Võrumaa

Võrumaa l.
Riismekene Kalevipojast
Rahvasuust
Ütskõrd lännu vägimiis nõide (sortsilaste) majja, et temaga jõudu kaeda ja vägipulka vidada. Tol korral es ole sortsilane kotton olnu ja vanamuur käsknü uuta, et ta vast üüse kodo saa tulema. Üüse tulnu nõid kodo ja heidänü ka magama. - Üüse kuulnu vägimiis jorinat ja tundnu, et ta ütest sainast tõiste saanu visatus. Pooluimatselt löudnu ta viimate saina alt mulgu, kost ta vällä tahtnu pageda, sest tälle olli hirm pääle tulnu niisugutsest johtumisest. Mulk olli väike olnu, nii et õiged vällä es ole saanu tükki. Ta es ole saanu enamb edesi ega tagasi, ja mulk, kos ta olnu, olli vanamoori kuserenn. Vanamuur lännu kusele ja uhtnu üten keige tävvega valla ja vägimiis pistnu plehku. Et see jutt ja eenolev nõid ka rahvasuun Kalevipoig kõneldus sai, ei luba järgmine jutt ¹ tälle tõsidust.
H II 32, 509/10 (7) < Kanepi, Vana-Piigaste v. - J. Väggi (1889).
------------------------------------------------------------------------------------------
1 Käsikirjas: järgmise juttu
------------------------------------------------------------------------------------------

Võrumaa 2.
Vägimehele sai paläs pää'
Vanast mullutsõl ajol tennü üts vägimiis sellega ummõ jõutükkä, et vastaliste lehmvas'kadõ takah jooksnu ja neid handapiti kinnivõtmisel maha piinu. Ütskõrd saanu sisama vägimiis juuskmisega utele aastatsõlõ lehmvas'kalõ uma maja ligidal järgi, võtnu hannast kinni ja räpsanü nii kõvastõ, et vas'ka händ ära kakõnu ja vas'k ilma vägimehe nägemata tuhatnelja iist ära juusknu, kuna vägimiis vas'ka hänna, mis ta suuro pahandusõga terves aastalises vas'kas pidänü, üle uma maja harä visanu ja esi hõisanu, et täl tõtõstõ vägimehe jõud osas om. Kitnü sõs kõikile oma jõudu, et ta vägimiis ja kõikist kõike rohkõmb jõudu om. Otsnu sõs inimeste hulkast hindäle vastalist jõukaemises. Paljo kotusid käünü ta läbi, kost tälle kiäkist vastalises ei julgõnu tulla. Terve päiva, niisugumatsõ vastalise otsmese perrä saanu ta mõisa üte suurõ maja mano, kohe ta sisse minneh muut kedäki iilt ei löütnü kui vana naisterahva. Naisterahvas nõutnu vägimehe käest, kost ta olla ja mis assä peräst ta siia tulnu. Vägimiis seletanu nuut uma jõu ja vägevä tettü tükü kõik vananaisele ära ja ka, et ta mitte ammu terve aastalise lehmvas'ka üle uma tarõ harja visanu ja nüüt selle jõu kaemises kedäkist vastalises ei löüvä. «Jah, mul om ka kolm jõulist poiga, võide vahel neidega umma jõudu käia; nüüt ei olõ neid küll kotoh, võiva õnnõ pia tulla,» vastutanu vananaine osavõtlikult vägimehele.
Inne viil, kui poja kodo ei jõutnuva, nakanu vananaine poiele õdagust süüki kiitma. Pada, kos süüki keedetü, olnu lõpmata suur, nii et vägimehel hirm pääle tulnu, arvatõs, et vaist vananaise poigadel jõud timä jõust suurõmb võib olla ja mis joba söögikiitmise riistast ära nätä. Inne kui suur söögipada vananaise käeh kiimä lännü, lõpnu süli valmid puid ära ja vananaine käsknü vägimiist, et ta vällä lääs ja puid peenkeses rajos seenis, kui uma poja kodo jõudva. Vägimiis lännü vällä vananaise käsku täütmä. Ta löütnu terve suurõ puukihi kõkõsugumaistest puist terve juurtega kokko kannõtu olõvad ja neide lahkmises riidä kõrval kirvõ maah. Vägimiis võtnu kirvõ, millel terve tammepuust palk hannas takah olnu, kätte, kui ülestõstmises tundnu ta selle nii raskõ olõma, et tuultkist alt laskõ ei võinu. Ta lännü tarrõ tagasi ja ütelnu vananaisele, et ta nii väikese kirvõga puid lahkma ei nakkagi; olgu kirvõs tubli ja hand tugõvamb. Vananaine lännü vällä ja lahknu selle kirvõga vannu tammepuu tüvvi lahki mis kärkellelnü ja kandnu tarrõ paa alla, kuna vägimiis hirmuga asjalugu päält kaenu ja umma jõudu vananaise jõvvust alamba tundnu olõma, mis viil sõs, kui timä noorõjõulise poja seda ülesse näütävä. Tal tulnu suurõmb tahtmine, et sellest lingist kuikist ära saassi päästä. Inne viil, kui ta umma äräpakõmise märko valmis tetä saanu, tulnuva vanalnaisel poja kodo. Poige edimäne küsümine olnu, mis asja võõras ajada ja kuida siia mõtsa johtunu.
Vägimiis seletanu nüüd jälle umma jõudu ja asja ära ja ütelnu, et ta viil seenini kostkilt vastalist selles ei ole löüdnü. Ka poige imä ütelnü poigele, et täl sööki kiitmises puid puudus tulnu ja et ta vägimiist lahku käsknü, kui vägimiis ütelnü, et ta mitte nii väikese kirvõga kogonist puid ei naka lahkma. Kirvõs pidäda tublimb ja hand tugõvamb olõma. Niisugumast imä sõnna pandnuva poja ka tähele ja arvanuva ka, et võõral vägimehel jõud liiga kõva võib olla ja arvanuva jõukaemist tõises päiväs jätta. Ütelnüvä seda ka vägimehele, et nimä täämba liiga väsünüvä olla ja õtak ka käeh ja jõukaemist ette võtta ei võida. Pääle selle nakanu vanaimä pojele süüki ette kandma, seeni kui ütessä tuubritäüt läbi lännü, ega poja jaos kolm tuubritäüt, midäs jälle vägimiis hirmuga päält kaenu ja arvanu: kas kuikist niisugutatsõst kotusõst ära pästä ei saassi.
Kui kolmõl pojal kõtu täütsä täüs saanuva, sõs mintü makama ja ka võõras vägimiis viitu üteh. Kolmõst vellest heitnu üts läve alla ja kats tõist esierälte san'äviirte, kuna võõras vägimiis keset põrantut pantu, et ta, kui taht, mitte inne hummokut kohekile paeda ei saa. Kõik olnuva makama jäänü ja ka võõras vägimiis kolmõ velle vahele põrandu pääle, et hummoguni puhata ja sõs jõudu kaiä. Vaivalt saanu võõras vägimiis makama olla jäänü, kui suur põrrin ja timä hinda liikumine tedä jälle üles virotanu. Kolm veljä olnuva egäüts umal puul nii kangõstõ peerskellemä nakanuva, et selle peero jõuga võõrast vägimiist siia kui sinna umalt asõmõlt edesi ajanuva. Pallo aigo pidänü vägimiis peero toukamisest põrmantul siia kui sinnä tougata laskma ja hoope kannatama, seeni kui timäle viimäs õnnõs lännü peero toukamisel üle läve vällä saia. Suurõl meelehääl nakanu nuut vägimiis ruttu ja ruttu sellest kotusõst kaugamballõ minema, et niisugutastõ küütsist ärä päästä.
Ta pandnu sammusi Pihkva poolõ, kuni valgõ valla tulnu ja Kalõvipoig suuri lavvasälätävvega vasta tulnu ja timält küsünü, kost ta tulla ja mis asjo ajada. Vägimiis seletänü kõik Kalõvipojale ära, kuis ta jõuvastalist otsnu ja kuis ta ka neid löudnü ja mis ta sõs nännü ja kuis ta sõs viimäs õnnõga ära pääsnü. «Ei olõ sa sõs viil koguni ära pääsnu,» ütelnü Kalevipoig timäle ja käsknü vägimiist hindaga üteh tulla, et kui vahest takah nakatas ajama, sõs ta tedä avitas. Ei lännüki paljo aigo, kui kolm velje tulnuva, egälütel veskikivipuul palgi otsa pistetü, millega vägimiist maha lüvvä. Kalovipoig mõistnu asja ja käsknu vägimiist uma pükse sisse pakkõ ja nakanu nüüt ütsinda oma laudõga takaajajile vasta. Kalõvipoig pesnü umõ laudõga kolmo velle pääle, kuna kolm veljä jälle veskikivipooltega Kalõvipoja pääle huupe andnuva, et see neile pagõjat omast püksi sisest kätte annas. Taplusõga pidänü Kalõvipoig taganoma kuni Peipsi veere sisse, sest ega laud ei kestnü inämb vasta lüvvä, kui ainus kord. Kalõvipojal olnu kitsas käeh, sest esi oli ta joba vii siseh ja ainult viil mõni laud terves jäänu. Ta kuulnu võsastikust kaldalt häält, et laudõga tulla vainlasõlõ servi vasta lüvvä ja sõs ka võitu loota. Kalõvipoeg kuulnu juttu ja nakanu nüüt servi laudõga vasta pesma ja saanu ka võitu. Vastalise kaenuva, et veel õnnelikult päästä võinuva. Kui sõs vägimiis Kalõvipoja püksest vällä tulnu, olnu ta hius Kalõvipoja kintso vasta maha hõõrtunu ja paljas pää perrä jäänü ja midä ka viil täämpätsel päivälgi kõik paljapäälise sellest vägimehe sugust olla, sest koik paljapäälise olla ka viil selki ajal, kas jõu vai mõttejõu targa.
H II 45, 341/5 (1) < Oudova, Sträkova < Põlva - J. Tamm < Kontstav Õun, 33 a. (1891).

Võrumaa 3.
Paljapää lugu
Rätsep oll talol umblõmah. Pääle söögi nägi tõnõ pal'o kärpsit piima man. Ta võtte üte rõivatükü ja rohmas tuuga kärpsile; hulk kärblaisi sai surma. Miis mõtõl: «Ma või jo vägimehe tükka tetä', et nii pal´lo hingelisi är või surmada' korraga!»
Ta jätt nõgla ja niidi sinnapaika ja läts maailma suuri töid tegema. Sääl lähketseh elli pakso mõtsa siseh vägimiis. Ratsep võtt nõus tuuga kõkkõ inne jõudu kaia'. Ta läts mõtsa, löüs vagimehe üles ja ütel är, misperast tulnu oll. Vägimiis lubas kah jõudu kaia, a inne tahtsõ viil lõõnat süvvä. Ta püüse suurõ põdra kinni, küdsi suurõ tulõ pääl är ja pan'd tervihnä' nahka. Nüüd kutse rätseppä maadlõmma. Rätsep tahtsõ inne viil puhada. Tuuga oll vägimiis rahul, heit maaha ja noorsas pia sügavah unõh. Rätsep es kärsi' hirmuga inäp kohki olõma ja ku vägimiis makuma (mitte «magama») oll jäänü', pagõsi är. Mõtsah tull tõnõ vägimiis Kalõvipoig tõsõlõ vasta, säitsesada saelauda säläh. Rätsep nüüd tuud pallõma, et teda hoias vägimehe iist, selle ku tuu vällä mõtsast tulõ, sõs inäp hääd luku rätsep hindäl es arva olõma. Kalõvipoig pande mehekese uma püksiseere sisse. Varsti oll ka vägimiis mõtsast väläh ja tull Kalõvipojalõ vasta. Ta oll köüdse otsa kivipoolõ köütnu ja naas nüüd Kalõvipojaga' tüllü otsma. Tülü oll varsti käeh, ja Kalõvipoig naas vägimiist laudõga vemmeldamma. Nigu iks lapõldõ lei, ni kõik katski. Sääl tsusas rätsep püksimulgust pää vällä ja and Kalõvipojalõ nõvvo laudõga servilde lüvvä. Vägimiis pagõsi nüüd pia är. A nõuanja oll tõist õpetatõh uma päälae Kalõvipoja har'ke all hoobis paljas hõõrnu'. Tuust saani umgi paljapaa sugu ilmah olõmah.1
H II 32, 886/8 (1) < Räpina khk. ja v., Kure k. - S. Keerd < Jaan Holsting (1890).
------------------------------------------------------------------------------------------ 1See jutt oli mul sellepärast iseäranis tähtis, et ma veel ühe harimata mehe käest vähe Kalevipoja üle kuulsin. - Jutustaja märkus.
------------------------------------------------------------------------------------------

Võrumaa 4.
Ennemustistest jõumeestest
Innemustõ elli üts kõva mies, kes koo ilma läbi villas ja hinele kostki vastalist lövvä -õs. Viimate sai ta ütte ütsikohe paika, nii õdagutsõl aol, koh kedagi muid kotoh olõ-õs, kui üts vana baabakõnõ. Nuor jõvvumies pallõl hinnast sinna üöses ja vana baabakõnõ lubas kah. Nuormies päst jala' vallalõ, pand kängitse kujoma ja jäi tävveste õdagulõ üömajalõ. Vana baabakõnõ küsse: «Mis asjaajaja vai kohe minnei sis olõdõ?» Nuormies kostõ: «Käü niisama ilma pite ja otsi hinele jovvuvastalist inemist.» Vana baabakono kõhvahut pääd ja ütel: «Sis, poig, oll ehk perispaika peräle saanu, koh umma joudu pruomi võit. Mul om ka ka'ts kõvva poiga; nuo omma parhilla jahi pääl, a üöses tulõva naa õks kodo.»
Vaivalt oll vanamuor uma jutu lõpõtanu, kui tima mõlõmba poja mõtsast kodo tulli, ütel tapõt põdõr, tõõsõl tapõt kahr säläh, mida naa kergelt, ilma tihähämõlda maha panni, niigu olõs naa mandse kerge jänesekese. Nuor jovvumies naas tugovit miehi näteh niigu salahirmu tundma. Kui imä söögilavva man poelõ är selet, mis asaajaja nuor üömajaline om, sai poel väega hüa miel, naa sei ja jõi timäga sõbralikult ja lubasi jõvvukaemist hummongus jatta. Täämbä olõvat nimä jahikäigist sugu ramõhunu .
Õdagult lätsi baaba poja riihte magama ja panni ussogi tappa, et nuor jovvumies kui võõras julgõlt näide man maada võis. Üts baaba poig heidäs ütte nulka, tõõnõ tõistõ nulka magama, võõralõ säeti kest tarrõ noidõ vaehtõ pääle asõ.
Piagi jäi jahilise süvaste magama ja naksi kangohe pieru laskma, niigu olos naa tuliluotõ põmmutamah. Noorõl jovvumehel tulõkis uni. Kuast nulgast õks peerupaigahus mürahtu, tuost nulgast karas nuormehekene õks kavvombahe. Nii hiidel mehekene suuro hirmuga kui kala kuiva liiva pääl ja kobo tassamisi üles, tõugas kitsa pajalavvakõsõ vallalõ ja pallõl vannamuori, et tuo teda kõvvu meeste keskelt magamast muialõ puhkama saadassi. Siih ei tulovat tal sukugi uni, vasunti jahilise põmmutavat kangohe pieru. Vana baabakõnõ kolkõ kull kõvastõ ussõ pääle ja püüdse poigõ herändä, et naa ussõ tabast vallalõ teessi, võõrast tarõst vällä, mujalõ magama lasõssi. A kõik oll ilmaasända. Magaja poja kuulo-õs määnestki mütmist, kolkmist ei koputamist, kas laoda vai taro päält, naa ei heräne. Viimate tull vanal baabakõsõl hüa nõu mielde. Ta võtt raudkangõ, nõst tuoga üte tarõ nulga üles ja lask noorõmehe nulga alt vällä, juhat talli pääle hainu sisse magama. Nuor jovvumies läpekis inäp talli pääle minna, kui õnnõ ku sändside jovvumeeste lähekõrrast õks kavvõmbahe saasi.
Hummongult, kui baaba poja magamast üles tulli, näi naa, et võõras jovvumies kaonu ole. Kui naa imä käest tiedä sai, et ta üöse säält vällä pallõlnu ja talli pääle puhkama läts, otsõ tedä sinnä. Kui teda siäl ka es olõ, oli mehil kimmäs tiedmine käeh: mehekene om är paenu. Ja naa lätsi tedä mõlõmba takah ajama. Nuor jovvumies pagõsi poolõ üöd, pagõsi poolõ hummonguspuolt edesi, kooni üte laja nurmõ pääle sai, koh üts suur üte käega mies kündmäh oli. Surmahirmuga paetõh sai ta kündja mano ja pallõl tuod teda uma kaitsmise ala võtta. Maakündjä ütel: «Nonnoh, väriseja varblanõ, pakõ mu kaatsa seere sisse!» Vaivalt sai nuor jovvumies maakündjä kaatsa seere sisse är paenus, kui baaba poja ka jälgi pite maakündjä mano tulli ja ütli: «Anna pagõhõja valla, siih ta piät olõma; jäle tulõva õkvaA> siia.» Tukõv maakündjä kostõ: «Siih, mu kaatsa seere seeh om küll tuo pagõhõja nuormies, a ma olõ timä palvõ pääle teda uma kaitsmise ala võtnu ja ma kaitsa ka teda. Tuo olõi mieski, kiä umma sõnna piä-õi, ja kaitsmise asõmõl arandjas saa.» Baaba poja seledi maakündjäle pikält ja laialt ette, missugutsõ nõuga nuormies mitu aastaka ilma pite ümbre hulknu ja et ütskõrd, kui ta kedagi vastalist om löüdnü, sis pand ta pakku, päälegi viel kui määne varas pakõ ta üö aol õigide inemiste puolt är. Naa ütli kinniteh: «Inne mie siist ei taganõ, kui kelmile latsõvitsu olõmi andnu!» Tukõv maakündjä kostõ: «kooni ma viel hinnäst jalgu pääl jovva hoita, ei piä täl kiäki hiuskarva kõvõrdama; ta om mu kaitsmise all.» Maakündjä keelust ja kinnitusest huolmalda tükke baaba poja väele tälle mano ja tahtsõ pagõhõjat kaatsa seere seest vällä kisku. Siäl haard tukõv maakündjä põllu pääl kasuva suurõ tammõ uma üte käega ladvast kinni, tõmmas maa seest vällä ja naas tuoga ümbre hinne keerutama, niigu kurjõ pinne mant kaitsma, kia hahkatõh ja hambit jürreh täi ümbretsõõri hibahõlli kui langalõi . Viimäte vässü naa är ja lätsi pika nõnaga maakündjät vanduh sundih kodo tagasi. Kui naa jo maakündjä silmist kavvõdõhe är olli kaonu, ütel ta uma kaitsõallussõlõ: «Noh, tulõ valla ja mine umma tied! A inne, kui ma sinno minema lasõ, pia ma sinno latsõ viisil veidikese sopsama, et sa targõmbas saasi, paremb tüöd tegema nakkasi, kui ilma pite hulkih käüt. Ma ollõ ka umal aol üts kõva mies, hulgõ ilma pite ümbre, otsõ jovvuvastalist, kooni löüse, ja tuo kätte uma käegi jäti.» Nii kõnõldõh võtt ta tammõ ossa külest üte ossakõsõ, sopahut tuoga jovvumehekesele kõrda kolm, sinna timä jäigi.
H II 70. 650/4 (7) < Vastseliina - J. Sandra < Tannil Rüüs, üle 70 a. (1904).

Võrumaa 5.
Vas'kahanna vägimiis
Miis tahtnu vas'kat kinni võtta, saanu hannast kinni haarda. Vas'k vinnanu umalõ poolõ, miis umalõ poolõ - nii kavva ku kakõnu hand puolõs ja jäänu jup'p handa mehele kätte. Nüüd mõtõlnu miis: oi seda jõudu, oi seda rammu, mis mul nüüd om, ma olõ jo mõni vägimiis. Olõs keda viil nii kõvva olõssi, sõs saassi õigõ rammu kaia. Lännu sõs õige kotost tu suuro meelehääga är kõnma. Hõõsanu ilma piti ja kullõlnu, kas ei kuulõ kah mõnt tõist vägimiist. Kõnnu, kõnnu nii kavva ku saanu' ütte mõtsa. Pimmes ka lännü, nännü ütte tuld ja kõmpnu sinnapoolõ, nii saanu üte maja mano. Läänü sõs tarrõ, a kedagi es olõ kotoh ollu, muid ku üts vana imä. - Nüüd kõnõlnu miis, et mis miis timä om, et om üts suur vägimiis ja ots tõisi, kellega saa jõudu kaia. Vana imä ütelnu, et mul om ka kats poiga, omma õigõ hää kõvakese. Vet ku kodo tulõva', sõs võit rinna kokko panda. Vas'kahanna vägimehele antu süvva ja kästu aho kõrvalõ makama heitäda. Heedanu kah. Poja tulluva kodo, pannuva rõiva säläst ja naanuva süümä. Vana imä toonu liudõga lavva pääle, poja mudku tühendännüvä õnnõ, nigu luvvaga pühknüvvä puhtas. Saanu kõtt täüs, lamõnuvva maaha õlgi pääle makama. Üüse tennüvä püksituult, nii et vas'kahanna vägimiis joosnu saina vasta. Norsanuvva tõõsõ, et tarõ saan'a värisnüvva käeh. Vas'kahanna vägimiis kaenu, et tarost väl'lä pukkama saanu ja tullu kodo ja es olõ tuust värgist sõnnagi lausnu, mis johtu. Vot tebe ras. Kitä viil, nii ku jõudu ei olõ.
E 29624/5 < Viljandi < Võrumaa - A. Suurkask (1896).