Virumaa

 Virumaa l.
Kalevipojast
Üks noor kangelane, kes juba nii tugev oli, et mullika savast kinni võttas ja jõkke viskas, otsis omale vastalist. Ta läks kohe sortsilaste juure ja küsis tarvilikku vastalist. Sortsilastest ei olnud muud kedagi kodu kui vanamoor. See ei hakkanud ise temale vasta, vaid käskis vastalist ootada.
Noormees ootas kuni õhtuni, siis lülivad seitse sortsilast kodu, silmitsesivad noort meest ja hakkasivad sööma. Noortmeest pandi ka sööma, et täie kõhuga parem võidelda oleks. Söögilauale kanti seitse tegu leibi ja kõik söödi ära. Noormees aga nii ablaid sööjaid nähes ei tahtnud kudagi süüa, vaid jäi tühja kõhuga. Talle juhtus kogemata meele vanasõna «Kes vähe sööb, see vähe teeb», ja hakkas kartma, et ta ära võidetud saab. Teda ei lastud ka minema, vaid pidi sortsilastega ööse veel ühes voodis magama. Seitse sortsimeest heitsivad ühte voodi ja seda noort meest võtsid ka. Pea uinusivad kõik magama, aga noormees mitte. Temal ei tulnud uni silma, aga sortsilased magasid magusaste ja peerestasivad sealjuures nii kõvaste, et noormees [visati] ühe perse päält tõise perse pääle, et ta nii väsind oli, et uimaseks jäi. Korraga viskas teda üks kange hoop põrandale. Noormees sai nõnda kõvast haiget, et liigutada ei saand. Nüüd, kui ta väsimisest ja valust toibus, pani ta keskööl plagama, just otsekohe Peipsi poole, sest ta teadis, et Kalevipoeg säälpool pidi olema. Hommikul, kui ta parajaste lippas, nägi ta sortsilasi enese kannul juba olema. Ta lippas kõigest jõust ja sai Peipsi kaldale. Kaldal tuli Kalevipoeg talle vastu ja küsis: «Mis sul on?» «Sortsilased ajavad mind taga,» ütles põgeneja ja näitas käega sortsilaste poole. Kalevipoeg võttis ühe laua oma lauakoormast kätte ja läks sellega sortsilasi sugema. Aga kahju! Ta lõi sortsilasi lapiti lauaga ja [see] läks esimese löögiga katki. Sedamoodi läks ka tõise ja kolmanda lauaga ja palju rohkemgi lõi ta veel sedamoodi katki. Viimaks kuulis ta veikest häält, kes ütles: «Löö servi laudu!» Ja Kalevipoeg lõi, aga laud ei läinud enam katki ja sortsilased hakkasivad taganema. Kui nüüd Kalevipoeg oli võitu saanud, andis ta targa peaga veiksele nõuandjale, kes paljas oli, oma kuuesiilu kehakatteks. Nõnda sai siil oma okkalise kehakatte. Kui Kalevipoeg siiliga õigeks sai, võttis ta selle vastalise otsija kangelase käsile ja küsis, mis sortsilastel temaga tegemist oli. Noormees ütles, et ta sortsilastelt vastust otsinud ja nüüd nende eest põgenenud. Kalevipoeg ütles sellepeale: «Kas sina oled mõni vastalise otsija!» ja võttis teda ja õpetas kasevitstega, kudas peab vastust otsima,
H II 36, 703/5 (60) < Vaivara - J. Sildus (1893?).

Virumaa2.
Ükskord sei üks mies suve ajal piima ja leiba, kus kärblased piimakausi kallale lendamisega tädä tülitama kippusid. Sääl lei mies lusikalavaga 7 kärbläst korraga maha. Selle teo pääle mies iseennast suurustama, et tämäl nii palju ramu, et 7 kärbläst jõudas korraga maha lüüa. Mis muud, kui omale ramuvastalist otsima. Ühäst suurest metsast läbi mennes johtos ühä sauna juurde, astus sisse, kust tämäle üks vanamuor vasta tuli ja mehe kääst küsima: «Mis mies otsib?» «Omale ramuvastalist,» vastab mies. «Oota siis, vennike, niikaua kui mo pojad kodo tulevad, ja pikuta niikauast siie pengile.» Mies tegi, mis kästi, ja viskas ennast pengile, kuhu ta lühükese uinakule jäi. Varsti tulidki ka Vanapagana pojad kodo. Miest pengilt nähes vanamuorilt küsima, et kes too kärblane on ja mis ta siit otsib? «Omale ramuvastalist,» ütleb neile vanamuor. Poisid pidasivad seda naljaks ja ütlesivad: «Sellega on perastki äiga, nüüd aga tahame kõige enne süüa.» Selletarvis kulus neil tublist tünner silku ja paar tegu leiba valla, kuhu viel perast vaadivõrs õlut pääle juodi. Mies pengi pääl õli aga vaheajal üläs erkand, nii suurt süömist nähäs tuli tämäle hirm pääle, jäi aga siiski rahule ega liigutanud ennast paigalt. Pääle süömä läksid poisid lakka põõnutarna, kus tõine neist ka pengil olija kaasa võttas ja kraedpidi ülässe paiskas, tõine neist laka suu pääle, tõine tahapuale heitades miest keskpaika jättades magama jäiväd. Varsti hakkasivad poisid ninda kõvast paugutama (pierestama), et mies kahe tuule vahel pia tõise tagant jälle tõise taha lendas, kui viimaks ühäst kõvast paugust laele auk põrus, kust siis mies vargusse viisil valla puges ja põgenema pääsi. Põgenedes johtos üha järve ääre, kust enam edesi ei pääsind. Sääl nägi ta üht kalamiest paadiga, kellele siis oma häda kurtas. Kalamies ütläs: «Siin ei avita enamb muu nõu, kui piame ennast partideks muandama, siis kesk järvele ujuma.» Varsti selle järel jõudsivad ka Vanapagana pojad jälgide müödä järve äärde, kus tõine tõisele partisi näitas, et tõine sääl kesk järve neist tagaaetav ongi. Kõhe andas tõine neist nõu järve kuivast juua, mispääle ka tõine kõhe juama hakkas ja niikaua jõi, et jua vesi tagantkaut vällä kirises. Et seda viga parandada, saatas ta tõist õlekubu tuama, mis näväd siis tahaõtsa toppisivad, et vesi läbi ei nõrguks. Järv hakkas jua kuivast saama, kui korraga üks varblane kulli iest ennast nimetud õlekubu peitas. Sääl tartsas Vanapagana poig naurama, kus tämäl vesi suust ja ninast järve tagasi juaksi. «Sie vesi on solgitud ja ei kõlba enam juua!» ütlesivad Vanapagana pojad ja läksivad oma tied. Sedaviisi pääsi mies viel eloga.
H II 37, 298/301 < Jõhvi, Toila v. - V. Otto (1892).

Virumaa3.
Karjapoiss jõumehest
Ennevanast hoidand ühe jõe ääräs metsa sees karjapoiss karja. Ühel ilusal hommikul ilmus tõinepoole jõge üks lihunik ja hüüdnud poisile: «Kas loomi müüä on?» Poiss vasta: «Ei õle.» Aga lihunik ütel: «Müü see pull vällä, ma annan hea raha.» Poiss este kõhkles, aga viimast õli nõus ja müüs pulli (sõnni) 15 ruplaga lihunikule maha. Aga kuda nüüd saab sõnni teisepoole jõge ehk raha tõisepoolt siie, mõtleb poiss. Lihunik poisile: «Mina panen raha kontsu sisse ja viskan üle jõe. Sina võta pulli savast kinni ja viska üle jõe!» Poiss naerab, et: «Kas mina jaksan sõnni üle jõe viskada, see on juba mitu korda minust suuremb?» «No ega senest kedagi, proovi aga!» Poisike hakkas naljapera proovima, võitas pulli savast kinni ja viskas pulli nagu mätsiku üle jõe. Lihunik viskas raha vasta, võttas sõnni ja läks menema. Kui lihunik sai mend, hakkas poiss mõtlema: «Kas mina pean siis karjas käima, kui minul ninda pali ramu ja 15 rupla raha taskus! Mina jätän loomad metsa, küll nad isegi õhta kodu lähvad.» Kuda mõeldud, ninda tehtud. Poiss võttas kõvera konkskepi kättä ja hakkas mööda jõeäärt edesi menema. Kui tämä umbes kaks tundi õli käind, leidas tämä purded jõe pääl. Poiss mõtles: «Kaua ma siinpool jõge ikke hulgun. Ma õige lähän üle jõe.» Läks üle jõe ja hakkas veikest teerada mööda metsa poole menema. Päike hakkas juba veerema, kui ta enese ees nägi veikest metsamajakest. Maja ees istus vana küürus vanaeit. «Tere õhtast, vanaema!» algas poiss. «Jumalime», vastas vanaeit. «Kust noormees tuleb ninda hilja õhta?» Poiss räägib vanaeidele, et on suur ramumees ja lähäb laia maailma rändama ja vastast otsima. Nüüd aga tahaks öömajale jääda. Vanaeit kiirest lubama. «Minu pojad on küll kodunt välläs, näväd on ka ramumehed. Hommiku siis hakkatagi ramu proovima.» Poisil hea meel, et saab ramu proovida, ja jäi ootama. Õli juba kaunis pime, kui pojad kodu tulivad. Tulivad tuppa ja vanaeit hakkas lauda kattama. Suur pada õli lees, vanaeit võttas suure sõnnikuhargi, lei sene pada ja tõstas poole mullika lauale. Suur kiimist nuga õli, miiga vanaeit mullika katki lõikas. Poisid istusivad sööma ja palusivad võõrast ka jaule. Karjapoisil õli kole küll niisikese suure laua taha istuda ja mõtel, et mis senest küll vällä jääb. Kes sene suure lihahunniku nahka paneb. Poisid hakkasivad suure isuga sööma, karjapoiss näris nagu hiireke kõrval. Vanamoor sunnib aga poissi söömä, et: «Söö ja söö, mis ramumees sa õled, kui sa süüegi ei jaksa.» Poisil juba kõht ammu täis, kuhu sa heng ikke sööd. Vahib vähä aja pera, et laual ei õlegi enamb muud, kui vanaeidele paar konti kolada. Poisid pistasivad kõik sene poole mullika kinni. Olivad söömise lõpetanned, vanaeit kohendas poludile aseme. (Poludi laius õli seinast seinani umbes süld maad.) Vanaeit poistele: «Nüüd on kõhud täis, nüüd hakkaga magama. Hommiku siis hakkaga maadlema.» «Kas see pisike mees on ramumees?» imestasivad poisid. «Ramumees neh,» vastas vanaeit. «No siis saab hommiku ramu proovida,» rõõmustasivad poisid. «Lähmä aga nüüd magama.» Poisid läksivad poludile tõine tõise seina äärä ja veike ramumees ronis keskele. Poisid õlivad õhta söönd värski liha kõhud täis ja neil hakkas seest täis ajama. Päivä hulkumisest õlivad väsined ka ja jäiväd norinal magama. Karjapoisil aga uni ei tuld. Tämäl pea mõtteid täis: «Mida ramumees olen mina neie kõrval ja mis saab hommiku.» Sedasi mõeldes poiss kuulas, kuda tõised norskasivad. Ühekorraga üks ramumees peeretas. Pauk kostus nagu pikse mürin ja poiss veereb nagu vaalikaikas tõise seina, tõise ramumehele sumadi vasta selga. Ei tea, kas põrutas seda natuke, kui pomm selles plahvatas ja poiss veeres jällä virinal tõise seina. Kui poiss korda 10 tõisest seinast tõise õli veerend, juhtus paukudest ninda pali aiga olema, et poiss sai poludilt üles kargada ja hakkas pooluimaselt ust otsima. Kui tämä uksest õue õli pääsind, andas tämä jalgudele nõu. Hommiku, kui ramumehed üles erkasivad ja poissi ei õld poludil, saivad kõhe pettusest aru ja hakkasivad poissi taga ajama. Poiss jooksis kuni lõunani, siis jõudas ühe mäekingule ja tahi natuke puhata. Taha vahtides nägi tämä, et tagaajajad kannul. Mis nüüd teha? Kange väsimus, edesi ei jaksa menna, ja nähä, et neie eest enamb ei pääsi. Korraga nääb tämä kole suurt meest mäekingu poole tulema. See õli Kalevipoig. Poiss Kalevipoiga paluma, et see päästaks tädä tagaajajate käest. Kalevipoig jäi mõtlema, mõtles, mõtles ja ütles: «Kuhu ma sinu panen. Siin püksitaskus on 12 tosina saelaudu ja siin taskus on 12 tosina saelaudu.» Võtab viimast poisi karvust kinni ja laseb poisi püksiaugust püksisäärä. Tagaajajad aga seda nägivad ja hakkasivad Kalevipoja käest poissi tagasi tahtuma. Kalevipoig aga poissi tagasi ei andand ja asi läks löömisest. Kalevipoig peksas ühe taskutäiä laudu jõumeeste pähä purust, aga näväd ei andaned veelgi alle. Siis kuuli Kalevipoig üht lindu puu oksal laulamas: «Servi lauda, servi lauda!» Nüüd hakkas Kalev serviti lauaga lööma. Siis sai tämä juba kaks korda ühe lauaga lüüa. Siiski peksas tämä pooled lauad taskust veel purust, enne kui võitu sai. Sene lahingu ajal aga tuli Kalevipojal kole kärgatus kuuldavale, mis poisile küll suurt häda ei tehend , kui poole pea juuksidest puhtast pühkis. Kalevipoig lasi siis poisi püksisääräst vällä ja ütel: «Ära sa enamb kelmide küüsi mene!»
ERA II 177, 252/60 (8) < Jõhvi, Kohtla v. ja k. - E. Mets <1937).

Virumaa4.
Muinaskangelased
Muistsel ajal elanud üks mees, kes ihujous ning keha tugevuses kuulus ning oma ümberkaudses paikades ilmsarnastamata olnud. Nimetud mees läind kord reisima ning vastolist otsima, kellega kehakanguse ja käekuntsti osavuses rabeleda sünniks. Kui ta joa kaua oli reisinud ning sarnast vägimeest järele pärind, juhatadi ometi viimate meie reisija ühte vana onnikesese, kust ta sisse astudes ühe 200-aastase vanamoari leidis ning kohe oma tarvituse järele päris. Vana raugake teatand aga mehele, et temal kaks sarnast poega olla, kes ehk tema soovi täitma saavad, aga praegu mitte kodu, vaid mets jahi pial olla ning õhtuks kodu tulema saavad. Seda kuuldes olnud mehel meel hia, et ometi kord oma siatud märgile jõudis. Õhtuks jõudnud mehed kodu ning vana rauk valmistand ka suure päeva vastu teekindlat kehakinnitust, aga ime, mis meie vägimehe püksid juba vabisema pani - vanaeit valmistand paar tugevat põtra õhturoaks ning piale kehakinnitust pole muud kui jämedamad kondid järele jäend, millega aga meie vägimees tugevaste paar kuud oleks toidetud saand. Piale söemist aga hakatud võeralt asja järele perima ning lõpnud sellega, et eestuleval päeval Sirtsisoo servas jõudu saab katsutud. Puhkamise aeg jõudnud kätte ning saunamehed visand kohe keskel palja pormandule sirevele maha, kus aga ruumipuuduse pärast võerast taha seinapingile sunnitud. Pisut aja puhkamise järele täitnud teine saunik tohtri käsku ning meie vägimees saand kui pitkse põrutusest üles äratud. Ei olnd veel see hirmuvärin vägimehe kehast kadund, kui juba teisest saunikust põrutud sai ja nii valjuste, et meie vägimees pingilt maha põrus. Sellega oli mehe tugevus ja julgus keik saapasääres ning muud nõu ei voind enam üle jäeda, kui kohe ära pageneda kus see ja teine. Hommiku tousevad saunikud ülesse ja leiavad, et vastane ära joast, ja pahandas tugevaid mehi nii väga, et kohe lähemalt veski ümber sai lükatud, kivid ära võetud, lingu otste pandud ja võera järele aetud. Kahe päeva tagaajamise järele sai juba võeras tabatud, aga ometi meie vägimehe õnneks juhtus vana muinaskangelaine Kalev parajaste vastu tulema. Vägev mees läind Soame mere kalda poole tonti tapma ning olnud selle tarbeks viissada saelauda selga voetud. Vägimees Kalevit paluma, et teda surmast piastaks. Kalev kuuld ka palvet, võtnud mehikese ning pist oma kuue karmani . Jällegi saunikud vihale äritud ning hakkavad Kaleviga tülitsema ning viimaks sõda lahti. Saunikutel tublid taplusriistad ligi ning lasnud Kalevile pihta, et paari penikoorma piale lingukivi vingumine ära kuuldud. Kalev laamind aga lapeti laudadega saunikuid, kus aga palju kallid tammelaudu lõhutud saand. Õnneks juhtund aga siil vägeva meeste sõda silmitsema ning käskind Kalevit serviti lauda lüüa. Kalev täitnud käsku, kus aga kohe saunikud joaksu pistnud. Siis hüüdnud Kalev meest, kes tapluse ajal hiad nõu annud, et teda tubli sõna eest tänada võiks. Aga siil vabandand, et ta alasti olla ning sellepärast ei julgeda tulla, aga Kalev luband mehele kasuka anda ja siil ronind põesast välja, kus aga Kalev oma kasukanurgast tüki tõmmand ja siilile ümber keerand. Nii saand siis siil endale okkad selga, aga vägimehest pole muud kui paljad rusud Kalevi tasku järele jäend ning sellega on lugu lõpetud.
H III l, 510/2, 509 < Iisaku, Tudulinna v. - J. Pikkat (1889).

Virumaa5.
Ramumies otsis omale vastast võitlemaie. Läks metsa hulkumaie, tuleb vasta suur maja, huav ümber. Ramumehele tuleb majast vanamoor vasta. Küsib, kas on mehi majas, kellega saaks hakkada ramu katsumaie. Vanamoor vasta: «On ikke. Õhtast tuleb kaks miest metsast jahilt.» Ise keidab ühes katlas karu, tõises põdra. Mehed tulevad ja süevad kõik sene liha nahka. Lai penk pannasse üle tua. Tõine jahimies heidab tõisepuale serva magama, ramumies pannasse keskele. Kui üks poiss pierestas, siis ramumies lendas vasta tõise perset, ja kui pierestas tõine, siis lendas jälle tagasi. Mies lõi kartama, ja õli kuuvalge üe, tämä pani menema. Mehed ärkavad, vahivad, et läheb. Üks viskab suure nuiaga. Ramumies haarab nuia oma pihku ja vot ei saa enamb käe küljest lahti. Raske nui, ei pääse edasi ka. Eks tule Kalevipueg vasta, kaksteist tosina saelaudu seljas. Ramumies paluma: «Armas Kalevipueg, aita mind!» «No puge minu püksi!» Mehed jõuavad sinna ja küsima, et: «Kuhu see mies kadus?» Lähvad ka kõhe Kalevipojaga riidu. Kalevipoig peksab lappi laudu oma lauad pualest, aga sarvikutest võitu ei saa. Siil jälle hõikab põesast: «Servi laudu, servi laudu, siis saad võitu!» Kalevipoig tieb, kuda siil õpetab ja saabki võitu. Siil on alasti põesas ega julge lagedale tulla. Kalevipoig viskab oma kasukakrae siilile, et säh, kata ennast!
ERA II 166, 358/60 (37) < Iisaku khk. ja v. < Illuka v. - A. Hallik < Indrik Õunap, 87 a. (1937).

Virumaa6.
Suured ramumehed
Kord olnud K... mõisas üks moonamees väga suure ramuga. Tema teinud, mis ta tahtnud, ükski pole tohtinud temale miski ütelda ega midagi teha, sest et tema oma ramuga keiki hirmutas. Kubjas kaebanud härrale: «Tema ei kuule minu sõna, teeb, mis tahab.» Härra ütelnud: «Mine väljale, vaata, kui tema künnab, löö teda kepiga ja tule ise välja!» Kubjas läheb, vaatab, tema künnab, ja lööb kaks kord kepiga mööda pead ja hakkab ise jooksma. Ramumees vaatab, ei näe kedagi käeriista. Viimaks võtab kahehobuse vankri tiislist kinni, ja viskas õnneks nii kõvast, et vanker üle kubja pea läks. Kubjas läks mõisa, rääkis seda lugu härrale. Härra mõtles: «Kui temal nii suur ramu on, siis ma võin temaga raha teenida.» Härra läks M... mõisa pidule ja kiidab seal: «Minul on nii suur ramumees, et teil kellelgi vastulist ei ole.» M... mõisa härra ütles: «Minul on ka,» ja läksivad vaidlema. Viimaks vedasid kihlu 500 rubla peale. Ja lasti ramumehed senna tulla ramu katsuma. M ... mõisa ramumees ütles: «Hakkame võitlema!» Tema nägi, et teine tugevam on, lootis, et saab kavalusega teisest üle, aga K... mõisa suur ramumees ütles: «Võitlemisest on enne teisedki viga saanud, proovime muidu.» Ja ütles: «Võtame neli viina-aami, kaks kummagi poole kaendla, ja viime vabrikutrepist üles.» Teine ei tahtnud seda, vaid tahtis ikka [hakata] võitlema, ja viimaks hakkasid. M... mõisa ramumees püüdis kavalusega teist maha saada, pani jala taha ja püüdis teist lüüa, aga suur ramumees keeras - ja teise jalaluu läks katki, ise ütles:
«Eks mina öölnud, sellest on teised ka viga saanud.» K... mõisa härra võitis 500 rubla, sest andis ramumehele 100 rubla vaevapalka. Ramumees nägi, et tema võit oli, mõtles: «Misperast mina pean tööd tegema, ma võin muidugi läbi saada.» Siis läks mööda ilma hulkuma ja ramumeest otsima, käis mitu pääva teed, ei leidnud kustkiltpoolt vastulist. Viimaks sai metsas ühe veikese maja juurde, läks senna sisse, vaatas ümber, nägi viimaks - üks vana naene istus nurgas. See tuli välja ja küsis: «Mis teil, külamees, tarvis on?» «Mina otsin ramumeest omale vastu, aga ei leia kustkiltpoolt.» Naene ütles: «Minu poegadel on ka natukese, aga ei ole nüüd kodu, oota niikaua, kui kodu tulevad, siis võite proovida.» Ramumees palus süüa.. Naene tõi toidu laua peale ja käskis meest sööma hakata. Ramumees istub laua ääre ja vaatab toidud üle. Imeks pannes nääb: toovritäis piima, tünner silku, kuus leiba. Ehmatas kohe ja mõtles: tema pojad vist söövad nii palju. Mees sõi, aga ei saanud aru, et toit vähenenud oli. Kui söönud sai, heitis magama pingi peale, sest pitk pink oli üle maja seina pandud. Jäi magama. Aga äkitselt kuuleb kõva kohinat väljas, vaatab aknast - kaks meest tulevad, teine tuleb tühjalt ees, aga teine tuleb taga, kaks palgijämedust kuuske ladvapidi teine teises käes, veab taga. Ramumees vaatab ja mõtleb: ei need ole inimeselapsed, vaid Vanapagana pojad. Ja hakkas jälle pingi peale. Mehed tulevad tuppa ja küsivad ema käest: «Mis mees see siin on?» Ema kostis: «See otsib ramumeest omale vastu.» Teine poeg ütles: «Sööme estiks ja laseme leiva luusse, siis võime katsuda, mis mees tema on.» Ema kandis toidud lauale, pojad hakkasid sööma. Ramumees vaatab pingi pealt imestades, sest toitusid oli poole rohkem kui temal, aga kui söönud saivad, oli keik otsas. Siis läksivad magama, teine hakkas teise pingi otsa peale, pead vastu seina. Ramumees jäi kahe vahele. Ükskord kuuleb tema otsekui mürinat teisepool pingi otsas ja peaaegu lendab tema mööda pinki vastu teist. Seal oli niisamasugune heal kuulda ja tema lendas jälle vastu teist. Kui mitu korda oli sedamoodi käinud, tõusis viimaks maast üles ja hakkas jooksma. Jooksis palju maad. Viimaks jõudis Peipsi järve äärde ja läks seda serva mööda edasi. Korra vaatab tagasi ja näeb: Vanapagana pojad tulevad järele. Siis juhtus temal meelde, et need jälgedelt haisu tunnevad. Siis hüppas põlvest saadik järve ja jooksis vee sees. Korraga vaatab ette ja näeb: üks määratu suur mees tuleb järvest kaldale. Tema jooksis selle juurde. See oli Kalevipoeg, tuli järvest läbi - 12 tosinat tammelaudu kummalgi pool õlal, ja ütles: «Kae loisku , ära kastis minu oisud märjaks!» See küsis ramumehe käest: «Mis sa jooksed?» Ramumees kostis: «Vaata, need Vanapagana pojad ajavad mind taga!» Kalevipoeg pani teda oma püksitasku. Pagana pojad jõudsid senna ja küsivad Kalevipoja käest: «Kas see suur ramumees on siin?» Tema ütles: «Ei ole.» Aga teised leidsid taskust ja tahtsid vägise ära võtta. Kalevipoeg vihastas ja viskas teise lauapakiga teist. Ja nad surid mõlemad. Siis võttis nende jalgadest kinni ja viskas nende surnukehad järve, kus nad aegamööda mädanema laksivad ja imelikud elajad välja tulivad, millest viimaks kiisid saivad. Siis võttis ramumehe taskust välja ja ütles: «Eks nüüd oleks sinu elu otsas olnud, kui mind siin ei oleks olnud. Ära enam ilmaski vastulist otsi. Vaata, sina olid teiste inimeste hulgas ramumees. Ja nemad olid üle sinu ja mina olen üle teie keikide. Nüüd mine ja hakka tööle.» Ramumees läks senna mõisa, kus enne oli, ja hakkas tööle ega hakkand enam kellelegi vastu.
E 19067/72 < Viru-Nigula - J. Tarum (1895).

Virumaa7.
Eesti muinasjutt ramu meestest
Mina olin tänava kevade Kõldu külas Oru Jaagu talus rätsepatööl (küla on Kavastu vallas Haljala khk.). Talu rentnik Juhan Reeberg jutustas mulle, kui ramumeestest meil parajate jutt käsil oli, 8. mail 1894 ühe jutu, mida ta oma isa Jüri suust olla kuulnud. Jutt oli mulle väga tähtis, ja Juhan old 20-aastane, kui isa rääkind. Jutt [järgneb] isa sõnadega. «Meie vallas Kavastus on ka tugevaid mehi, nagu Mälla Jaan ja paar teist viel. Ei leidnud siit ligidalt enestelle vastast, ehk küll kõik kõrtsid läbi käisid. Saivad viimaks kuulda, et teinepool Rakvere Anguse külas üks mies piab olema, kellest ükski lasi ei pia saama. Läksivad ka kolmekeste kuhe Anguselle. No ei ole selle vasta sääl saand, ei võideldes ega vägipulgaga. Tulivad mihed tagasi ja siunasivad: «Mis sa röögatumba inimeste kirja lued! Justkui tuanurgast võta kinni, mitte liigugi!» Sestsaadik jäivad mihed nagu lotsi , kui nägivad, et «kange sõnni kehitajat» ka ilmas on. Eks ükskord ole ka siin maal üks kange mies old. Ei ole keski teise kääs pidand. Läind viimaks õige mööda ilma kuukama ja vastust otsima. Ena, eksinud mehikene suure metsa sisse ära. Õhtu ieli saand ühe suure maja juure välja, kus pereeit üksi kodu old ja lient kietand. Ramumies palund süüa ja öömaja. Eit tuond suure vaagnaga, nagu puole vakaga lient ja kolm suurt leiba nagu tõllaratast lauale. Ramumies süönd vatsa täis ja öölnud: «Aitäh, eidekene, hea kõhutäie iest!» Eit vastand: «Meie mihed panevad igaüks ike viis leiba nahka, sina ei saand puoltki leiba otsa. Küll oled aga närp,» ja teind ka eksijalle õlgedest aseme põrandalle. Läbi une kuulnud ramumies, et maa müdisema ja maja kogu põrandaga värisema hakand. Ärgand ülesse ja saand aru, et müdin aiva ligemalle tuleb. Hirmuga pugend ta õlgede sisse ja piilund, kuda kaks koledat suurt miest tuppa tuld, kummagil määratumad piitsad õlal ja veskikivid viel plihude otsas. Piitsad riputatud varna ja hakatud süöma. Süönd, et ramumihel hirm tuld seda nähes. Siis pugend teised ka põhku magama. Enne magamajäämist nuuskind teised ninaga viel ja pomisend: «Nagu ristiinimese haisu oleks täna tuas?» Siis jäänd norinal magama ja hakand kangeste pierestama. Lasknud nii kõvad kärakad, et pierestamise tuul ramumiest üle tua põranda teise seina ääre viskand. Sääl magand teine suur mies, sie tõmmand sääl jälle oma rabapüssi lahti ja mies lendand üle tua jälle esimise selja taha. Sedaviisi luopind miest kõik see üö ühest seinast teise, kunni hommiku ieli mehike uksest välja saand karata ja metsa punuda. Metsa müöda silides leidnud ta ühe jalgtie ja lülind seda müöda easi. Vanaeide pojad ärgand aga siiski ukse kolina peale ülesse, äimand piitsad varnast õlale ja punund põgeneja järele. Ramumihel old juba väsimus kääs, kui iespoolt raskeid müksusid kuuld, otsekui tauks kiegi, et maapind aiva kõikund. Põrutamine läind ikka tugevamaks, kunni ramumies viimaks üht ilmatu kolakat miest näind eneselle vasta tulema, kellel kolmteistkümmend tosinat saelaudu seljas old. Ramumies hakand lauakandjat paluma, et teda tagaajajate kääst ära päästaks. Suur kolakas pistnud mihe nagu pisikese pulga oma püksitasku. Juba oldki ka tagaajajad sääl ja hakand aga kohe suurt miest piitsadega virutama. Suur mies pidand esmalt asja naljaks, aga kui viimaks näind, et kummagil enamb uitu peas põle old järele jätta, hakand laudadega vasta andma. Lüönd aga suure ähmiga lapiti lauaga, mis iga lüögia plärtsti lõhki läind. Lind aga laulnud ülevelt: «Sõrvi lauda, sõrvi lauda!» Mies hakand sõrviti andma, siis vast pand piitsamihed punuma. Siis tõmmand suur mies ramumihe püksitaskust välja ja küsind, kes ta olla ja mikspärast hulkuda. Kui kuulda saand, et mies vastust tuld otsima, andand mehikesele tubliste pükste peale ja käskind koju tüöle menna. Sellepärast ärgu mengu kiegi vastust otsima - küll ilmas kangemaid ka on.»
H III 17, 65/72 < Haljala - V. Klaas (1894).

Virumaa8.
Oma lapsepõlvest mäletan veel ühe jutu, mis osalt Kalevipoega meelde tuletab. Kord on üks karjapoiss härja sabast kinni võtnud ja üle jõe visanud. Sellega on tema siis üks kange mees olnud, läinud siis teisi kangeid otsima, kellega võiks oma ramu katsuda. Läinud siis metsas teerada mööda edasi, sääl tulnud üks saun vastu. Karjapoiss läinud sisse, üks vanaeit olnud üksi kodo. Poiss rääkinud oma lugu sellele, et tema üks vägev mees on, kes härja sabapidi on üle jõe visanud, ja nüüd teisi kangeid on otsimas, kellega rammu võiks katsuda. Vanaeit öölnud: «Minul on ka kaunis tugevad pojad, aga on metsas. Jää ööseks seie, kui nad õhto kodo tulevad, küll siis katsute rammu!» Poiss jäänud ootama, öhto tulnud vennad kahekeste metsast kodo, suur põdra olnud seljas. Vanaeit rääkinud neile karjapoisi lugu ära. Need öölnud: «Las meie sööme kõhud täis ja puhkame, küll siis homme katsume rammu.» Vanaeit keetnud härja ära, pannud poegade ette lauale. Pojad hakanud sööma, kutsutud võeras ka sööma, leigatud poisile ka üks reis härja küllest ette ja käskinud poisi sööma hakata. Poiss näppind ka natuke sealt küllest, et ei ole tunnudki, kust sõi, aga vennad söönud kumbki oma poole härga ära. Heidetud siis põrandale magama, poiss pantud siis kahe venna vahele magama. Kui vennad magama jäänud, hakanud puhutusi laskma. Kui teine vend lasknud, läinud poiss müksti vasta teist; kui jälle teine vend lasknud, läinud poiss jälle vasta teist, ja nii edasi. Poisil tulnud hirm, tõusnud salaja üles ja pannud põgenema. Teisel hommikul, kui vennad magamast üles on ärkanud, leidnud, et poiss olnud ära põgenenud. Läinud poissi taga otsima. Poiss saanud ühe mehega kokku, kellel lauakoorem on seljas olnud, kurtnud sellele oma lugu. See käskinud poissi oma tasku peitu pugeda. Kui vennad tulnud, arvanud selle lauatassija selle poisi olemagi, tormanud selle kallale. See hakanud laudadega vastu, kui ikka löönud, siis olnud laud kui peerg katki. Siil on siis põesast hüüdnud: «Servi lauda, servi lauda!» Mees hakanud siis servi lauda lööma, siis on mõnusamad hoobid saanud ja lauad olnud ka kõvemad vastu pidama. Kui jo lauad hakanud lõpma, läinud mees kivivare juure ja hakanud kividega loopima. Siis pannud kanged vennad jooksma. Kodo kurtnud emale: «Küll see oli üks kange mees, küll oli valus, kui ta nende peergudega lõi, aga kui ta nende põllukäsnadega hakkas, ei siis ei võinud enam kannatata.» Kui kanged vennad ära läinud, hakanud mees poissi taskust vaatama, taskus ei ole enam muud olnud kui natuke sinist vett.
E 41988/90 < Haljala, Vihula v., Metsiku m. - D. Pruhl (1901).

Virumaa9.
Väeti vägilane
Eestimaal olnud korra üks vägilane. See võitnud hulga teisi vägilasi ju ära. Otsinud teine vastast, aga pole leind. Võtt viimaks kohe teereisi ette, et vastast otsida. Mehel olnud ju hulk maad ära käidud. Õhtu tulnud peale. Läinud ühte majasse öömajale. Ena, old see va õeluste pesa! Vanamoor kiet lees suppi ja küsinud vägilaselt, mis ta hulgub. Vägilane vasta: «Ma olen kuulus vägilane ja otsin vastast. Sellepärast just selle teereisi ette võtsin nüüd seie öömajale.» «Mhmh! Või nii!» ütleb vanamoor. «No eks sa ole. Mul ka paar poega, kaunid jõmpsikud teised, eks sa või nendega rammu katsuda.» Vägilane nõus. Varsti tulivad kaks noortmeest sisse; need olivadki vanamoori pojad. Vanamoor seletas neile, et see inimene on tulnd omale vastast otsima ja jäend seie öömajale. Vanamoori pojad hakkanud sööma. Öelnud teised: «Noh, va vägimees, tule ka sööma!» Vägilane läheb. Aga ei väeti jaksa süüa kedagi! Vanamoori pojad õgivad mis kole näha ja irvitavad vägilase vähese söögiisu üle. Vägilane näeb selgesti, et see enam õige asi ei ole ja kahetseb oma seietulemist. Söömine lõppes. Heideti magama. Vägilane võeti kahe mehe vahele õlgede peale. Varsti uinusivad kõik magama, ei uinund aga vägilane. Pea käis vali pauk ja vägilane oli õlgedelt nagu enne nurgas. Mis see oli? Ei muud, kui veikene põrgulise õhupäästmine. Hirmuga kobib vägimees õlgedele tagasi. Teine pauk teiselt poolt ja vägimees jälle nurgas. Kobib küll veel õlgedele, aga ei rahu enam sugugi - pauk paugu järele ja vaene vägilane ei saa muud teha, kui õlgedele tagasi ronida. Väsib teine viimaks koguni ära. No mis sa tahad ära teha?! Ei aita mehikesel viimaks muu nõu, kui katsub, et saab minema. Jookseb teine ju hulk maad. Valge suur, kui viimaks talle Kalevipoeg vasta tuleb, kaksteistkümmend tosinat laudu seljas. Tahand teine üle Sirtsu soo silda ehitada. Vägilane Kalevipoega paluma: «Ole va kallis, võta mind oma hoiu alla, vanad kurjad ajavad mind taga!» Kalevipoeg pistab mehikese tasku. Läheb edasi. Tõepoolest tulevad talle ka kaks kurjavaimu vasta. Nõuavad Kalevipojalt vägilast. Kalevipoeg ütlema: «Mis vägilast te mu käest otsite?» ja hakkab teisa materdama. Lauad kätte ja kõik vanapoiste selga puruks. Kalevipojal enesel süüd: ta tagus laudadega lapiti. Ei vanadpoisid pelga sugugi. Ena, hakkand üks loom põesast laulma: «Ser-vi-ti, ser-vi-ti, Kalevipoeg!» Kalevipoeg hakkand kohe serviti laudadega huubeldama. Huubeldand siis mehikesi õigel taval, nii et teised viimaks siniseks auruks muutunud. «Kes see oli, kes mind põõsast õpetas?» «Siil, siil, Kalevipoeg,» vastati põõsast. «Või siil!» sõnub Kalevipoeg. «Eks tule välja, ma näen ka, misukene mehike sa oled. Sa oled õpetamise eest aupalga vääriline.» «Ei või tulla,» vastab siil, «olen alasti.» «Või nii,» ütleb Kalevipoeg, «siis annan ma sulle tüki oma kasukast, mis sa omale katteks võid saada ja sa võid põesast välja käia.» Kiskus kasuka küllest tüki nahka ja viskas põesasse. Sest ajast saadik on siilil okaskasukas seljas. Kalevipoeg näeb, et laudu vähe järele jäenud, jätab nõu Sirtsusoo üle silda ehitada katki, võtab väetima vägilase taskust, paneb maha ja mõlemad lähevad oma teed.
E 38351/2 <Kadrina, Hõbeda v. - A. C. Kivi < Paul Schneider (1899).

Virumaa10.
Vanapagan meest taga ajamas
Kord eksinud mees metsa ära. Ei ole enam kusagilt teed leidnud. Korraga näinud mees metsa sees maja. Mees mõtlema: tarvis õige sisse minna, ehk teatakse siin teed juhatada. Läinudki sisse.
Majas pole aga muud kedagi olnud, kui üks pika hammastega vanamoor. See ütelnud: «Mine sinna sängi alla! Minu mees tuleb sõjast ja on siis võera inimese peale ikka väga vihane!» Mees pugenud sängi alla. See maja olnud aga Vanapagana maja. Vähe aja pärast tulnud ka Vanapagan kodu ja olnud ka ise hirmus vihane. Ütelnud vanamoorile: «Too ruttu toitu lauale!» Vanamoor võtnud ahjust terve härja ja pannud lauale. Vanapagan hakanud sööma. Pannud härja kõige karvadega nahka. Saanud Vanapagan vatsa täis, siis läinud ja visanud sängi pikali ja jäenud varsti magama. Hakanud siis nii hirmsast norskama, et seinad põrunud ja mees nagu niinenuustik sängi alt ukse alla veerenud. Sellepeale ärkanud Vanapagan ülesse ja hakanud meest taga ajama. Mees lipanud uksest välja. Kalevipoeg künnud sealsamas ligidal. Mees jooksnud Kalevipoja juure. Kalevipoeg võtnud ja pannud mehe oma püksitasku. Vanapagan tahtnud meest kätte saada. Kalevipoeg võtnud aga sahad ja lõhkunud Vanapagana kõhu hirmsasti ära. Vanapagan pistnud nagu tuul minema.
E 35428/30 < Kadrina, Kõnnu v. - J. Dania < Mari Allik, 60 a. (1897).

Virumaa11.
Ka räägivad siin inimesed, kes seda raamatust ei ole pärind, kuda poisike metsa ära eksind, siis majasse juhtund, kus teda vana ema oma kahe poja vahele magama pannud. Poiste luomulik tuul põrutand teda ühe juurest teise. Poisike sialt putkama. Kuda teda metsas Kalevipueg, enesel lauakoorm sel'jas, leidand. Poisike kurtand oma häda. Kalevipoeg pistand teda oma püksitasku.
Siis põrgulised kippund Kalevipoja kallale; see virutand neid lapiti laudadega. Siil põesast and nõu: «Sõrvi lauda, sõrvi lauda, Kalevipoeg!» Sedaviisi saand Kalevipoeg võitu. Siis oma hiategijat põesast väl'ja kutsuma. See aga üelnud, et ta ei julge tulla sellepärast, et ta alasti olla. Siis Kalevipoeg kiskund oma kasukahõlma küllest tüki ära ja visand põesasse siilile, kes tänapäävani Kalevipoja kasukat kannab. Pärast tulnd Kalevipojale tasku pandud poiss meelde. Kobland kahe kääga taskust ja leidand, et ta, vaene, surnuks old piigistatud ägeda võitlemisega.
H II 46, 490/1 (2) < Rakvere, Kloodi v., Paatna k. - J. Lilienbach (1892).

Virumaa12.
Tugev karjane
Olnud vanasti tugev karjane. Härja visanud säuh! üle jõe. Hakanud mõtlema: miks minusugune mees karjas käib, parem lähen teisi rammu-mehi otsima. Läinudki teele. Viimaks leidnud metsa seest suure maja. Suur vanaeit keetnud parajast suppi. Ütelnud karjatsele: «Kuidas sa, pojuke, siia juhtusid?» See vastanud: «Ega ma olegi pojuke, ma olen tugev rammumees, otsin võitlejaid.»
«Heida siis minu poja asemelle puhkama, senni kui pojad koju tulevad,» ütelnud eit. Mees heitnud magama. Imestanud, et voodi nii suur ja lai. Aga juba vanaeit hüüabki: «Minu pojad tulevadki ju, tule ja vaata!» Mees vaatab: ühel kolm kiviratast, teisel veskikere raudkangiga seljas, ise suured kui kuused. Nüüd mehel hirmu nahk täis. Jõuavad tuppa ja teretavad karjast lahkelt: «Tere, pojuke!» Vanaeit vastu: «Ei see ole pojuke, see on rammumees, kes tahab võidelda.» Mehed kohe valmis võitlema, aga ema ütleb: «Eks te söö enne!» Hakkavad kõik sööma, igale antakse suur raudlusikas. Karjane ei jõua lusikat kinni pidada, see kukub maha varvaste peale ja purustab kaks varvast päris ära. Karjane karjuma. Vanaema aitab ta lusika alt välja. Pojad naeravad suurest kõrist. Pääle söögi karjane paluma, et jäägu võitlemine homseks, sest täna jalg valutab. Heidavad siis magama, karjane pannakse kahe poja vahele. Nii kui üks neist hingab, nii karjane kohe komps vastu teist, kui teine, siis jälle tagasi. Viimaks, kui mehed magama jäänud, põgenenud karjane ära. Teel saab ta kokku Kalevipojaga, kel 12 tosinat saelaudu seljas. Karjane temalt abi paluma. Kalevipoeg torkab ta oma tasku, läheb ja hakkab laudadega vanamoori poegi taguma. Siil õpetab põõsast: «Löö sõrvi laudadega, mitte lapiti!» Kalevipoeg võtab nõu kuulda. Nüüd jääb vanamoori poegadest ainult sinine suits järele. Kalevipoeg annab ka karjatsele hea keretäie ja saadab siis koju tagasi. Siilile, kel tüma nahk seljas ja kes sellepärast ei uskunud põõsast välja tulla, annab Kalevipoeg oma palituhõlmast katte selga. Enne olnud siili nahk üleni niisugune, nagu on nüüd kõhualune.
E, StK 31. 72/4 (19) < Viru-Jaagupi, Roela v. - B. Sööt < Mari Nirgi, 68 a. (1925).

Virumaa13.
Ennemuiste oli üks tugev karjane, viskas kahekümnepuudase härja säu! üle jõe. Ütles ise: «Mikspärast ma karjas käin, ma olen üks rammumees ja otsin teisi rammumehi, kellega ma võitlen. Uitas ja uitas, ja ükskord leidis: üks suur vanaeit keedab suure katlaga suppi. Ütleb: «Pojuke, kus sa seia oled juhtund?» «Ma olen üks rammumees, ega ma olegi pojuke, ja otsin, kellega ma võitlen. Kas teil poegi on?» «Ja, mul on kaks poega, läksid Soomest veskid tooma. Ma nüüd keedan suppi, nad on tulemas. Viska mu poiste asemele pikali!» Ei soagi kaua olla, vanaeit hüüab: «Juba tulevadki!» Karjane voatab: «Ohoh, tulevad - ühel kolm veskiratast seilas, teisel veskikere raudkangiga seilas, ise suured nii kui metsakuused.» Mehel tuleb suur hirm peale, mis ma nendega teen. Ütlevad jälle: «Tere, pojukene!» «Ega ta olegi pojuke, ta on üks rammumees, tahab aga võidelda.» «Kas kohe hakkame võitlema?» ütlevad pojad. Ema ütleb: «Ei veel, sööge enne.» Hakkavad sööma. Ema toob sülega hernevarsi alla, muidu söövad pailu. Tellivad karjase kohe võõrsi, karjane hakkab koa sööma. Karjane ei söö kedagi hernevarsi, katsub aga. Siis old koledad suured raudlusikad. Vanaeit and oma lusika karjatsele süüa. Eks lusikas ole laua alla kukkund, karjane ei ole jäksand sedagi pidada, purustand tema kolm varvast ää. Hirmsa kisaga sai aga laua tagant välja. Vanaeit aitas veel teda lusika alt välja. Pojad said söönd, ütlesid: «Noh, rammumees, hakkame võitlema!» «Ei, kulla vennad, mina ei või, mu jalg teeb väga valu.» Nüüd heidavad magama, homikust jääb võitlemine. Ilmatu suured voodid old teistel, karjane pandud keskele magama. Kui teine hingand, nõnna käind pants! vasta teise voodit. Küll tema tundis suurt valu seal. Ootas ta seal seda, et pojad jäid magama, siis katsus, et sai hingega toast välja, sai jooksu sealt. Vanamoori pojad tulid järele. Sai karjane Kalevipojaga kokku seal. Kaksteist tosinat saelaudu oli tal seljas. Karjane palub: «Ole hea vend, aita mind!» Kalevipoeg torkas karjatse oma tasku. Võttis, hakkas saelaudadega vanamoori poegi peksma. Siis siil oli põõsas, ütles: «Tõmma sõrvi lauaga, siis nad ikka vajuvad!» Siis kadusid, nii et aga sinine suitsujõru oli taga, põld kuski enam vanamoori poegi. Siis Kalevipoeg leikas oma kuuehõlma ja pani siilile selga. Siil oli enne nii tüma kui kõhualune on siilil. See oli talle palgaks, et ta Kalevipoega õpetas. Võttis selle karjatse taskust välja, soeb sel ka kere täis, ütleb: «Ära sa enam rammumehi otsi, voata, mis sa oleks soand, kui ma ei oleks sind aidand. Õnnis see, kes eluaeg viidab oma kodu.» Need olid kurjad vaimud, need oleks ta ää söönd.
ERA II 38, 407/12 (13) < Viru-Jaagupi, Roela v. - R. Põldmäe < Mari Nirgi. 75 a. (Kuulnud lapsepõlves rahvasuust.) (1931).

Virumaa14.
Rammumees
Ühes külas Eestimual elas üks karjane, kellel hirmus palju ramu oli. Tema võis mullika savast kinni võtta ja mullik tagurpidi läbi jõe vedada. Seda ei jaksanud keegi teine. Ta läks sellepärast omale ilma seest vastalist otsima. Hulga käimise järele jõudis ta ühe metsatalusse, kus üks vanaeit suppi keetis. Katel oli kahetoobrine ja terve nuumhärg lihaks sees. «Mis otsid, mu pojuke?» küsis vanaeit. «Ma olen oma ümberkaudu kõige tugevam mees ja otsin omale ilma seest vastast, kes minuga tahaks hakata jõudu katsuma.» «Noh, oota siis, kui minu pojad koju tulevad! Nemad ehk hakkavad sinuga ramu katsuma. Minu pojad on kua mõlemad terved prisked poisid.» Andis poisile süüa ja käskis istuda. Viimaks olivad sammud kuulda, mis nii tugevad olivad, et muapind kõikus. «Minu pojad tulevadki juba,» ütles eit. Aga karjatsel oli niisugune hirm, et laua alla puges. «Siia tuli üks mees, kes omale vastalist otsib,» ütles eit, «kuhu ta nüüd kaduski?» «Las olla, anna meile süüa,» ütlesivad pojad, «küll siis pärast ramu katsume.» Küll ehmatas karjane laua all, kui nägi, [et] nad kahekesi terve teu leibi, nuumhärja ja kahetoobrise katla täie suppi nahka panivad. Kui söönud saivad, heitsivad teine teise seina ääre magama. Nad norskasivad, et seinapalgid paukusivad. Kesköö ajal tahtis karjane uksest välja lipata, kui korraga hirmus pauk käis, mis ta teise seina virutas. Ühel magajal oli vägev toit kõhus pakitama hakanud ja palju tuult kogunud, mis nüüd suure müraga tagumisest august välja plahvatas. See'p see hirmus pauk oligi. Karjane kargas muast ülesse ja hakkas ukse poole lippama, kui teine kärakas käis ja ta jällegi teise seina virutas. See pauk oli teise magaja tuulest tulnud. Nüüd kargas poiss muast ülesse ja tuhatnelja ukse juure, kiskus ukse lahti ja pani plagama. Kui mehed teisel hommikul ülesse ärkasid, hakkasid nad ramumeest otsima, aga ei leidnud kuskilt. Arvasivad siis, et ta ööse ära jooksnud ja läksivad teda jälgi mööda taga ajama. Karjane oli hirmuga nii kaua juoksnud, kuni päev tõusma hakkas, siis jäi ta ühe suure kuusemetsa juures seisma. Seal nägi ta, kuda üks mees kündis. Kaks härga adra ees, härgade sarved ulatasivad pilvedest suadik. Parema käega hoidis mees atra, aga pahemaga kiskus mua seest ülesse suuri kuuski nagu rohtu. See mees oli Kalevipoeg. Kui Kalevipoeg karjast nägi, küsis ta lahkelt, mis mehel viga on, et nii kangest lõõtsub. Karjane reakis kõik oma luo ära ja ütles viimaks: «Nüüd ajavad nad mind taga, ja kui kätte suavad, tapavad nad minu ära.» «Ma tahan sinu elu hoida,» ütles Kalevipoeg ja pistis mehe oma püksitasku. «Istu siin minu silgukarbi otsas!» Aga see silgukarp oli õige suur tünder. Natukese aja pärast tulivad kaks metsapoega ja nõudsivad Kalevipoja käest poissi välja, ja kui Kalevipoeg neid käskis vait jääda, hakkasivad nad temaga riidu. Nüüd võttis Kalevipoeg muast kuuski ja ruokis nende nahad nõnna läbi, et mehed ulgudes ja karjudes ära juoksivad. Kalevipoeg hakkas jälle kündma. Karjatse oli ta üsna ära unustanud. Sel tuli viimaks püksitaskus igav ja [ta] hakkas ennast liigutama. Kalevipoeg pomises: «Kust pagan need kirbud mul jälle püksi suanud? Hommiku otsisin järele, ei olnud ühtki, nüüd sabeleb üks seal.» Pistis käe tasku, et m[----] juurest sügada, ja leidis poisi taskust. «Ah sina oledki, poisike,» ütles ta naeratades. «Nüüd võid rahuga koju minna, metsakollid enam sinu kallale ei tule.» Poiss tänas ja lippas minema. Kalevipoeg hakkas jälle kündma.
H II 11, 696/8 (6) < Väike-Maarja, Kiltsi v. - K. Roost (1889).

Virumaa15.
Kalevipoeg tuli Narvast, lauakoorem seljas. Sirtsu soos on üks mees Vanapaganaga kimbus ja palub Kalevipoega appi. «Mul koorem seljas, kuhu ma sind nüüd panen? Aga poe mulle püksi!» ütles Kalevipoeg. Mehike puges Kalevipoja püksi ja nüüd hakkas võitlemine Kalevipoja ja Vanapagana vahel. Mitu tosinat laudu peksis Kalevipoeg lapiti Vanapagana selga puruks. Võidulootust ei olnud tunda. Kalevipoeg nääb siili ja ütleb: «Tule sa'gi mulle appi!» Siil vastab: «Ma olen alasti, ei või tulla; aga löö servi lauda!» Kalevipoeg hakkas servi lauda Vanapaganat paugutama ja võit oli varssi Kalevipoja käes, lauad ei läinud enam puruks. Kalevipoeg lõikas oma kuuehõlma küllest tüki ära ja pani selle siili ümber katteks ja tänutäheks hea nõu eest. Sellepärast ongi siilil praegu niisugune karv, et see Kalevipoja kuuehõlma tükk on.
E 42002 (2) < Väike-Maarja, Porkuni v. - J. Elken < Mart Eiskop (1901).

Virumaa16.
Tugeva karjatse kimbatus
Üks tugeva jõuga karjane saanud kuulda, et Moori pojad ka kanged mehed olla. Ta läinud kohe vaatama, kas ehk ei leiaks meest, kellega võiks rammu katsuda. Ta tuli Moorile, aga Moori pojad olid väljal kündmas. Moori vanaeit võtnud jõumehe lahkeste vastu, andnud talle süüa, et siis igav ei ole oodata, kuni poisid koju tulevad. Karjane söönud terve leiva ja silguveerandiku kuhja pealt ära, kuni kõhu täis saanud. Eit pannud seda imeks ja ütelnud: «Ei see küll meie poiste vastu saa, sest meie poisid söövad kumbki ikka tegu leiba ja veerandik silku korraga ära.» Varssi tulnud ka poisid koju, hakanud sööma. Karjane vaatanud imeks pannes, et poisid tõeste kumbki teo leiba ja veerandiku silku ära sõivad. Võitlemine määratud homseks päevaks. Poisid heitnud magama ja karjase ase tehtud kahe poisi vahele. Poiste täis kõht hakanud ööse pakitama. Üks lasknud põmaku, ja kohe lendas karjane vastu teist poissi. Teine lasknud oma põmaku, ja kohe karjane tagasi vastu esimest. Nõnda põmmutanud Moori pojad vastastikku, ja karjane nende vahel lendlenud ühele-teisele poole nagu mõni pall. Viimaks saanud aga karjane hädaga putked mängima ja jooksnud ära Kalevipoja juurde, kes hommiku vara väljal kündmas oli, paar härgi ees. Karjane palunud Kalevipoega enesele appi Moori poegade vastu. Kalevipoeg pistnud karjase oma tasku varjule. Varssi tulnud Moori pojad jälgi mööda karjatse järele, hakanud Kalevipojaga riidu norima, et ta karjatse välja annaks. Kalevipoeg kiskunud ühe käega kuuski juurtega välja ja vemmeldanud Moori pojad minema. Nõnda peasenud karjane terve nahaga Moori poegade kimbatusest. Karjatsel on muidu küll taskus hea olnud, aga püksitasku hingehais olnud paha.
E 44708/9 (l) < Väike-Maarja, Porkuni v. - J. Elken (1904).