Kommentaarid
VÕIDUVISKAMINE KALEVIPOJA JA VANAPAGANA VAHEL (1—9)
Võiduviskamine toimub Kalevipoja ja Vanapagana (l—6) või Vetevaimu vahel (7) või Kalevi pojad võistlevad omavahel (8—9). Geograa-filiselt esinevad sedalaadi muistendid Viljandi-, Pärnu-, Tartu- ja Võru-maal. Kalevipoja ja Vanapagana viskevõistluse kohta vt. ka A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 38—39.
1. Korrespondent J. P. Sõggel on variandile lisanud omapoolset fantaasiat: Kalevipoeg viskab Vanapagana Rootsi mägestikku.
2. Tõenäoliselt on Võnnu kivi puhul tegemist ohvrikiviga. See aset-seb Pärnu jões Taali mõisast l km allavoolu. (Pärnumaa, lk. 551.) Taali mõisa ligidal on pealegi hiiemägi ja mitu ohvrikohta ning muistenditega seotud kohti. (J. Tilk, Vanad ohvri kohad. Oma Maa 1886, lk. 230—231.)
Veel: M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
Siin on võistuviskamise kivi saanud kivivõitluse objektiks (muist. 21—35).
3. Kalevipoja ja Vanapagana (või Vetevaimu) võiduviskamise lingu-kividest näikse olevat juttu ka Kreutzwaldi kirjas Schiefnerile. Vete-vaimu kivi asetsevat kümme sammu Võrtsjärve kaldast eemal. Professor Grewingk on G. Blumbergile teatanud, et see kivi kandvat Ahtikivi nime. Blumbergile tehakse ettepanek tema ilmuvas teoses «Quellen und Rea-lien» reserveerida sellele vastav koht. (Kreutzwald Schiefnerile 2. V 1869. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III, lk. 432; vt. ka sama teose lk. 344, märkus 13, samuti lk. 436—438.) Peamine arutlus käib aga Ahti nime esinemise ja sisu ümber eesti mütoloogias. Sellest vt. G. Blumberg, Quellen und Realien, lk. 28. Tõestuseks kasutatakse M. A. Castréni teost «Vorlesungen über die finnische Mythologie», ühtaegu ka mõningaid ebakindlaid teateid, nagu Kreutzwaldi muinasjut-tude tõlge Löwe poolt ja J. Lagose andmeid. (Vt. ka: Fr. R. Kreutz-waldi kirjavahetus III, lk. 436—438, samuti Kreutzwald Reinthalile 1.I 1859. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 516.) Ahti kindlat esinemist eesti rahvasuus kinnitab Kreutzwald ka Schultz-Bertramile kir-jas 12. VII 1860. Ahti seletuseks aga vt. A. Turunen, Kalevalan sanakirja, lk. 2. Eestisse laenatud kirjanduslikult.
Küsimuses on «Kalevipoja» X loo v-de 615—623 rahvapärasuse identifitseerimine ja interpreteerimine. Varem oli andnud Kreutzwald veidi pikema kirjelduse:
Aga kivike ei kukund
Mite tolli kaugemalle:
Kui et Võrtsjärve äärest
Kümme sammo otsekohe
Järvesaba nina peale.
Seälap seisab võido viskel
Kuradi paisatud kivi;
Kus teda tänapäävani
Igamees võib hinnata,
Ilma palga kopikata
Argi- nii kui pühapääval
Igal aeal näha saada
Ega p´ole kivi suurem
Kui üks kuepäävameehe
Perepopsi saunakene.
(Alg-Kalevipoeg, VI lugu, v-d 491—505.)
4. Ka: Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 318, v. 558 kommentaar;
J. R[einvald]i, Kalevipojast. Oma Maa 1886, lk. 231—232.
5. Vt. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 332: Ahja jõkke satub Vanapagana kivi. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50: Kalevipoja kivi kukub Ahja jõkke. Käsikirjalisi andmeid lisaks: ERA II 239, 593
(2) < Tartu-Maarja.
Vrd. ka: Alg-Kalevipoeg, VI lugu, v-d 473—573.
Kivi Ahja jões tuntakse ka ilma nimeta kivina või nimetatakse Juuda kiviks. Ligemalt veel: EKRK I 16, 29 (2) < Tartu raj., Lääniste — A. Rõõm, L. Hainsalu 1957; EKRK I 16, 31/32 (l) < Tartu raj., Lää-niste — A. Rõõm, L. Hainsalu 1957. Juuda kivi puhul vrd. muist. 6 D. Nõrga jõu kivi nimetust 1957. aasta kontrollimisel ei leitud.
6 A, B, C, D. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50. Rahva kujutelmades, nagu selgub muistendeist, on segamini, kas Ihaste küla all olev kivi on Kalevipoja või Vanapagana kivi. (Vt. ka: ERA II 35, 327 (10) < Võnnu 1931.)
6 D. Siin on tegelasteks Juuda poeg [= Vanapagan] ja jumala poeg. Variant kuulub aga eelmistega samasse tüüpi. Piibliainete sissetungi-mine sellesse varianti Juuda nimetuse näol on ilmsesti hiline ja tõenäo-liselt juhuslik, sest sellelaadilisi paralleele või variante leidub vähe (vrd. muist. 5 kommentaar). Et kivi on kasutatud Piirisaare kiriku ehi-tamiseks, võis anda põhjust piiblitegelaste sissetoomiseks alles üsna hiljuti.
6 E. J. Jõgeveri arvates on Vanapagan paganausku eestlane, kes võitles ristiusu vastu. (J. Jõgever, Eesti muinasjutud koolidele, lk. 232.) Seletus on liiga kitsas, seejuures Vanapagana etümoloogia on andmata.
M. J. Eiseni järgi veel mõningaid variante Vanapagana ja Kalevi-poja võiduviskamiste kohta:
1) Vanapagana kivi langeb viskamise kohast kolme versta kaugu-sele, Kalevipoja kivi leitakse kolme nädala pärast Ülemiste järvest (vrd. ka muist, l, 6 C).
2) Ei tea kust kohast visatud, satub Kalevipoja kivi Torisse, Vana-pagana kivi Vändrasse.
3) Tallinnast visatud, kukub Vanapagana kivi 7 versta kaugusele Raudalu maanteele; Kalevipoja lingupael katkeb, kivi ei lenda kaugele. (M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 333.)
7. P. Org oma «Kalevipoja» väljaande sõnaseletuste osas märksõna all Peipsejärv ütleb: «Selle järve [= Peipsi] ääres näidatakse kivi, mida Kalevipoeg Närskamäelt viskas.» Tegemist on nähtavasti väitega bona fide, sest Närska mäelt visatud kivi kohta Peipsi ääres muid and-meid ei ole.
8. Teade on üksik ja tunduvate kirjanduslikkude mõjudega. Selle teate aluseks on rahvaluuleliste ainete tuntud ümbertöötaja J. Gutvesi andmed Eisenile (E 47311 < Rõuge — J. Gutves (1909): kaks teksti).
Hiidude võiduviskamise kohta Saksas vt. Höttges, lk. 25—26.