Kommentaarid

KALEVIPOJA LUISK (92-94)

Lutsukividest kõneldakse Simunas, Laiusel ja Tormas. Lusikasoos olevat praegu suur kivi - Kalevipoja lutsukivi, millest ka nimi - Lusikasoo. Kord nimetatakse ka Rapla Valtu kivi Kalevipoja luisuks (11 B, K). M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 98; M. J. Eisen, Esivanemate ohverdamised, 1922, lk. 90.
Pärast vikati luiskamist viskas Kalevipoeg luisu maha, see läks puruks, umb. 40 aastat tagasi lõi pikne kivi veel omakorda puruks (EKRK 14,103(6) < Jõgeva raj. - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952)) või läheb luisk ise katki ja Kalevipoeg viskab tükid maha (EKRK I 4, 103/4 (7) < Jõgeva raj. - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952)). Lusikasoo kohta veel: L. Karu, Traditsioon Laiuse khk. Tartumaal, lk. 6. Käsikiri KM KO.
Luisust on juttu ka niitmislugudes (225). Vt. ka: G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 15, 90.
Juhuslikuna esineb märkus Kalevipoja Lusikaoru kohta Luua vallas Kilbaru küla Tohika maal, kus olevat ka vana kloostri ase. Sinna varemete ja sookaskede juurde kaotanud Kalevipoeg oma lusika. (E 54624 < M. J. Eisen.) Kukesaare kohta veel: L. Karu, Traditsioon Laiuse khk. Tartumaal, lk. 5. Käsikiri KM KO. Kukesaarest kui endisest sõjaaegsest pelgupaigast: J. Kõpp, Laiuse kihelkonna ajalugu, lk. 8.
92-94. Muistendid on küll erinevad, aga tegemist on sama objektiga. (Vt. veel: ERA II 182, 443 (316) < Laiuse, Sadala k. - F. Eichenbaum < P. Käär (1937).)
94 A, B. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50. Muistend luisust on tuttav ka Soomes. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 250.)