Kommentaarid

KIVIKANDJA KALEVIPOEG KIVIKANDJANA (95-98)

Kivikandmine põlles on tavaliselt Kalevi naise töö. Kandmisel katkeb põllepael ja kivi kukub maha. Siin on kivikandmine üle kantud ka Kalevipojale. Kive kannab ka Tõllu naine Piret. (M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 99 jj.) Hiid kivikandjana Saksas vt. Höttges, lk. 41-43.
Vt. ka muist. 78.
95 ja 96. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
95. Esineb ka teisend, kus Vanapaganal katkevad põllepaelad, kivi kukub maha, kui kuuleb kuke laulu (E 59660).
Kiviks moondunud Vanapagan on eesti rahvaluules siiski haruldane. Vrd. ka muist. 179-180.
M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 105; M. J. Eisen, Kodupoolist, lk. 109.
97. Rahvasuus kutsutakse kivi ka ohvrikiviks e. pühakiviks, kuigi kivis ei leidu kunstlikku jälge, nagu neid esineb sagedasti ohvrikividel. Mainitakse lisaks, et Kalevipoeg visanud kivi Puise rannast, niisiis on meil tegemist lihtsa viskekiviga (vt. muist. 69-85). Algupärasem võib siin olla ohvrikivi funktsioon, sidumine Kalevipojaga, pealegi põllekivi kujul, hilisem. Kivi on tähelepanuväärselt suur: 3,5 m pikk, 2,5 m kõrge, ümbermõõt 22 sammu. (E 54056 < Ridala - A. Karu (1923).)
98. Kuremaa järvest teed läbi tegev Kalevipoeg kardab kukkede laulu (E 42562 < Kadrina). Ilmne näide selle kohta, et Kalevipoeg on toodud Vanapagana asemele. Kalevipoja ja Vanapagana paralleelsest esinemisest vt. muist. 121 B; ka muist. 47 ja 48.
Kohati kannab Kalevipoeg kive kokku selleks, et saaks põldu harida. (M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 332; A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 43-46.)