Kommentaarid
KIVISTUNUD HÄRG (184)
184. Härjakivi on asetsenud Kuusalu Kaberla küla Hirmu talu lähedal, kus ta aga praegu on hävinenud. (EKRK I 11, 388 ja 396 < Kuusalu - G. Vilbaste (1956); Viator [= G. Vilbaste], Kodumaa rändrahnudest. Loodusevaatleja VI (1935), lk. 103. Pildi allkirjas on öeldud, et «kivi on peaaegu lahtiselt paealuspõhjal».) Härjakivist veel: L. Rebane, Ajaloolist traditsiooni Kuusalu kihelkonnast, lk. 5. (Käsikiri KM KO.)
Variantides 184 A ja B üteldakse, et härg jõi järve tühjaks, Kalevipoeg tuli talle vastu või jooksis järele ja lõi pea maha ning härg muutus kiviks. G. Vilbaste poolt noteeritud variandis (muist. 184 B, vt. G. Vilberg [= Vilbaste], Harjumaa, lk. 107) kõneldakse, et härg tahtis Rummu järve tühjaks juua, kuid Kalevipoeg sai ta kätte ja lõi pea maha, härg ise muutus kiviks. See kivi on aga 1938. aasta paiku ära lõhutud. Enne hävinemist on G. Vilbaste lasknud 1922. a. üliõpilasel E. Vittofil kivi pildistada, pilt on avaldatud «Loodusvaatlejas» VI (1935), lk. 103. See pole ainus foto kivist: 1903. aastal ilmus M. J. Eiseni teoses «Vahepalukesed», lk. 158 leheküljesuurune fotoreproduktsioon; samas teoses lk. 104-105 ja 155-157 leidub Kalevi härja ja Kaleviliiva muistendite ümberjutustusi; ka M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud, lk. 38-39. Rahvalaulude suure härja ja Härjakivi ühteviimine, nagu teeb Eisen, ei ole põhjendatud. (M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 193.)
Kalevi härga nimetatakse vahel Kollhärjaks (muist. 229 B), vahel olevat nimetatud sortsi härjaks (M. J. Eisen, Kalevipoja esiisad, lk. 53; samuti «Vahepalukesed», lk. 156).
Arvatavasti kollhärja eeskujul on tekkinud järgmine ühekordne variant: «Ühel perel olnud kole suur härg. Peremees tahtnud teda ära tappa, kuid pole jaksanud seda härga ükski köies hoida. Härg läinud tigedaks. Möödunud mitu aastad, kui ühel päeval härg söönud tee ääres rohtu. Joosnud ühe teekäija kallale. See teekäija oli Kalevipoeg. Ta löönud härja tee äärde surnuks. Peremehel olnud väga hää meel, et sai tigedast härjast lahti, ja rääkinud - küll siit saavad liha sundid ja sandid. Külarahvas saanud sellest kuulda, et Kalevipoeg härja maha lõi ja peremees nüüd annab liha vaestele. Nad tulnud liha paluma. Peremees oli kõikidele lahke ja ei jätnud kedagi ilma. Kõik said liha ja läksid tänades minema.
Peremees aga ütles:
«Ei see meid vaeseks tee, et liha palju vaestele andsin.»» (ERA I 5, 37b (2) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - I. Piibemann (1935).
Paralleelne lugu esineb ühenduses Suure Tõlluga. «Vanapoisi» perekonna liige moondas enda hobuseks, et varastada neidu. Neiule appi rutanud Tõll raius maha hobuse pea, mis vajus visisedes maa põhja, hobune aga muutus kiviks. Seda hakatigi kutsuma Hookiviks. Kivi asetseb Kingissepa (Kuressaare) ligidal, välimuselt meenutab ta peata hobust. (P. Süda, Suur Tõll 1889, lk. 26-29 (6); ERA II 9, 138 (16) < Emmaste - M. Meiusi (1928); M. J. Eisen, Eesti muistsed jumalad ja vägimehed, lk. 130-133; A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 51. Vt. ka muist. 179 kommentaar.) Kivistunud härgade kohta vt. veel: L. Mackensen, Niedersächsische Sagen, lk. 242. Ülem-Sileesias muutub ratsamees koos hobusega kiviks. (R. Kühnau, Schlesische Sagen II, lk. 630.) Kivistuda võivad ka muud esemed. Peremees sunnib tüdrukut pühapäeval heinu kokku panema. Töö valmis, hang kuhja najale asetatud, väljendab ta vihas soovi, et heinad kivinegu. Nii tekkiski kivistunud heinakuhi
Posenis. (F. Asmus ja O. Knoop, Sagen und Erzählungen aus dem Kreise Kolberg-Körlin, lk. 57.)
Vrd. veel:
l. E 47344/6 < Harju-Jaani, Kehra - G. Vilbaste (1910) (muist. 211 A); 2. ERA II 223, 177/9 (9) < Jõelähtme - K. Kaasik (1939). Vrd. ka: Kaleviliiva mägi ja Härjakivi (muist, 229 A ja B).