Kommentaarid
TERVENDAV KIVI (168-178)
Kalevipoja jäljega kivid on sagedasti olnud ka arstimiskivideks, kus on arstitud kärni, sügelisi, sammaspoolikut jm. haigusi ning tehtud tembutusi viljakuse taotlemise eesmärgil (vt. muist. 168, eriti 169 jm.). Enamasti on needki kivid algselt olnud ohvrikivid, mis hiljem on seotud Kalevipoja nimega.
Ka siin on kõige rohkem sellesisulisi andmeid Lääne- ja Saaremaalt. Kohta ligemalt mainimata kõneleb ka J. B. Holzmayer Kalevi kividest Käärmas üldiselt kui arstimiskividest: «Kallewi jäljed või ka alla kiwwid, nendeks nimetatakse suuri graniit-kive, millel on pealpool süvend. Vihmavett, mis sinna koguneb, nimetatakse kallewi jälgewessi. Kellel on haiged või nõrgad silmad, lööbed, sammaspoolikud, läheb sinna Kalevipoja jälje juurde (Kallewijälg), kaabib veidi hõbevalget (höbbewalge) sisse, peseb veega haigeid kohti, sülitab kolm korda vette ning kuur on lõppenud. Paljud olevat sellest paranenud.» (J. B. Holzmayer, Osiliana II, lk. 34. Vrd. muist. 177 ja 178.)
Saaremaalt väärib tähelepanu veel järgmine tekst:
«Kalevipoja jälgedega kivisid on aga leida päris rohkesti. Ka tuntakse seda nimetust igal pool, kuigi olen püüdnud küsida mitmel viisil. Rahvas usub, et neid kivisid asetseb iga Kalevipoja sammu taga. Kahe kivi vahemaa olevat l Kalevipoja samm. Lohud on sarnased inimese palja jala jälgedega (piklikud). Sügavus 2-5 cm. Jäljed kõigil kividel pole ühesuurused. Kõige väiksem jälg siiski on hariliku inimese jalajälje suurune. Neil kividel peale «Kalevipoja jäljega kivi» erilisi nimetusi ei ole. Küll aga on nende kividega seoses mitmesuguseid ebausukombeid ja arstimisviise.» (RKM II 18, 85/86 (3) < Kihelkonna - Aino Kannel (1948).)
171. Nimetatud ka maa-aluste kiviks (Eesti kinnismuistised, lk. 71). Vt. ka 146 B.
177 A, B. Tekstid pärinevad Saaremaalt, Kihelkonnalt, kus selline ohvriandide asetamine erakordsete sündmustega seotud kohtadele on tuttav; nii on Tõllu magamiskohale Viieristil ja Pammal puuoksi maha pistetud või hiljem visatud (Saare- ja Muhumaa muinasjäänused, lk. 50). Muidugi on siin tegemist ohvrikohaga. Kihelkonnalt pärinevad ka Jakob Lauli andmed, kuigi katkelised (RKM II 76, 293). Nii olevat visatud tapmis- või muude suuremate kuritegude kohtadele Pommeris. (A. Treichel, Ueber Reisighäufung an Mordstellen. Am Ur-Quell IV (1893), lk. 15.) Seda on peetud ka ohvriks kodukäimise vastu. (Totengebräuche. Am Ur-Quell IV (1893), lk. 173.) Saaremaa komme ohvrikohtadele pulgakesi panna on samuti ohvriand, et soov täituks või ohvri toojale midagi halba ei juhtuks. Reomaadest (või reomägedest) vt. veel:
M. J. Eisen, Esivanemate ohverdamised, 3. tr., lk. 112 jj. Mõiste «reo-mäed» leiab selgitust ka J. Boubrigi artiklis «Volkssagen und Traditionen» (Verhandlungen d. GEG II 3, lk. 63-64). See on koht, kus on toimunud erakordsed surmasaamised, nagu pulmarongide kokkupõrked pruudi ja peigmehe elukaotusega.