Läänemaa
Läänemaa l.
Mees söötis jõe ääres veisid, võttis mullika ja viskas üle jõe. Mõtleb: «Oho! Kui mul nii palju rammu on, siis lähen vastasi otsima.» Läheb ka ja jõuab õhtuks ühe vana naise juure sauna, saab süüa ja paneb puhkama. Tüki aja pärast tulevad vananaise mees ja pojad koju, hakkavad ka leiba võtma, ja söönud teo leiba ja vanni silku, siis pannud ka magama. Püksivärbli tuul olnud nendel aga nii kange, et mees ühest seinast teise lendanud. Suure hädaga paneb ta putkama. Teel tuleb talle Kalev vastu ja laseb ta oma püksitasku pugeda. Tüki aja pärast tulevad kaks vananaise poega ka sinna ja lähavad Kaleviga tülisse: sellel olnud just lauakoorm selgas, viskanud ta maha ja annud ikka lapiti lauaga. Korraga hüüdnud hääl põesast: «Anna serviti!» Kalev annud ja võitnud mehed ära. Pärast läinud põesa otsima ja leidnud siili, kes talle nõu oli annud. Tänuks annud ta siilile oma kuuehõlma tüki.
H II 2, 699 < Vigala, Velise v., Mäliste k. - M. Liedenberg < Jaan Kalmus (1889).
Läänemaa 2.
Tugev karjane ja pärgeli pojad
Kaugel, kaugel, väga kaugel Eesti minevikust elas üks tugev mees. Aga ta arvas enese veel tugevama olevat, kui ta tõesti oli. Ameti poolest oli ta suure küla karjane ja käis karjas. Kord olnd üks noor mullikas teda pahandanud. Ta võtnd sabapidi kinni ja visand üle jõe, mis kümme sülda lai olnd. Teine kord ta olnd härjavankri otsa komistand ja selle katuseharja üle visand meelepahaga. Ja siis mõteind, et ta kõige tugevam mees maailmas pidand olema. Ja viimaks mõtelnd: «Tahan kord otsma minna, kas on teist nii tugevat meest.» Kuidas mõelnd, nii ka tehtud. Läheb. Läheb päeva, läheb kaks. Ei kedagid. Kolmanda päeva õhta eel jõuab ühe maja juurde suure metsa sees ja läheb sisse. Seal tuleb talle vasta üks suur kole vanaeit, hirmus pealekauba. Ja küssib: «Mis see külamees käib ja otsib?» Tema ütleb: «Otsin vastast, tahan jõudu katsuda.» Vanaeit vastab: «On hea küll, minu pojad ei ole praegu kodus, on vahvad mehed ja katsuvad küll. Nad tulevad öössi kodu. Jää siia.» Ja toob talle õhta süüa. Vanaeit hakkab laua peale leiba vadama, vääb mitu leiba laua peale. Karjane mõtleb: «Mis ta nendega nii palju teeb,» ja hakkab sööma. Sööb harilikult, nagu inimene ikka. Vanaeit tuleb juure ja ütleb: «Minu poegi vastu sa küll ei saa. Minu pojad söövad vahel tegu ja kaks ja harukorral ka kolm leivategu korraga.» Paneb ta magama, toob talle põhud alla. Temal hirm nahkas. Ei tea, mis nüüd saab? Jääb valvama. Pojad tulevad koju Soomest. Teesel on kaks veski kibi
, teesel tuuleveski kere tervelt selgas. Tulevad tuppa ja ütlevad: «Sul võeras hais toas. Kis siin on?» «Tuli üks võeras mees. Tahab jõudu katsuda.» Pojad ütlevad: «Kis ta'ga täna õhtul katsuma hakkab, homme hommiku, siis katsume.» Ja panevad karjase endi vahele magama. Aga nüüd hakkavad tuult laskma. Kui teene peeretand, siis käind teese vasta, kui teene, siis teese vasta. Justkui palli mängind. Nüüd olnd mehel hirm käes. Saand maast ülesse ja punuma. So[r]tsi pergelid ärkavad maast ülesse. Põle karjast kuskil. Lähvad haisu mööda taga ajama. Karjane jõuab Peipsi järve ääre, aga ta õnneks tuleb tal ka õnn. Seal seisab meie eesti vägimees, kuulus Kalevipoeg, kaksteistkümme tosinat saelaudu selgas, ja küssib: «Mis sa jooksed?» «Pärgeli pojad ajavad mind takka, ole hea mees, varja mind.» «Tule poe mu püksireide,» ütleb Kalevipoeg. Pärgeli pojad jõudvad sinna. Küsivad Kalevipoja käest: «Anna mees meide kätte!» Kalevipoeg vastab: «Ei anna,» ja hakkab sortsidega taplusse. Võtab laua ja hakkab laudadega virutama. Kui matsu annab, lauaotsast tükk lindab. Üle poolte laudade saab juba peksetud. Kipub nappus kätte. Sealt tuleb noor siil välja, see oli sel ajal paljas, põle okkaid ühti olnd, ja hüüab: «Kalev, Kalev, servi laudi, servi laudi, mette lapiti!» Kolm tugevat meest võitlesid, neljas oli püksireides. Ja Kalev peksab sortsi
pojad minema. Ja siis lõikab enese kasukahõlma seest tüki välja, annab siilile. Sest ajast on siilil harjas selgas. Ja siis võtab karjatse püksireiest välja, võtab enese ihukarva ja annab karjatsele hirmu. Saatis ta karja tagasi ja ütleb: «Ära teine kord enam nii julge ole.»
ERA II 132, 537/42 (7) < Kirbla khk. ja v. - H. Uustalu-Vellmann < Tõnis Vaan, sünd. 1849. a. (1936).