Kommentaarid
INIMESE VÕI LOOMA JÄLJED KIVIL (125-167)
Jälgedega kivideks on märgitud suuremaid või muidu silmapaistvale kive (rändrahne), millel küljes olev märk (süvend vm.) meenutab mingisugust hobuse-, sõrmede, pöidla-, peopesa- või jalajälge. Enamasti näivad sellised kivid olevat küll jälgedega ohvrikivid, ja ohvrikivi kunstlikud lohukesed on saanud mütoloogilise seletuse. Mõne kohta on otseselt teada nende kuuluvus ohvrikivide hulka (muist. 143 A, B). Ametlikult ohvrikivide hulka kuulub ka kivi Saanika külas (148 A, B, C), mille on Kalevipoeg sinna visanud. Ridalas Saanika küla Kalevipoja kivil on ülemise serva sees «5 pikergust auku, mis on kunstlikult tehtud». Rahvas seletab: kivi olevat Kalevipoja visatud ja augud - tema sõrmejäljed (A. Karu, Ridala kihelkonna kirjeldus, lk. 37). Oma kunstlikkude lohukeste tõttu peetakse seda just ohvrikiviks (R. Viidalepp, Iseloomustavat eesti ohvrikividest. EKirj. XXIII (1939), lk. 496). Samasugune ohvrikivi olnud Ridala Kaevere külas. Sellel olnud sees pastla ja kepi jälg. Pastlajälg kuulunudki Kalevipojale (muist. 140). Samuti on ohvrikivide nimestikus ka Aamse (muist. 146) Kalevipoja kivi (A. Karu, Ridala kihelkonna kirjeldus, lk. 32). Ulatusliku nimestiku jälgedega kivide kohta, mille hulgas on Kalevipojaga seotud kive, toob Eisen. (Eesti vana usk, lk. 307-310.) On tähelepandav, et palju selliseid kive leidub end. Läänemaal, ja Kalevipoeg kiviviskajana seal peaaegu esinebki. (Vrd. ka: R. Viidalepp, Läänemaa rahvaluule. Eesti VIII. Läänemaa, lk. 140.) Haapsalu ümbruses leidub hulk kive, mille kohta andmed on erinevad, mitmel puhul näib, et on tegemist samade kividega, ainult andmed on võetud eri aspektist vaadatuna. Ka kohal käinud andmete-kogujad pole objekte endid vaadanud, on piirdunud ainult jutustuse kirjapanekuga. Kui R. Põldmäe 1938. ja 1939. a. leidis veel rea Kalevipoja nimega seotud kive, oli mälestus neist 1958. a. peaaegu kustunud. (EKRK I 16, 309 (7); 329 (22) < Haapsalu raj.)
Jälgedega kivid seotakse ka rahvusvaheliselt jumalate, pühakute, kuulsate inimeste, nõidade, hiidude ja kuraditega, eriti jalajäljed kivides. Sellepärast on nad seotud ka mitmesuguse nõidusega, kõigepealt arstimisega (sügelis- ja kärnakivid) ja ohverdamisega (vt. ka: Tervendav kivi, muistendid 168-178). Üldist vt. E. Hoffmann - Krayer, Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens III: Fussspur.
Kivil võib olla Kalevipoja jalajälg (muistendid 128, 134, 143 A, B, 157 jm.), pastla- ja kepijälg (muist. 140), saapajälg (muistendid 131 A, B, 135 B) või kitsejälg (muist. 107 C), aga ka Kalevipoja käejälg (vrd. muist. 48 A). Ka muude rahvaste rahvaluules võib esineda kivis mitmesuguseid jalajälgi või koguni kingajälgi, nii on Schleswig-Holsteinis kivis naisterahva vanamoelise kinga jälg (K. Müllenhoff, Sagen, Märchen und Lieder der Herzogtümer Schleswig, Holstein und Lauenburg, 1k. 147-148; vrd. ka muist. 27); hobusejälg rauaga või rauata (muistendid 125, 126, 132, 133, 144, 146 A; vrd. K. Müllenhoff, mainitud teos, lk. 148-149).
Kuradi rusikajälg on kaljumürakal Alpides. (G. Graber, Sagen aus Kärnten, lk. 285.)
Pommeris leidub kivil inimese jala- ja kassikäpa jälg, nimetatakse kuradikiviks. (F. Asmus, O. Knoop, Sagen und Erzählungen, lk. 57.) Hiiu viis sõrmejälge. (A. Haas, Usedom-Wolliner Sagen, lk. 65 H. Lohre, Märkische Sagen, lk. 73; G. Kahlo, Niedersächsische Sagen I, lk. 116; A. Haas, Greifswalder Sagen, lk. 47: Hiiu poolt visatud kivi, millel olid viskamisest veel hiiu sõrmejäljed, purustati 1905. aastal ja kasutati kivitee ehitamiseks.) Saksa muistendeid kehaosade jälgedega kividest vt. Höttges, lk. 90 jj.
129. Kividest Virumaal tuleks mainida veel kivi Meriküla ja Utria vahel kõrge neeme nurgal, kus on paar inimese jalajälge sees. Nii ulatuvad jälgedega kivid üsna kaugele ida suunas. Kahtlane on väide, et need on merejumala Ahtu kivid, kuigi nad võivad olla ohvrikivid, nagu väidetakse. (E 43143/4 < Kadrina (1902).) Ahtist vt. muist. 3 kommentaar.
134. Jälgedega kivide muistendeid esineb ka Soomes ja mujalgi. Ka seal antakse seletuseks, et jälgede tekkimise ajal olid kivid veel pehmed (maailma algusajal oli maa veel sula), ja neisse jäid sõrme- ja jalajäljed, hobuse kabjajäljed, härja sõrgade jäljed, istmejäljed. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 252; samuti ka Hoffmann-Krayer, Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens VIII: Stein II: pehmed kivid võtavad endasse hobuse-, käe-, jala-, saapa- jne. jälgi, Eestis siis ka Vanapagana ja Kalevipoja jälgi.) Jäljed kivisse on ka eesti muistendite järgi tekkinud sellest, et muiste olid kivid pehmed. (M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 307.) Kivid võisid pehmeneda pühakute, ka kaastunde mõjul (näit. orjakivid). Helme surnuaia taga on istmeasemekujuliste lohukestega ohvrikivi, mille kohta kõneldakse, et kivi, läinud halastusest pehmeks, samal ajal kui sundijad ei halastanud (vrd. J. Tamme ballaad «Orjakivi»). Paide rajooni Liigvalla mõisa ligidal asetseb samasugune orjakivi. Ka siinse muistendi järgi väsinud mõisast põgenenud ori ja jäänud kivile puhkama. Kivi muutunud pehmeks ja sellesse jäänud palja jala jälg, veel - viisu jälg. Kivi teisel küljel on näha orjaga kaasas olnud härja sõra jälg. (H. Joonuks, Matkateedel. Nõukogude Õpetaja 8. VI 1957, nr. 23, lk. l.) Eesti muistendeis esineb veel seletusi - hiiu jalapõhjad olid tulised, sulatasid jäljed kivisse (muist. 128) või pilvetükk kukkus maha, sai jälje, hiljem kivistus (130). Jälgedega kividest ka: A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 46-48.
146 A. R. Viidalepp, Iseloomustavat eesti ohvrikividest. EKirj. XXXIII (1939), lk. 492.
148. Teistel andmetel on Saanika küla ligidal kuradi jälgedega kivi. Kurat seisis kahel kivil - üks Ridala kiriku ligidal, teine 5 1/2 versta eemal. Kividel on hobusejäljed - 3-4 jalga läbi mõõta. (C. Russwurm, Sagen aus Hapsal, der Wiek, Ösel und Runö, lk. 65.) Teises kohas kirjutab Russwurm, et Ridala kiriku ligidal kivil on viis kohutavate küünte jälge. (C. Russwurm, Das Schloss zu Hapsal, lk. 95.)
149 A, B, C, D. P. Jordan, Beiträge zur Geographie und Statistik des Gouvernements Ehstland, 1k. 92-93.
150. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 52.
157. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 52.
158 A, B. Oletatavasti sedasama kivi nimetatakse ka Vanapagana istekiviks. TRÜ geoloogia kateeder. SRA.
163. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
167 A. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
On muidugi tõenäoline, et kõik mitmesuguste lohukestega kivid, mis peale lohukeste oma asendi vm. tõttu on seotud muistenditega, ei tarvitse olla ohvrikivid. (Vt. ka: R. Viidalepp, Iseloomustavat eesti ohvrikividest. EKirj. XXXIII (1939), lk. 491.)
Siingi on tegevuses vahel ka Vanapagan. Laiuselt pärinevad järgmised andmed: «Nimetatud orgude kaldal («kiriku orud» [= väikesed aga sügavad orud Laius-Tähkvere vallamaja ligidal kirikutee ääres]) maantee ääres seisab väheldane kivi, mille peale inimese pool jalajälge vajutatud on, kõik viis varbaaset on selgeste näha. Rahvas kutsub seda vanatondi jäljeks, kuna kusagil heinamaal üks Aadama jalajäljega kivi olla.» (ERM 156, l (2) < Laiuse.) Ka: M.J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 307-308.
Pilistvere Kabala Väike-Villevere küla karjatänava otsas on olnud a. 1857 lohuga raudkivi. Lohk on olnud inimese jälje sarnane, sinna sisse on mahtunud kümneaastase karjase labajalg. «Vanemad inimesed öelsid selle lohu kohta, et vanasti olla kivid pehmed olnud ja sellest ollagi inimjala-jälg kivil.» (E 62164 < Tartu < Pilistvere - E. Unter < Mats Kard 1928; vrd. muist. 134 kommentaar.)
Aladel, kus ootaks jälje põhjustajana ainult Kalevipoega, esineb Kalevipoja kõrval vahel Suur Tõll, kivi nimetataksegi Tõllukiviks. «Kivis on kontsa jälge meenutav auk ja kohalik seletusmuistend kõnelebki, et Suur Tõll läinud üle Juminda neeme Soome ja astunud juhuslikult sellele kivile.» (H. Kokamägi. Mai Kravtsovi jälgedel. Edasi 22. VIII 1956, nr. 167, lk. 3.) Laiuselt pärineb järgmine tekst:
«Kodisma külas Sassi talu karjamaal on ka üks kivi, mille peal on suur saapajälg. Mõned kutsuvad teda kuradi jäljeks, mõned jälle Kalevipoja ja Suure-Tõlla jäljeks. Mina seda kivi pole vaatamas käinud, aga ma olen seda oma koolivennalt kuulnud, kelle naabri maa peal ta asub.»
(ERA II 238, 609/10 (26) < Laiuse, Sadala v. 1939.)
Juhuslik näib olevat teade, et Pühajärve ääres olevat kivi, millel leidub Kalevipoja mütsi jälg. (EKRK I 4, 111/2 (8) < I. Sarv ja E. Veskisaar 1952.)
On veel kord tähelepandav Vanapagana ja Kalevipoja paralleelne esinemine Lääne-Eestis, kusjuures Vanapaganat tuleks pidada algupärasemaks. Nii kirjutatakse 1923. a. (muist. 156): Veidi rohkem kui kilomeeter Lihula mõisast eemal Elvati küla ligidal on endine Lihontsi karjamõis ja selle maa-alal mäeke, vist linnus. Mäe all karjamaal asetsevat paari sülla kõrgune piksest lõhestatud graniidirahn, selle lähedal omakorda väiksemate kivide hulgas madal mõnemeetrilise läbimõõduga kivi, millel pealmise poole sees on neli auku, ammused sisseraiutud ohvrikiviaugud. Rahvajutu järgi seisnud kivi peal vanaõelus neljakäpukil, tema jalgadest ongi kivisse tekkinud neli auku.
«Teiste juttude järele pidanud vanakuri siin Kalevipojaga lahingut. Viimane seisnud eelnimetatud Lihontsi mäel ja virutanud vastasele teiste kivide hulgas ka selle suure kivimüraka sarvede vahele.» (Ka: E I 57 (397) < M. J. Eisen. Vrd. muist. 21-35.)
Samal põhjusel pakub huvi ka järgmine hiljuti üleskirjutatud tekst:
«Manijas suur Kokõkivi, mida praegu nimetatakse ka Kokakiviks. Vanapagan tahtnud selle kivi viia Irbeni väina laevadele ette, aga kukk kirenud ja kivi kukkus Pootsi. Mõne arvates olevat see Kalevipoja visatud.» (EKRK I 9, 248 < Kihnu, Lina k. - M. Tiitsmaa < T. Saar (1956); EKRK I 16, 301 (3) < P. Nurmekund (1959).) Teiste muistendite järgi toonud Kalevipoeg kivi põlles Manijasse (ERA II 303, 183 (114) < Tõstamaa - T. Saar), või koguni vestitaskus (EKRK I 16, 301 (2) < P. Nurmekund (1959)). Taskukivi kohta vt. ka: muist. 25 D.
Siingi tundub, et Kalevipoeg tõrjub kõrvale Vanapaganat, seda enam, et Kokakivi on tuttav ka varasemast ajast. Nii tahtnud Vanapagan viia kivi Sõrve sääre otsa, et see seal veealuse karina uputaks kalamehi. Teel aga rebenevad põllepaelad ja kivi kukub maha Manija laiule. Kivi kutsutakse Kokakiviks. Kihnlane Kossu Jaan näebki kord Vanapaganat seal kalu püüdmas. (Vt. M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 41-42, nr. 34; M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 98-99; E 23137-40 (l) < Kihnu - M. Kurul (1896).) Nime saamine võib olla seotud, nagu siingi, pikantsema seletusega: «Pootsi rahvajutu järgi tulnud kord Pootsi mõisa kokk Manijale, istunud kõnesolevale kivile ja ise lausunud: «Ena, kus koa koka persealune oo!» Sellest Kokakivi.» (EKRK I 16, 301 (l) < P. Nurmekund (1951).) Kokakivi nimetuse saab vahel ka Tõllu naise poolt kantud kivi Saaremaal Kalli küla karjamaal. (ERA II 233, 224 (9) < Valjala (1939).)
Põgenemisest kuke kiremise kartusel vt. muist. 124 A ja kommentaar, 98, 299, 300 A jm. Kukelaulu kartmine Vanapagana poolt on üldtuttav motiiv eesti rahvamuistendeis.
Sõrmearmidega seotud muistendeid on kasutanud ka Kreutzwald «Alg-Kalevipojas», kõneldes Saadjärve liisukivist (vrd. muist. 88-89):
Kivis leiad sõrme armid,
Tõsinduse tunnismärgid,
Kalevi sõrme asemed:
Kust ta kivi kinnipidand.
(IV lugu, v-d 681-684.)
Jälgedega kive esineb rohkesti Viru- ja Harjumaal, eriti tihedasti muidugi Läänemaal, kus ohvrikivide kartograafiline pilt on tihe. (R. Viidalepp, Iseloomustavat eesti ohvrikividest. EKirj. XXXIII (1939), lk. 457 kaart.)