Kommentaarid

IRU ÄMM. KALEVI NEITSI (179-180) «Kalevipojas» on Iru ämm Soome tuuslari kui naiseröövli käest kivistamise läbi päästetud Kalevipoja ema Linda. Nii kujutab Kreutzwald:
Varjoandjad Taaralised
Olid leske lõksust peästnud,
Kulli küüsist linnokese.
Lendes kiirusega loodi
Kalevide karske leske,
Linda, kaljokivi pakuks.
(Alg-Kalevipoeg, I lugu, v-d 591-596.)
Ja edasi:
Lindat võid sa, poeokene!
Kaljuks moondut lesekesta
Tänapääval selgest näha.
Iro määla istub leske,
Istub Linda maantee ligi
Kõrge kaljo kalda sõrval.
(Alg-Kalevipoeg, I lugu, v-d 619-624; Kalevipoeg, III lugu. v-d 351 jj.)
Rahvasuus on see inimesekujuline kivistis leidnud mitmesuguseid seletusi, mis üldiselt erinevad Kreutzwaldi poetiseeritud kujutustest. Samal ajal on «Kalevipoeg» teosena mõjutanud uute kujutelmade tekkimist. (Vt. näit. EKnS 42, l-10 < Rakvere - A. Treumann. Sama ka: J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 53 (29). Ainult lisaks on toodud teade, et muistenditega seotud kivi on kasutatud Iru silla ehitamiseks.) «Kalevipojast» mõjustatud on ka Iru ämma kohta käiv notiits 1938. aastast. Kombed seoses selle kivistise kultusega (vihtlemine) näivad olevat rahvapärased (ERA II 198, 166 (227) < Haljala - H. Länts (1938)).
Ka Kreutzwaldil endal on olnud teada mitmesuguseid seletusi. 1849. a., s. o. enne, kui ta oli saanud «Kalevipoja» koostamise ülesande, noteerib:
«Iru ämm on kiviks muudetud nõid. Ta põhjustas koju pöördunud pulma saajale suvel tolmu, talvel lumetuisku, misläbi mõned vastkihlunud poolpimedaks muutusid või, tee kaotanud, lumes otsa leidsid. Kord tuli õnneks tark hiiulane ¹(tark Hiiglane), kes oma odaga nõida tuulepöörises tabas, teda nii raskesti haavas, et ta silmapilkselt maha langes, õnneks siiski veel nii palju järelemõtlemist omas, end kiviks muuta, et olla kaitstud edasiste pahategude eest. Nõnda seisab ta veel tänapäeval Irumäel. Kivil on iseäraline omadus: mäelt alla veerenud, ikka ja jälle vanale paigale tagasi pöörduda. Julged (kuraasikad) poisid on kivist emakest sagedasti mäelt uperkuuti alla lasknud, aga ennäe! teisel hommikul seisis ta jälle vanal paigal. Teise teate järgi tuleb kaugelt Põhjast (sügavalt põhja maalt) võimas nõid, kes kivi elustab ja Iru ämma ühes kodumaale viib,» (ÕES, SK 137, 2 < Kreutzwald 1849.)
1 Tekstis: ein weiser Dagoer.
------------------------------------------------------------------------------------------
Ka laplastel esineb uskumus, et nõia hing võib lennata tuulispea kombel. (U. Holmberg [=Harva], Lappalaisten uskonto, lk. 96.)
Kivi saatuse ja kommete kohta kirjutatakse 1921. aastal:
«Juba enne Esimest maailmasõda on läbinud ajakirjandust teade, et meie müütilised mälestusmärgid on hävimas ning Iru ämm on jäljetult kadunud. Siis oli Irumäel veel 13-taluline küla, kus õlgkatused viljapuude vahelt vaevalt välja paistsid.»
Soo talu vanaisa, 81-aastane Juhan Kaasik, on artikli autorile Morrisonile jutustanud Linda ja Iru ämma kohta. «Irumäe kõrgemal nukil suure postitee ääres on tõesti kivipakk püsti seisnud, mida rahvas Iru-ämmaks kutsunud… See olnud kuus jalga kõrge ja kaheksakandiline raudkivipakk, millel eemalt vaadates kivistunud inimese kuju olnud.»
Kiviga ühenduses olnud rida kombeid, ka neid, millest Kreutzwald «Kalevipojas» ei kõnele.
Kombeid olevat tarvitanud Ida-Harjumaalt pärinevad inimesed Tallinna sõites.
Kui keegi noormees esimest korda Tallinna sõitnud, siis võtnud Irumäele jõudes kaks vanemat meest temal üks peast, teine jalust kinni, viinud noormehe kivipaku äärde, koputanud tema keha keskosaga vastu kivisammast ja ütelnud: «Nüüd oled Iruämma saanud, oled mees ja võid linna sõita.» (M. Morrison, Iruämma otsimas. EKirj. XV (1921), lk. 154-159.)
«Kes esimest korda Tallinna tuli, sellele anti Iru ämma juures vitsu. Minu isa pidand mütsi ära võtma, ja antud rihmaga peksa.» (ERA II 114, 197 (l) < Tallinn < Kadrina - R. Põldmäe < K. Lettner (1935).)
«Iruküla noortel olnud viisiks kivipaku ümber jaaniõhtuti kokku koguneda, tuld teha, laulda ja mängida. [Vt. muist. 179 A.] Ning Irumäe jaanituli paistnud alati kõige kaugemale üle Tallinna lahe, üle poolsaarte ja saarte. Umbes 1840. ja 1850. a. vahel (kindlat aega enam ei mäleta) tehtud kord jaanituli õige kivi ligidale, millest kivi keskelt pooleks läinud. Tükid vedelnud seal veel küll maas, aga kivi ise ei ole suutnud enam rahvaluulele ja kommetele pakkuda seda, mis varemalt.
Kuid nii kergesti Iruämma ei unustatud. Endisest Iruämma sambast mõni süld mäe veergu mööda allapoole olnud Madise talu nurgal Raudvere poole viival ristteel teine suur kivi. Endise Iruämma kivi lõhkiminekul jäetud selle tükid küll rahule, kuid vanu kombeid hakatud teise kivi juures täitma.
1865. a. hakatud Pirita jõele raudkivist silda ehitama. Ka Iruämma jäänused kasutatud ära silla toestamiseks. Teine kivi aga, mis mõnda aega pärast esimese hävimist selle aset täitnud, lõhutud ehitajate poolt neljakandilisteks tükkideks ja paigutatud sillapostide osadesse.» (M. Morrison, Iruämma otsimas. EKirj. XV (1921), lk. 154-159.)
Seesugune oli Iru ämma saatus. Kommete kohta kirjutab veel G. Blumberg, samu teateid on kasutanud ka Kreutzwald.
«Esimest korda linna tulijad peavad Iru ämma tervitama ja noormehed peavad austuse märgiks oma kübara panema kivistunud Linda pähe. Muistendi järgi tulevat kivi ikka jälle tagasi mäele, kui ta on orgu veeretatud.» (G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 50; Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 301.)
Ja Kreutzwald ise kirjutab Iru ämmast ja kombestikust 20. veebr. 1851. a. Lönnrotile:
«Nõnda seisab ta tänapäevalgi veel seitse versta Tallinnast ühel mäenõlvakul Iru ämma nime all, kusjuures teekäijad, kes esimest korda Tallinna lähevad, ämma sel kombel peavad teretama, et nad oma kübara peast võtavad ja ämma pähe panevad.» (Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 394.)
Kreutzwald annab ka poetiseeritud kujutuse:
Esimestkord linnas käijad
Peavad vana seädust mööda
Iro ämma teretama,
Ämmal' kübarada andma.
[- - -]
Kuida kivi lese rüpes,
Sala võim peab siginema.
Ime rammo idanema;
Sest kui ämma mää kaldalt
Orgo alla veeretakse:
Istub tema teisel pääval
Jälle kõrgel mää arjal
Vanas paigas vankomata,
Päris piirel nii kui enne,
Sellepärast, poeokene!
Ära tõrgu vastopannes:
Mine ämma teretama,
Pane kübar tema pähä,
Haka eide kaelast kinni:
Ei sest tõuse sulle häbi,
Ega mingi laimatusta.
(Alg-Kalevipoeg, I lugu, v-d 630-633; 640-655.)
J. H. Rosenplänteri «Beiträges» leidub siiski ka teistsugune kirjeldus A. F. J. Knüpfferilt Iru ämma kohtlemisest:
«Acht Werst diesseits Reval, bey der Hirro sehen Brücke an der Narvschen Strasse wurden vor Zeiten Bauerkinder, die zum erstenmale zur Stadt reisten, auf einem Steine, Hirro Äm genannt, mit Ruthenstreichen gehänselt.» (Rosenpl., Beitr. IX, 1k. 99; [J. Jõgever,] Saja aasta eest. EKirj. I (1906), lk. 162.)
Kivistunud neiust kõneleb ka Kreutzwaldi muinasjutt «Toolse rannamehe tütar». Vt. ka: M. J. Eisen, Kivistunud inimesed, EKirj. XVIII (1924), lk. 453 jj.
Kivistumisi leidub eesti rahvamuistendeis hoopis ulatuslikumalt kui ainult seoses Kalevipoja-lugudega. Nii kivistuvad sageli pulmade tegelased - pruut või peigmees, või pannakse kivi nende surma mälestuseks.
Jõhvi rajoonis end. Laagna mõisast poolteist kilomeetrit Vaivara poole on vana ohvrikoht Hiiemägi, samas ka hiiekivi, kutsutud Kanepkaela kiviks. (EKRK I 11, 97 (l) < Jõhvi raj., Toila - A. Rõõm (1955).) «See kivi on seotud Vanapaganaga. Vanapagan varastanud tüdruku, keegi seganud vahele ja tüdruk kivistunud.» (EKRK I 11, 95 (2) < Jõhvi raj., Toila - A. Rõõm (1955).) Vt. ka muist. 184 kommentaar.
Ranna-rootslastelt pärineb muistend pulmaliste kivinemisest:
Ammu aja eest toonud Noarootsist Paslepast pärinev peigmees pruudi Vormsist. Pulmalised jõudnud üle väina peaaegu ranna ligidale, kui jää murdunud ja kogu pulmarahvas voogudesse uppunud. Pruutpaar, teiste teadete järgi kogu pulmarahvas, muutunud kiviks, neid on praegugi näha, nimetatakse pulma- või pruudikivideks. Varem seisnud nad sügavamal vees, nüüd, kus vesi on taandumas, on nad kaldale ligemal. Sellest ajast ei abielluvat keegi võõra kihelkonna tüdrukuga, sest jumal olevat seadnud, et iga kihelkond peab omaette olema. (C. Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 59.)
Pulmaliste kivinemisest ühenduses neitsikiviga (vt. muist. 99-114 koos kommentaaridega) kõneleb ka Kreutzwald. Selles jutustuses palub pruut jumalalt kaitset ja saabki:
«Ühel Vana-Sõmeru mõisale kuuluva küla väljal Ranna-Virumaal näidatakse neitsikiviks nimetatud suurt kivirahnu kui minevikus kiviks moondatud pruuti. Kaks pulmarongi olid selle koha peal teineteisele vastu tulnud, puhkes kangekaelne võitlus, kusjuures paljude teiste kõrval mõlemad peigmehed ja üks pruut tapeti, teine pruut palus jumalatelt kaitset, teda võeti kuulda ja muudeti silmapilkselt kivirahnuks. Kivil on ülaosas kolm esileulatuvat viiru: need olevat olnud tema hõbedased kaelaehted. Mõned omistavad sellele kivistunud pruudile suurt kaitsejõudu, nimelt seda, et ta ühtki öist kodukäijat külla ei lase.» (J. W. Boecler, Fr. R. Kreutzwald, Der Ehsten abergläubische Gebräuche, lk. 36.)
Kivistumisi esineb veelgi rohkem: nõid moondab järvest võrkudest kalu varastada tahtva mehe koos lootsikuga kiviks. (ERA II 110, 39 (78) < Kuusalu.)
Enamasti on sellised lood mitmesuguste rändrahnude tekkimise seletamiseks, nagu ka Iru ämm ja Härjakivi (muist. 184). Lisaks veel:
M. J. Eisen, Narvast Tallinna, lk. 16 jj.
Kahtlasevõitu on J. Sõsteri poolt üleskirjutatud muistendis lõik, kus kõneldakse, et kolmanda kukelaulu ajal muutub silda ehitav Vanapagan kiviks (muist. 124 A).
Kalevipoja kiviks muudetud emast kõneleb esmakordselt 1853. a. Kreutzwald «Alg-Kalevipoja» saatesõnas. (Vt. Fr. R. Kreutzwald, Maailm ja mõnda (1953), lk. 319.)
Kuidas Kreutzwald on kuulnud Iru ämmast, seda ta kujutab «Alg-Kalevipojas». Siin on muidugi andmeid kasutatud ka Schüdlöffelilt.
Kiviks moondamise moraal: vooruslik lesk päästetakse võrgutaja käest kivistamisega, ühtlasi vabaneb lesk seega lesepõlvepiinadest (Alg-Kalevipoeg I, v. 591 jj.; ka «Kalevipoeg», III lugu, v-d 369-434). Nn. kivistunud inimestes võib olla tegemist ohvrikividega, nagu siingi. (Vrd. M. J. Eisen, Esivanemate ohverdamised, lk. 93.)
M. J. Eisen, Kodupoolist, lk. 117 märgib, et Iru ämm oli kivivare ja et sealt kivid kasutati aia tegemiseks. Siin Eisen muidugi eksib, Pirita jõe silla variant on usaldatavam. Nimi Iru oli ametlikult nähtavasti Hiru, nagu selline kõrtsi silt on alles olnud veel käesoleva sajandi algul.
Täienduseks ka: TRÜ geoloogia kateeder. SRA. K. Orviku 1932.
179 A. Isiklikke fantaseeringuid sisaldavad veel järgmised «Kalevipojast» mõjustatud teisendid:
l. ERA II 153, 545 (30) < Haljala - H. Länts; 2. ERA II 198, 318/9 (23) < Haljala - H. Länts; 3. B. Etruck, Kalevipojast. Post. 20. X 1916, nr. 240, lk. 1-2.
Linda kivistumise kasutamisest ja selle kunstilisest väärtusest kirjutab juba 1857. a. W. Schott, Kalewi poeg, eine estnische Sage. Magazin für die Literatur des Auslandes 1857, lk. 463.
180. Paralleelne Iru ämmaga on ka Rihu ämm Kuusalus. M. J. Eisen, Kodupoolist, lk. 118-119; A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 51.
Rihumäe (Rehumäe) kohta kõneleb veel traditsioon, et seal on kaks pulmasaajat teineteisele vastu kihutanud. Tõusnud taplus ja peigmees ühest ning pruut teisest pulmarongist saanud surma. Mõlemad maetud surmasaamise kohale. Sellepärast igaüks, kes sealt mööda läheb, viib sinna ühe kivi. (L. Rebane, Ajaloolist traditsiooni Kuusalu kihelkonnast, lk. 6-7. Käsikiri KM KO.) Reomaade (reomägede) kohta vt. muist. 177 A, B kommentaar. Ristide mahaheitmine Rõigis kohale, kus kahe pulmarongi kohtumisel langeb mõlemalt poolt peigmees, vt. N. Rehbinder, Ehstnische Sagen. Ristimäggi. Inland 1851, vg. 417-418.
Veel teine muistend. Rehu kruusaaugus saanud kokku neli kuningat ja söönud seal rahu sõlmimisel. Selle mälestuseks on raiutud ühele kivile neli risti. (L. Rebane, Ajaloolist traditsiooni Kuusalu kihelkonnast, lk. 6-7. Käsikiri KM KO; M. J. Eisen, Esivanemate ohverdamised, 1922, lk. 84.) Praegu on see suur ristidega kivi hävinenud.
Mõningad ühised kombed Rihu ämma (muist. 180) ja Iru ämma juures on seotud esmakordse, linnaskäimisega.
«Kes Kuusalust esimest korda mõisa vooriga linna läks, sellelt küsiti Rihu mäe juures: «Kas rumaluse maksu maksad?» (S. o. kas linnas viina ostad.) Kui poiss vastas, et ei maksa, siis pandi ta Rehu mäele selili, kuuehõlmad ja püksisääred laiali ning laoti kive täis; kui poiss ka nüüd polnud nõus rumalust maksma, jäeti ta sinna. Mõne juhusliku teekäija poolt lahti päästetuna pidi ta voorile järele jooksma. Kui ta ikkagi polnud nõus rumalust maksma, pandi ta uuesti samuti kinni Iru ämma juures. Kes aga maksta lubas ja ei maksnud, pandi tagasi tulles kinni kas Iru ämmal või Rihu ämmal.» (L. Rebane, Ajaloolist traditsiooni Kuusalu kihelkonnast, lk. 7-8. Käsikiri KM KO.)
Iru ämm meenutab ka laplaste seidat. Laplaste seida (sieidi) on jumalaks peetud erakordse välimusega kivi, kivivare, kalju, mäetipp, kus arvati elavat haldjas; vahel inimesekujuline väljaraiutud puupakk või sammas. Inimesekujuline seida oli eriti armastatud. Kes sellist kivi nägi, pidi selle kõrval magama. Seotud mitmekesise kultusega. (T. I. Itkonen, Heidnische Religion und späterer Aberglaube bei den finnischen Lappen, 1k. 18.) Laplaste arvates ongi seida kiviks muutunud inimene, võib-olla sellepärast esineb laplaste kujutluses seida kui pere või sugukonna kaitsehaldjas. (U. Holmberg [=Harva], Lappalaisten uskonto, lk. 29-36. Ka S. Paulaharju, Seitoja ja seidan palvontaa. Suomi. Viides jakso, 15:s osa.)
Saksamaal kõneldakse kiviks moondunud hiidudest või tavalistest inimestest, harilikult ikka mingi süüteo pärast või needuse või nõiduse tagajärjel. Nii olevat tekkinud Kivinenud Neitsi Halle-Dölaus, mis on teatav paralleel Iru ämmaga. (W. Schrickel, Westeuropäische Elemente im Neolitikum und in der frühen Bronzezeit Mitteldeutschlands. Teil I. Text, 1k. 21; I d., Katalog, 1k. 38-39; lisaks veel Höttges, lk. 89 jj.)
Ka Saksi Lausitzi piirilt noteeritud muistendi järgi muudab kurat kolm ülemeelikut neiut kiviks. (R. Kühnau, Schlesische Sagen, II, lk. 649.) Pommeris muutub kiviks valet vanduv tüdruk. (F. Asmus und O. Knoop, Sagen und Erzählungen aus dem Kreise Kolberg-Körlin, lk. 57-58.)
Sellest võib järeldada, et Iru ämma muistend ja kultus lähevad tagasi väga kaugesse minevikku, vähemalt möödunud aastatuhandesse, ning on säilinud ainult sporaadiliselt siin-seal.