Kommentaarid
KIVID LINNADE JA KIRIKUTE PIHTA (36—46)
Hiiud paiskavad kive kirikute pihta põhjusel, et ehitus on tehtud ilma vastava hiiu loa või osavõtuta (Suur Tõll), veel sagedamini, et nad ei kannata kellahelinat. (Vt. Aarne, muist. 61.) Ka see kiviviskamislugu on tuntud Saksamaal ja Skandinaavias, samuti ka soome rahvaluules.
Ulatuslikumaks sellelaadiliseks on kujunenud järgmine muistend, mille Lönnrot olevat saatnud Kreutzwaldile. Teisendit refereerib Haavio.
Turu ligidal meres on suur kivi, mille soomlaste Kalevan poika olevat visanud sinna esimese ehitatava kiriku suunas. Nagu tavaline, kukub see merre, kirikut tabamata. Keegi kohalik elanik oli tulnud hiiule vastu ja takistanud teda kavalusega. Ta oli võtnud kaasa terve kotitäie läbikulunud kingi, ja kui Kalevan poika küsis: «Kui kaugel on veel kiriku ehitamise koht», vastas see: «Nii kaugel, et mina olen kulutanud kõik need kingad sealt tulles.» Siis lingutanud ta kivi kiriku suunas, ehitust tabamata.
Muistend on tuttav ka Lönnroti kodukohas Sammattis. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 250.)
Fr. Kruse ütleb sama muistendi olevat kuulnud otse Lönnrotilt. (Ur-Geschichte, lk. 177.) Üldse olevat Lönnrot Krusele kinnitanud, et tal leiduvat 60-70 muistendit Kalevipoegadest, keda oli 12. Nad ehitasid losse ja takistasid kristlastel kirikuid ehitada. (Fr. Kruse, Ur-Geschichte, lk. 176.)
Kivi viskamist hiiu poolt, märki tabamata, mispeale hiid avaldab rahulolematust tagajärje saavutamata jätmise pärast, esineb ka Saksas. (A. Engelien ja W. Lahn, Der Volksmund in der Mark Brandenburg, 1k. 12-13.) Kurat viskab suure kaljurahnu Colow' kiriku suunas. Kivi kukub aga poolel teel maha. (A. Haas, Buchheidesagen, lk. 15-16; vt. ka: Höttges, lk. 36-37 ja 37-40.)
Küsimust käsitleb ka A. Annist, Kalevipoeg I, lk. 37: Kalevipoeg tahab purustada kiviga kirikut või mõnd muud suurt ehitust (Malla mõisat). Annisti arvates on Põhja-Eestist lähtudes levinud see kirikupurustamise versioon ühenduses Kalevipojaga ka Põhja-Pärnumaale ja harva Tartumaale (muidugi Lõuna-Tartumaale), kuid seal suuremat menu saavutamata, sest tegevus sobis oma sisult palju rohkem Vanapaganaga.
On olemas tõenäolisem võimalus. Meil on siin tegemist just algupäraste Vanapagana-muistenditega, mis olid tuntud üle maa. Hilisemail aegadel hakkas Kalevipoja klassikalisel alal Põhja-Tartumaal asenduma Vanapaganale Kalevipoeg ja levima mitmes suunas korraga, kusjuures Põhja-Tartumaal ja Virumaal asendus Kalevipoeg väga ulatuslikult;
Läänemaal jõudis ta asenduda harvem, samuti saartel, kus Vanapagana kõrval on tuttavam Tõll. Kalevipoja asendumine pidi toimuma üsna hiljuti, millal, see peab selguma võrdleva uurimise teel. Substitutsiooniprotsess on kestnud edasi kuni viimaste aegadeni, nagu nähtub Lääne-Eestist hiljaaegu üleskirjutatud tekstidest, muuhulgas näit. tekstis Kihnust (vt. kommentaar muistendirühma 125-167 lõpul, lk. 529). Kui palju mõjusid on ammutatud kirjandusest, seda peab näitama samuti eriuurimus.
Soomlaste Kalevan poika viskab kive muudelgi põhjustel - et tema naine «viipyi vesikippoa tuomassa», et laitialased ei sobitanud temaga kokkulepet üle Valkojärve tehtava silla kohta, samuti viskab ta kaklevate eitede ja jaanitule pihta. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 250, 251, 293.)
36, 37. Kivide heitmine linnade pihta on kas juhuslik, põhjus teadmata (36) või lihtsalt hiidude vastastikune üksteise töö hävitamine (37 A), nagu see esineb ka Suure Tõllu lugudes. Olevi ja Kalevi nimedki on tõenäoliselt hiljem asendatud, nagu ka Linda nimi sisaldab kirjanduslikke mõjusid. (M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50-51.)
Üksteise töö hävitamist käsitlevad veel järgmised muistendid Friisimaalt.
Vanal ajal elas üks hiid Leckis, teine Karlumis. Vihavaenus elades loopisid mõlemad teineteist kaljurahnudega. Lecke hiid tabas oma suure kaljumürakaga kirikutorni Karlumis nii osavasti, et see kokku varises. Sellest ajast puudub Karlumi kirikul torn. Karlumi hiid püüdis vastutasuks veel suurema kiviga purustada Lecke kirikutorni, kivi kukkus aga kirikust põhja poole, seda tabamata. Vastase ebaõnne üle oli Lecke hiid nii rõõmus, et nõudis: maetagu ta ükskord selle kivi alla. Soov on täidetud ja koha nimi on praegu Kämpegracht. Kivi, mida vanad inimesed on sel kohal näinud, on praegu ära lõhutud ja tarapostiks ümber töötatud. (N. A. Carstensen, Nordfriesische Sagen (2). Am Ur-Quell IV, lk. 259.)
Hiidlikku algupära on ka kivide viskamine kirikute pihta (vt. Tõll, samuti Haavio teosed). Ongi huvitav, et kirikute loopimine kividega toimub enamasti Lääne-Eestis, kus ka muidu on Kalevipoeg substitueeritud Tõllule ja Vanapaganale. Nii viskab Kalevipoeg Ridala kiriku pihta, kord koguni sellepärast, et kirikud kurnavad (38 B); mõnes variandis ta püüab hävitada jumala enese tööd (38 C, D); Martna, Haapsalu lossikiriku (40) kellahelinast vihastub kurat või hiid Kalevipoeg (40 A); veel viskab ta Lääne-Nigula ja Rapla kiriku torni pihta, samuti Kilsi kabeli pihta (46 A, B). Juhuslikult esineb Tartu- ja Võrumaa kirikuid: Võnnu (43), Palamuse (44) ja Põlva (45).
Vt. M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 333.
Lisaks: «Viimaks olen veel ühe teisendi kuulnud, mis vanapagana kiviviskajaks teeb. Vanapagan tahab kivi Tallinna visata, aga kivi satub enne Ülemiste järve.» (M. J. Eisen, Lindanisast Tallinna, lk. 9 ja lk. 8.)
39. Vist sama kivi, mida Looduskaitse Arhiivi andmetel nimetatakse Tõllu kiviks või Kalevipoja lingukiviks, asetseb Haeska ja Sinalepa küla vahel. On võetud looduskaitse alla.
40. M. J. Eisen, Kalevipoja esi-isad, lk. 50.
Ka soome muistendeis on populaarne motiiv, kus Kalevan poika vihastub kirikukellade helinast ja viskab kiviga. (M. Haavio, Suomalaisen muinaisrunouden maailma, lk. 250, 293.) Kilsi järve praegu pole; mudase põhjaga nõgu märgib, et kunagi on seal järv olnud.
42 A puhul võiks märkida veel, et Kalevipoja asemel esineb mõningais andmetes Vanakurat, mis veelgi kinnitab Kalevipoja hilisemat asendumist Vanapaganaga (vt. TRÜ geoloogia kateeder. SRA). Juhuslikuna tundub kirjanduslikkude mõjudega segatud variant (vt. nimetus Taaramägi): Tartusse ehitatud Toomkirikut, mille müürid paistnud kaugele. Vanapaganale ei meeldinud kiriku ehitamine Taaramäele ja ta tahtis kirikut puruks visata. Lingupael aga katkes ja kivi kukkus Ihaste kõrtsi juurde jõkke, kust paistab üle veepinna, olles ise sügaval jões. (M. J. Eisen, Tartumaa muinasjutud, lk. 20. Vt. muist. 6.)
Kord esineb ka Kalevipoja kiviviskamist Sindi kiriku torni pihta, mille otsas istub sortsipoeg (muist. 26).
Sileesias (Glogaus) tahab kurat visata kolme kiriku pihta korraga, aga kivi muutub käes kas kergeks kui sulg või pehmeks kui puder. (R. Kühnau, Schlesische Sagen II, lk. 627-628.)
43. Võimalik, et on tegemist sama kiviga mis muistendis 5.