Kommentaarid
KIVID VANAPAGANA (SORTSIDE) PIHTA (21-35)
Vt. muist. 2—8 kommentaar.
Kive Vanapagana (resp. sortside) pihta saab nende esinemise iseloomu poolest rühmitada umbkaudu järgmiselt:
I. Kuusalu, Kadrina, Harju-Jaani, Viru-Jaagupi.
l) Vanapagan tülitab Kalevipoega, kelle poolt tuuraga visatuna kukub kivi küljest tükk — Odakivi (21). 2) Vanapagana pihta visatud kivi langeb Pärispää küla alla merre — Painuva kivi (22). 3) Kalevipoja poolt visatud kivi muutub kivikildudeks (23 B) või Kalevipoeg viskab palju kive (23 A). 4) Kalevipoeg viskab põgenevale Vanapaganale järele (Pärnakivi, muist. 24). See näib olevat ohvrikivi.
II. Pärnu, Saarde, Suure-Jaani.
l) Kalevipoeg viskab teda kalastamisel segavat Vanapaganat kiviga (25). 2) Kalevipoeg viskab kirikutorni otsas olevat sortsipoega (26).
III. Torma, Palamuse, Äksi.
l) Kalevipoeg ja Vanapagan loobivad vastastikku kive. Kui kivid otsas, võetakse kasutusele lauad (28). 2) Vanapagan tahab teha tõllateed Peipsile, Kalevipoeg kihutab ta minema kividega. Vanapagana kivid on Peipsis, Kalevipoja omad teisel pool Peipsit (29). 3) Vanapagana pihta visatud kivi on Saadjärve kaldas (30). Tartumaal esineb korduvalt lingukive.
IV. Põlva, Rõuge, Räpina.
l) Kalevipoja ja Vanapagana kivisõja tulemusena on nurmedel palju kive (33). 2) Kivisõjaks varutud kivid hõõruvad Kalevipoja taskud katki, kivid kukuvad maha. Sellest on tekkinud kivirind Pahkpää külast Jaanikeste külani (34). 3) Vanapaganat tabanud kivi tema poolt nõiutuna toob veel praegugi möödaminejaile õnnetusi (35). Viimane versioon tundub liiga isikupärasena.
Kalevipoja ja Vanapagana omavahelise võitluse kohta vt. ka: A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 37—38.
Vanapagana (sortsi) väline kirjeldus ja otsene karakteristika rahvasuus detailsemalt puudub, küll aga annab selle Kreutzwald «Kalevipoja» XI loos. Andmed olevat ta saanud Faehlmanni kõnest (vt. lk. 90—91), osalt aga isiklikult kogunud. (Kreutzwald Reinthalile 17. X 1859. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 546.)
M. J. Eisen toob ligemalt viitamata teate, et kivid on Soomest meie maale toonud Kalevipoeg, et oleks kerge võidelda Vanapagana ja muudegi vaenlaste vastu. (M. J. Eisen, Eesti vana usk, lk. 306.)
21. 22. Kõige populaarsemad on Kuusalus Odakivi ja Painuva kivi. Need asetsevad alal, kus rändrahne leidub palju ja tihedalt. Mõned neist on väga suured, 4—5 m kõrged, nagu näit. Kasispea kivi, Odakivi ja Purekkari rahn. Rannikul väikeste neemede tippudes asetsevad suuremad rahnud, paljudel suurematel ümber veel mitu väiksemat. (J. Eplik, Pärispea neeme omapärasest maastikust ja rändrahnude rohkusest. Loodusevaatleja VI (1935), lk. 45—48.) Nende paiskajaks, nagu üldse Põhja-Eestis, on Vanapagan või Kalevipoeg, Saaremaal aga Suur Tõll. Hilisemail andmeil Purekkari Suurkivi on Kalevipoja poolt Porkkalast visatud (J. Eilart 1957).
Odakivi kohta veel üks segasevõitu teisend E 48172 (2) < Simititsa < Kuusalu (1903). Kirjanduses Fr. Kruse, Ur-Geschichte, lk. 177.
22. Painuva suurkivi asub Loksa poolsaare Viinistu ja Turboneeme külade vahe kohal lauskranniku rannajoone ligiduses vees Kõnnu v. Viinistu koolimaja lähedal. Mõõted: pikkus 9,2 m, laius 1,5 m, kõrgus 6,1 m, ümbermõõt 25,3 m. (TRÜ geoloogia kat. SRA.) Hiljem veel: Vanapagan olnud Turboneemel, Kalevipoeg Juminda neemel, kust visanudki Vanapaganat (J. Eilart 1957).
Painuva kivi kohta vt. veel: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 331; M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50; A. Univere ja S. Tanning, Murdetekste Kuusalust Kõnnu vallast Pärispää k., Maria Nitholm, 56 a., 1949. a. KKI, MT 53, lk. 19.
22 B. Vanapagana pilkelaulu küsimus on kahtlane. Laulurepertuaaris midagi sellist seni pole leidunud.
M. J. Eisen annab veel järgmise J. Sõsteri värsistuse, mis puudub käsikirjades:
Puhestasin Purekari,
osutasin Odakivi,
pahistasin Painuva'a,
Kasispa jäi kandmata.
(M. J. Eisen, Vahepalukesed, lk. 103.)
Vt. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 332.
l. ERA I 5, 87 (l) < Kuusalu, Kõnnu, Viinistu k. — L. Manitski < E. Manitski; 2. ERA II 178, 323 (l) < Kuusalu — H. Martinson < E. Krasmus 1938; 3. ERA II 192, 87/8 (29) < Kuusalu — R. Põldmäe < M. Einstruk 1938; 4. ERA II 222, 118 (19) < Kuusalu, Viinistu k. — U. Heinakroon < J. Varma 1939.
Foto Painuva kivi kohta on avaldatud ajakirjas «Loodusevaatleja» VI (1935), lk. 48.
Samasuguseid muistendeid nagu Odakivi ja Painuva kivi kohta, esineb nähtavasti juhuslikumalt ka veel Sorrukivist: «Kalevipoeg olevat selle rahnu Soomest sinna visanud, tahtnud küll Pärispeale visata, kuid ei ole tabanud.» (P. Kents, Käsmu ümbruse suuri rändrahne. Eesti Loodus 1935, lk. 12.) G. Vilbaste, kes on kohal palju töötanud ka selle küsimuse alal, ütleb, et ta sellist muistendit ühenduses Sorrukiviga ei tunne. (EKRK I 11, 401 (l a).) Samuti Nogakivist Maalahes. (ERA I 5, 91 (l) < Kuusalu — J. Manitski (1935).)
Kalevipoja poolt Vanapagana pihta Soomest visatud kivi olevat Tammispeal ka Suurkivi. (EKRK I 11, 401 (lb) < Kuusalu — G. Vilbaste 1956.)
25 B. Enamasti viskab küll Kalevipoeg Vanapagana pihta, vahel aga ka vastupidi — Vanapagan viskab kiviga Kalevipoega, kui ta tahab Kalevipojast lahti saada. Vanapagana asemel esineb vahel ilmselt kirjanduslikel mõjudel soome tuuslar (vrd. muist. 20) või soome metsamemm (vrd. muist. 62 C), viimane nimetus on üldse kahtlane ja õpilasest korrespondendi poolt kusagilt loetud, sest lisateateid pole võimalik olnud saada (EKRK I 11, 392). Siingi võib olla tegemist lihtsalt Vanapaganaga.
25 C. Lindanisa nimi muistendeis tundub olevat sekundaarne. Kuigi selle nime kasutamist püütakse põhjendada, kasutatakse vahel ebausaldatavaid allikaid, nagu näit. maamõõtja Lagose teateid Kreutzwaldile. (A. Heraklides, Lindanisa. Tagasi, lk. 44—47.) On siiski tõenäoline, et nimi pärineb Kreutzwaldi «Kalevipojast».
Vt. ka: TRÜ geoloogia kateeder. SRA.
Viie valla piirikivi Vana-Vändras, rahvasuus «Kalevipoja vestitasku-kivi» — vt. Pärnu maakonna laulupidu album, lk. 11. Foto J. Michelson.
25 D. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50; TRÜ geoloogia kateeder. SRA.
27. Selles kirjelduses leidub omapoolseid lisandusi ja liigliha, olulises osas näib olevat siiski rahvapärane. Nimetus sorts esineb sel geograafilisel alal aga nõia tähenduses, mida jutustus samuti lubab järeldada. (Vrd. E. Laugaste, Nõia ja nõiduse nimetusi eesti murdeis, lk. 12—13.)
19. detsembril 1880. aastal on J. Tamm sama teksti trükkimise sooviga saatnud ka «Sakala» toimetajale C. R. Jakobsonile. (KM KO, Kurgja fond.)
28 A, B. Kõneldakse ka, et Linnutaja mäest (vt. muist. 185) veidi eemal on kahe kilomeetri pikkune mets ning metsa taga palju kive, mis Kalevipoeg sinna olevat visanud Kõnnust (ca 10 km kauguselt). (E. Laugaste ja A. Rõõm, Kalevipoja mälestusmärkide levik. Selgitavad märkused atlase juurde. Tartu 1951, nr. 54.)
30 A, B. M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 332.
30 B. TRÜ geoloogia kateeder. SRA.
30 C. «Eesti Postimees» 19. VIII 1881. a. nr. 33, lk. 129—130 toob juhtkirjas «Hoidke mälestusi!» kohaliku kirjasaatja J. L[epiku?] poolt läkitatud kirjelduse Saadjärve ligidal Põltsamaa külas leidunud suure rändrahnu nn. Kalevipoja kivi kohta, millest kohalik mölder lasknud teha kuus veskikivi. Süüdistus on üldlaadiline, suunatud kultuurimälestusmärkide lõhkujate vastu, iseloomustavaks näiteks on toodud mainitud kivi hävitamine.
Oletatavasti ajakirjanduslikul alal kogenematu möldri eest vastab ajalehele M. K., väites, et mainitud mölder lasknud kivi lõhkuda juba 14 aastat tagasi (seega, ca 1867. a.) ja jätkab: «Aga sel ajal ei rääkinud keegi nende tähtsusest ning tema [s. o. mölder] ei tunnud sugugi selle kivi tähendust, mida ta pärast väga kahetses. Kalevikivist on 13 suurt veskikivi, väga palju haua ristisid ja postisid välja raiutud.»
(M. K., Saadjärvelt. Eesti Postimees 11. XI 1881, nr. 45, lk. 178.) Kivi lõhkumise kohta leidub veelgi andmeid, need juhatavad aga objekti juurde erineval viisil.
Muistendis 30 A märgitakse, et üks kivi asetseb Saadjärve otsas Kraksi talu õue all. Kivi olnud Kukulinna Andruse talu maal. (A. Vanaveski, Äksi kihelkonna traditsioone, lk. 4. KM KO.) Samasugustele andmetele lisatakse juurde, et kivil olnud Kalevipoja sõrmejäljed. (TRÜ geoloogia kateeder. SRA. Vt. ka: E 42747 < Torma — J. Moisa 1902; pilt E. Laugaste, A. Rõõm, Kalevipoja jälgedel, lk. 15.)
Peale selle leidunud veel kaks vähemat rändrahnu, üks Otsa talu heinamaal, teine Saadjärve ja Saadjärve mõisa kohal. (A. Vanaveski, Äksi kihelkonna traditsioone, lk. 4. KM KO.) Arvatavasti samadest kividest on juttu ka ühes 1958. aasta üleskirjutuses. Tähelepandav on, et tekst nimetab neid kive Kalevipoja lingukivideks. (RKM II 82, 529/30 (67) < Elva < Palamuse — J. Põldmäe < Salme Kull.) Kivi purustamise kohta vt. ka: H II 28, 287/9 (2) < Äksi — J. Lepik (1889). Lisaks koguteos «Tartumaa», lk. 516; M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
Näib, et jutustuste traditsioon, mis käsitleb mitmesuguseid viskekive, on Saadjärve ümbruses olnud veel palju tugevam ja populaarsem. Tõeliselt ongi olemas kolm kivi. Kõige tuntum asetseb Saadjärve kaldas, nimetatud Kalevipoja lingukiviks, vahel tooliks (vt. ka: Eesti kaunis loodus, pilt 44, muist. 16 A ja F. Schlateri maal), vahel nimetatud Kalevi vanema poja lingukiviks, asetseb lastekodu pargi kohal. (Loodusuurijate Seltsi andmed. Ka: G. Helmersen, Studien, lk. 13.)
32. Vist sama kivi, mis muistendis 50.
33 B. M. J. Eisen. Kalevipoja esi-isad, lk, 50.
Algupärasem näib olevat sama lugu ühenduses Vanapaganaga, nagu kirjutab sama korrespondent, siin on tegemist ainult kivi kõrvaldamisega (muist. 55):
Vanapagan kõrvaldab kivi tülist eest ära.
«Vanapagan tullu Võro puolt Räpina poole. Üteh paagah löönu' tõõn'e uma varba kivvi vasta ärä. Tuopääle pes'nü tõõn'e jalaga kivve tulekitie päält kõrvale; ku tuo tüö pal'lo es avita', sõs mõtelnu tõõn'e: vaja om õige na kivi' är kor'ata. Et täl nüüd vaesekesel kot'ti es ole', sõs ajanud tõõn'e püksi' jalast, köütnü seere otsa' kinni, kor'anu kivise sõs pükse sisse ja heit'nü sälgä. A püksipõlve' olluva' kat'ski, säält tsilkunuvva kivi' väl'lä — nii om sõs terveh kivirind saanu Räpina kih[elkonna] Pahkpää külast läbi Jaanikeste küla Leevakalle.»
[Järgneb, vt. muist. 33 B.]
H II 52, 809/810 (81) < Räpina — J. Poolakess (1894).
Kalevipoja taskust mahakukkunud kive leidub mitmel pool, vrd. muist. 25, 70 jm. Ka järgmine notiits:
«Timestiku ja Mummusaare vahel olevat Kalevipoja vestitasku kivi. Suur kivi. Taheti ära lõhkuda, aga ei saadud. Ridakülast viib tee sinna.» (EKRK I 11, 95 (4) < Jõhvi raj., Toila — A. Rõõm (1955).)
Ainuke teade Kalevipojast Hallistes olevat tema võitlus Vanapaganaga Koodiorus. Kukk laulnud, Vanapagan põgenenud ja võit jäänud Kalevipojale. (Leo, Kalevipoeg Hallistes. Olevik 1901, nr 49.)