Kommentaar
KALEVIPOEG PÕRGU VÄRAVAS (357-360)
Vrd. muist. 340-344
Kalevipoja kinnijäämine (kinnipanemine) põrgu väravasse Sarvikut valvama on Kreutzwaldi «Kalevipoja» lõpplahenduseks koos tuleviku ennustusega «Aga ükskord algab aega…» Rahvapärased variandid on sellest motivatsiooni poolest erinevad.
Ühe Kreutzwaldile tuntud variandi toob Blumberg teoses «Quellen und Realien» (357 A), teine leidub Kreutzwaldi kirjas Faehlmannile (357 G). Lisatud on usundilisi muistendeid: seppade löögid tühjale alasile, naiste pajasanga haljastamine ei lase Kalevipoega vabaneda; püsti pandud nuga ja kahest otsast süüdatud pirrud võimaldavad Kalevipoja vabanemist.
Vrd. ka: «Aheldatud Vanakuri» Kaarle Krohni teoses «Der gefangene Unhold» FUF VII.
357. Rahvapäraseks tuleb pidada ka sellesisulist vihjet ühes artiklis: «. . . võib olla, et need ta [Kalevipoja] viimse sõidu jäljed on [= jäljed maapinnas], kui vanapoiss Kalevipojal hobuseks oli, kellega ta põrgu sõitis.» (Silberleich, Lõune-Virumaalt. Kõne kodumaast. Valgus 8. VII 1881, nr. 30, lk. 2.) Veel: M. J. Eisen, Kalevipoja album, lk. 52.
357 H. Schultz-Bertrami käsikirjalisil andmeil on kuradid huvitatud ahelate põletamisest, et Kalevipoega vabastada ja ise välja saada. Jõulu ajaks on ahelad kulutatud peenikeseks nagu juuksekarv, lähevad aga järsku jälle jämedaks, kui kirikust kostab kiidulaul. (ÕES, EK 233, 4 (l) - Schultz-Bertram; Schultz-Bertram, Esthnische Sagen, vt. eespool lk. 95 jj.)
Ka teiste rahvaste muinasjuttudes kõneldakse aheldatud Vanakurjast, kes püüab oma ahelaid läbi murda, aga parajasti eesmärgile jõudmise momendil ahelad uuenevad. Nõnda on see albaania ja vene muistendeis. Viimases motiiv: kord tuleb aeg, mil tal õnnestub ahelad puruks murda; siis tuleb maailma lõpp. (A. Afanasjev, Poetitšeskije vozzrezenija slavjan na prirodu lk. 757.)
Uurimine peab näitama, kuivõrd Schultz-Bertrami tekstis esineb kirjanduslikke mõjusid.
357 F. «Das Inland» 1856, vg. 140 Õpetatud Eesti Seltsi koosoleku kirjelduses üteldakse, et president on lugenud ette maamõõtja Aleksander Jakobsoni artikli Kalevi-muistendi kohta, nagu see Saaremaal veel praegugi on tuttav. Sama teksti on kasutanud ka C. Russwurm, Sagen aus Hapsal. lk. 9-10; M. K[örber], Oesel einst und jetzt. Dritter Band (1915), lk. 145.
Siin on tegemist ilmsesti Tõllu-lugudega, Kalevi nimi on vahetatud Tõlluga, ja segatud muude Kalevi-lugudega. Samuti tekstis märgitud Kalevi kivi Käärmas on pigem küll Tõllu kivi.
Õigustatult kahtleb Eisen A. Jakobsoni teadete selles osas, et need kuuluvad Kalevipojale, siin on tegemist algupäraselt Tõllu-lugudega. (M. J. Eisen, Tõll ja ta sugu, lk. 72-75.)
Ilmsesti Kreutzwaldi «Kalevipoja» järgi on jutustatud:
1. H III 4, 53/60 (6) < Koeru - H. Schultz (1890);
2. H II 39, 708/11 (686) < Koeru - H. Schultz (1892).
Vrd. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 336;
M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 151-153.
1908. aastal kirjutas Fr. Tuglas Kreutzwaldi «Kalevipoja» lõpu ja rahvapäraste ainete kasutamise kohta ülimalt subjektiivse artikli «Põrgu väravas», mis ilmus 1935. a. uuesti «Kriitikas» I, lk. 142-184. Artikkel viitab reale rahvapärastele ainetele, mis on trükis ilmunud. Vist on tegemist põrgu värava muistendi fragmentaarseks muutunud variandiga seal, kus üteldakse, et Kalevipoeg jääb suurustamise pärast kättpidi suure kivi alla kinni. (E 12727/9 (11) < Pärnu - J. Karu (1894).)
Samast küsimusest veel: M. J. Eisen, F. R. Faehlmann folkloristina. Friedr. Rob. Faehlmanni album, lk. 67; A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 130-148; selle muistendi (muinasjutu) levikust vene vaheastme kaudu vt. samas teoses lk. 145.
359 A. Vt. H II 67, 382/7 (16) < Koeru - H. A. Schultz (1893): Rahvapärased andmed segatud isikliku fantaasiaga.