Felix Oinas
Ma tahan esitada teile täna ühe muinaslugude kimbu. Aga muinaslugudel on rohkem väärtust, kui me õpime tundma ka rahvast, kellele nad kuuluvad. Nii mõnigi on asunud Eestimaal aastaid ega ole rahvast tundma õppinud, ja nii mõnigi on ka siin sündinud, üles kasvanud ja meheks küpsenud ega tea eestlastest midagi muud, kui et ta kõneleb mittesaksa (undeutsch) keelt, kannab musta kuube ja on mees, kes Linne' süsteemis võiks äärmisel juhul täita lünga inimese ja looma vahel. Väärkäsitused tekivad eelarvamustest ja puudulikest tähelepanekuist. Aga kui me vaatame eestlasi eelarvamusteta, ilma prillideta, teraselt omaenese silmadega, siis näeme temas täiesti suurepärase inimese... Sakslane on kogu väega püüdnud seitsmesaja aasta kestel suruda teda looma tasemele - see ei ole tal õnnestunud; sõda ja katk on laastanud selle õnnetu aja jooksul seda maalappi sagedamini ja õelamalt kui vaevalt ühtegi teist, ja sellest hoolimata on eestlane säilitanud armastuse Jumala ja oma isamaa vastu. Uued olukorrad, mis maa ümber kujundasid, uus usk, mis astus välja järsult endise lihtsa jumalateenistuse vastu, ei ole saanud teda ennast ometi teiseks muuta. Eestlane on püsinud osalt veel sellisena, nagu Bremeni kaupmehed tema seitsesada aastat tagasi eest leidsid ...
Muinaslugude vestjana tahan ma viia teid täna muinaslugude maailma. Ilusast muinaslugude-kimbust esitan ma seda, mis minu kahjuks puudulik mälu ei ole veel ära pillanud. Ma mõtlen eestlaste peasangarit, nende võrratut Kalevipoega.
Need olid Friedrich Robert Faehlmanni sõnad, millega ta alustas oma ettekannet Kalevipoja kohta Tartus õpetatud Eesti Seltsis veebruaris 1839. Ettekanne oli saksakeelne ja see oli adresseeritud seltsi eestlastest ja sakslastest liikmeile. Meie eepose "Kalevipoja" sünniloos väärivad 1830-ndad aastad erilist tähelepanu. Pool sajandit varem oli ärganud Lääne-Euroopas elav huvi rahvaste ja rahvuste vastu - nende kultuuri, luule, rahvusliku identsuse vastu. See huvi, mille tekkimine on ühenduses selliste nimedega kui inglise piiskop Thomas Percy, šoti luuletaja James Macpherson ja saksa literaat Johann Gottfried von Herder, jõudis 1830-ndail aastail meilegi. Tartus ilmuvas saksakeelses ajakirjas "Das Inland" avaldas Jõelähtme pastor G. H. Schüdlöffel a. 1836 teisendeid Kalevipoja muistendeist. Ta kirjutas: "Neis muistendeis astub Kalevipoeg esimene kord välja muinasjuttude ööst hiiglasena, kelle piirded on joonistatud rahva kujutlusjõuga ja kelle sangariteod on liitunud arvukate lokaalsaagadega ja jutustustega teatud paikadest." Schüdlöffel lõpetas oma kirjutise küsimusega: "Keda need read puudutavad?"
Need read puudutasid mitmeid meie oma kirjamehi ja eestlastele sümpaatselt suhtuvaid baltisaksa literaate. Tuleb meenutada, et a. 1835-36 ilmus Soomes "Kalevala" esimene trükk ja põhjustas seal suure rahvusliku vaimustuse. Sellest tõstatatud lainetuse üheks tulemuseks oligi Faehlmanni ülalmainitud ettekanneõpetatud Eesti Seltsis, milles ta kõneles soojalt Kalevipojast, tutvustas kuulajaid Kalevipoja muistenditega ja skitseeris meie eepose peajooned.
Samal aastal käis Tartu baltisaksa kirjamees dr. Georg Schultz-Bertram Helsingis. Ta tuli sealt tagasi, "Kalevala" reisikohvris ja suur innustus südames. Ka tema pidas samas seltsis ettekande Kalevipojast ja propageeris eepose loomist. Faehlmann asuski selle ettevõtte kallale, kuid tema varajase surma tõttu viis selle lõpule Võru arst ja luuletaja Friedrich Reinhold Kreutzwald.
"Kalevipoeg" ilmus teadusliku väljaandena eesti ja saksa keeles 120 aastat tagasi - 1857-61. See väljaanne ei jõudnud aga rahva sekka, sest see oli liiga kallis. On andmeid, et mõned kirjutasid selle sõnasõnaliselt ära vihikuisse, mis hakkasid nende tutvuskonnas ringi liikuma.
Tekkis tungiv tarve "Kalevipoja" rahvaväljaande järele, mis oleks odavam ja leiaks tee neisse rahvaringidesse, kuhu kallis teaduslik väljaanne ei ulatunud. Et rahvaväljaannet finantseerida, selleks asuti aktsiate müügile. Lisaks kirjutas Kreutzwald isiklikult pastoreile ja palus neid teost kirikus kuulutada ja ettetellimisi koguda. Aasta hiljem andis ta sellest aktsioonist aruande, mis polnud kaugeltki roosiline. "Mis te arvate, mis sest kuulutusest vilja tõusis?" küsib Kreutzwald ja vastab: "Põlva kihelkonnastanti üles 9, Tõrmast 10 ja Maarja kihelkonnast ka 10, see oli üleüldse 20 (sic) tahtjat. Kanepiste kihelkonnast, kus (on) osalt kaunis viisakat rahvast, ja mõned teised õpetajad põlgasid isegi seda väikest vaeva, et minu palve peale vastust oleksid andnud." Huvitav on, et mõned mõisnikud raamatut arvukamalt tellisid, Nii tellis keegi von Rennenkampf oma teenijaile jagamiseks 50 eksemplari ja von Wahl 25 eksemplari samaks otstarbeks. Asi arenes lõpuks niikaugele, et raamat kaugel Kuopio linnas, meie vennasrahva soomlaste maal ära trükiti ja 1862. a. võis ilmuda. Seega oli "Kalevipoeg" jõudnud rahva sekka. See võeti hästi vastu. Akadeemik A. Schiefner nimetas seda esimeseks ja ainsaks originaalteoseks eesti kirjanduses. Vene teaduste akadeemia kroonis selle 300-rublase auhinnaga.
Millest jutustab siis "Kalevipoeg"? Kalev, üks kolmest vennast, jõuab kotka seljas Eestisse ja saab siin kuningaks. Ta abiellub Lindaga, kes oli sündinud tedremunast. Kalevil ja Lindal on rida lapsi, neist noorim, Kalevipoeg, sünnib pärast Kalevi surma. Kord, kui pojad on jahil, tuleb soome tuuslar ja röövib nende ema Linda. Kui see jumalaid appi hüüab, lööb pikne tuuslari minestusse ja moondab Linda kaljukiviks. Kalevipoeg läheb ujudes tuuslarile Soome järele. Oma teekonnal võrgutab ta ühel saarel ära Saarepiiga (nagu selgub, tema oma õe), kes enda uputab. Soomes tapab Kalevipoeg ema röövija. Kuulsalt soome sepalt ostab ta endale suurepärase mõõga. Mõõga liike juues jääb Kalevipoeg purju, ja kui tal tekib tüli sepa pojaga, surmab ta selle. Nii pöördub Kalevipoeg tagasi koju, hingel mitu veresüüd.
Kodumaal saab Kalevipoeg kuningaks, ehitab kindlusi ja linnu. Laudu toob ta Venemaalt, sammudes läbi Peipsi järve. Kord, kui ta järve ligidal väsimust puhkab, varastab üks sorts tema mõõga. Varas ei jõua aga mõõka kända ja Kääpa jõest üleminekul kukub see jõkke. Sinna see jääbki.
Kalevipoja silmapaistvate tegude hulka kuulub tema käik põrgusse. Seal võidab ta Sarviku (kes kaob maa alla) ja päästab vangis hoitud neiud. Pärast suurepäraselt organiseeritud teekonda maailma otsa käib Kalevipoeg korra veel põrgus, kus ta aheldab Sarviku.
Asjad hakkavad minema halvasti. Vaenlased tungivad maale ja võitlused algavad. Kalevipoeg oma meestega saab lüüa ja tõmbub tagasi metsa. Kord Kääpa jõest üleminekul lõikab mõõk tema jalad alt. Kalevipoeg sureb. Tema vaim lendab üles Taevataadi tubadesse. Seal otsustatakse saata kangelane valvuriks põrgusse, et Sarvik välja ei pääseks. Kalevipoja vaim saadetakse tagasi tema kehha. Ta pannakse valge hobuse selga, kes viib ta põrgu väravasse. Kui ta saladusliku käsu peale lööb rusikaga vastu kaljut, jääb ta kättpidi sinna kinni. Eepos lõpeb optimistliku pildiga Kalevipoja võimalikust tagasitulekust tulevikus.
"Kalevipoja" uurimise alal on kadunud dr. August Annistil korvamatud teened. Ajal, mil meie keele- ja kirjamehed "Kalevipoega" maha tegid, astus Annist välja eepose kaitseks. Ta pühendas sellele tervelt kolm suurteost: doktoriväitekirja Kalevipojast eesti rahvaluules (1934), uurimuse eepose saamisloost (1936) ja analüüsi eeposest kui kunstiteosest (1944). Neis teoseis on "Kalevi-poja" kõik olulisemad probleemid leidnud laiahaardelist ning põhjalikku valgustamist. Teistest Kalevipoja uurijaist mainitagu dr. Eduard Laugastet, kes on otsinud Kalevipoja jälgi Eestis ja koos mag. Erna Normanniga kogunud ja toimetanud trükki muistendite kogu Kalevipojast. Käesoleva kirjutise autor on oma uurimustes jälginud Kalevipoja muistendite suhteid eriti lõunaslaavi ja osalt ka kaukaasia traditsiooniga.
Mida teab meie rahvaluule Kalevipojast? Ja kuivõrd tugev rahvaluule põhi on meie eeposel? Käsitleme siin eepose mõningaid iseloomulikumaid teemasid.
Kõige vanema kihi Kalevipoja traditsioonis moodustavad muistendid temast kui titaanlikust loodushiiust. Sellisena on tema nimi ühendatud meie kodumaa looduspildi kujunemisega. Kalevi-poega on kujutletud niivõrd tugevana, et ta on jätnud meie loodusesse tunduvaid jälgi. Nii seletatakse, et suured rändrahnud peamiselt Põhja-Eesti idaosas ja osalt ka Läänemaal on heidetud või kantud Kalevipoja, tema naise või Kalevi neitsi poolt. Kivide pildumise otstarbeks on olnud kas viskevõistlus mõne hiiuga, lambavarga hundi tabamine ja kiriku või mõne muu ehituse purustamine. Kivide kandmise eesmärgiks on olnud silla (s.o, tee) ehitamine, kalmukünka rajamine või linna asutamine. Mõnikord jääb töö pooleli kukelaulu kuulmise või naise põllepaelte katkemise tõttu. Kividesse on Kalevipoeg jätnud oma jala- ja käejälgi ja oma istmeasemeil tekitanud nõgusid.
Kalevipoja sängid, milles kangelane on väsimust puhanud, on tuntud ainult Põhja-Tartumaal. Need sängid on piklikud voored, milledel muiste leidus enamail juhtudel muinaslinn. Vallikraavi kaevamisel saadud muld oli kuhjatud ühte otsa, millega oli sängile saadud peaase.
Niitjana ja kündjana esineb Kalevipoeg juba mingi pooljumalana, kes annab ulatuslikumale maastikule selle kuju. Jutustatakse, et ta ühel naisel söögi eest aidanud heina teha, aga niitnud heina maha ühes puude ja küngastega, nii et seal enam midagi ei kasvanud. Asunud adra taha, künnab ta mäed ja orud või künnab rohurikkad maad viljakandmatuiks soodeks. Kalevipoja künnivaod olevat Neeruti ja teistes mägedes veel praegugi näha. Kui Kalevipoeg oma hobuse lõhki sõitis või hundid selle murdsid, tekkisid selle kehaosadest eri paigad looduses. Kalevipoja ja tema naise nutmisest sündisid jõed ja järved. Muu hulgas nuttis tema naine Ülemiste järve.
Ülalmainitud muistendid kujutavad Kalevipoega puhtakujulise jõuvägilasena, hiiuna, kes oma hävitusihas on mõnikord vaenulik inimestele. August Annisti järgi on Kalevipoja hiiu-motiivid tulnud meile peamiselt läänest (Saksamaalt ja Skandinaaviast), osalt ka idast (Venemaalt). Lääne poole viitavad tema arvates Kalevipoja kui kivipilduja ja -kandja osa, ida poole Kalevipoja künnilood. Seda Kalevipoja traditsiooni vööndit, mis 40-60 kilomeetri laiuselt ja umbes 100-150 kilomeetri pikkuselt suundub Peipsi ranna äärt mööda loode suunas kuni mereni välja, on meil tavaks nimetada "Kalevite teeks". Siin kohtasid Annisti järgi germaanipärased loodushiidude muistendid Venest üle Peipsi meile hiljem saabunud muinasjutu- ja muistendi-traditsiooniga.
Meie arvates on võimatu nii täpselt määritleda nende muistendite levikusuunda Eestisse. Muistendeid loodushiidudest leidub kõikjal, kus on mägesid, eriti kõrgmägesid, nagu Skandinaavias, Kaukaasias, Balkanimail ja mujal. Lõunaslaavlaste (serblaste, kroaatide, bulgaarlaste jt.) hiiumuistendid hämmastavad meid oma suure sarnasusega Kalevipoja muistendeile. Nende kangelane Prints Marko esineb üldiselt kivipildujana ja -kandjana, kelle käe-, jala- ja küünarpeajäljed ning hobuse kabjajäljed leiduvad kaljudes. Näidatakse Marko vagusid, mis ta on ajanud kündjana, ja tema niidukaart, mille ta on jätnud vikatiga niites. Kohanimi žalna ('kurb') seletatakse kurbusega, mis vallanud Markot, kui ta kuulnud, et tema üleloomulik vastane Musa Kesedžija oli röövinud tema õe. Nutva Marko pisaraist tekkinud žalna jõgi. Kivistunud Marko õe kuju näidatakse paljudes kohtades Balkanil.
Prantsuse legendid hiiust Gargantuast on samuti fikseeritud maastikupildis. Hiiu tükeldatud ja laialipillatud kehaosi näidatakse looduses. Tänapäeva Prantsusmaal leidub suur hulk kaljusid, kive, dolmeneid ja jäänuseid kiviaja kalmeist, mis on nimetatud Gargantua järgi; sellised on "Gargantua sõrm", "Gargantua hammas", tema tass, tool, kepp jt.
On muidugi võimalik, et hiiumuistendid on tekkinud iseseisvalt eri paigus, kus selleks on olnud eeldusi. Ent nende suur sarnasus laseb end siiski kõige paremini seletada, kui oletame, et nad põhinevad ürgvanal Euroopa traditsioonil. Sellest vanast traditsiooni varaaidast on nad tunginud eri rahvaste rahvaluulesse.
Skitseerides eepose-uurimise ülesandeid tulevikus, kirjutab Annist: "On tarvis selgitada hiidude suhet mägedega: mispärast tuntakse nii palju hiide Põhja- ja Lääne-Euroopas (ja Kaukaasias) ja nii vähe Vene lausmaal?" Meie arvates on selle põhjus ilmne: hiiu-traditsiooni eeltingimuseks on vastavus hiidude füüsilise suuruse ja looduse suurvormide vahel. Nagu rootsi uurija C. W. von Sydow on näidanud, on erakordsete mäe- ja kaljuvormide, kivide ja neis leiduvate jälgede seletamise vajadus viinud inimesed kujutlema nende vormijaiks tohutult suuri ning vägevaid olendeid, hiide. Oma eksistentsiks on hiidudel tarvis neile vastavat hiidlikku loodust, kus nad hiiglatööriistadega saavad töötada ja hiiglasuurte mängukannidega end lõbustada. Üksnes erakordsed, võimsad ning fantastilised vormid looduses saavad toita pidevalt hiiu-kujutelmi. Sellest tulebki, et hiiusaagad on säilinud peamiselt Euroopa mägestike piirkonnas. Venemaa lagendike aladel nad peaaegu puuduvad. Venes on ainult üks täisverd hiid, Svjatogor. Vene bõliina (kangelaslaul) Svjatogorist algab nentimisega, et Svjatogor asus mägedes ja et tal polnud luba asuda Venemaal (s.o. lausmaal), sest emake maa ei suutnud teda kända. Seda väljendit võib tõlgendada sümboolselt näitamaks, et lausmaa ei saa hiiu-traditsiooni kanda; kui hiiud sinna satuvadki, on nad määratud hukkumisele, nagu see sünnib ka Svjatogoriga.
Kui hiiu-traditsioon muiste jõudis meie kodumaale, siis oli nn. "Kalevite tee" piirkond Ida-Eestis sellele kannakinnitamiseks ja püsimajäämiseks kõige soodsam. Olgugi et siin pole tõelisi mägesid, on maapinna üldilme selline, nagu oleks see loodud hiidude tallermaaks. Jääaja järeldusel on tekkinud siin vooremaastik (Põhja-Tartumaal) ja lainjas moreenmaastik (Lääne-Virumaal ja selle ümbruses). Sellele maastikule on iseloomulikud "imelikud vaokujulised mäed ja orud, määratu suured paariti asetsevad jäljed, teataval määral ka üsna lage, just "nagu küntud" või koguni "just nagu äestatud" soo, silmapaistev kas oma taimekasvu puudusega või punaka, "just nagu verise" rohuga. Lisaks leidub sel alal ka hiiglasuuri rändrahne. Seda pinda olid omal ajal tohutud jäämas-sid rõhunud ning pahupidi pööranud ja hiigla-jääpankade sulamisest tekkinud veed ümber vorminud. Rahva fantaasia asendas neile tundmatud loodusjõud lihtsalt gigantsete hiidudega.
Hiiu-traditsioon Eestis pärineb tõenäoliselt esimestest sajanditest pärast Kristuse sündimist. Ent selle elava traditsiooni täienemine ning kasvamine on jätkunud hiljemgi. Kuna hiiu-pärimuste tuumik asus Ida-Eestis, siis on hilisemadki lisandid neile - nii omapärased kui võõrsilt laenatud - istutatud just sinna.
Hiiu-traditsioon on Ida-Eesti "Kalevite tee" piirkonnast levinud peaaegu üle kogu Eesti ja koguni väljapoole Eesti piire - Soome ja Venesse. Helmer Winteri uurimuse järgi leidub Kalevipojale vastavaid hiiusaagasid Soome edelaosas, Uusikaupunki ja Turu linnade ümbruses. Kalevapoegade (soome keeles Kalevanpoika, pl. -pojat) arv Soomes vaheldub: vahel kõneldakse ainult ühest Kalevapojast, vahel kahest, mõnikord tervest rühmast. Oma iseloomult olid Kalevapojad õelad ning pahad ja "hävisid võideldes jumalakartlike inimeste vastu".
Kalevapoegi peetakse hiidudeks, kelle pea puudutas pilvi. Oma nimetissõrmega suutis Kalevapoeg lüüa kaljust välja veesoone, nagu Mooses kõrbes. Kivi kätega vormides tegi Kalevapoeg sellest endale tooli. Kaljudes leidub veel nüüdki tema istumis- ja magamisasemeid (sänge). Kalevapoja mäel, Turusse viiva maantee ääres, näidatakse tema pea ja jalakandade asemeid. Kalevapoeg olevat seal maganud, põlved kõveras, ja tema põlvede all olevat sõitnud inimesed teed mööda.
Kalevapoja tööst ja tegevusest tuntakse tema heinaniitmist, liivamägede, -seljandike ja -saarte moodustamist, tee, silla või kiriku ehitamist ja kiviheitmisi. Labidatäied liiva, mis ta viskab tee või silla ehitamiseks (millist tööd ta ei lõpeta), tekivad ümbruskonnas kõrgendikke. Seljandikud ja mäed sünnivad Kalevipoja või ta tütre põllest varisenud liivast või jahust. Kirikute ja teiste ehituste vastu heidetud kive näidatakse praegugi neil aladel.
Soome Kalevapoja ja eesti Kalevipoja (või Kalevi) muistendite võrdlus näitab nende tähelepandavat sarnasust, eriti hiidude sängides, jälgedes ja töödes. Uurijate üksmeelse otsuse järgi pärinevad Soome Kalevapoja muistendid Eestist. Nad võisid olla viidud Soome ajal, mil Virumaa ja Edela-Soome vahel oli veel otseühendust, s.o. enne 13-ndat sajandit.
Vastupidiselt meie kangelase negatiivsele kujule Soomes, on Kalevipoeg Venes positiivne. Max Vasmeri ja Annisti uurimuste järgi kandus jõuvägilase nimi Kalev, Kalevipoeg viikingiajal reaalinimestele üle, millest annavad muu seas tunnistust Vene kroonikad ja bõliinad (kangelaslaulud). Novgorodi kroonika mainib, et Oleksandr Kolõvanov (Aleksander Kalev) a. 1371 "käis Vastsellinas ja sõlmis rahu sakslastega". Aastal 1357 langes Samson Kolõvanov (Simpson Kalev) ühes oma väega Jugra ääres lahingus. Tallinna kindluse vanaks nimeks on vene allikais Kolõvan' (adjektiivivorm sõnast Kolõvan), s.t. Kalevi kindlus.
Samal ajal tungis Kalevi ja Kalevipoja nimi ka vene kangelaslauludesse. Kolõvanov, Kolõvan (Kalev) või Kolõvanovitš (Kalevipoeg) lisati nn. "vanade" bõliina-heeroste - eriti Svjatogori ja Samsoni - nimedele juurde, nende täiendamiseks ning tugevdamiseks. Nii tekkisid Svjatogor Kolõvanovitš, Samson Kolõvanovitš, Samson Kolõvanov (või Kolõbanov) või Kolõvan. Venelaste lemmiknime Ivani järgi sai ka Kalevist ja Kalevipojast Ivan: Ivan Kolõvanov, Ivan Kolõvanovitš või koguni Kolõvanov sõn Ivanovitš (Kalev Ivani poeg).
Väärib tähelepanu, et Kalevipoja või Kalevi nimega varustatud heerosed kuuluvad kõige tugevamate hulka vene bõliinades. Bõliina-heeroste Dobrõnja ja Volga emad kurdavad, et nende pojad pole sündinud nii tugevaina kui Samson Kolõvanovitš. Nad igatsevad oma poegadele Samson Kolõvanovitši jõudu, et nende saatuse pärast mitte muret tunda. Isegi vene võimsaim kangelane Ilja Muromets on nõrgem kui Samson või Svjatogor Kolõvanovitš. Kui Ilja saab pühakuilt oma imeväärse jõu, siis kinnitatakse, et maailmas on ainult kaks kangelast temast tugevamad, ja üks neist on Svjatogor Kolõvanovitš.
Max Vasmer väidab, et eesti kangelane Kalev(ipoeg) andis vene sangariluulele rohkem kui ainult oma nime. Asjaolu, et Kolõvani jne. nimi ei puudu Vene piiri kaitsvate heeroste hulgast ja on seal sageli mainitud esimesel kohal, näitab, et ta oli Venes kõrges lugupidamises. Tema silmapaistev positsioon ilmneb ka sellest, et mitmel korral, kui vene heerosed (Ilja, Stavr) mingi kangelasteo korda saadavad, on nende õnnitlejaks Samson Kolõvanovitš. Vasmer oletab, et Venes on kunagi eksisteerinud laulud Kalevist.
Kalevi ja Kalevipoja nime esinemine Vene ajaloolisis allikais kui ka bõliinades on viinud meie uurijad järeldusele, et Vene muistne ülimussugu peab põlvnema Eestist ja selle naaberaladelt Ingerist ja Karjalast. Mõnedes meie rahvalauludes, nagu "Kits kile karja" ja "Kosjahobune", esineb Kalev kaupmehena. Võib nii siis koos Annistiga arvata, et viikingiajal Venesse siirdunud sõdurkaupmeeste hulgas leidus ka eestlasi ja meie ligemaid hõimlasi, kes seal hiljem venestusid. Seega ei võiks olla päris alusetu Soome pastori Juhana Cajanuse mõistatuslik teade 17-ndast sajandist, et Soome kuningas Calava on oma poegadega vallutanud kogu Venemaa, nagu vanad soomlased veel laulavad.
Teatud viikingiaegset vaimu õhkub meie muinasiutust "Vastaseotsija". Noor kangelane, kes on vasika sabapidi üle aia visanud või seitse kärbest korraga maha löönud, läheb oma nooruse uljuses endast tugevamaid vastaseid otsima. Ta satub üksikusse tallu, kus ühe vanaeide pöiad söövad korraga ära seitse tegu leiba, öösi paneb nende püksituul noore kangelase ühest seinast teise lendama. Ta põgeneb sealt ära Peipsi poole, kust Kalevipoeg on parajasti lauakoormaga tulemas. Kalevipoeg pistab noormehe oma püksitasku, ja siili nõuande iärqi laudu serviti lüües võidab ta taga-aiaiad. Tasuks saab siil tüki Kalevipoia kasukast. Kui Kaleviooeg noore seikleja taskust välja võtab, annab ta talle tema seiklushimu pärast vitsu või noomib tema tõsiselt läbi. Mõnes teisendis on noormees taskus surnud. See muinasjutt, mis on sündinud ilmselt kuski viikingite kaubatee ääres, kajastab viikingiaja lõpu iroonilist suhtumist liigsele seiklustungile.
Viikingiaja lõppu või hilisemasse keskaega kuuluvad legendid Kalevipoja ülemeelikusest ja sellele järgnenud julmast karistusest. Vanim teade, kirja pandud a. 1817 A. F. J. Knüpfferi poolt, jutustab sellest järgmist:
Rahvamuistendi järgi on Kalevipoeg selliseid paiku (s.o. möilikuid) puuadraga üles kündnud, nii et sellest ajast peale neis kohtades enam rohtu ei kasva. See paha loomuga hiid kiusas ka naisi taga, kuni - siin lööb kristlik mütoloogia imelikult sekka - Kristus ta kinni võttis ja sohu paiskas, millest ta aga jälle välja rabeles. Kristus paiskas tema siis lõpuks jõkke ja moondas saarmaks.
Umbes 60 a. hiljem kuuleme tundmatult ülestähendajalt Kalevipoja kohta:
Kalevipoeg oli Jeesuse ristilaps ja (oli) alguses hea, hiljem muutus ta ülemeelikuks. Siis paisati ta, suguosadest kinni haaratud, Jeesuse poolt ühte sohu, ja kui ta kohe sealt jälle välja tuli, aheldati ühte jõkke ja muudeti saarmaks. Lõppeks tõugati ta põrgusse . . .
Selle legendi mõlemad variandid on õige lähedased, mis on tingitud sellest, et teine ülestähendaja on käsutanud arvatavasti esimest varianti ja on laenanud sellest motiivi Kalevipoja sohu heitmisest.
Kalevipoja muutmine loomaks pole ses legendis mitte juhuslik, vaid sel on sügavad juured rahvapärimustes. Seda tõendab üks saksakeelne ballaad, mis on kirjutatud tõenäoliselt Kreutzwaldi poolt "ühe eesti rahvamuistendi järgi". Ballaad jutustab hiidlikust mehemürakast, Kalevipojast, keda nurjatute tegude - eriti naiste vaanimise ning röövimise pärast tabas raske karistus. Kui ta oma paljudele naistele lisaks röövis veel ühe soome nõia tütre, muutis nõid tema kollelajaks, pani ta ahelasse ja andis kopli talle tallermaaks. Seal ta kargas ja möirgas päevad ning ööd, nii et maa mürtsus ja kõik olid hirmul.
Et Kalevipoja perversne seksuaalsus põhineb ehtsal rahvatraditsioonil, näitavad pärimused Soomes, mis on siirdunud sinna Eestist, üllataval kombel pole meie uurijad seda senini tähele pannud. Soome praost Johan Hornborg kirjutab a. 1753, et rahvajutu järgi elanud üks hiid Hames Pyynikki ja Piispala külade vahel koopas, mida nimetatakse "Kaleva (Caleva) majaks" või "Hiiu hauaks" (Hiden hauta). See hiid olevat kimbutanud külaelanikke ja eriti naisi, kui nad koopast mööda kirikusse läinud. Sellepärast pidanud naised Pirkkala kirikusse või mujalegi minnes teise tee valima. Piiskop Hemming ja üks praost olevat hiiust viimaks Jumala abiga lahti saanud. Nagu Asko Vilkuna on näidanud, on veel hiljuti venedega kirikusse sõudes naised enne Hiiumäele lähenemist maale lastud, ja nad pidanud kõndima osa maad jalgsi, et hiiu asupaigast kaugelt mööda minna. Seda teerada nimetatakse praegugi "Naistematkaks". Kuna Soomes samas ümbruses leidub mitmeid looduslikke paiku ja mälestusmärke, mis on ühenduses Kaleva nimega ("Kaleva kõrgendik" ja "Kaleva kivi"), siis ei ole kahtlust, et "Kaleva majas" elanud naistekimbutaja hiiu nimi oli "Kaleva".
Pärimused, mis umbes sada aastat hiljem on samalt alalt kirja pandud, õhkuvad müstilisust ning erootikat. Näiteks jutustati, et pruudi saatjaskond, minnes kirikusse laulatusele, riietas ja ehtis pruudi "Naistematkal". Samas köhas tegid noored oma abieluplaane, kui nad kirikuteekonnal veetsid seal öö.
Kaleva kuju legendis "Kaleva majast" on identne naisteröövijaga Kreutzwaldi eespool mainitud ballaadis. Pandagu tähele Kalevipoja varitsemist Kreutzwaldil:
Sohn Kalews stand auf Lauer hart an der Felsenwand, und stahl die Maid mit rauher, verruchter Räuberhand.
Kalevipoeg luuras otse kaljuseina taga, ja röövis tüdruku toore, nurjatu röövlikäega.
Kreutzwaldi "Kalevipoja" 4. loos esineb üks episood, mida on põhjust siin meelde tuletada. Oma teekonnal Soome, mille otstarbeks on ema röövijale kätte tasuda, peatub Kalevipoeg ühel saarel, kus ta võrgutab ära Saarepiiga. Kui selgub, et neiu on tema õde, uputab see enese.
Selle motiivi puhul on viidatud mõnele laulule, milles neiu oma kosilaste või tagaajajate eest merre hüppab. Veelgi olulisemaks eeskujuks on peetud Kullervo (ehk Kalevapoja) episoodi "Kalevalas", kus õde pärast asjade selgumist enese uputab. Annisti järgi kujutas Kreutzwald neil andmeil asja nii, "et ka eesti Kalevipojal oli armuühendus kellegi piigaga ja et seegi enda uputas ning et setu lauludes olevat säilinud nagu mingi unenäoline kajastus sellest traagilisest sündmusest. Neid laule kasutabki Kreutzwald siis pikemalt Saarepiiga lauluna; see on tahtlikult ähmane, kuid laseb ometi aimata, et piiga oli Kalevipoja enda õde ..."
Kalevipoeg on nakatatud veel teisestki pahest, mis tabab vahel suuri sangareid - titaanlikust uhkustamisest oma jõuga. See ilmneb järgmisest legendist, mis on kirja pandud Koerus möödunud sajandi lõpul, kuid on Eestis ilmunud Kalevipoja muistendite kogust imelikul kombel välja jäetud. Kuigi selles on juttu Kalevist, mitte Kalevipojast, käib see kahtlemata viimase kohta. Ühel jõukatsumisel võtnud Kalev saunasuurusi kive, milliseid ta vastane ei jõudnud liigutadagi, ja mänginud nendega. Kui ta oma jõu üle suurustanud, kuulnud seda vana Jumal ja saatnud määratu suuri kive Kalevi ette ning ütelnud: "Kui sa vägev mees oled, siis katsu ka need üles tõsta!" Kalev pannud käed ühe kivi alla, aga ei jõudnud seda liigutadagi. Katsunud käsi kivi alt ära võtta, aga need jäänud kivi alla kinni igavesti. Kalev olevat praegugi kivi küljes käsipidi kinni. Kui ta mõnikord katsuvat käsi kivi alt ära tõmmata, siis sündivat sellest müristamine või maavärisemine.
Eespool kuulsime, et Kalevipoeg tõugati põrgusse. Laialt on tuntud muistendid tema põrgusõidust. Kurat või tema lapsed muudavad end hobuseks. Kui Kalevipoeg sellele selga istub, viib hobune ta otseteed põrgusse. Vanajumala käsu peale - ilmsesti karistuseks - lööb Kalevipoeg käega värava vastu, kuid jääb kättpidi naela külge kinni Teise teate järgi aheldatakse ta põrgu värava külge.
Kuradi abilised tahavad Kalevipojast kui neile ebameeldivast seltsilisest lahti saada ja põletavad tema ahelaid kahest otsast põlevate peergudega. Selle tagajärjel peenenevad Kalevipoja ahelad aasta lõpuks, aga jõulu- või ülestõusmispüha ööl muutuvad nad jälle niisama paksuks kui olid enne. Et Kalevipoeg põrgust välja ei saaks, selle eest peavad inimesed ise hoolt kandma. Sepad peavad neil pühadel lööma tühjale alasile, millega Kalevipoja naelad tungivad sügavamale. Naised peavad haljastama pajasanga, et Kalevipoja naelad kätki ei roostetaks. Peergusid ei tohi süüdata kahest otsast, sest nendega põletataks Kalevipoja ahelaid. Ja nuga või muud terariista ei tohi jätta teraga ülespidi, sest terariist lõikaks Kalevipoja ahelad kätki. Kõik need ettevaatusabinõud kuuluvad nn. imitatiivse maagia valda, mis vormilise sarnasuse taga aimab sügavamaid kausaalseid sidemeid, üks lakooniline teade Rõugest kõneleb, et Kalevipoeg olevat kaljurahnu küljes kinni. Suur "kodask" (kotkas) käivat nokaga kaljut hõõrumas, nii et Kalevipoeg pääseb lõpuks ikkagi lahti.
Kalevipoja traagilise aheldamis- ja vangistamisloo eeskujud lähevad tagasi Kaukaasiasse, kus sealsete maavärisemiste seletamiseks tekkis vastav müüt. See müüt oli algselt seotud Elbrusi maavärisemishiiuga, kes oli tunginud mäekuninga riiki, et sealt eluvett röövida. Selle eest käristati teda seega, et ta vangistati mäe sisemusse. Maavärisemised arvati tekkivat vangi heitlemisest kotkaga, kes käis tema sisikonda söömas. Pärast Gruusia ristiusku pööramist teisest kuni neljanda sajandini kristianiseerus kõnesolev müüt legendiks; maavärisemishiiu asemele tuli nüüd Amirani (< pärsia pimedusjumal Ahriman) ja mäekuninga asemele Jumal. Amirani, Jumala ristipoeg, läheb ülemeelikuks ja kutsub ristiisa, Jumala, välja võitlusele, kuid aheldatakse selle eest Jumala või inglite poolt raudahelaga raudsamba või kalju külge. Koer lakub tema ahelaid, nii et need on suurel neljapäeval juuspeened. Aga siis löövad sepad mõned löögid alasile, mille tagajärjel need jälle paksenevad. Teise legendi järgi võistles Amirani Kristusega kiviviskamises. Ta küsis Kristuselt upsakalt: "Kas siis sina tahad minuga jõudu katsuda?" Amirani viskas mäesuuruse kivi nelikümmend versta kaugele, kuid Kristus heitis selle üle üheksa mäe, ja langedes kadus see peaaegu maa sisse. Kristus ütles Amiranile: "Kui sa oled kange mees, siis tõsta see kivi maast üles." Amirani ei jõudnud kivi paigaitki liigutada, ja Kristus laskis aheldada tema kivi külge.
Müüdid ja legendid heerose ülemeelikusest ja tema julmast karistamisest on levinud laialdaselt Euraasias ja on kohaldatud selliseile mütoloogilistele olendeile kui Kurat, Prometheus, Loki ning teised. Prometheuse müüt jutustab, et karistuseks tuletoomise eest inimestele laskis Zeus aheldada tema Kaukaasia kaljumäe külge; päeval käis kotkas tema maksa söömas, kuid öösel kasvas see jälle tagasi, nii et piin oli lõppematu. Germaanlaste riukeline Loki seoti tema süü tõttu jumala Balderi surmas kalju külge oma poja soolikatega, mis muutusid raudahelaiks, ja tema näo köhale asetati mürki tilgutav madu. Tema naine hoiab kruusi ja kogub sellesse mürki, ent selle tühjendamise ajal langevad mõned tilgad Loki näole, ja tema väänlemine põhjustab maavärisemisi.
See müüt on kantud üle ka ajaloolistele isikutele. Kuningas Matjaži (Matthias Corvinus) languse põhjuseks sloveeni traditsioonis on nagu Amiranilgi väljakutse Jumalale: kui ta nõuab, et Jumal tuleks ja võitleks temaga, langevad mäed tema ja ta sõdurite üle kokku.
Serbia kurikuulsa Dukljani või Dukljanini (< Diocletianus) viib hukatusele kaks pattu: tema igasuguseid piire ületav erootiline huvi oma õe vastu ja kristlaste tagakiusamine, ühe serbia legendi järgi korraldas Dukljan võistluse oma vennaga, et otsustada, kumb neist abiellub õega. Kui ta oma venna tappis, hüppas õde Zeta jõkke. Dukljan tõi tema laiba sealt välja ja häbistas selle. Nende tegude eest saatis Jumal Eliase maa peale, et põletada teda välgu ja müristamisega. Endises Podgoricas, nüüdses Titogradis, kõneldakse, et kristlaste julma tagakiusamise eest laskis Jumal oma maapealsete asemike kaudu heita Dukljani Morac'a jõkke. Ujunud Vezirovi sillani, kus asus ta loss, võeti Dukljan vihaleaetud rahva poolt kinni ja aheldati silla alla. Ta kannatab seal veel praegugi ja närib oma ahelaid. Jõuludeks on need peaaegu läbi näritud, aga siis löövad sepad või mustlased alasile, ja need paksenevad jälle. Kuivõrd reaalselt võtsid serblased Dukljani vabanemisohtu jõulude ajal, nähtub sellest, et nn. Vasojevic'ki seaduse §23 järgi, mis oli kogukonna poolt vastu võetud a. 1830, langesid need sepad, kes jõuluhommikul enne päikese tõusu ei löönud haamriga alasile, raske karistuse alla: nende haamer ja alasi purustati ja nad pagendati kogukonnast koos kodakondsetega.
Kõikidele neile müütidele ja legendidele on iseloomulik, et Jumala vastu võitlejad ja Jumala trotsijad saavad ränga karistuse - nad vangistatakse ja aheldatakse, kuna mõned neist alistatakse veel piinamisele. Meeleheitele viidud, teevad nad katseid enda vabastamiseks, kuid see ei õnnestu: neid hoidvad ahelad tugevnevad või raudpost, mille küljes nad on kinni, tungib veelgi sügavamale maasse.
Kui võrdleme legende Kalevipoja traagikast teiste rahvaste müütide ja legendidega, siis näeme silmapaistvat sarnasust nende vahel. Suurel osal Kalevipoja legendidest on vaste teiste rahvaste mütoloogias.
Selline on kõigepealt Kalevipoja ülemeelikus ja uhkeldamine oma jõuga. Kui Vanajumal seda kuuleb, saadab ta talle sellise kivi, mida ta tõsta ei jõua ega saa käsi enam selle alt välja. See karistus oma jõuga uhkeldamise eest tundub siin liiga julmana. On võimalik, et uhkeldaja süü oli algselt hoopis suurem. Vastavad motiivid Amirani legendis näitavad, et oma jõuga suurustav kangelane, Jumala ristipoeg, läks niikaugele, et heitis vaenukinda Jumalale endale. Amirani kutsub välja Jumala endaga võitlema ja Kristuse võidu kive pilduma, millised teod viivad tema ahelda-misele. Ka kuningas Matjažile saab Jumala väljakutsumine saatuslikuks - ta mattub kokkulangevate mägede alla. Algne legend heerose suurustamisest oma jõuga Jumala enese ees ja Jumalast tugevam olla tahtmine kaotas kas Eestis või teel Eestisse oma võimsuse ja mandus heerose tühipaljaks uhkeldamiseks.
Põrgusse viidud ja seal aheldatud Kalevipoeg jagab sama saatust kui tema aheldatud lõunamaised kaasheerosed - Promeiheus ja Dukljan. Kalevipoja ahelaid põletavad kuradid, kuna koer lakub Prometheuse omi ja Dukljan närib neid ise. Kui aastaring täis saab, on nende kõigi ahelad katkemisel, ent seppade löögid alasile taastavad ahelate endise tugevuse. Ja nii jätkub see lakkamatult aastast aastasse. Eriti agarad on eestlased oma heerose väljapääsu sulgema, milleks rakendatakse maagilisi trikke ning tabusid.
Eri versiooni Eestis moodustab Rõuge teisend Kalevipoja kinniolekust kaljurahnu küljes ja kotka käimisest kaljut hõõrumas. Ent see teade on niivõrd lühike ning lakooniline, et sellest on võimatu teha kindlaid järeldusi. Igal juhul on see peaaegu identne Prometheuse müüdiga kangelase aheldamisest kaljumäe külge ja kotka käimisest tema maksa nokkimas. Kuna ka Amirani heitleb tema sisikonda sööva kotkaga, siis pole kahtlust, et linnu külastuse algne otstarve oli kangelase lakkamatu piinamine. Ei saa kindlasti öelda, kus - kas Eestis või mujal - tõlgendati see motiiv ümber kalju hõõrumiseks. Pole võimatu, et see toimus Eestis ühenduses heerose tagasituleku lootusega.
Keerukamad on Kalevipoja üliseksuaalsuse suhted välistraditsiooniga. Seksuaalsus on, nagu nägime, Kalevipoja traditsioonis suuresti rõhutatud. Asjaolu, et Jeesus oma ülemeeliku ristipoja suguosadest kinni haarab ja tema sohu paiskab, viitab tema vääratustele just seksuaalsel alal. Sama näitavad ilmekalt ka Kreutzwaldi ballaad Kalevipojast kui naisteröövlist, soome pärimused "Kaleva maja" naistekimbutajast Kalevast ja Saarepiiga episood meie eeposes. Välistraditsioonis võib Kalevipoega võrrelda Dukljani patustamisega oma õe vastu. Mõlemas pärimuses uputavad õed end ise.
Kuidas seletada Kalevipoja ja Dukljani perversset seksuaalsust? Kalevipoja suhtes on Annist - järgides psühhoanalüütikuile - viidanud loodushiidudega seotud erootilistele fantaasiatele. (Tuletatagu siinkohal meelde näiteks hiiglaneitsit kui erootika kehastust Tuglase "Maailma lõpus".) Sama seletus võiks sobida ka Dukljanile. Kalevipoja liigne seksuaalsus on ilmsesti geneetilises ühenduses serbia heerosega. Seksuaalsüüdlase karistamises on tähelepandavaid kokkusattuvusi nii eesti kui serbia lugudes. Mõlemad süüdlased heidetakse jõkke ja aheldatakse sinna - Eestis Kristuse, Serbias Jumala algatusel. On aga üllatav, et nende aheldamine ei toimu mitte kohe. Kalevipoeg paisatakse sohu, ja kui ta sealt välja tuleb, siis - et takistada tema põgenemist - aheldatakse ta jõkke. Tsaar Dukljan ujub pärast jõkke heitmist kuni Vezirovi sillani, ja alles seal kinnitatakse ta ahelatega jõkke, ilmsesti selleks, et ta ei pääseks minema.
Täielik parallelism nende episoodide vahel kätkeb ainult ühes punktis: vastandina Dukljanile, muudetakse Kalevipoeg loomaks, nagu see toimub - veelgi brutaalsemalt - ka Kreutzwaldi ballaadis. Loomaks moondamine on eestipoolne lisand, mis on võimalikult ühenduses Kalevipoja veripatuga, intsestiga. Kreutzwald peab intsesti "kõigist eksimustest kõige hirmsamaks", mis kajastab nähtavasti rahva omaaegset seisukohta. See eksimus pälvis loomulikult ka kõige hirmsama karistuse.
Meie võrdlus on näidanud, et Kalevipoja kui traagilise hiiu traditsioon on meil peaaegu terveni võõrast algupära. Sellele leiduvad väga ligidased rööpjooned kaukaasia (Amirani), serbia (Dukljan) ja kreeka (Prometheus) pärimustes. Seetõttu võib arvata, et see on saabunud meile Kagu- ja Lõuna-Euroopast. Ent see muistne lõuna traditsioon, haarav oma mehises jõulisuses ning kohutavuseski, on meil (või osalt teel meile) kaotanud suuresti oma löögijõust ning taltunud kangelase püsivaks kannatuslooks. See on julmistunud ainult ühel liinil: meie kangelasele on antud hoop veel tema langemise järel ja alandatud ta loomaks või monstroosseks kollelajaks.
"Kalevipoja" lõppridades kätkeb viide kangelase tagasitulekule tulevikus:
Küll siis Kalev jõuab koju, Oma lastel' õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.
Meie rahvatraditsioonis leidub Kalevipoja tagasituleku kohta ainult üks teade. Selle järgi magavat Kalevipoeg ühe kiriku all Liivimaal ja tõusvat üles siis, kui kolm kuningat tema haua peal kaklema lähevad. Kui keegi kolm kukke seal taplema pannud, tõstnud Kalevipoeg pea hauast üles, heitnud aga kohe hauda tagasi. Lisaks sellele leidub ka kaudseid viiteid Kalevipoja tagasituleku kohta. Nende põhjal on arvatud, et rahvas on pidanud Kalevipoja tagasitulekut võimalikuks, samuti nagu seda on usutud Suur-Tõllust.
Meil on kirja pandud arvukaid muistendeid Tõllu lubadusest pärast surma rahvale appi tulla, kui vaenlane on maal. Kui aga mõned karjapoisid tema nalja pärast hauast välja kutsuvad, lubab Tõll mitte enam tõusta või tõusta ainult siis, kui "aeg käes". Sama lugu kõneldakse meil ka Petseri nimeta vägimehest. Pärast Vene, Leedu ja Läti vägede löömist läinud surmväsinud vägimees magama ja käskinud end kohe äratada, kui vaenlased Setumaale tulevad: " . . . küll no ma' näutä sis näile, et kondsa' välkvä' õnõ". Kui "tsurakõsõ" tema põhjuseta äratavad, lubab pahandatud vägimees tõusta alles siis, kui veri välja peal üle saapasääre ulatub.
Muistendid puhkama läinud kangelasest ja tema käsust end hädaohu korral äratada on tuntud ka meie sugurahvaste hulgas. Soomes kõneldakse, et Jaakko De la Gardie ehk Laiska-Jaakko (16.-17. sajandil) on Viiburis puhkama heites käskinud "viimse sõja" süttides lüüa oma haua pihta ja end kutsuda. Siis tõusvat ta, võtvat oma mõõga, "ja siis on venelastel naer kadunud". Samalaadse korralduse annab ka tšeremisside (maride) vürst Tšembulat, eemaldudes mäe alla. Kui üks tšeremiss tema aga asjata hauast välja kutsub, käristab ta kogu rahvast.
Need muistendid on teisendid müüdist kangelase tagasitulekust tulevikus, mida selle dünaamilise aktualiseerimise tõttu nimetatakse "türanniseerivaks müüdiks". Seda müüti on uurinud üksikasjaliselt kadunud akadeemik Martti Haavio. Türanniseeriva müüdi järgi ei lahku suured juhid siit maailmast lõplikult, vaid tulevad tagasi ja taastavad endise hiilgeaja. Müüdi ešatoloogiline redaktsioon ühendab juhi tagasituleku maailma lõpuga; juht saabub viimseks otsustavaks lahinguks, milles tema ise langeb ja maailm hukkub ja mille järel kehtestub uus ihaldatud maailmakord.
Türanniseeriv müüt on kohaldatud lugematuile müütilistele kui ka ajaloolistele isikutele üle kogu maailma. Nende eesotsas seisab Jahve usu eest võitleja prohvet Elias (9. saj. e. Kr.), kes viidi tulise vankriga taevasse, kust teda oodatakse tagasi Messiase ilmumist ette valmistama. Kui ta oma tagasituleku järel Antikristusega võideldes langeb ja vana maailm hiiglatulekahjus hukkub, siis algab Messiase pikisilmi oodatud valitsusaeg.
Varakeskajal kehastus inimeste igatsus päästja-kuninga järele frankide kuulsas juhis Karl Suures (8.-9. saj.), keda arvatakse magavat Nürnbergi ja Fürthi vahel liivamäe all. Fantastilised ennustused kõnelesid temast kui Kreeka või Rooma kuningast, kes tulevat Etioopia merelt võitlema Gogi, Magogi ja Antikristuse vastu. Usuti, et ta saab kogu kristliku maailma valitsejaks ja "reformeerib kiriku ja uuendab kuningriigi".
Sama müüt on kantud üle Friedrich Barbarossale (12. saj.) ja tema pojapojale, ristisõja-keisrile Friedrich ll-le (12.-13. saj.), kes mõlemad puhkavad Kyffhäuseri lossis. Viimasest neist ennustati, et ta tuleb tagasi, tõuseb uuesti kuningriigi troonile, reformeerib laostunud kiriku ja vallutab püha haua paganailt tagasi.
Taani rahvuskangelane Holger Danske olevat tõmbunud koos oma 200 000-pealise armeega Kronborgi kindlusse ja ootavat seal aega, mil rootslased, inglased või sakslased ähvardavad vallutada Taanit. Siis ilmub ta valge hobuse seljas ja purustab vaenlased. Võitluse järele, mil veri tõuseb üle hobuste kapjade, tuleb viimnepäev ja maailma lõpp.
Brittide legendaarne kuningas Arthur (6. saj.), kes kaitsnud oma maa vabadust ja ristiusku paganlike anglosakside vastu, tõmbunud pärimuste järgi koos oma rüütlitega Avaloni saarele haava ravima. Sealt lubanud ta tulla kord jälle tagasi valitsema oma riiki.*
Serbia rahvalaulude sangar Prints Marko magavat mäekoopas Demir-Kapija piirkonnas oma valge hobuse kõrval. Kui tema mõõk libiseb tupest välja, ärkab ta ja ruttab rahvale appi. Montenegrolased uskusid möödunud sajandil, et nende kangelane Crni Ivo (Must Ivo) magab metshaldjate, vilade süles ühes krüptis Obo-di linna ligidal ja tuleb sealt vabastama Aadria mere randa "švaabidest".
Ka Vene tsaarist Aleksander ll-st, mässumehest Stenka Razinist, ungari poeedist ning vabadusvõitlejast Sändor Petöfist, Adolf Hitlerist ja lugematuist teistest kõneldi, et nad tulevad kord tagasi. On huvitav, et see müüt on kohaldatud ka president John Kennedyle. Ameerika Kesk-Läänes on levinud kuuldused, et mõrvari kuul ei surmanud Kennedyt, vaid muutis tema otsegu taimeks. Haavatud president toimetati Kreekasse Ateena haiglasse. Jackie Kennedy teeskles abiellumist Onassisega, et presidenti üle viia Onassise saarele ja leida põhjust viibimiseks tema juures.
* On selgunud, et kuningas Arthuri legendid on brittidel hoopis võõrast algupära. Nad põhinevad ühe sarmaatide suguharu (iazõgid) traditsioonil, kelledest 2. sajandil moodustati abivägi Hadriani müüri kaitsmiseks Britannias. Kuningas Arthuri nimi tuleb Rooma vapra väepealiku Lucius Artorius Castuse nimest. (S. Scott Littleton ja Ann C. Thomas, "The Sarmatian Connection", Journal of American Folklore, (1978), lk. 513-527.)
Martti Haavio on seisukohal, et türanniseeriv müüt on tekkinud muistses Mesopotaamias, kust see tuhanded aastad tagasi on levinud üle kogu maailma, kaasa arvatud Põhja- ja Lõuna-Ameerika. Müüdi globaalne levik paneb meid aga selles migratsioonis kahtlema. Tuleb võtta arvesse, et sel müüdil on eeldused tekkida iseseisvalt eri paikkondades, kus silmapaistva juhi kaotuse järele saabuvad rasked ajad. Lootuse õlekõrre järele haarav rahvas leiab lohutust petlikus usus, et nende juht pole lahkunud jäädavalt, vaid et ta tuleb tagasi endist õnneaega taastama, nagu seda väljendavad ka "Kalevipoja" lootusrikkad lõppvärsid.
Selle müüdi tekkimise psühholoogilist dispositsiooni iseloomustab tabavalt järgmine muistend meie sugurahva mordva vürstist Tuštanist:
Kui Tuštani viimne tund lähenes, küsis ta oma rahvalt, kas ta pidi surema nende silma all või minema mujale ja surema seal. Rahva-kogu vastas: Kui me näeme oma silmaga su surma, on see palju kurvem kui su lahkumine, millest me midagi ei tea. Kui sa sured meie nähes, ei jää meile mingit lohutust. Aga kui sa lähed kuhugi mujale ja sured seal. siis hakkame ootama su tagasitulekut. Kuid mälestuseks jäta meile oma pasun põõsastikku Kerenski linna ligidal. Kui raju möllab ja tuul puhub, siis hakkab pasun huilgama. Seda kuuldes ütlevad mordvalased: meie kuningas elab.
Oleme vaadelnud põgusalt nelja episoodi Kalevipoja pärimustest: Kalevipoega kui loodushiidu; Kalevipoja samastamist viikingiaegsete ülimuste ja kaupmeestega; Kalevipoja kujunemist põrgus kannatavaks heeroseks; ja Kalevipoja tagasitulekut oma rahvast päästma. Kuigi need episoodid haaravad ainult osa Kalevipoja rahvaluule-pärimustest, näitavad nad, kuivõrd eripalgeline on see ainestik ja kuivõrd erinevaid ajajärke see kajastab. Annistil on kahtlemata õigus, kui ta väidab, et "Kalevipoja pärimuste valdav enamik geneetiliselt pole kaugeltki "luu meie luust ja liha meie lihast", vaid põlvneb rahvusvahelisest, osalt üleeuroopalisest (kui mitte veel laiemast) hiiu- ja vägilaslugude repertuaarist".
Kui Faehlmann ja hiljem Kreutzwald hakkasid meie eepost looma, siis tuli neil väga mitmekesiseist Kalevipoja tüüpidest vormida rahvuskangelase kuju. Selleks ei sobinud Kalevipoeg kui toore jõuga hiidvägilane; ei sobinud selleks ka põrgus vangis hoitav Jumala trotsija. Rida muistendeid tuli ümber tõlgendada, ümber mõtestada. Seda tegid Faehlmann ja Kreutzwald muidugi esijoones ise, aga selleks aitasid kaasa ka Kalevipoja "ristiisad" - Faehlmanni ja Kreutzwaldi abilised. "Ristiisadest" väärib mainimist eriti kaks - dr. Georg Schultz-Bertram ja maamõõtja J. Lagos. Schultz-Bertram oli näinud Soomes "Kalevala" vaimustust, ja oma õpetatud Eesti Seltsis peetud kõnes lisas ta Kalevipojale rea motiive soome eeposest. Maamõõtja Lagos oli täis ägedat rahvuslikku vaimu ja püüdis, kus iganes võimalik, näidata Kalevipoega iseseisvusaegse sangarkuningana. Nii olid materjalid, mis ta Kreutz waldile saatis, rahvuslikult ümber mõtestatud
Milline oli see metamorfoos, mille Kalevipoja pärimused meil eelärkamisajal läbi tegid?
Kõigepealt tuli ümber tõlgendada Kalevipoja vangisolek põrgus. Kalevipojast, kelle vanakuri ise oli põrgu viinud ja keda selle sulased valvasid, tehti nüüd kuradi enese valvur. Seega pandi kannatav Kalevipoeg õilsat ülesannet teenima - kuradit valvama, et see põrgust välja ei pääseks. Aga päriselt see ümbermõtestamine ei õnnestunud: kuradi valvaja rippus ju ise kättpidi põrgu värava küljes. Ka peergude põletamisele kahest otsast anti teine tähendus. Kui algselt oli kardetud, et Kalevipoeg võiks peergude põletamisega põrgust vabaneda, siis ühendati see nüüd soovunelmaga Kalevipoja vabanemisest:
Aga ükskord algab aega, Kus kõik purud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama; Lausa tuleleeki lõikab Käe kaljukammitsasta . . .
Faehlmanni teeneks on, et ta esimesena lõi legendi Kalevipojast kui muistsest Eesti kuningast, kes juhib targalt oma riiki ja teostab reisi maailma otsa, saadetuna suurest saatjaskonnast nagu mingi moodne monarh. Meie eepose sündmustiku peakoordinaadid pärinevad aga dr. Schultz-Bertramilt. Nimelt kandis ta orjapoisi Kullervo lapsetapmise "Kalevalast" Kalevipojale üle ja laskis Kalevipojal selle eeskujul surmata soome tuuslari poja. Selle teoga koormas Kalevipoeg end veresüüga, millele lisandus veel Saarepiiga võrgutamine ja tema uputamisšürma põhjustamine. Seega oli Kalevipojast saanud saatustragöödia kangelane. Eeposes korrutatakse nagu juhtmotiivina neid süütegusid ja kuulutatakse ette kättetasu. Oma süütegude lepituseks peabki Kalevipoeg, nagu see oli antiikdraamades, kaotama oma elu. Neil süü ja kättemaksu motiividel ei olnud mingit alust Kalevipoja traditsioonis. Ka kangelase surm pole eeposes rahvaehtne. Rahvamuistendite järgi raiusid vaenlased Kalevipoja jalad maha, kui ta magas või ojast vett jõi. Faehlmann muutis selle nii, et Kalevipoeg kaotas oma jalad mõõga läbi - temale endale ülekantud vande tõttu. Seda tegi Faehlmann selleks, et tõsta eepose saatusdramaatilist efekti. Nii oli siis lõpuks loodud eepose sündmustiku pearaamistik. Kreutzwald lugulaulu lõpliku loojana täitis selle paljude rahvalaulude ja värsistatud muinasjuttude vahelepõimimisega, mil ei olnud Kalevipojaga midagi ühist.
Küsime nüüd: mis "Kalevipoeg" siis õieti on? Kreutzwald nimetas seda "üheks ennemuistseks eesti jutuks". "Kalevipoega" on nimetatud rahvaeeposeks ja kangelaseeposeks - aga kas need nimetused on õigustatud?
Tõmbame kõigepealt mõned võrdlusjooned soome eepose "Kalevalaga". "Kalevala" koostajaks oli teatavasti Elias Lönnrot, ameti poolest arst nagu Faehlmann ja Kreutzwaldki. "Kalevala" koostamisel oli Lönnrotil toormaterjal rahvalaulude kujul peaaegu tervikuna olemas. Tal oli käes ka miniatüüreepos sampost (maailmasamba ja viljakuse sümbolist ning imeveskist), mis käsitles sampo lubamist Pohjolale, selle tagumist ja lõpuks selle röövimist. Lönnrot võttis selle lühieepose "Kalevala" arhitektooniliseks aluseks ja põimis sellesse vanu eepilisi laule Kalevala kangelastest Väinämöisest, Ilmarisest, Lemminkäisest ja Kullervost, mis olid säilinud hästi Ida-Soomes ja Karjalas. Kui arvestame, et sampo-eepos koosnes kõigest 400 värsireast ja "Kalevala" värsiridade koguarv on umbes 23 000, siis näeme, kuivõrd palju värsse tuli Lönnrotil lisada. Aga Lönnroti töö oli mehaaniline mosaiiktöö - eri lauludest ja loitsudest parimate ridade väljanoppimine ja tervikuks liitmine. On öeldud poolnaljatades, et kuna Lönnrot poisikesepõlves oli aidanud oma isa rätsepatöös, siis võis ta seda lappimisoskust edukalt käsutada "Kalevala" koostamisel. "Kalevala" kui eepos on muidugi Lönnroti töö, aga selle peasündmustik on võetud rahvaluulest ja selle materjal rahvalauludest. Seetõttu võib "Kalevalat" nimetada õigusega rahvaeeposeks.
Faehlmann ja tema järel ka Kreutzwald uskusid, et lood Kalevipojast esinesid kunagi meie rahva suus lugulauluna. Nende arvates oli tarvis seda "metsades puhkavat laulu" ainult koguda, endise terviku jooni õigesti ära aimata ja siis kätked kokku liita. Asi polnud aga sugugi nii lihtne. Rahva hulgas polnud kunagi eksisteerinud mingit lugulaulu Kalevipojast. Nagu eespoolsel vaatlusel nägime, tundis rahvas ainult mõningaid legende ja muistendeid Kalevipojast või Kalevist, mis tulid värsivormi panna ja ümber mõtestada. Lisaks oli tarvis käsutada rahvalaulude vaheleliitmise tehnikat ja tähelepandaval määral ka eepose koostaja oma fantaasiat. Nii sai "Kalevipojast" teos, mis on oluliselt Kreutzwaldi loomingu saadus ja mida kõige tabavamalt iseloomustab Annisti poolt antud määratlus - "rahvaluulel põhinev rahvuseepos".
Kui "Kalevipoeg" lõpuks ilmus, oli sellel suur missioon täita. See missioon oli mõlkunud Schultz-Bertramil meeles, kui ta 1839. a. oktoobris oli õpetatud Eesti Seltsis esitanud meie literaatidele küsimuse: "Kuidas peab nüüd meie Selts ühe täisealiseks kuulutatud, pärisorjusest vabastatud ja ometi oma mittetäisealisuse ja julgusetuse koorma all edasi ägava rahva valgustamist ja vaimset taassündi kõige jõudsamini edendama?" Ja ta oli ise vastanud: "Ma arvan, kahe asja läbi. Anname rahvale eepose ja ajaloo, ja kõik on võidetud!"
Kahtlemata täitis lugulaul olulise osa neist ootustest, mis sellele oli pandud. Rahvas - vähemalt selle arenenum ja iseteadlikum osa - võttis "Kalevipoja" vastu kui omaenese heroilisuse ke-hastuse. Kalevipojast sai meie rahva teadvuses rahva enese omaduste kandja, rahva uhkuse, aga ka kannatuste võrdkuju. Oma igapäevases eluski hakati nägema Kalevipoja sümboolikat. Nii on teateid Tarvastust, et mulgi vammuse punapaelad arvati tähendavat Kalevipoja verd ja vammuse enda must värv - leina Kalevipoja pärast. See meenutab teadet Jugoslaaviast, mille järgi Montenegro naiste rahvariiete hulka kuuluv must pearätik arvati väljendavat leina Kosovo pärast. Kosovos toimus nimelt saatuslik lahing serblaste ja türklaste vahel a. 1389, milles paljud serblaste juhid langesid, sündmus, mis sai serbia sangariluule aluseks.
Kreutzwald oli veendunud, et "Kalevipoja" kaudu eesti rahva nimi on saanud juurde palju sära, mille peale eepose koostaja - nagu ta ise ütleb - "uhkuse harjakseid" tohiks kasvatada. Ja ta jätkab: "Eesti rahva seni ajani jalgade alla tallatud ja mitmel viisil sõimatud nimi on nende vanade mälestuste läbi ühekorraga aunimeks saanud, mis - kui ükskord rahvas targemaks läheb - neid saab tõstma ja seks tegema, et (nad) tölplase kombel oma sugu ja sündimist ei hakka teiste ees ära salgama." Teisal jutustab ta loo musträstast, kes tahtis end moonutada võõramaiseks Kurrukukiks, aga pälvis sellega ainult kaaslindude pilke. Ja Kreutzwald jätkab: "Nõnda saagu kõikidega olema, kes oma loodud aukuube põlgavad ja teisiti püüavad laulda, kui Jumal neile nokka (on) lasknud kasvada." Need märkused peavad tänapäevalgi paika nende Kurrukukkide kohta meie seas, kes näevad vaeva sellega, kuidas enda ja oma laste emakeele oskust ruttu unustada.
Mis oli "Kalevipoja" ülesandeks? Sellest on Kreutzwald mitmel korral kirjutanud, näidates, et teos pidi mõjuma kõigepealt rahvuslikult, tõstes eestlaste rahvustunnet. Nii kirjutas ta väljaandes ..Sipelgas", et tema eesmärgiks on "niisugust vanavara, kus iial võimalik, kokku koguda ja korda seada, et meie järel kasvav noorem sugu sellest teadust saaks, kuidas nende esiisade päevil oli lauldud, ja seda kallist isamaad armsamaks hakkaksid pidama kui praegu. "Kalevipoeg" olgu eestlastele üks vana aja mälestus, tema sütitagu meie südames paremat vaimu, et (me) oma sugu ja isamaad kallimaks hakkaksime pidama, kui senini oleme pidanud."
Seega oli "Kalevipoja" üheks eesmärgiks meie rahvustunde tõstmine. Aga eepos läks sellest veelgi kaugemale. Oma "Kalevipoja" uurimisele pühendatud kolmandas teoses (" "Kalevipoeg" kui kunstiteos") on Annist rõhutanud, et eeposes - nagu kogu ajajärguski - avalduva muinsusharrastuse püüdeks oli "demonstreerida eestluse kultuurikõlvulisust ja elujõudu mitte ainult minevikus, vaid ka olevikus ja tulevikus" ja näidata "seda eesti geeniust ka rahva oleviku abimehena ja tulevikus loodetud uuestisünni võimaldajana".
Nagu "Kalevala" Soomes, nii sai "Kalevipoeg" Eestis kõige laiemalt tuntud ning hinnatud (kuigi mitte loetud) teoseks. Sügavamalt tutvus sellega meie vaimne eliit - luuletajad, kirjanikud, kunstnikud, skulptorid, komponistid, teadlased ja rahvuslikud juhid, kes ammutasid sellest ainet oma teoseiks ja kõnedeks. Rahva laiad hulgad tundsid "Kalevipoega" peamiselt aktusekõnedes esitatud seletustest ja tsitaatidest. "Kalevipoja" kaudu olid kõik teadlikud meie muistsest iseseisvusajast, heroilistest võitlustest ja silmapaistvatest kangelastest. See teadmine ühes Kalevipoja kinnitusega, et ta tuleb kord jälle tagasi, on raskeil surveaegadel õhutanud rahvuslikku vaimu ja tiivustanud lootust helgemale tulevikule.