Felix Oinas
Soome rahvalaul "Väinämöisen kanteleensoitto" ("Väinämöise kandlemäng") ja eesti "Kannel" jutustavad kandle tegemisest ning mängimisest. Soome laul algab Väinämöise veneretkega, mil ta vene jääb kinni havi selga. Havi luudest valmistab sepp kandle. Mitmed proovivad seda mängida, kuid ainult Väinämöinen mängib pilli meisterlikult.
Eesti laulus on kandlemeistriks "minu noori vennakene". Kui kannel valmis, hakkab vend otsima kandlemängijat, kuid ei leia kedagi. Lõpuks mängib ta seda ise ning ta mäng paneb neiud tantsima ja nutma.
Martti Haavio ja Matti Kuusi, kes on uurinud soome ja eesti kandlelaulu tagapõhja, on osutanud, et see läheb tagasi muinasjutule "Laulev luu", mis on levinud kogu Euroopas ja laialt ka Aasias - Siberis, Türgis, Indias, Jaapanis jne, ning isegi Aafrikas.
Vaatleme järgnevas soome ja eesti kandlelaulu kaht peamotiivi.
Esiteks: kandlemängija isik. Soome rahvalaulus ei anta kannelt kohe meistrile mängida, vaid antakse käiale või linnule (lõhi, havi, part jt) või tavalisele asjaarmastajale, kes aga ei tule sellega toime. "Noored mängisid, vanad mängisid; rõõm ei tundunud rõõmuna ega muusika muusikana." Või: "Nüüd oli kannel valmis; noored mängisid, vanad mängisid, neiud, noored poisid, vallalised mehed, abielus mehed mängisid; rõõm ei tundunud rõõmuna ega muusika muusikana." Alles siis, kui Väinämöinen mängis, oli kogu loodus hurmatud.
Eesti laulus vend, kui ta oli saanud kandle valmis, "otsis kandlela ajajat [s.o kandle mängijat] uue linna uulitsalta, vana linna vaini'ulta", aga ei leidnud kedagi. Või: "Kõik seda kannelta ajasid: küla piiad, küla poisid; ei saand äälta kannelile, kuu[e] kielele kumada."
Kandlelaulu aluseks olevast rahvajutust "Laulev luu" on Lutsist (kunagine eestikeelne ala Lätis) kirja pandud teisend, milles tark annab vennale nõu lõigata maha kask ja teha sellest kannel. "Mängi seda esiti ise, siis anna see oma isale, las ta mängib. Siis anna see emale, siis vanemale ja siis nooremale õele, las nad mängivad!" Lõpuks mängib vend seda ise. Tulemuseks on, et kannel muutub ussiks, sisalikuks, hundiks, käruks ja - järgmisel hommikul - tema õeks, kes oli tapetud.
Nagu nägime, anti soome ja eesti laulus kannel kõigepealt loomadele või mängus kogenematuile isikuile, enne kui see läks meistri kätte - Väinämöisele või vennale. Lutsi muinasjutus kuulub ka vend ise esimesse rühma. On ilmne, et meistri (venna) mainimine kogenematute hulgas on siin sekundaarne. Nagu M. Kuusi on näidanud, on sellelaadseile kangelaslugudele iseloomulik see, et esiti proovivad teised midagi teha, mis ei õnnestu, mille järel sangar ise võtab selle enda kätte ja see õnnestub tal oivaliselt.
Teiseks: muusikariista algupära. Müstilisus, mis ümbritseb soome ja eesti kandle algupära, ei selgu lauludest, vaid on ainult aimatav. Et soome muusikariista algupära on traagiline, ilmneb sellest, et kandle mängimise ajal kõik nutsid: "Noored tüdrukud nutsid, poisid nutsid, vallalised mehed nutsid, nutsid koguni abielus mehed. Isegi Väinämöinen valas pisaraid, jämedamad kui püümunad, suuremad kui ristikheina õied."
Tütarlaps, nuuksudes läbi pisarate, jutustas ilmselt enda mõrvaloo. Meie ees rullub lahti kõhutav roim nagu kriminaalromaan. Kandle materjaliks käsutatud loomade, käiade ja lindude kõrval leidub selle hulgas ka midagi neiust enesest: "Kust [saab] kandlele keeled? Noore neiu juustest." Või: "Ta tegi kandlele keeled noore neiu juustest, kandle kaela noore neiu sõrmeluist." Ingeri rahvajutus tehakse vilespill (kandle asendaja) kasest, mis kasvab välja mõrvatud neiust. M. Haavio on tragöödia tuuma võtnud kokku paari lausesse: "Kui Väinämöinen mängib, mängib ta kannelt, mis on tehtud neiu kehaosadest või ta hingepuust; kui kannel heliseb, nuuksub neiu läbi meloodia, äratades kaastunnet. Kuulajad kuni Väinämöiseni välja nutavad ja kogu loodus kuulab hämmastunult neiu laulu."
Eesti laulus tulevad kandle osad lõvilt, luigelt või havilt, aga ka neiult eneselt: "Kust saame kandlele keeled? Saame need neiu juustest." Kandle paralleelina käsutatud viiuli kael on tehtud "neiu sõrmeluist". Muinasjutus "Laulev luu" esitab neiu selle sündmuse detailselt: "Vennanaine tappis minu suure ümmarguse kiviga. Kuhu viisid nad noore neiu? Viisid mu marjasoole. Mis minust seal kasvas? Kasvas kaunis kask, levitas kõrgele oma ilusad lehed... Kasest tehti kannel, viiul vooliti. Kust said keeled kandlele? Noore neiu juustest, kodukana karvadest." Kuna kannel oli terveni või osaliselt tehtud neiu kehast, kõlas see kui neiu: "Venna pill helises otsegu laulaks noor neiu."
Selle stseeni mõistmiseks tuleb tähendada, et tapmine ja kehaosade käsutamine ei ole küllaldane selleks, et anda kandlele elu ja hing. On vajalik, et ohver ise jutustaks oma tapmisloo ja manaks (evoke) sellega julma roima minevikust nüüdishetkesse. Alles siis siirdub ohvri hing pillisse ja paneb selle kaunilt helisema.
Soome-eesti kandle algupärale ja mängule leidub lähedane paralleel Aasia samaanide traditsioonis. Šamanismi on praktiseeritud seal kuni tänapäevani välja. Samaani tähtsaim atribuut, trumm, on tarvitusel kõigis šamanistlikes maades. Trummi abil läheb samaan transsi ja trumm on tema ratsuks ta reisidel. Trummi nimetatakse "samaani hobuseks", "valgeks hobuseks" või "põdraks" olenevalt sellest, millist looma käsutatakse vastaval alal ratsutamiseks. Trummikeppi nimetatakse "piitsaks" ja trummi seespool selle tugipuile viitavad sojoodid ja kargassid kui "rinnarihmale". Trummil on küljes ka ohelikud. Samaan sõidab trummil kui ratsul või istub trummi sees.
Mõnede rahvaste (nt burjaatide) samaanid käsutasid trummi asemel lihtsat keppi. Nad hoidsid sellest vasema käega keskelt kinni, toetades alumise otsa vastu puusa. Samaan ratsutas sellel otsekui looma seljas.
Samaani trumm valmistati suure hoolikusega. Kui samaan vaimude nõudel vajas trummi, palus ta jahimeest lasta talle põhjapõder või hirv vastavalt sellele, kelle nahka ta trummile soovis. "Samaan palus jahimehelt alati noort, kahe-kolmeaastast hirvelooma." Trumm telliti isikult, kes seda tööd hästi tundis.
Kui trumm oli valmis, ei olnud ta veel kõlvuline šamaneerimiseks. Selleks et samaan saaks teda käsutada, tuli ta elustada. Elustamise riitus oli altai rahvastel suguharu pidu. Suguharu meesliikmed kogunesid sellele pidurõivais. Kõik kogunenud võisid trummiga šamaneerida, kuid pärast selle elustamist oli see üksnes samaani omand. Kokkutulnute trummipõristamist kutsusid sojoodid "trummi õpetamiseks koguduse poolt". Üksteise järel panid nad selga samaani ülikonna, võtsid trummi ja lõid seda. Mõned tegid seda ainult mõne minuti, teised kuni pool tundi. Vilmos Dioszegi järgi "moodustasid tseremoonial viibijad ringi ja ootasid oma järjekorda. Viis, seitse või üheksa isikut šamaneerisid. Mida rohkem, seda parem. Kui seda tegi ainult kaheksa isikut, siis tuli minna välja ja otsida üheksas, sest mängijate arv pidi olema üheksa. Sündmusest osavõtjad olid lõbusad ja naersid palju".
Sagaidel oli eriline kõmme: neil tuli trumm anda lapsele, selleks et ta kolmel õhtul enne magama jäämist sellega mängiks. Tähtsus, mis omistati lapse mängimisele, nähtub sellest, et samaanide vanem oli väga kuri, kui last polnud lastud sellega mängida.
Kui trumm oli lõpuks samaanile üle antud, järgnes selle elustamine. Elustati kõik trummi osad: silinder ja selle vooder, membraan, nui ja selle kate. Elustamine hõlmas jutustamise trummi ja ta osade algupärast.
Sellest stseenist on andnud Dioszegi ülevaate sojootidelt:
"Niipea kui läks pimedaks, ei oodanud ta [samaan] enam. Ta jutustas, kus seedermänd, millest said puuosad trummile, kasvas ja kui vana see oli. Seejärel kõneles ta põhjapõdraga, kelle nahka oli käsutatud trummi membraaniks ja voodriks:
Kus sa sündisid?
Coigan-hemi kaldal.
Kui vana sa oled?
Ma sündisin kolm aastat tagasi.
Kes su tappis?
Santik, jahimees, tappis minu.
Kus on kuul?
Vaata, siin on kuul! - Samaan teeskles, et kuul oli tema käes ja laskis selle langeda tubakakotti."
Seejärel tuli järg trumminuia kätte. Samaan algas juttu (õieti laulu) hirvest, kelle sarvedest oli trummi-nui tehtud. Ta püüdis selgusele jõuda, kus hirv oli sarved kaotanud ja kes oli nad leidnud. Siis tegi ta, nagu paneks ta sarved tagasi looma pähe ja annaks need talle kingiks üle. Loom oli sellega nõus.
Samaan kõneles ka käruga, kelle jalanahaga trumminui oli käetud.
Toome järgnevas ülevaate trummi valmistamisest soridel:
"Kui altai samaan piserdab trummi peale õlut, siis trumm hakkab samaani vahendusel seletama, kuidas puu, millest ta on tehtud, oli metsas kasvanud, kuidas maha lõigatud, külla toodud jne. Siis niisutab samaan trummi nahkmembraani, mille järel trumm ärkab otsegu ellu ja kõneleb oma minevikust. Loom, kelle nahast oli tehtud trummi membraan, jutustab samaani kaudu oma sündimisest, vanemaist, noorpõlvest ja kogu elust kuni selle hetkeni, mil jahimees ta surmas... Altai tabulaaride samaan imiteerib nii elluäratatud looma häält kui ka tema käitumist."
Kokkuvõtteks märgitagu, et samaani trummi valmistamises on võimalik eraldada kaks järku. Esiteks - puu maharaiumine ja sellest trummi osade valmistamine, looma (või loomade) tapmine ning neist vajalike lisaosade tegemine. Need isikud, kes võtsid osa neist toiminguist, teadsid, et samaan pidi elustamistseremooniasse hiljem sisse põimima ka selle, mis nemadki tegid. Seepärast poisid, kelle ülesandeks oli metsas trummi kere valmistamine, püüdsid teha midagi ebatavalist: maadlesid omavahel, tõuklesid ja tarvitasid jämedaid väljendeid, et seda hiljem kuulda.
Teiseks - trummi elustamistseremoonia, mis hõlmas minevikusündmuste manamise käesolevasse hetkesse ohvrite eneste poolt, nende hinge loovutamise samaanile ja tema kaudu trummi elluäratamise. Üks ohvreist oli eriti tähtis: loom, kelle nahast oli tehtud trummi membraan. See jutustas oma loo detailsemalt kui teised.
Eelnevast ülevaatest nähtub, et soome ja eesti kandlega seotud traditsioon on väga lähedane Siberi samaani trummi traditsioonile. Nii läänemeresoome kui ka Siberi rahvaste muusikariista tuli lasta mängida lastel ja kogenematuil isikuil enne, kui see anti üle meistrile. Kummagi pilli algupäras etendas olulist osa inimeste või loomade tapmine ja puude maharaiumine. Trummi elustamistseremoonias manati ohvrid nende endi jutustusega esile ja nende hinged inkorporeeriti trummi.
Olgu muuseas märgitud, et Siberi rahvad kujutlevad hinge kui midagi materiaalset ja käegakatsutavat. V. Dio'szegi jutustab, et üks samaan, kõndides sojootide alal, "leidis ühe kõhna inimese hinge, kes oli vaevalt elus. Trummi nuia abil kinnitas ta selle oma trummi külge..." Hiljem leidis ta mehe, kes oli olnud haige kolm aastat. "Samaan raputas hinge trummi küljest lahti, ja haige sai jälle terveks. Hing kuulus kahtlemata temale."
On tuntud tõsiasi, et vägivaldne surm on loomise eeltingimus. Sel põhimõttel on sündinud orgaaniline elu - loomad ja taimed - kogu maakeral. Mircea Eliade kirjutab: "Selleks et püsida, tuleb konstruktsioon (ehitus, tehniline saavutus, aga ka vaimne ettevõte) elustada, s.o ta peab saama nii elu kui ka hinge. Hinge "transfereerimine" on võimalik ainult ohverdamise teel; teiste sõnadega, vägivaldse surma kaudu." Võime isegi öelda, et ohver jätkab oma eksistentsi pärast surma - mitte enam oma füüsilises kehas, vaid uues kehas - tarindis (konstruktsioonis), mis on ohverdamise teel "elustatud"; me võime isegi kõnelda "arhitektoonilisest kehast", mis asendab lihalikku keha. On ilmne, et enneaegne surm, olgu see looma, inimese või taime surm, vabastab suurel hulgal käsutamata energiat. Noore tütarlapse, looma või puu eluenergia, hing, siirdub esilemanamisega muusikariistasse ja annab sellele elu.
Lõpuks kerkib küsimus, mis on kandle ja samaani trummi traditsiooni hämmastava sarnasuse põhjuseks. Nagu algul mainitud, on soome ja eesti kandlelaulu aluseks laialt levinud muinasjutt "Laulev luu". Selle põhiidee on šamanistlik: ohvri hinge ülekandumine muusikariistasse. See toimub kas otseselt mõrvatud neiust või tema elupuu kaudu samaani kaastegevusel. Soome laulus teostab ülekandmise Väinämöinen, kuulus samaan, eesti laulus vend, kes omab ka šamanistlikke võimeid. Siberis on tapetu hinge ülekandjaks ja seega trummi elustajaks, nagu ongi ootuspärane, elukutseline samaan. Võib niisiis arvata, et nende traditsioonide üllatav lähedus tuleneb nende ühisest šamanistlikust algupärast. Kuna muinasjutt "Laulev luu" on tuntud laialt nii Euroopas kui ka Aasias, on võimalik, et kandle ja trummi traditsiooni vahel on geneetilisi sidemeid.
Esitatud plenaarettekandena Kanada Soome-Ugri Seltsi konverentsil Montrealis kevadel 1985.
V. Dioszegi, Tracing Shamans in Siberia. New York, 1968.
Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I. Toimetanud Ü. Tedre. Tallinn, 1969.
Eesti rahvalalulud I. Tartu, 1926.
M. Eliade, Shamanism. Princeton, 1964.
A. Friedrich, G. Buddross, Schamanengeschichten aus Sibirien. München-Planegg, 1955.
M. Haavio, Väinämöinen's Kantele Music. - M. Haavio, Väinämöinen. Helsinki, 1992.