnanu umalõ poolõ, miis umalõ poolõ - nii kavva ku kakõnu hand puolõs ja jäänu jup'p handa mehele kätte. Nüüd mõtõlnu miis: oi seda jõudu, oi seda rammu, mis mul nüüd om, ma olõ jo mõni vägimiis. Olõs keda viil nii kõvva olõssi, sõs saassi õigõ rammu kaia. Lännu sõs õige kotost tu suuro meelehääga är kõnma. Hõõsanu ilma piti ja kullõlnu, kas ei kuulõ kah mõnt tõist vägimiist. Kõnnu, kõnnu nii kavva ku saanu' ütte mõtsa. Pimmes ka lännü, nännü ütte tuld ja kõmpnu sinnapoolõ, nii saanu üte maja mano. Läänü sõs tarrõ, a kedagi es olõ kotoh ollu, muid ku üts vana imä. - Nüüd kõnõlnu miis, et mis miis timä om, et om üts suur vägimiis ja ots tõisi, kellega saa jõudu kaia. Vana imä ütelnu, et mul om ka kats poiga, omma õigõ hää kõvakese. Vet ku kodo tulõva', sõs võit rinna kokko panda. Vas'kahanna vägimehele antu süvva ja kästu aho kõrvalõ makama heitäda. Heedanu kah. Poja tulluva kodo, pannuva rõiva säläst ja naanuva süümä. Vana imä toonu liudõga lavva pääle, poja mudku tühendännüvä õnnõ, nigu luvvaga pühknüvvä puhtas. Saanu kõtt täüs, lamõnuvva maaha õlgi pääle makama. Üüse tennüvä püksituult, nii et vas'kahanna vägimiis joosnu saina vasta. Norsanuvva tõõsõ, et tarõ saan'a
värisnüvva käeh. Vas'kahanna vägimiis kaenu, et tarost väl'lä pukkama
saanu ja tullu kodo ja es olõ tuust värgist sõnnagi lausnu, mis johtu. Vot tebe ras. Kitä viil, nii ku jõudu ei olõ.
E 29624/5 < Viljandi < Võrumaa - A. Suurkask (1896).
Riismeke kangelasest Kalevipojast
[l.] Ükskord läinud vägimees sortsilase majasse, et tema jõudu katsuda ja vägipulka vedada. Sel korral ei olnud Kalevipoega kodus ja vanamoor käskinud nii kaua oodata, et ta ehk ööse kodu tuleb. Õhta tehtud vägimehele ase maha ja pantud ilusasti puhkama. Ööse tulnud ta kodu ja heitnud puhkama. - Öösel kuulnud vägimees, et ta Kalevipoja peerust saanud ühest seinast teise pillutud; pooluimatselt leidnud ta viimati seina alt [mulgu], kust ta välja oli tahtnud pugeda, sest temal oli hirm Kalevipoja kangusest. Mulk oli väike olnud, nii et ei ole edasi ega tagasi pääsenud. Tua all oli vanamoori kuserenn olnud, tema oli kusele tulnud ja ilma tähele pandmata uhtunu sellega ühes vägimehe ka välja ja nõnda saanud ta plehku.
[2.] Ükskord olnud karjus väega kõva jõuga. Ta võtnud pulli sarvipidi kinni ja viskanud üle jõe. Sellest näinud ta, et temal väga kõva jõud olnud ja nüüd otsinud ta tõist meest, kes temaga oleks jõudnud maelda. Kord läinud ta suure pimeda metsa sisse. Metsa sees olnud üks maja ja vana naene küpsetanud sääl leiba. Ta küsinud selle käest, kas tema ei tea kedagi meest, kes minuga tahab maadlema tulla. Vanamoor ütelnud: «Oota õhtani, mul on ka hää kõva poeg!» Poiss ootanud kuni õhtani. Õhta näinud ta, et kaks meest tulnud ja mõlemadel kaks härga sarvipidi seljas. Poiss hakkanud juba kartma, et üks härg tapeti ära ja söödi ja tõine mees söönud tõise pätsi leiba kõrvale. Nüüd heitnud nad magama ja poisi võtnud vahele, et ära ei saa põgeneda. Pink oli nukelti tares, tõine ots tõises nukas ja tõine mees heitnud tõisele poole nurka pingi otsa ja käännud perse nurka, aga pääd tarre välja. Kui nad magama olid jäänud, ei tea kumb neist piiru lasknud, oli tare nurk suurde kõrgesse ülesse karganud. Poiss hakkanud kartma ja mõtelnud, kuidas nüüd plehku saada. Nii kui tare nurk kerkinud, poiss alt välja ja jooksma. Sortsilased ärkanud üles ja leidnud, et poiss ära kadunud ja hakkanud taga ajama. Poiss jõudnud selle aja sees juba Peipsi äärde, kus talle vastu tulnud Kalevipoeg, kes Pihkvast läbi Peipsi saelau[dade]ga tulnud. Äärde jõudes ütelnud: «Oh sa sitt Peipsi lomp, vesi tuli kella ala.» Ja näinud poissi enda poole jooksvat, küsinud poisi käest: «Kuhu sa pagened?» Poiss ütelnud: «Kulla külamees, päästa minu, sortsilased ajavad taga!» «Oh poeg, karga siia viinavaadi otsa pääle, pea oleva sortsilase järele.» Kalevipoeg võtnud saelaua ja andnud vastu sortsilase pääd, et laud katki läinud prauh ja prauh. Kui lau[a]d hakkanud juba otsa saama, ütelnud perve alt: «Kalevipoeg, Kalevipoeg, löö servi lau[a]ga!» Ja kui Kalevipoeg servi lau[a]ga löönud, ei jäänud sortsilasest muud, kui lämu taga. Kalevipoeg ütelnud perast võitlust: «Kes see oli, kes mind õpetas?» Üks ütelnud perve alt: «Mina!» «No tule siis välja!» «Ma ei või tulla, sest ma olen alasti!» Kalevipoeg lõikanud oma siilo küljest tüki ja viskanud perve alla ja ütelnud, et tule nüüd välja. Siis tulnud üks väike elajas välja ja siilotükk pääl, kes omale sellest ajast siilo nime saanud ja vaenlase vastu kasuka.
H I 9, 567/9 (56) - A. Suurkask (1898).
Vägimees
Kord hoidnud üks noor tugev mees karja (vanal ajal olivad karjased kõik täiskasvanud mehed olnud). Elajad ei ole tahtnud karjatse sõna sugugi kuulda, vaid pistnud ühtelugu kiini jooksma. Viimaks põlenud ka karjatse kannatus ja ta haaranud ühe vasika sabapidi kinni, kes kõige kangem kiinijooksja olnud, ja viskanud teda sabapidi ümber keerutades üle laia jõe mis põntsatab. Sellejärele hakkanud karjane ise oma kange jõu üle imestama, sest ta pole seda enne veel teadnud, et temal nii kange jõud on. Nüüd pole karjatsel enam himu olnud karjas käia, vaid ta võtnud nõuks ilma mööda reisima minna, et mõnda vägimeest otsida ja sellega võidelda, sest karjane pidanud ennast nüüd suureks vägimeheks. Läinud ka siis teele ja reisinud ilma millegi kindla sihita edasi sinnapoole, kuhu jalad aga kannud. Õhtuks jõudnud ta ühe paksu metsa sees oleva maja juurde, kuhu ta sisse astunud ja krõmpsusnäolise vanaeide käest öömaja palunud.
Vanaeit pärinud võera käest järele, miks otstarbeks ta reisima on hakkanud, ja meie vägimees seletanud eidele, et tema selle mõttega reisima on hakkanud, vast mõnda vägimeest leida, kellega kord ka jõudu võiks katsuda. Seda kuuldes süganud vanaeit kõrvatagust ja mõtlenud natukene aega, siis ütlenud ta:
«Minul on kaks poega, kes kaunid kõvakesed on. Aga nad ei ole praeguste mitte kodus, vaid tulevad küll varsti ka kodu. Tahad sa nendega kord jõudu katsuda, siis jäe ööseks siia ja oota, kuni mu pojad kodu jõuavad.»
Meie vägimees jäenud siis ka vanaeide poegade kodutulemist ootama ja istunud kambris pengi pääle maha. Läinud natuke aega mööda, kui meie vägimees väljas maa tüminat kuulnud ja kohe ka aknast vaatama läinud, kes säält siis õige tulevad. Meie vägimees näinud, et kaks õige tugevat noortmeest õue tulnud, esimesel olnud üks tugev nuumhärg jalgupidi kui talleke selga võetud, kuna teine jälle enese turjal suurt kuuske kannud, nii et tüvi ja oksad vastupidi maad mööda kriimustanud. Need koormad nähtud meestel veel õige kerged olema, sest nad käinud nende all üsna sirgelt ja kärme sammuga.
Ukse ette jõudes viskanud nad endi koormad maha, nii et maa värisenud. Vanaeit läinud poegadele välja vastu ja rääkinud neile ära, et üks vägimees on neile tulnud, kes praegu kambres istub ja otsib, kas kusagil ei peaks mõnda teist vägimeest olema, kellega ta ka kord jõudu võiks katsuda. Pojad olnud sellega väga rahul ja lubanud võera vägimehega ka jõudu katsuma minna. Kahte vägevat meest nähes langenud meie vägimehe süda saapasääre sisse ja ta oleks heameelega seda näinud, et pugama
oleks saanud pista, aga see pole tal ka korda läinud.
Varsti tapetud härg ära, pantud tervelt katlasse, tuli alla ja söök olnud silmapilk valmis. Kui söök laua pääle kantud, kutsutud ka meie vägimees ühes kodakondsetega lauda sööma. Söögi ajal söönud mõlemad kangelased kumbki pätsi leiba ära ja härja tervelt oma kupatusega. Meie vägimees pole aga rohkem leiba jõudnud ära süüa kui vaevalt pool pätsi. Küll sundinud teised teda rohkem sööma, öeldes, et sellest ju ühe vägimehe kõht ei või veel täis saada, aga mis sa enam sööd, kui kõht pagiseb. Vabandanud siis enese vähesöömist sellega, et tema olevat alles hilja aja eest kõhu täis söönud. Mõlemad kangelased aga saanud meie mehest varsti aru, et see mitte millegi vägimees ei ole, ega neil temaga võidelda ei saa, aga nad vaatanud mehele järele, et ta punuma ehk vahest ei pistaks ja pidanud isekeskis nõu meie vägimehele hommikul õige elu eest anda, millepärast nad temale ka ütlenud, et jõukatsumine hommikuks jäeb, kui nad endid ilusaste on välja puhkanud. Sellega tahtnud nad meie vägimeest rahustada.
Heitnud ka kõik ilusaste magama, aga võeras pantud kahe kangelase vahele magama, et ta öösel mitte ei saaks salaja putkama panna. Varsti kuulutanud vali norskamine, et kangelased magama on uinunud. Meie vaesekesel vägimehel pole aga uni sugugi pääle tulnud, sest tal kihisenud kõiksugused plaanid läbi pääaju, kuidas siit kardetavast kohast põgenema pääseks.
Korraga käinud vali pauk ja meie mees lendanud nagu käbi teise kangelase juurde, kust uus pauk käratanud ja meie vägimees oma koha pääle tagasi lendanud. Need paugud olnud kahe kangelase püksituulest sünnitatud. Nõnda kordanud püksituule paugud endid ühtelugu ja meie mehel läinud ühest kohast teise lendamise läbi pää üsna segaseks. Viimaks saanud ta püksituule neelust vähe kõrvale kalduda ja pääsenud sedasi koledast õhusõidust ära. Nüüd hakkanud ta seinasid mööda kobades ust otsima ja leidnud selle ka küll kätte, aga - uks olnud lukku pantud ja mehikene pole teda ka kõige kõvemate vapustuste abilgi lahti saanud, vaid pidanud ilmaasjatad katsed järgi jätma ja mõnda muud väljapääsemise kohta otsima. Pikaajase kobamise järele leidnud ta seina alt ühe kitsa augu, kust ta katsunud läbi pugeda, jäenud aga keskpaikapidi sinna kinni, nii et enam edasi ega tagasi pole saanud. Nõnda seisnud ta sääl hulk aega kinni, kuni vanamoor üles tõusnud ja renni pääle kusele tulnud, sest see olnud vanamoori kuserenn, ja nüüd saanud meie vägimees selle läbi välja uhutud, ilma et vanamoor seda oleks ise märkanud, et ta vangi oli vabastanud. Kui vägimees toibunud, katsunud ta, et aga punuma saanud, sest kui kanged metsamemme
pojad üles tõusevad, siis leiavad nad teda vaja ja hakkavad taga ajama. Hommikuks jõudnud meie vägimees Peipsi järve äärde, kus ta kangelase Kalevipojaga kokku saanud ja temale oma õnnetust rääkinud ning temalt abi palunud. Kalevipoeg olnud Pihkvast oma lauakoormaga parajaste Lindanisa poole minemas. Heitnud Kalevipoeg siis väikese mehekese pääle ka armu ja pistnud teda oma püksitaskusse.
Kui metsamemme
pojad üles tõusnud ja võera vägimehe kaotsis leidnud, hakkanud nad temale järele laduma. Peipsi ääres jõudnud nad põgeneja kannule, aga leidnud säält Kalevipoja eest, kellele nad ka kohe hakkanud kallale tükkima. Kalevipoeg pannud aga lauakoorma seljast maha ja hakkanud koormast laudu kätte võttes nendega kallaletungijaid tugevaste taguma. Aga et Kalevipoeg lapeti lauaga löönud, läinud kõik lauad pooleks ja natukese aja pärast olnud laudade koorem üsna väike juba. Korraga kuulnud Kalevipoeg oma lähedal mätta all urkas ühte häält laulvat:
«Sirveti, sirveti!»
Kohe hakkanud Kalevipoeg ka serviti laudadega taguma ja lauad pole enam ükski katki läinud ning Kalevipojal olnud varsti võit käes. Nüüd tulnud talle ka sõbralik õpetaja meelde ja ta kutsunud teda välja tulla, et hea õpetuse eest tänada. Hääl aga vastanud mätta alt:
«Ma ei julge välja tulla, sest et ma alasti olen!»
Kohe käristanud Kalevipoeg oma mantlihõlma küllest ühe siilu ära ja viskanud mätta alla korkasse, et alastioleja ennast sellega võiks katta ja siis tema ette välja tulla. Varsti tulnud ka mätta alt väikene elukas välja ja vadinud Kalevipoja ette, kes temale oma kuuesiilu selle hea õpetuse eest jäädavaks palgaks annud, et ta enese nõrga jõu ja väeti oleku pärast sellega võiks ennast pääletungijate vastu okaste läbi kaitseda.
Et see riidetükk mantlisiilust oli tõmmatud, siis saanud selle järele elukale nimeks - siil, mis temale kõige mantlisiilu tükiga tänapäevani on mälestuseks jäenud.
H I 9 892/7 (193) - A. Suurkask (1898).
Veel kord sellest, kas «Kalevipoja»-eepos rahvaluule ehk Kreutzwaldi aju sünnitus on.
Sellest on nüüd üle 40 aasta tagasi - mina olin alles püksata poisike, aga praegu 51-aastane -, kui minu vanaisa, kuulus torupillimängija, laulik ja jutuvestja, vana Isa-Aadu Laiuse-Tähkuverest Pillistveresse oma vanema poja Madisele külaliseks tuli. Meie, lapsed, kohe teda paluma, et ta meid oma kunstidega lõbustaks. Vanake tegi siis pajupilli ning mängis mitmed imeilusad lood. Selle järel laulis ta meile, kudas poisike jõe ääres karja hoidnud ja üks lehm üle jõe hüppanud. Poisike pole lehmale järele saanud ning hakkanud nutma. Seal ilmunud äkiste
kui oleks kuulta kukkunud,
pilvepiirilta pillatud
lonkur, ühe silmaga vanataat poisikese ette ja ütelnud:
«Hüppa üle jõe ja viska lehm sabapidi siiakaldale tagasi!»
Poisike punninud esiteks vastu, aga viimaks teinud ta vanarauga nõu järele ja - töö läinud toime. Teisel päeval pole poisike enam karja läinud, vaid tõttanud laia ilma omale vastalist otsima. Kauaaegse rändamise järele juhtunud ta ühe paksus metsas oleva maja juurde. Et aeg õhtune olnud, läinud ta sisse öömaja otsima. Majas lõukal istunud vanamoor ja keetnud õhtusööki. Tema kuulanud järele, kust külaline pärit ja mis asju tal ajada on. Siis pannud ta katlatäie suppi, seitse tegu leiba, terve härja ning vaadi õlut lauale ja käskinud poissi süüa ning juua, et siis tema kahe pojaga, kes iga silmapilk koju olla oodata, jõudu võida katsuda. Poisike lõmpsinud mõne lusikatäie suppi, söönud liibukese liha ja raasukese leiba ning joonud umbes kannukaanetäie õlut peale. Siis ütelnud vanamoor, et nii vähe sööjal küll tema poegadega võidelda ei maksaks, sest need söövat kumbki terve ettepandud toiduosa ära ja pingutavat vaadi õlut peale. Käskinud teda siis laua alla magama heita, kust ta mitte vägimeestele silma ei paistaks. Veidi aja pärast hakkanud majaseinad raske sammude põrumisel värisema ja moori pojad astunud sisse. Ühel pukk-tuuleveski õlal, teisel veskikivid ja pillid süles. Selle järele oli lugu sellesama-laadiline, nagu Kreutzwaldi «Kalevipojas» kirjeldud on, kuni poisike «põrgu-poiste» eest põgenedes, kellel kümnekordsed köied piitsapaelteks ja veskikivid piitsasõlmeks olnud, lauakoorma kõrval puhkava Kalevipoja juurde jõudnud ja palunud, et see teda kaitseks. Palutav pistnud poisi oma püksitasku ja hakkanud vaenlasi lapiti laudadega uhtuma. Aga lauad pole vastu pidanud - iga lops oli laua lõhkund. Siis hüüdnud siil põõsa alt:
«Säga servi, suuri meesi!»
Kalevipoeg teinud siili õpetuse järele ja peagi olnud põrgupoisid põgenema kihutatud. Siilile annud Kalevipoeg oma kasukahõlma ihukatteks ja võtnud siis karja-kangelase püksitaskust välja, kelle pealagi aga tema kotikuid vastu paljaks oli hõerdunud. Sellest poisist sanudki kõigi paljaspeade esiisa. Seda kõik laulis vana Isa-Aadu, aga ta viis selle ja veel palju muid laulusi enesega Laiuse kalmuaiale, kui ehk vahest minu tädipojal, endisel Tuimõisa küla koolmeistril Kristjan Sepal meelde ei tärkanud mõnda neist ülesse kirjutada. Meie, lapsed, mängisime seda võitluse-lugu tihti küla vainul, kus üks kõige suurem Kalevipoega, kaks järgmist põrgupoissa ja kõige pisem põõsa varjul siili osa etendas.
Et vähemast see osa Kalevipojast mitte Kreutzwaldi luuletus ei ole, vaid tõsine rahvalaul, selle peale võiksin ma julgeste prohveti habeme juures vanduda. Ja ma usun, et suurema osa eeposega just niisamasugune lugu on.
EKnS c 130/1 - I. Staropassonsky (1912)