Tratumaa

 Tartumaa l.
Korra elanud ennevanast üks tugev mees. See läinud enesele vastast otsima. Ta käinud ümberkaudu maad läbi, aga ta ei ole ühtegi leidnud, kes tema vastu oleks saanud. Korra juhtunud ta ühte sauna. Seal olnud pikkade hammastega, koleda inetu krõmpsus näoga vanamoor kodus. See küsinud mehe käest: «Mis on sul tarvis?» Tugev mees kostnud, et ta enesele vastalist otsida. Vanamoor ütelnud, et seekord nende mehi kodu ei ole. Vanamoor annud mehele süüa. Toonud terve teo leiba ja ühe vaaditäie õlut. Kui mees söönud sai, tulnud viimaks vanamoor tuppa ja ütelnud mehele: «Külamees, sina ei söö ju meie musta kassigi vasta! Kui meie mehed söövad, siis ei saa sest söögist neile veel midagi, neil peab kaks ehk kolm korda rohkem lauale tooma, kui praegu on.» Nüüd tegi vanamoor mehele aseme seina äärde pingi peale ja mees heitnud rahuliste väsinud konta välja puhkama. Ööse tulnuvad mehed kodu, söönuvad ka hirmus palju, nii kudas vanamoor võõrale rääkis, mida võõras mees oma asemelt järele vaatas. Kui mehed kahekeisi söönud said, kobinud raske kehaga teine teise poole seina äärde, teine teise pingi peale magama. Nüüd nägi mees, et need tõest vanakuradid olid. Mehe süda värises hirmu pärast. Ta mõtles ja pidas aru: «Kui ma siit veel eluga pääseksin, küll ma siis oleks õnnelik!» Ta tõusis üles ja pani tuhatnelja jooksu. Oli ta tüki maad ära jooksnud, nägi ta tee peal hirmus suure mehe enesele vastu tulevat, kakssada seitsmesüllast saelauda seljas. Tugev mees hakkas kohe lauakandjat appi paluma, sest laudade kandja oli Kalevipoeg, kes Pihkvast tuli ja Peipsi järvest läbi sammus. Kalevipoeg viskanud lauad seljast kohe maha, tõmmanud mehe krae pealt kinni ja pistnud ta oma püksireide. Kuradid tulivad Kalevipoja juurde ja küsinuvad, kuhu see mees jäänud, kes seie põgenenud. Kalevipoeg küsinud, mis nad mehest siis tahta. Vanakuradid hakkasivad ennast suurustama, mis mees seda tahta ja küsivat, või tahab tema jooksiku eest võidelda. Nüüd võtnud Kalevipoeg mehe oma püksireiest välja, pannud ta pea peale ja ütelnud: «Kas näete, kaimud, vaadake ja tunnistage, siin ta on!» Kohe tükkinuvad vanakuradid mehe kallale, et teda kätte saada. Kalevipoeg võtnud oma kakssada lauda ja hakkanud nendega kuratid peksma, kuni nad surma saivad, muud pole neist järele jäänud kui sinine suits ja karvatükid. Jõumees tänanud nüüd Kalevipoega südamest ta helduse ja abi eest. Nüüd nägi ta, kus jõumees oli. Ta ei julgenud enam selle peale mõtelda, et enesele veel vastast otsima minna. Ta oli rõõmus, et elusalt ja terve kontidega minema sai. Kunagi ei läinud ta enam vastast otsima.
H IV 8, 503/6 (8) < Palamuse - H. Karu < Jaan Hoffmann (1897).

Tartumaa 2.
Suured lusikad
Kord läinud Kalevipoeg ühte majasse öömajale. Saal hakatud temale õhtuks sööki lauale kandma. Kalevipoeg mõelnud: «Ei tea, kust nad minu jauks lusikat saavad, sest ega mina hariliku lusikaga süüa saa.» Saanud söök lauale, läinud Kalevipoeg sööma. Ta imestus olnud suur: laual olnud nii suured lusikad, millega Kalevipoeg kunagi ei olnud söönud. Õhtul tulnud perepojad kodu. Tehtud asemed maha. Kalevipoja ase tehtud teisele poole seina, kuna aga perepoegade asemed teisele poole seina. Jäänud kõik magama. Öösel ärganud Kalevipoeg üles. Perepojad norsanud nii kõvast, et ta selle võimul ühest seina äärest teisse pidanud veerema. Kalevipoeg ei ole kauem sinna võinud jääda. Ta läinud säält minema.
E 47527 (5) < Torma, Avinurme v. - M. Sild < August Sild (1910).

Tartumaa 3.
Natuke Kalevipojast
Riismed
Kalevipoeg läks ühekorra põrgu. Vanapagana ema küsis Kalevipoja kääst: «Kas tahad, pojake, minu poegadega võitlema hakata?» Kalevipoeg vastas: «Küll tahan.» Vanaema käsu paale tõi üks tüdruk Kalevipojale süüa. Kalevipoeg söönud terve leeva ja liha. Vanadpaganad naernuvad Kalevipoega: «Meie kärpsed söövad kui sina!» Kui Kalevi[poeg] põrgu läks, siis tuli tal ristipoeg vasta. Selle pistis Kalevi[poeg] omale tasku. Kui Kalevipoeg söönud, siis tulid vanapaganad Kalevipojaga võitlema, veskikivid piitsade otsas, ja tahtsivad Kalevipoega ära tappa. Kalevipoja ema vari näitas, kudaviisi vanapaganatega võidelda ja jalakannaga pöörta. Kalevipoeg tegi nõnna, kuda ema vari õppas, siis võitis Kalevi vanapaganad ära.
H II 28, 652/4 (8) < Maarja-Magdaleena - M. Pool < Kaarel Märtsin (1889).

Tartumaa 4.
Üks kange jõumees läks oma vastast taga otsima. Ta oli nii kange, et kui vasikat sabast kinni võttis, kohe ühe käega üle kraavi viskas. Läks ja läks, aga korraga tuleb vanakurat talle vastu. Tal oli veskikivi piitsapaela otsas, tuleb ja seda plaksutab aga. Kui esimest korda lööb, siis mees putku, ise ees ja vana Jaak taga. Aga vot, tuleb Kalevipoeg neile vastu, sada lauda seljas. Ta pistis mehe tasku ja hakkasid kuradiga taplema. Kurat peksab selle veskikiviga vastu Kalevipoja põtku , Kalevipoeg raiub laudega. Lauad hakkavad juba otsa saama. Siil hõikas põõsast: «Kalevipoeg, ristivend, servi lauda, servi lauda!» Hakkas lööma, lõi kuradi maha. Aga siis Kalevipoeg küsib, et: «Kes sa põõsast kõnelid? Tule välja!» Siil ütles: «Mina olen alasti, mina ei või tulla.» Kalevipoeg lõikas kuuetüki ja pani talle selga. Ja on tänapäevani siili seljas see Kalevipoja kuuehõlm. Aga pea, kuidas selle mehega lugu läks. Kalevipoeg ütleb: «Ma panin mehe tasku, ei tea, kus see on?» Hakkab katsuma - puru. Nõnda sai see kange mees ka otsa. Aga viimati olla ta [== Kalevipoeg] ometi tapetud, nõianaised tapnud ta ära. Ta jäi magama, siis võtsid ta mõõga ja raiusid jalad otsast ära. Ta ei saanud kuhugile minna, [jalad] põlvest saadik ära. Siis sai ta otsa, muidu võib-olla oleks tänapäevani elanud. «Nüüd o tämä lihonikkode pihon.»
EKnS 32, 3 < Kodavere, Pala v., Halliku m. - L. Kettunen < Halliku vanamees (1911).
Trükitud: O. Loorits, Vanarahva pärimusi, 1934, lk. 90; 1936, lk. 106. Vrd. muist. 340.

Tartumaa 5.
Üts mees leidis aia veerest pasatse persega vasika ja visas ta sabapidi üle aia. Et ta särätse töö ära tennü, arvas ta enda vägimehe olema ja lats valla mööda ilma ümbre reisima ja omale vastust otsima. Oma rändamise pääl läts tema taga Peipsit üte maja sisse, kos ta üte vana naese eest leidis. Kui ta selle naesele olli teeda annu, mis ta otsib, ütel see: «Minul om küll kats poiga, aga need ei ole praegu kodo. Kui sa nendega oma jõudu tahad kaeda, sis ooda niikavva, kui na kodo tuleva.» Vägimees olli sellega rahu, sõi veidike sellest, mis naene talle ette pandis, ja heidas tarre saina veerde pika pengi paale magama. Aga ta ei ollo veel magama jäänu, kui naese pojad juba kodogi tulliva. Naene pandis 12 leiba lavva pääle ja võttis ahjust suure hobese nahatäie suurmaputru valla, mis na katekeisi kõik ära sõiva. Kui kõtud täis olliva, heidassiva mehed sellesama pengi paale magama, kos vägimeeski magas, töine töise otsa paale, jalad vastastikku. Vaevalt olliva na magama jäänu, kui üts neist lagast otsast nii kõvaste hengäs, et oma tuulega vägimehe kui haenatordi vasta töise mehe taguotsa aas. See hengäs omakõrd ja puhkus vägimehe jällegi vasta edimäst meest tagasi. Nii lennas see mitu korda ütest pengi otsast töise, nii kavva kui ta viimate maast üles karas ja jooskma pandis. Vananaese pojad virgusiva varsti üles, leisiva, et vägimees puudus ja nakassiva täile perra jooskma. Peipsi veeren saiva na täile perra. Nüüd olli vägimees hädän. Saal tulli Kalevipoig, 700 saelauda seilan. Vägimees palus teda ennast varjata.
Kalevipoeg kostis: «Poe püksi! Poe püksi!» Vägimees tegi seda, ja Kalevipoig näkas nüüd lauvadega tagaajajid mant ära hoidma. Ta lõi aga lappi lauda ja pess sedaviisi pea kõik lavvad katski, ilma et ta neile oles suurembat viga tennu. Sääl hõigas siil põõsa sehest: «Servi lauda, servi lauda, Kalevipoig!» Kalevipoig lõi servi lauda ja sai sel viisil varsti oma vaindlaste üle võitu. Palgast haa nõu eest visas ta siilile, kes alasti põõsan külmetas, oma kasuka küllest siilu, ja säält saigi siil omad uhakad.
H, Gr. Qu 419/20 (4) < Tartu-Maarja, Vasula v. - P. Birkenthal (1888).

Tartumaa 6.
Siil ja Kalevipoeg
Vanast elanu üts nii kõva miis, et võtnu nuumvasika sabast kinni ja visanu risti üle tii. Ütskõrd hakanu sii miis omale kah seltsimiist otsma, kellel niisama kõva jõud om, kui temal. Ütskõrd lännü ta läbi mõisa ja saanu üte maja juurde. Tema lännü sinna majja sisse, kus muud ei ole kõdun ollu, kui paljalt üts vanamuur. Vanamuur kah kohe küsinu tema käest: «Mis te käite ehk mis te tahtsite saada siit?» Miis vastanu: «Mina otsin ütte vägimiist või jõumiist, kellel niisama kange jõud om kui minul.» Vanamuur ütelnu, et: «Mul om kah kolm hääd jõukast poiga, kui nii kodo tuleva, eks te sis jõudu ei või kaeda.» Vanamuur hakanu parajaste kah kolmel pojal lõunest süüki kiitma. Tapnu kolm nuumhärgä ära. Miis imetanu väega selle üle, et toh-oh, nii võiva esigi poisid olla, kellel kolm nuumhärgä lõunest kiima pannasse. Lõunaaig tulluva kah pojad kodu, hakanuva süümä ja kutsnuva selle mehe kah, söönuva nii kavva, künni kõik nii kolm nuumhärgä ära. Paale söögi heitnuva na kik puhkama. Ka miis ja vanamatska. Mehele heitnu kaks tükki töine töisele poole kõrvale ja üks päitse. Vanamuur heitnu esi ahju paale magama. Kui magama jäänu, peeretanu sii, kes seina puul, nõnda kõvast, et mehe vahelt ülesse visanu. Natukese aja pärast peeretanu sii, kes väljänpuul, nõnda kõvast, et mehe visanu kesk taret. Kui kolmas, kes päitsen olli, peeretanu nõnda kõvast, et mehe visanu aknast välja. Kui miis välja saanu, sis putkanu metsa minema. Metsast joosnu miis viimati läbi, künni saanu Peipsi järve viirde. Saal tullu Kalevipoig vastu, kellel seitsesada saelauda seljän ollu. Kalevipoeg küsinu mehe käest: «Mis sa jooset?» Miis ütelnu: «Vanatondid aava taga, ei tia, kohe ma pakku lähän.» Kalevipoeg ütelnu: «Pae minu püksi!» Ja miis lännü kah püksi. Ja parajast, kui miis pakku saanu, tullu kolm vanatonti ja küsinu Kalevipoja käest: «Kas miist nägid?» Kalevipoeg es lausu midagi, muudku võttis seljast laudu ja hakkas vanatontel selga lüümä, pessis nii kavva, kui viiskümmend tükki jäiki viil, aga vanatondid es tunnegi. Korraga ütelnu üts põõsast: «Kalevipoeg, Kalevipoeg, servi lauda, servi lauda!» Aga kui Kalevipoeg servi lauda hakkanu lüümä, sis tapnu üheainsa lauaga kõik kolm vanatonti ära ja nelikümmend üheksa lauda jäänu viil ülegi. Nüüd lännü Kalevipoeg sinna põõsa manu kaema, kes sii niisuke ütleja olli, ei ole nännü kedagi. Viimati hõiganu: «Hei, tark miis, tule välja!» Aga nüüd ütelnu, et: «Ma ei või tulla, ma alasti» Kalevipoeg kuulu, et tema alasti om, võtnu lõiganu oma kuuesiilu ja visanu põõsasse, üteldes: «Seh, võta ja kata ennast, kui sa alasti oled!» Ja sii luum mässinu enda selle siilu sisse ja tullu välja. Kalevipoeg ei ole teda muust nimetanu kui siilist, sest et tema kuue-siilust olli saanu omale kuue.
H II 29, 409/12 (2) < Tartu-Maarja, Kavastu v. - J. Mägi (= Lõhmusmägi) (1890).

Tartumaa 7.
Vana jutt
Ütel abielurahval ollu üitsainus poig, seda om ema säitse aastat oma rinnapiimäga imetänü. Vanemba om teda kah hoitnuva, et na koheki tühü ei ole teda sun'nuva. Kui ta nüüd joba suures olli kasunu, lännü ta vällä kõn'ma. Oma esä hainamaa pääl nännu tõiste peremihe lehmä sääl süövät, mõtelnü: «Vai tema lasep omal lehmal siin minu esä hainamaa pääl süvvä!» Võtnu lehma sapapiti kinni, visanu ta üle jõe tolle peremihe oma hainamaa pääle, sis ütelnü esi: «Mina es tiiaki, et ma nii kõva ole, odott, ma taha oma vastalist otsi, kellega ma võisi majelda.»
Kutsnu oma esä sulase, et lääme maadlema, ent tolle visanu ta üte käega kui tubakukoti maha ja ütelnu: «Sinusugutse mihega ei massa mul mitte ajavietmme, niisugutsit või ma jo üle mõtsalatvu pildü.» Pääle selle lännu ta kõrtsi manu kaema, ehk vahest lövvap sääl kedagi, kes temaga ütekõvune mies ollessi, ent kõiki võinu ta pildü üte käega kui humalakotte, kohe ta esi tahtnu, mõnele tennu viskamisegä raskeste haiget, et kõik nakanuva pagema ja pelgämä teda. Ta mõtelnu: «Ma lää õige otsma ilma piti, kost ma lövvä niisugust miest, kes minuga ütekõvane ollessi.» Ta lännu hulknu ütest tõisi mitu päivä ümbre, oma õnnetuses ei ole ta kedägi mitte löidnü, kellega ta oles võinu kui omasugutse jõvvuga mihega majelda. Sis tullu tälle mitma päiva hulkmise paale üits mies vasta, selle käest küsinu ta, et kost niisugust kõvva miest ollessi löüdä, kellega võissi majelda, ent sie ei ole midägi tälle vastanu. Edesi hulken jõudnu ta mõtsan üte hurtsku manu, kost vanamuor valla tullu tälle vasta, sellele kaivanu ta oma häda, sie vastanu tälle: «Minu poja umma pal'lu suurembä mihe, kui sina olet, na ütlese kah enda kõva mihe olevat. Tule noh sisse, pojake! Minu poige ei ole prõlla mitte kotun. Kui na kodu tuleva, sis võite ju majelda, küll sis sääl nätä, kes teist kõvemb um.» Kui ta sisse olli lännu, annu vanamuor tälle süvvä ja ütelnu: «Mul küll omme poige jagu valmis um kieman, võta noh natuke, es ma või jälle panna kiemä. Küll ma näe, kui pal'lu sa süöt, sis ma ütle õkva, kas sina olet kõvemb, kui minu poja, ehk jälle umma minu poja kõvembä.» Sääl kienuvä parajaste kaits suurt katlatäit liha ja ollu kah pal'lu leibu valmis küdsetü. Vanamuor tõstnu tälle suure ummikutävve liha ette ja terve pätsi leiba sinna kõrvale ja ütelnu: «Ära pelläku kedagi süömast, et ma ütli omme poige jagu valmis ollev. Süõ iluste kõtt kõvaste täis, kui otsa lõpes, küll ma tõsta jälle sulle ette.» Ta nakanu vemmeldama ja esi mõtelnu: «Küll süova sis selle vanamuori poja elaja muodu, et ta ütel oma poige jagu ütsinda olevat. Siin kiep jo kaits suurt katlatäit, kas na kõik selle piassi ära süöma ja mis neide hulke leibuga tetäs?» Niiviisi mõtelten süönu ta oma mehitse keretävve, ent jäänu sellestki viel üle, mida vanamuor tälle ette tõstnu. Kui vanamuor tema süömist nännü, ütelnu ta: «Oi pojake! Sa ei söö noh mitte ütte jakugi seda, mis minu poja süöva. Kae, neo mõlemba katlatävve liha süöva minu poja ütekõrraga ära ja neo leiva kah, sis elasse na jälle mitu päiva, ennegu na jälle süöva. Ma anna nüüd sulle aigsaste nõvvu ära pageda, sinust ei saa minu poigele küll mitte midagi ja pääleki olet sa ristiinemine, keda na jo haisust ära tunva, mis sis viel, kui na ristiinemise kätte saava, sis tieva na tolle vai purus. Hääd sul luota ei ole. Ma taha sinu iest küll saista, et sa kogemata olet siia johtunu. Nüüd sa enamb ära minna ei saa, selle et minu poja om kodu tuleman. Kui sinnu näevä, sis olet sa otsan. Heita siia pengi alla magama. Kui na kodu tuleva, sis heitävä selle pengi pääle na magama, küll ma sis sinu vällä avita.» Miheke tüknü hirmuga pengi alla ja süda värisenu sisen, kui ta selle pääle mõtelnu, mis vanamuor temale kõnelnu. Magamisest es või mitte juttugi olla, enge uot hirmuga, mis saap nüüd tulema. Ta kahitsenu oma kõvaduse kitlemist. Kui nii viel edesi mõtelnu, kuulu ta, kui maa tümisnu, nigu olessi hobestega aetu kõvaste; varsti tulluva na ussest sisse, mispääle vanamuor neile vasta lännu. Mihe olluva katekeisti, ent puol suuremba kui tema, ja na küsinuva õkvaA> vanamuori käest süvva, kes neile kah ammutanu kummalegi tõisele tõse ummikutävve liha lavva pääle ja päts leiba kõrvale sinna. Sellest ei ole neile kuigi kavvas saanu, ei ole kah enne järgi jätnu, kui mõlemba katla lihast tühja ollu ja leiba tullu viel puuduski. Süömise aigu ütelnu tõine tõisele: «Siin om väega kange ristiinemise hais, tõmbap nõna õkvaA> kõveras. Vast om siin mõni ristiinemine lähikesen, meie piame läbi kõik kolusse otsma. Kui kedagi lövvame, sellest saap meile hää praat jälleki.» Vanamuor nakanu vabandama ja ütelnu: «Essite, pojakese, ei ole kedägi siin oleman, enneki päiva lennäs ristiinemiste poolt üits vares üle meie tare harja, sie ep tõiegi seda haisu endaga.» Poja jäänuva küll rahulikumbas, heidanuva magama selle pengi pääle, mille all vaene meheke pitkutanu, ja mõtelnu: «Nüüd om minu elu otsan, kes mul käskse kottust väl'lä tulla, mis mul viga olli sääl tüöd tetä, ent nüüd pia ma siin vist oma elu lõpetama.» Tõine vanamuori poigest ütelnu viel enne magamajäämist kange ristiinemise haisu olevat ja lubanu otsma nakata. Ema vaigistanu teda viel, mis viimate poig uskma jäie. Na uinuva mõlemba viimate raskeste magama. Pääle magama uinumist nakanuva na nii kõvaste norisema, et tare saina värisenuva ja esi mis na viel pieru paugutama alustanuva tõine tõise ala - mies pengi all käinu sellest luhvtist iks pengialust piti tõine kord tõisele puole otsa. Kui tõine piiru lasknu, käinu ta tõisele puole otsa, ent kui tõine, sis tõisele puole pengi otsa. Ta ollu joba üllus pessnü selle peeruluhvti käimisest. Kui na nüüd õige kõvaste joba maganuva, piiru kihutanuva naa iks ommamuodu edesi, sis kutsnu vanamuor teda pengi alt väl'lä ja käsknü nakata täl pagema, et enne ära päsesi, kui tema poja üles virguva. Ta ütelnu neid küll vahel säidse üöd-päiva järgipiti magavat, ent kes tiiap, võip ka olla, et na varsti üles tõseva, selleperast et ristiinemise haisu tunneva na läbi une ka viel iks, mida suguki ei kannatava. Miheke, kes puolsurnus jäänu olli, tullu pengi alt väl'lä ja tenanu vanamuori, kes teda mitte ära ei ole annu. Ta annu nüüd jalgule tuld, kui ta tunnu, et ta vällän joba ollu, ja tenanu õnne, kes teda viel eluga peninukke majast pästse, tullu iluste kodu oma esä manu ja nakanu oma esä man paraja jõvvuga tüöd tegema, ei ole enamb kedagi otsnu, kes temaga ütekõvu olessi. Vanembil ollu hää miel, et neile üits tüötegija rohkembas saanu, kellest na arvanuva joba ütte hulgust saavet. Nie mihe, keda ta enne kui tubakakotte pilnu, irvitanuvä viel päälekauba teda, ent tema ei ole vastanu neile midagi sellepääle, kuulu kõik nökmise ää mielega ära ja ei ole neid ka tasuma nakanu, et tal viel sie hirm südamen olli, mis ta peninukke majan kannat.
H II 56, 970/5 (6) < Kanepi < Otepää, Palupera v. - C. Lipping < M. Kirp (1895).