Kommentaarid
KIVI KÕRVALDAMINE. MÄRKIVISKAMINE. VISKAMISE PÕHJUS TEADMATA (55-87)
Vahel leidub muistendeid kivi kõrvaldamise kohta, tülist eest ära (55). Kivi asetseb jälle Malla mõisa juures, nagu mõisate pihta visatud kivide puhul (muist. 47, 48). Lisaks käsikirjalistele andmetele annab Eisen: Nigumäel on samasugune varba vahele jäänud kivi - kaks sülda kõrge. M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 331. Harva esineb märkiviskamise kive (56). Muidu on viskamise põhjus märkimata, kas juba ununenud, lihtsalt Kalevipoja kivi või on siin tegemist seletusmuistendiga - Kalevipoeg lihtsalt viskas. Mõnikord leidub paralleelselt ka seletus - viskas hundi pihta (79 B). Vist on mõni neist ohvrikivi (80).
55. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 51.
56. Kivid võivad sattuda hulgaviisi ligistikku ka teisel teel - Kalevipoeg raputab need välja pasteldest:
«Kalevipoeg tulnud Soomest laudadega. Pastlad läksid liiva täis. Kalevipoeg raputas liiva pasteldest välja Narva lähedale Peeterristi juurde, mis on Narvast 12 km Jõhvi pool [Narva ja end. Laagna mõisa vahel]. Need kivid on praegu seal. Umbes seljakotisuurused ja suuremadki. Kive on palju, osa on juba tee ääres.» (EKRK I 11, 81 (l) < Jõhvi raj., Toila - A. Rõõm < Pensa (1955).) Vrd. Koltsi mäe tekkimine pasteldest väljaraputatud mudast (muist. 30 B).
Kalevipoeg raputab viiskudest välja kive, sellest kivid Laagna ja Narva vahel. (M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 331; M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 51.) Laagna mõisa ligidal on ka muid tähelepandavaid kive, mis pole seotud Kalevipojaga. Nii leidub seal kivi, mille juures käidud palvetamas. See täitnud kõik soovid. (ERA II 215, 65 (16) < Narva 1939.)
Teekäigul oleva hiiu poolt jalatsitest kivi väljaraputamine, mille tulemuseks on küngas või rahn, on tuttav ka mujal. (J. Grimm, Deutsche
Mythologie, lk. 311-312; L. Mackensen, Niedersächsische Sagen II, lk. 81-82: Der Stein im Riesenschuh; Höttges, lk. 43-49.)
62. Pilt Kalevi kivi Tülivere kaljukalda peal G. Oskar ja Ko pildikogust. Ajakiri «Kodu» 1911, lk. 263. Rahvaetümoloogia järgi tekkinud Tülivere talu nimi sellest, et seal palju tülitsetud. (ERA II 178, 242 (4).)
66. Teadmata põhjusel viskab Kalevipoeg kaks kivi - üks neist on suur kivi Jaanilinna ligidal Nissis. (Vt. ka uurimuste kogu «Muistse Eesti linnused», lk. 186, plaan.) Teine kivi kukkus Hageri Ruila mõisa maale. Sedasama kivi kutsutakse veel mitmeti. Nii on ta Kalevipoja põllekivi (muist. 96), Neitsikivi, mille neitsi põlles sinna kandnud (Arheoloogia Kabineti andmed), Ukukivi (Arheoloogia Kabineti andmed), üldiselt siiski ohvrikivi (nagu sellena tuntakse koha peal praegugi), väikese maja suurune. Sellele ülespääsemiseks on raiutud sisse trepiastmed. (Eesti kinnismuistised, lk. 66 ja 68 (pilt).) Ohvrikiviks nimetab seda ka Eisen, lisades rahvajutu, mille järgi kivil kunagi seisnud hõbetaldrik. Kivi pealispinnal leidub ohvrikividele tunnuslik käsitsi tehtud lohk. (M. J. Eisen, Pühad kivid. EKirj. XIII (1918/19), lk. 160.) Hiidude sihitu kiviviskamise kohta Saksas vt. Höttges, lk. 23-25. Muude seletuste hulgas leidub veel üks, mille järgi Vanapagan tahtis Oleviste kirikut puruks visata, kivi kukkus aga Ruilasse, kus ta on praegugi, vaese mehe sauna suurune. (Vt. Oleviste kirik, muist. 322 B.)
Ruila Kalevipoja kivist leidub J. Kaeli foto, «Perekonnaleht» 1911, lk. 293; sealsamas lk. 292 ka sama pildistaja poolt Varbola Jaanilinn.
Jaanilinn on rahvasuus üldse paljude mütoloogiliste sündmuste või nägemuste paigaks. Veel hiljaaegu kõneldud, et Jaanilinnas esinevat üleloomulikke nägemusi (rahaauguvalvajaid, oigavaid sääreluid, veri tõusvat hobustel suitseist saadik jm.). Põlli mõisnik lasknud linnuse ligidale ehitada lubjaahju, et kogu Jaanilinna lubjaks põletada, aga järgmisel hommikul olnud kive vedavad härjad ja töömehedki vanade eestlaste needuse tõttu surnud (EKRK I 2, 107/113).
Jaanilinna kohta vt. Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg, 1861, lk. 526 ja 535; ka «Sissejuhatuseks» v-d 255-263; X lugu, v-d 790-791; P. Jordan, Beiträge, lk. 84-87.
Hagerit on nimetatud üldse tihedasti ohvrikividega paigutatud alaks (Eesti kinnismuistised, lk. 73). Kalevipoja kivide rohkus siin on kindlasti tihedasti seotud ohvrikivide rohkusega.
68, 69. Kalevi kivi Pammanas ja Käärmas näib olevat hiljem Kalevipojale omistatud.
69. Okste ja risu asetamise kohta kivile (nn. Reomägi) vt. 177 A, B kommentaar. Algselt Pireti või Vanapagana naise põllekivi.
M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 51.
Sedalaadi kive leidub kõigil perifeersetel aladel, kus Kalevipoja-lood on tuntud.
71. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50. Kivi on sama, mis muist. 4.
Väluste Kalevipoja kivi on seotud ka ilmaennustustega: «Kohab Võrtsjärv Väluste küla alt Kalevipoja kivi kohalt, sõs lööb kurjele ilmule ja vihmale. Kohab aga Väluste jõesuust, sõs lääb kuivale ilmule. Kohab Saba talu alt käräa otsast, sõs tuleb vihma.» (H II 25, 587 (62) < Tarvastu - J. Ungerson (1890).) Vrd. ka vihma ennustav eriline soome graniit ilma-kiuru (O. W. Masing, Marahwa Näddala-Leht 1821, lk. 11), sellest ka Kreutzwaldi tuletis kiir: Nurgakivid põhja kiirust (Ka,levipoeg, XV lugu, v. 792).
79. Ebaselge variant ERA II 14, 534 (38) < Kodavere (1929).
81. G. Vilberg, Kodumaal rännates I, lk. 62: E. Vittofi foto Tuulavere mäest.
Hiljem on leitud ka Võrumaalt Rõuge Sännast muistend märkidega kivist Sänna asunduse ligidal, mida kohalikud inimesed pidavat Kalevipoja poolt visatud kiviks. Selle suure kivi peale on hakanud kasvama väike tammeke. (ERA II 244, 237 (1-2) < Rõuge (1939).)
Leidub veel Rõigi Kõrgesaare Rootsi külas 2 m pikk ja 1 m lai torni moodi kivi, Kalevipoja visatud (ERA II 229, 495 (3) < Rõigi (1939);
M. J. Eisen, Esivanemate ohverdamised, lk. 89).