Kommentaarid
SÄNGID (185-191)
Kalevipoja sängideks nimetatakse end. Põhja-Tartumaa vooremaastikus asetsevad väikelinnused, mis on üldiselt ovaalse kujuga ja mille kaks kaugemat otsa on veidi kõrgemad ja meenutavad seega sängi. Niisugused on kaugvaates metsata Äksi Kalevipoja säng Saadjärve poolselt mäelt või Alatskivi säng Alatskivi-Tartu maantee poolt külavaheteelt vaadatuna. Teised sängid on kaetud metsa või võsaga. Siin on kasutatud nende ehitamiseks pikemat mäeseljandikku või mõnd üksikut väiksemat moreenküngast. Kaks külge oli neil kaitstud looduslikkude takistustega (sood, veed), mäeküljed olid neil järsud, otsi tuli aga kindlustada inimesel, seepärast on need kõrgemad. Pikemast mäeseljandikust eraldati kindlustatav osa kraaviga (Linnutaja mäel; Alatskivi säng on eraldatud selliselt Kooljamäest, praegu läheb kraavi põhjast läbi tee Peatskivi poole). Sängideks nimetatakse neid Kalevipoja-muistendite kõige klassikalisemal alal - Põhja-Tartumaal. Nende linnuste tekkeajaks peetakse ajavahemikku 800-1200. (Vt. ka: Eesti kinnismuistised, lk. 80, leviku kaart, lk. 89.)
Kalevipoja sängideks hakati neid nimetama muidugi alles pärast seda, kui nad olid muutunud tarbetuks, pärast sakslaste vallutust, ja kui nende kunagine otstarve oli juba ununenud. Seega esineb siin vajadus juba arusaamatuks muutunud maastikuvorme seletada. Hiidudega seoses esinevad füsioloogiliste tarvete rahuldamised tähelepandavate tegudena (söömised), niisamuti võis ka magamine pärisorjale muutuda eluliseks vajaduseks. Seega peegelduvad ka rahva hiidsangari käitumises rahva soovid ja unistused. Hiljem on ka rahva hulgas mõistetud, et tegemist on vanade kindlustega. (RKM II 83, 514/5 (43) < Kodavere; RKM II 83, 519 (5) < Kodavere.) Kalevipoja sängide kohta käivaid muistendeid oli arvatavasti olemas ka varem, need olid magamisaseme-kujulised kivid (vt. muist. 21 A, 139, 201, 206 A), nagu selliseid tuntakse ka Soomes. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 252.) Haavio on kasutanud ka Wiedemanni andmeid (vt. muist. 21 A).
Varasemad magamisasemed oletatavasti olidki kivid, nagu osutab järgminegi üleskirjutus Lääne-Nigulast:
«Siin natuke vanavara kogudes kuulsin ühe hiidlase käest, et Kalevipoja säng oli Hiiu Kärdla ligidal Paluküla juures metsas. Seal pidada olema kolm suurt kivi. Millal seal Kalevipoeg on maganud, ei teata. Ei mäletata ka muid muinasjutte selle kohta.» (E 52837 < Lääne-Nigula - J. Sõster (1903).) Või teine: Rakkeski olevat kivist säng, kivil olevat veel näha küünarnuki jälg, kivi alla peidetud raha (RKM II 83, 557 (101)).
Kui ununes väikelinnuste funktsioon nende kasutamiselt väljalangemise järel ja nad rohtusid, kanti sängi funktsioon neile üle, kuna nad seda meenutasid väliselt, kividel aga vähenes sängi ülesanne.
Kalevipoja sänge käsitleb ka A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 51-53;
M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 76-77.
Kindlalt rahvapäraseid sänge on 7 praeguses Jõgeva ja Tartu rajoonis. Peale selle nimetatakse sängideks vahel juhuslikult ka mõnda muud linnamäge, kivi vm.; neid käsitletakse ühenduses puhkepaikadega.
Linnused sängidena on tuttavad mõnevõrra ka Lätis (Löwis of Menar, Burgenlexikon) ja Saksas (Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 252). Hiidude poolt ehitatud mägede kohta sakslastel vt. Höttges, lk. 49.
Linnutaja
185. Torma khk. Voore v. Tarakvere k. Linnutaja talu, praegu Mustvee raj. Aruküla k/n. «Sädeme» kolhoos. Linnutaja mäe kui Kalevipoja sängi kirjelduse annab ka H. Rosenthal, lisades, et just idapoolses Eestis esineb selliseid sänge, ning veel:
«[C. R.] Jakobson teadis, kui ma temaga koos suurema seltskonnaga seda mäge külastasin, suure vaimustusega sellest saaga kaudu antud sünniloost ja paljudest kangelastegudest kõnelda. Tema suust kuulsin ma gümnaasiumiõpilasena siis esmakordselt mõndagi Kalevipojast. Linnutaja nime võttis ta endale hiljem kirjanikunimeks.» (H. Rosenthal, Kulturbestrebungen, lk. 79.)
Linnutaja Kalevipoja sängi ja Tarakvere mõisa ligidal leidub Kreutzwaldi kommentaari järgi ka võitluspaik, kus Kalevipoeg võitles sortsidega ja kus siil andis kuulsa kasutoova õpetuse. (Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar XII loo värsside 65-180 juurele, Fr. R. Kreutzwald, Kalevipoeg 1861, lk. 531; ka Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 322; Alg-Kalevipoeg, VIII lugu, v-d 60-64.)
Kalevipoeg olevat toonud Linnutaja mäe jaoks liiva Kääpa jõe algusest. (EKRK 14, 117 (25) < Mustvee raj. - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952). Vt. veel: H III 3, 281 (l) < Tallinn < Torma - P. J. Sorgus (1889).)
Linnutaja Kalevipoja sängi ja 7 nädala magamise kohta vt. ka:
Alg-Kalevipoeg, VIII, v. 267 jj.
Linnutaja sängis laulvat iga suviste esimesel pühal kukk, mille järele sängis olevat kuulda tasast kellahelinat. (Kalevipoja sängid. Eesti Postimees 1888, nr. 17, 19.)
Mõningaid väheütlevaid lisavariante:
l. ERA II 14, 623 (l) < Torma, Kasepää v. ja k. - P. Ariste (1929). Linnutaja mägi - Kalevipoja haud; 2. H II 59, 679/80 (2) < Torma - S. Sommer (1896); 3. EKRK I 11, 185 (2) < Iisaku - M. Tiitsmaa (1955).
Linnutaja Kalevipoja sängi kohta andmeid veel: Mönni sönna Eesti-rahva eesvannemattest. Perno Postimees 19. I 1866, nr. 3, lk. 18;
C. R. Jakobson, Veikene Geograafia, lk. 156; Sitzungsberichte d. GEG 1862 (ÕES-i oktoobrikuu koosolek), 1893, lk. 43 (Beermann);
K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 16 (samas teoses lk. 17 on segadus: Tõravere Elva jõe ääres on samastatud Tarakverega); G. Blumberg, Juhataja Kodu- ja isamaa tundmisele, lk. 42; E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 99-100; A. M. Tallgren, Viron esihistoriallisista kiinteistä muinaisjäännöksistä. Kalevalas. Vuosikirja 2 (1922), lk. 166 (koos plaaniga); Dr. Bertram, Wagien, lk. 6; J. Jung, Muinasaja teadus II, lk. 120; M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 152-153, foto lk. 152; G. Vilberg [= Vilbaste], Kodumaal rännates, lk. 63-65, lk. 64 E. Vittofi foto; Eesti kinnismuistised, lk. 83; M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 327; H. Moora, Torma kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 12.
Reasvere
186. Asetseb end. Laiuse khk. Reasvere kuusikus Sadalasse suunduva tee lõunapoolsel äärel, praegu Jõgeva rajooni Sadala külanõukogu Reasvere küla «Rahvaste Sõpruse» kolhoosi piirides. Sängi kuju ja suuruse kohta on kahesugused andmed. Nende kohta ligemalt: E. Veskisaar, Kalevipoja sängid. (Käsikiri TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris.) Sängi ligidal on muidki mütoloogilisi paiku, nagu Tondi kaev, kust vesi kunagi ei lõpe, arvatavasti karstid, ja mitme auguga ohvrikivi. (Viator [= G. Vilbaste], Põhja-Tartumaal. Post. 8. IX 1923, nr. 238, lk. 4.)
Sama sängi kohta veel: K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 17 (27); E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 91 ja 16-17; A. M. Tallgren, Viron esihistoriallisestä kiinteistä muinaisjäännöksistä. Kalevalas. Vuosikirja 2 (1922), lk. 165-166 (koos plaaniga); M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 151; J. Jung, Muinasaja teadus II, lk. 120; H. Moora. Laiuse kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 51; L. Karu, Traditsioon Laiuse khk. 1929, lk. 3; J. Kõpp, Laiuse kihelkonna ajalugu, lk. 7-8.
Vilina
187. Mõnikord nimetatud ka lihtsalt Laiuse Kalevipoja sängiks. Ligemalt veel: G. J. Schultz-Bertram, [Ueber ein Kalevipoja säng im Dorfe Wilina]. Sitzungsberichte d. GEG 1862; Dr. Bertram, Wagien, lk. 6-7; G. Blumberg, Juhataja Kodu- ja isamaa tundmisele, lk. 42; K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 17 (14); Kalevipoja sängid. Eesti Postimees 1888, nr. 19; M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 149- 151; H. Moora, Laiuse kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 42; L. Karu, Traditsioon Laiuse khk. 1929, lk. 3-4: sealsamas olevat ka ohvripaik; J. Kõpp, Laiuse kihelkonna ajalugu, lk. 7, 17.
Schultz-Bertram olevat 1862. aastal Õpetatud Eesti Seltsile saatnud Vilina sängist pliiatsijoonistuse, mida ei ole aga seni leitud. (Sitzungsberichte d. GEG 1862; Inland 1862, vg. 694.) Küll aga leidub pliiatsijoonis Alatskivi sängi kohta, mida võiks pidada tema omaks või tema kaudu Õpetatud Eesti Seltsile saadetuks (pilt lk. 255). Schultz-Bertrami tegevusest Kalevipoja sängide tutvustajana ja avastajana vt. Ed. Laugaste, Kalevipoja sängidest ja Schultz-Bertramist. Edasi 30. IV 1957, nr. 85, lk. 2.
Luua
188. Fr. R. Kreutzwald kirjutab «Kalevipoja» XIII loo v. 72 jj. kommenteerimiseks: «See säng asub ühes soos Luua mõisa ligidal. Küngas ei ole nii reeglipärane nagu sangari teised magamispaigad, vaid tal on ühel küljel väljalõige, nagu puuduks sealt mingi tükk.» Teine väike küngas üsna selle ligidal peab olema tekkinud liivast, mis kangelase poolt siilile väljalõigatud kuuesiilu kohalt maha pudenenud. (Verhandlungen d. GEG IV, 4; ka: Kalevipoeg, Löwe tõlge, lk. 325.) Luua sängist koos liivakünkaga loeme ka: Alg-Kalevipoeg, VIII lugu, v. 620 jj.
Rahvasuu andmed ei tunne liivaküngast Luua Kalevipoja sängi juures, küll aga kirjutab sellest Faehlmann (vt. siin lk. 83) ja tema järgi Kreutzwald. Rahvapärased muistendid seovad liivakünka Alatskivi sängiga. (Vt. muist. 190, samuti selle kommentaar, ning Dr. Bertram, Wagien, lk. 6.) Blumberg arvab diferentsi tulevat sellest, et Kreutzwald oma silmaga pole ühtki sängi näinud. (Quellen und Realien, lk. 51.)
Schultz-Bertram oma käsikirjas kõneleb Luua sängi juures istmest, kus Kalevipoeg olevat istunud ja jalgu jões jahutanud. Seal magamise ajal olevat varastanud võimas nõid mõõga ja visanud selle Saaremõisa juures ojja. Jutustuse juures on visand, mäe reljeefist. (Schultz-Bertram, Esthnische Sagen. Vt. eespool lk. 107.)
Dr. Bertram, Wagien, lk. 7: Bertram ütleb end juures olnud, kui Schiater maalis; K.v.Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 17 (15, ka 23); Kalevipoja sängid. Eesti Postimees 1888, nr. 19; E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 97; Palamuse kihelkond, lk. 27;
M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 202-203;
A. Jürgens, Palamuse kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 26 (TA AI); E 54624 < M. J. Eisen.
Kassinurme
189. Nimetatud ka Patjala sängiks. Asetseb Palamuse Kassinurme külas Kalevi raudteepeatuse ligidal, ilmeka profiiliga, tugevasti võssa kasvanud. Sängi jalamil on nn. Silmapesukauss, ca 200 m eemal ohvrikivi ja selle ligidal teine, nn. lingukivi (muist. 15 D). Taamal, Aruküla mäel, olevat Kalevipoja kuusik. (EKRK I 4, lil (17) < Jõgeva raj., Palamuse - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952); EKRK 14, 112 (20) < Jõgeva raj., Palamuse - I. Sarv ja E. Veskisaar (1952).)
Kalevipoja silmapesukausi (või silmaveekausi) ja ligema ümbruse maastiku kohta leidub veel järgmine kirjeldus:
«Peale mitmetaoliste kuplite ja seljakute on «Mägedele» omased ümmargused või pikergused, järskude veerudega lehtri- ja häilusarnased sulglohud, kokku paarkümmend, mis pakuvad huvi mitte ainult pinnavormide uurijale, vaid ka turistile. Jaolt seisab nendes alaliselt vesi («Kalevipoja silmaveekauss»). Nende sügavus on alla 10 m, kuid veerud enamasti järsud, 22°-27°, erandi viisi koguni 40°-45°. On põhjust oletada, et see häilude ala, mille pikkus kagust loodesse 2 km ja laius 0,5 km, on ühes oma aluspõhjaga, mis vähehaaval madaldub lõuna ja kagu poole, vähemalt osati jää serval sündinud deltamoodustus, osati otsamoreenkuhjatis, ning et kõnealused lohud tekkisid kohtades, kus sulasid mannerjää pangad, mis moreeni- või glatsifiuviaalse liiva ja kruusa sisse jäänud.» (Palamuse kihelkond, lk. 11.)
Sängi kohta vt. veel: Sitzungsberichte d. GEG 1862 (Õpetatud Eesti Seltsi oktoobrikuu koosolek); K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 17 (16); Dr. Bertram, Wagien, lk. 7-9;
G. B1umberg, Juhataja Kodu- ja isamaa tundmisele, lk. 43; Kalevipoja sängid. Eesti Postimees 1888, nr. 19; E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 96-97; Palamuse kihelkond, lk. 27; M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 202; Eesti kinnismuistised, lk. 77-78, 80 (koos skeemidega); A. Jürgens, Palamuse kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 45 (TA AI).
Käsikirjalisi lisaandmeid: l. H III 3, 281 (l) < Tallinn < Torma - P. J. Sorgus (1889); 2. E 41936 < Kursi - H. Meerits (1901); 3. E 54627 < M. J. Eisen; 4. ERA II 245, 611 (4) < Äksi - H. Hiietamm < Adele Hiietamm, 46 a. (1939).
Silmapesukauss vt. ka muist. 206 B.
Alatskivi
190. Alatskivi Kalevipoja säng kuulub kõige populaarsemate sängide hulka. Asetseb Peatskivi veski ligidal Alatskivi jõe kaldal. Sängi ligidal on liivaküngas, mille kohta käivad veel omad muistendid (190 M). Mõningate variantide järgi on liiva pudenenud kuuehõlmast maha ühes või mitmes kohas ja nii on tekkinud künkakesed, nagu Varsamägi, Lambamägi, Tikumägi (190 G), Kalevipoja tool (190 O), Liivamägi (190 H, J); lihtsalt «üks mägi» (190 E) või liivamäeke (190 B). Kalevipoja palitusiilust olevat tekkinud ühe muistendi järgi Kooljamägi (RKM II 83, 493 (26) < Kodavere) või Silgamägi (?) (RKM II 83, 484 (13) < Kodavere, Alatskivi). Schultz-Bertram märgib samuti, et küngas leidub Alatskivi sängi ligidal ning et Kreutzwald laseb selle asetseda Luua sängi juures (Wagien, lk. 6; vt. ka muist. 188 ja muist. 188 kommentaar). Alatskivil olevat suur graniitrahn, mille Kalevipoeg on visanud üle Peipsi vaenlaste pihta. Kivi järgi sai oma nime Alatskivi ja tekkis -kivi-lõpulisi nimesid ümbrusse. Bertram annab ka reljeefi joonistuse koos liivakünkaga. (Schultz-Bertram, Esthnische Sagen, lk. 107.)
Muistendid kotist või kuuesiilust mahapudenenud liivast tekkinud mägede kohta on rahvusvahelised, nõnda ka soomlastel: «Kalevanpoika kannab oma kotis või riietes liiva; see voolab välja koti praost, nõnda on sündinud nõmmi, neemi, künkaid jne.» (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 253.) Pommeris leidub muistend: Põlleaugust mahavarisenud mullast tekib üheksa mäge. (J. Grimm, Deutsche Mythologie, lk. 307.)
Samuti on Alatskivi sängi ligidal ohvrikivi (190 F), ja Linnamäe ning Kalevipoja sängi vahel punane allik, silmaallik, millesse on visatud hõbedat, ning ohvritamm. Tegemist on vist sama Kalevipoja visatud kiviga, mida nimetatakse ka Kalevi kiviks; paikneb Männiku mäe juures. (M. J. Eisen, Pühad kivid. EKirj. XIII (1918/19), lk. 158.) Loomulik, et selliste kohtade ligidal asetsevad ohvripaigad (E 54848 < M. J. Eisen).
Fr. R. Faehlmanni eeskujul kujutab Kreutzwald Alatskivi sängi «Alg-Kalevipojas»:
Võtis järve kalda äärest
Rüpe täie kuiva liiva,
Õlma täie sõmeraida,
Viis tük maada lagedalle,
Puistas liiva hunnikusse:
Kust ta kuiva keha aset
Küllealulista seadis.
Liivaküngas seisab praego
Sündind asja avaldamas,
Alatskivi mõisa piirel,
Peipse järve ligidalle:
Kalevi sängiks nimetud.
(VII lugu, v-d 222-233; VIII lugu, v. 606 jj.)
Alatskivi Kalevipoja sängi kohta kirjutab pikemalt M. Veske. 1876. aasta suvisel uurimisreisil näinud ta seda sängi ja kuulnud jutustust selle kohta, et säng on valmistatud Peipsist kuuesiilus toodud liivast. Sängis olevat Kalevipoeg maganud - pea kõrgemal otsal, põlvekõverused teisel, jalad ulatanud alla sohu. Künka pikkus 120 sammu on siis ühtlasi Kalevipoja rindkere pikkus. Veel umbes 12 aastat tagasi (ca 1864) on selle künka jalal olnud Kalevi talu (vt. Kruse joonis, lk. 257), millel kirikuraamatuis olevat teine nimi. Selle igivana pere pojad elavat veel Alatskivil, kandes nime «Kalev». Ühte neist on Veske ise küsitlenudki sängi kohta. (Sitzungsberichte d. GEG 1876, lk. 163-164.) Juttu võib olla aga ka Tika või Tiku talust.
1955. a. kirjutab O. Niinemägi: «Kalevipoja sängi lähedal Tika talus elab Kalevi-nimeline perekond. Nimi on vana, mitte nimede eestistamise ajast pärit. (Taat, kes sellest rääkis, hääldas «Kalev» omapärase peenendusega - Kal'ev.)» (RKM II 48, 220/1 < Kallaste raj. (Kodavere) - O. Niinemägi.)
Möödunud sajandi olukorrast kirjutab ka J. Saul. Ta kõneleb Tiku talust, Kalevipoja sängi ligidal, peremeheks Johan Kalev, ja sellest, et sellel sängil «veel Tikku talu viimaks erneid pidas» (J. Saul, Pealsekivi küla rahva elu ja olu 1852. aastal ja peale selle, lk. 4).
Võrdlemisi haruldane ja individuaalne tundub teade: «Kange mees olnud [Kalevipoeg]: kui magama heitnud, olnud vakamaa täis. Rüpega veenud ise selle maa, kust sängi omale tegi.» Ükskord, kui Kalevipoeg sängi magama heitnud, tulnud vanapaganad ja tahtnud teda ära uputada. Sellest sündis Alatskivile Mõisajärv. (EKnS 32, 1-4 < Kodavere - L. Kettunen (1911).)
Ühekordne on ka järgmine muistend Kalevipoja ja tema isa kõneluse kohta sängi ümber:
«Kalevipoeg olnud veel väikene poisikene ja hakanud omale sängi ehitama. Tahtnud aga palju suurema teha, kui see praegu on (63 m pikema), aga isa ütelnud:
«Ää, poja, tee nii suurt sängi, ega sa nii pikaks ei kasva.»
Siis teinud Kalevipoeg sängi lühemaks ja 63 m pikkune osa jäi kasuta seisma.» (M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 4 < Alatskivi - A. Tiitsmaa.)
KM rahvaluule osakonnas leidub ka pliiatsijoonis Alatskivi Kalevipoja sängist (ÕES, EK 233, lk. 2-3). Autorit pole lisatud (pilt siin lk. 255). Kuna sel neljalehelisel käsikirjal leidub tõenäoliselt Schultz-Bertrami rahvalauluüleskirjutusi ja 4. leheküljel üks lühike konspekt Kalevipojalugudest, võib oletada, et ka joonis võiks kuuluda Schultz-Bertramile, seda enam et ta käis vaatamas Kalevipoja sänge, peale Torma Linnutaja mäe Laiuse Vilinal, Luual ja Alatskivil ning on organiseerinud nende kohtade maalimise Schlateri poolt. Ligemalt selle kohta Sitzungsberichte d. GEG 1862 (oktoobrikuu koosolek).
On võimalik, et Kalevipoja sängide paigutamiseks C. R. Jakobsoni geograafilisele atlasele (vt. kaart lk. 113) on teeneid ka Schultz-Bertramil. Varem ilmunud altlasel, mis on kujundatud samasuguselt kui Jakobsoni oma, puuduvad Kalevipoja sängid. (R. Jakobi, Maa Kaardi-Ramat. Perno 1859.)
Täiendavaid andmeid: Fr. Kruse, Urgeschichte, lk. 178; Dr. W. Schultz, Ein Bruchstück aus der Geschichte der Esten. Verhandlungen d. GEG III, l (1854), lk. 38; Dr. Bertram, Wagien, lk. 6; M. Veske, Sitzungsberichte d. GEG 1876, lk. 163-164; G. Blumberg, Juhataja Kodu- ja isamaa tundmisele, lk. 43; Sitzungsberichte d. GEG 1893, lk. 44 ja 127 (Beermann); K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 16; Kalevipoja sängid. Eesti Postimees 11. V 1888, nr. 19; M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 204; E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 90; A. Tiitsmaa, Kodavere kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 52 (TA AI); M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 4. Vt. veel: l. ERA II 14, 530/1 (19) < Kodavere, Alatskivi v., Peatskivi k. - P. Ariste (1929); 2. ERA II 14, 546 (9) < Kodavere, Alatskivi v., Peatskivi k. - P. Ariste (1929); 3. ERA II 14, 581 (19) < Kodavere - P. Ariste (1929); 4. EKRK I 11, 121 (39) < Jõhvi raj., Kohtla-Järve - A. Rõõm (1955); 5. K. Must, Kuuldelisi murdetekste Kolga-Jaanist Leie külast (1935). MT 163, lk. 83-84.
Saadjärve (Äksi)
191. Kalevipoja sängidest kõige selgema reljeefiga. Nimetatud ka Äksi Kalevipoja sängiks või lihtsalt Linnamäeks.
Selle sängi kohta vt. veel: A. Vanaveski, Äksi kihelkonna traditsioone 1928-1929, lk. 3-4; E 54638 < M. J. Eisen. Ilmseid kirjanduse mõju tunnuseid esineb variandis H II 13, 450/6 (3) < Koeru - H. A. Schultz (1890).
Sitzungsberichte d: GEG 1893, lk. 43 (Beermann); K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 16; E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 102; M. J. Eisen, Kalevipoja sängid. EKirj. XVIII (1924), lk. 207-209; J. Jung, Muinasaja teadus II, lk. 113; A. Jürgens, Äksi kihelkonna kirjeldus 1921, lk. 57 (TA AI). Pilt: Eesti ajalugu I (1935), lk. 216-217.
Peale nende sängide nimetatakse vahel Kalevipoja sängideks, nähtavasti üsna juhuslikult, veel mäge end. Nõo Meeri vallas Lokutaja kandikoha ligidal, kuigi allikad kinnitavad seda selle nime all vähe tuntavat (E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 94. Vt. ka: A. Riisberg, Nõo kihelkonna kirjeldus 1921, lk, 34 (TA AI); E 54638 < M. J. Eisen);
Põltsamaa Kanavere sängi, selles sängis leiduvat ka Kalevipoja peapadi (M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 328-329). Põltsamaa Kantsimäge end. Kanavere mõisa maal nimetatakse oma rõngataolise kuju pärast ka Rõngasmäeks. Kalevipoja sängiks kutsutakse seda ainult J. Jungi andmeil, vt. Muinasaja teadus II, lk. 202.
Hiljem on õnnestunud KM rahvaluule osakonnal saada järgmine tekst:
Rõngasmägi - Kalevipoja magamise koht
Sulustvere koolimajast umbes poole kilomeetri kaugusel, Kanavere mäeahelikus, on rõngakujuline koht, mida kohalikud elanikud «Rõngasmäeks» nimetavad, ja seal siis Kalevipoeg oli maganud, kui kündmisest väsimust oli puhanud.
Kus see Kalevipoja künnipaik oli olnud, seda vanarahva jutt ei ütle. Vanajutt räägib nii: «Kalevipoeg hoidnud ühe käega adra, aga teise käega rapsinud kasvavaid puid kõrvalt üles, et järgmine künnivagu risust kündes vaba oleks. Siis pärast sarnast kündmist seal Rõngasmäel ta maganudki.»
Selles Rõngasmäe nõgus on ka väikene kõrgem koht, mis Kalevipojal magades oli peaaluseks olnud.
Teise kõneluse järele oli sinna kohta, mis Kalevipojale peaaluseks magades olnud: Rootsi valitsuse ajal kolm meest - kes vilja olid varastanud, siis elusalt varguse eest maa sisse kaevatud auku püsti seisma pandud ja siis neil pead puust adraga otsast ära aetud. Sarnatselt sinna siis see kõrgem koht tekkinud.
Kalevipoja kündmisest kõneles minule 1892. aastal Sulustvere külas elutsev Jüri Susi nimeline mees, aga Kalevipoja peaaluse sündimisest sellesama küla elanik Juhan Prüller. (RKM II 82, 46 < Põltsamaa, Kurista v., Sulustvere k. - M. Luu < Jüri Susi ja Juhan Prüller (1892).)
Suure-Kambja Kengo talu juures leiduvat samuti üks Kalevipoja säng (K. v. Löwis of Menar, Burgenlexikon für Alt-Livland, lk. 17).
Raamatu teadete alusel näib olevat Kalevipoja sängiks teoretiseeritud Loodi Sinialliku linnus. (ERA II 192, 658 (236) < Viljandi - L. Takk (1938).)
Juhuslik tundub olevat ka Rapla Hiiemäe nimetamine Kalevipoja sängiks (vt. E. Laid, Eesti muinaslinnad, lk. 70). Hiiemägi on küll kohaks, kust Kalevipoeg viskab hunti (vt. muist. 12).
Niisamuti juhuslik on säng Paliküla ligidal Hiiumaal, nn. Näärikivi, sest kivi olevat toodud nääriööl jääpanga poolt (E 54048/9 < Vigala 1929). Õige oleks sedagi nimetada puhkekohaks.
Juhuslik näib olevat ka Kalevipoja sängi mainimine Tiheda külas. (KKI 20, 338 (11) < Jõhvi raj. 1955.)