OLEVID
l.
[Oleviste kiriku ehitamine]
A.
Kui Olevisti kirikut ehitatud, pole inimesed ükski ehitajameistri nime teadnud. (Ta käinud Peterburis söömas.) Kes ka teadis, see pole tohtinud seda kunagi nimetada. Kord on tema naine kogemata lapsele, kui see nutnud, ütelnud: «Ära nuta, küll Olevist tuleb koju!»
Kui kiriku ehitamine juba lõpukorral olnud ja ainult kukke veel torni tipule üles säätud, kukkunud meister tornist maha, ja nii rängaste, et ta lõhki läinud. Tema sisikonnast leitud uss ja kärnkonn. Meister olnud Vanapagan ise.
H II 46, 204, (31) < Haljala — J. A. Rehberg (1893).
B.
Kui Tallinna Oleviste kirikud on ehitud, on ehitajameister niisugune olnud, et Tallinnas on kirikud ehitanud ja kolm korda päevas Narvas söömas käinud.
Ja kui kirik viimaks valmis on saanud, läinud meister risti torni otsa panema. Kui ta parajaste risti paigale seadnud, olnud laps toas ema sülles, vaatanud aknast välja ja näinud torni otsas ristiseadjad, öölnud:
«Nää, Oolaisti, nää, Oolaisti!»
Nii kui laps seda öölnud, kukkunud ristiseadja torni otsast maha. Olnud surnud maas, suur kärnkonn istunud rindade peal.
E 25026 < Haljala, Metsiku v. — D. Pruhl< Juri Pluumann (1896). Trükitud: M. J. Eisen, Teised kodused jutud, lk. 22; M. J. Eisen, Esivanemate varandus (1958), lk. 93.
C.
Millal tuleb Oolu koju,
toob vaka vaske,
külimitu hõbedat,
toobi puhast kulda.
ERA II 10, 11 (l) < Haljala khk. ja v., Katela k. (1923).
D.
Olevesti kiriku tegija nime ei ole keski teand ega ole tohtindki teada. Üks piia-libakas oli nime välja liverdand ja litrand teistele.
Ehitamise ajal oli ta Narvast käind kraami toomas, aga kukelauluks oli alati tagasi old ja hommiku esimine väljas töö kallal. Kui Uole kuke kiriku torni otsa oli pand, hüüdand üks alt tema nime. Uole oli alle vaatand; jalg livastand vähe ja Uole kukkund maha surnuks. Seest oli konn välja kargand, mis tale haua pääle pandud. Uole haud on Olevesti kiriku müüri ääres raudaja sees.
Nii pika torniga kirikut ei pea mõjal maailmas kuski olema.
ERA II 198, 155/6 (215/6X 1,2) < Haljala — H. Länts (1917?).
E.
Uole tehend Tallinna Olevesti kiriku nii pika torniga, et mõjal maailmas teist niisukest ei ole old. Uole pand kuke paigale. Kui ta kukke kohendand, hüüdnud töömees alt:
«Uole, kukk on natuke koju poole viltu!»
Uole oli alle vaatand, mis ta enne täieste valmis saamist ei oleks pidand tegema. Pea hakkand tal ümber käima ja [ta] kukkund kiriku seina ääre surnuks ja konn rindade pääle. Sedasi on ta paerga Olevesti kiriku seina ääres raudajas, kuhu ta ka maetud on.
Töömees lähend vaatama, kas kukk pidama jäi, ja tahand teisega [s. o. teise mehega] selle kinni tinutata. Sääl old kitsas olemine. Tene pidand käega torni otsast kinni. Teine seisand siis selle kää pääl ja tinutand. Sula tina joost natuke pidaja kää pääle, aga see ei ole viiksatandki. Kui ta all vahtima oli hakkand, kui suur viga on, küsitud: «Miks sa lahti ei last?» «Mittu Uolet siis ühe kukepanemisega peab maetama?»
ERA II 198, 155/6 (215/6x1,2) < Haljala — H. Länts. Sama tekst lühemalt: ERA II 153, 68 (90II) < Haljala — H. Länts = ERA II 153, 575 (8) < Haljala — H. Länts.
F.
Oleviste kiriku ehitamine
Tallinnasse tahetud kord ühte kirikut ehitada, mille sarnast teist Eestimaal ei ole. Teda tahetud nimelt hästi suurt ehitada. Ehitajaks kutsutud üks võeras, aga osav meister. Tema nime pole keegi teadnud. Ta nimi olnud Olev. Kui kirik valmis olnud, tahtnud Olev veel selle kirikule ise risti torni otsa panna. Sellel päeval, kui Olev risti torni otsa tahtnud panna, tulnud üks tööline Olevi maja juurest läbi. Kuulnud, et keegi naesterahvas tuas üelnud: «Täna tuleb Olev hulga rahaga koju!» See olnud Olevi naene, kes nii oma lastele rääkinud. Seal kuulnud tööline esimest korda oma peremehe nime. Ta olnud ütlemata rõemus. Kui ta kiriku juure jõudnud, olnud Olev parajaste torni otsas risti seadmas. Tööline, kes oma meistri nime kõige enne teada saanud, näinud, et rist veel vähe viltu olnud. Ta hüidnud: «Olev, rist on veel vähe viltu!» Olev ehmunud kangeste, et tema nime nimetatud. Keegi polnud iialgi enne teda nimepidi hüüdnud, sest keegi ei teadnud ta nime. Vaevalt saanud tööline oma viimsed sõnad ütelda, kui Olev torni otsast maha kukkunud. Suur kärnkonn ja uss ilmunud kõhu peale. Ehitaja nime järele pandud sellele nimi Olevi ehk Oleviste. Peale Olevi mahakukkumist pole keegi julgenud enam risti seadima minna. Sestsaadik jäänudki rist Oleviste kiriku torni otsas tänaseni viltu.
E 34993/4 (4) < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi (1897).
------------------------------------------------------------------------------------------ 1 Kas lugu tõesti nii, ei tea mina tõendada. — Üleskirjutaja märkus.
------------------------------------------------------------------------------------------
G.
Oleviste kiriku ehitamine
(Teisind)
Kuulus kirikumeister Olev tulnud Tallinnasse kirikut ehitama. Oma nime pole ta aga kellelegi teatanud. Ta käinud iga päev 3 korda Suuressaares söömas, õhtul, kui töö soiku jäätud, visand ta ühe käega kirve koju uksepaku sisse. Ise läinud järele. Ühel päeval läinud Olevi naene metsa jalutama, võtnud lapse ligi. Olevi naene laulnud lapsele: «Ole vaida, lapsukene, homme tuleb Oole koju!» Ena, seda laulu juhtunud keegi kuulma. Kohe silmapilk Tallinnasse. Teisel päeval pannud Olev kirikule veel oma käega risti otsa. Nime teadja mees hüüdnud alt: «Oole, sa kukud!» Ja Oole kukkuski! Rindade pealt tulnud suur uss ja kärnkonn välja.
E 36449 (11) < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi (1898). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 10.
H. Oleviste kiriku ehitamine
(Teisind)
Kui kuulus ehitajameister Olev Tallinnas Oleviste kirikut ehitanud, põle keegi teadnud, kuda ehitaja nimi on. Ühel päeval, just kui kiriku ehitamist lõpetatud, läinud üks kiriku ehitajatest, üks lihttöömees ühest majast mööda ja näinud läbi akna, kuda kiriku ehitajameister oma naese ja lastega rääkinud. Ehitaja rääkinud: «Kirik saab valmis, aga keegi veel ei tea mu nime. Täna saab kirik valmis. Risti panen ise oma käega otsa. Ma ei tea, mis ma teeksin, kui veel viimsel silmapilgul, kui ma risti parajasti ülesse panen, mind nimepidi peaks hüütama! Ma hüppaksin kohe torni otsast alla!» Töömees läinud edasi, läinud kiriku juure. Varsti tulnud ehitusemeister ise ja läinud torni otsa risti panema. Mees mõtlema: «Saab näha, kas on sõnakas mees; hüüan õige nimepidi!» Hüüdnudki: «Olev, mis sa teed seal?» Olev jäänud torni otsas nagu sammas liikumata seisma ja hüpanudki otsast alla. Maha kukkudes olnud mehike pudi kohe. Rinna peal seisnud, ei tea kust tulnud, kärnkonn ja madu.
E 40824/5 (3) < Kadrina, Rakvere — A. C. Kivi < Rudolv Remmert (1900). I.
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 159—161 < Kadrina, Palmse v. — J. Sõster ==Saksa keeles ÕES, SK 657, 7/11 < Kadrina, Palmse v. — J. Jung (1901) = ERA II 198, 154/5 (214IX l, 2) < Kadrina — H. Länts < J. Sõster, J. Veber ja A. Seemann.
Trükitud veel: HVM I, lk. 356—357, muist. 322 C; Post. 29. XII 1898, nr. 289, lk. 1—2; lühendatult: Noorte Punane Rist I (1924), nr. 3, lk. 10; Pvl. 21. VIII 1931, nr. 226, lk. 4.
K.
F. K[reutzwald], Wie Ollew die Kirche in Reval baute. Inland 1847, vg. 1061—1064 < Viru rannik.
Trükitud veel: HVM I, lk. 352—355, muist. 322 A; lühendatult: Fr. Bienemann, Livländisches Sagenbuch, lk. 121—124.
L. Olevi kiriku ehitajast
Olev ehitanud Tallinnas Olevi kirikut, ilma et keegi tema nime oleks teadnud. Kui kirik juba valmis saanud, siis olla ta oma naesele oma nime avaldanud. Naene olla aga siis tema nime nimetanud, kui ta torni otsa risti seadnud. Sel silmapilgul aga, kui naene tema nime nimetanud, olla ta torni otsast maha kukkunud ja keskelt lõhki läinud, kust kärnkonn välja tulnud.
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 172 < Rakvere — J. Grube = ERA II 198, 154 (214VHI) < Rakvere — H. Länts < J. Grube.
M. Oleviste kiriku tornist
Kirik oli valmis, aga rist oli otsa panemata ja tornikatus tegemata. Keegi ei tahtnud teha. Viimati oli üks tööline nõus, aga kui teeb valmis, saab meistri hinge ja raha. Meister oli hädas, et nimi teada saada, sest siis tingimise järel ei pidand ta hinge ega raha andma. Uitas mere ääres ja kuulis, kuis keegi naine laulis lapsele: «Äiu,äiu, kussu, kussu! Homme tuleb Oole kodu, toob meistri raha, meistri hinge.» Läks meister kiriku juurde ja vaatas, kuis tööline kukke torni otsa pani, ning hüüdis: «Oole, kukk on meie poole viltu!» Kuuldes nime, kukkus tööline tornilt. Jäänd järgi kärnkonn ja vähe sinist vett.
E, StK 8, 8 (l) < Viru-Jaagupi — M. Jürna < Leenu Veske, 58 a. (1921).
N. Oleviste kiriku ehitamine
Sie Oleviste kirik on meister Oleviste puolt ehitatud. Sie on nigu metsinime old, tema põle nigu rahva hulgas eland üldse ja kiegi põle tema nime tiand. Ainult tema naine on tiand. Kirikud, kui on ehitatud, siis esimene torn old kaeksakümmend sülda pikk. Aga kuulu aeg on teda pikne kaeksa korda põletanud [— — —]. Kui Oleviste kirik old valmis ehitatud ja torn kaeksakümmend sülda pikk old, tema settind parajasti risti ja muna otsa, siis naine tuld tuast ja hõigand: «Oleviste, sa kukud nüüd alla!» Oleviste kukkundki torni otst maha. Kukkund lõhki kohe enese ja südame juurest tuld suur konn välla. Siis saadudki tiada, et ta nimi Oleviste oli ja selle järgi pandigi kirikule Oleviste nimi.
RKM II 15, 28/9 (45) < Simuna, Avanduse v., Kissa k. — H. Joonuks < Juhan Rääk, 76 a. (1947).
O.
Tallinna Oleviste kiriku ehitusemeistri nime ei olla keegi töömees teadnud, ka olla tema ise kodu oma naesele ära keelanud, et tema nime kodus ei tohi tema äraoleku aeal nimetada. Nüüd oli juba kirik puhtaks valmis, ainult torni otsas puudus veel rist, keda meister aga ise ülesse pidi paigale panema. Seda andis kodu meister oma naisele teada, et ta oma tööga valmis saab ja järgmisel päeval kodu saab tulema. Aga see sündis, et naene kodu sel aeal lapsega mängis, kui tema mees torni otsa risti paigale pani. Laps sai mängides pisut haiget ja hakkas nutma, ema, last vaigistades, ütles: «Ole vaid, armas laps, sinu isa Olev tuleb homme kodu ja toob suure hulga sinule mänguasju kaasa.» Siis olla rahvajutu tõenduse järel just sel aeal, kui tema naene kodu oma mehe nime nimetanud, ristipanija torni otsast maha kukkunud selite ja sisekond väljas ning tema rinde peal olnud üks konn leida.
H II 38, 579 (l) < Väike-Maarja — C. Mastberg (1892).
P.
Oleviste kiriku ehitamine
Palju aastaid tagasi, kui Oleviste kirikud hakati ehitama, hoidis kiriku ehitaja oma nime saladuses. Kui kirik valmis sai, kukkus sie mies torni tipust alla. Lapsuke kodus nuttis sel momendil, kui juhtus õnnetus, ja ootas isa koju, kelle nimi oli Olevist. Kukkumisel läks Olevist lõhki — madu ja kärnkonn tulid siest välja. Tema kuju on vist tänapäevalgi kiriku seina ääres. Madu ja kärnkonn katavad kivistund keha.
RKM II 68, 151 (22) < Väike-Maarja raj., Rakke ümbrus — H. Joonuks (1955/1956).
R.
Kuidas Oleviste kirik oma nime sai
Kirik sai valmis, aga keegi ei teadnud meistre nime. Kui meister pani torni tipus risti, läks sealt keegi mees alt läbi ja hüüdis: «Näe, kuhu Olevist ronind!» Ja vihast, et tema nimi on teatavaks saanud, kukkus mees maha, ja uss roomas tal suust välja. Ja nüüd on täpselt selle koha peal, kus meister alla kukkus, raiutud kivi sisse selle mehe kuju, uss suust väljas.
RKM II 83, 233/4 (2) < Paide raj., Esna k/n., Ole k. < Väike-Maarja raj. — G. Paalberg < Eliise Arnis, 60 a. (1958).
S.
Torni otsast
Tallinna Oleviste kiriku meister old kaugelt võeramoa mees, ega ole tema nime siin keegi teand, kui aga üksi tema naene. Esimisel panemisel jäänd torni rist viltu, sellepärast läind meister teda pärast otse seadma, öeld ise veel enne irvitates: «Kui keegi mu nime nimetab, siis hüppan torni otsast alla!» Torni otsas voarund ta ja ähvardand kukkuma. Tema naene näind seda ja hüind kohe ruttu heleda jaalega: «Olev, Olev, ära kuku!» Kas Olev seda kuulis või ei, aga ta tuld sellepeal kui kuul torni otsast alla, läind lõhki ning kärnkonn ja nõeluss tuld seest valla. Meistri nime järele nimetud kirikud Oleviste kirik.
H II 14, 487 (26) < Ambla — J. Freimann (1890).
T.
Kui Olev ehitas Tallinnas kirikut, ei tohtinud keegi tema nime teada ega seda nimetada. Kord laulis lapsehoidja Olevi lapse hälli juures:
«Millal tuleb Olev koju? Olev tuleb homme koju.»
Kohe kukkus Olev kiriku tornist alla ja sai surma. Nii sai rahvas teada Olevi nime.
Tema mälestuseks hakati ta ehitatud kirikut Oleviste kirikuks nimetama.
E 82178 (l) < Järva-Jaani — A. Sark < R. Sark (1932).
U. Olev
Kui Olev Tallinna Olevesti kirikud on ehitand, ei ole ükski tiand, mis Olevi nimi on olnd. Vanapagan ei ole taht lasta Olevesti kirikud ehitada, aga mehike ei ole Olevi nime tiand. Olevi naine old Narvas, aga naine põle koa tiand, mis Olevi nimi on. Olevi naine eland lapsega Narvas ja Olev käind Tallinnast Narva lõõnat söömas ja öösi magamas ja on nii tugev mees old — ta võtt poole sülda raudkiba põlle ja viind Haljala kiriku juure ja ehitand üksipäine, söömaaegadel, Haljala kiriku _valmis. Vanapagan käind küll naist usutamas ja luband naisele raha anda, kui see Olevi nime teada annaks, aga naine põle koa tiand. Küll naine usutand Olevid, aga Olev põle mitte oma nime naisele koa ülesse üteld. Kurat teind naisega õlut ja ööld naisele: «Kui Olev õhta kodu tuleb, siis anna Oleville senikaua õlut juua, kui ta juba joonuks jääb, siis usuta teda ja ütle talle, et kui sa oma nime ülesse ütled, siis me teeme teinekord veel paremad jooki.» Olev tuld õhta koeu ja naine and Oleville õlut juua. Olev joond ja jäändki viimaks joonuks ja kiit: «Küll on aga hia jook.» Naine ööld: «Kui sa mulle ütled, mis so nimi on, siis ma teen sulle teinekord veel parema jooma-aa.»
Olev ööld: «Ma ei või sulle oma nime mitte ütelda, siis ma kukun kohe tellingite pialt maha, kui keegi mo nime tiada saab.» Olevi naine toond Oleville veel õlut ja Olev ööld naisele: «Homme panen ma tornile risti otsa ja siis on kirik valmis, tule sina koa sinna voatama.» Naine ööld vasta: «Muidu ma ei tule, kui reagi oma nimi enne mulle ülesse, siis tulen kohe.»
Olev ööld naisele: «Minu nimi on Olev ja kui keegi mind nimepidi hüüab, siis ma kukun kohe torni otsest maha. Kui sa homme mind vaatama tuled, hoia, et sa mind nimepidi ei hüia, kui sa mind nimepidi hüüad, siis ma kukun kohe maha.» Olev jäänd magama ja kurat toond naisele viina. Naine joond oma joonuks ja reakind Kuradille mehe nime ülesse. Kurat and naisele raha ja mitu kannutäit viina ja käskind homiku Oleville koa viina juua anda. Olev joond homiku viina ja jäänd joonuks ja läind kiriku torni valmis lõpetama. Naine võtt lapse sülle ja hällitand last ja lauld isi: «Ole vaid, Olevi lasta, las tuleb Olev linnast koeu, toob sulle saiad sarvilesed, teised saiad tipulesed.» Vanatühi tuld uksest tuppa ja ööld naisele: «Noh, sa pidid jo kiriku lõpetusele minema ja isi trallitad alles lapsega kodu?» Naine ööld vasta: «Esma lähä ikke koa.» Naine pand ennast riidesse ja võtt lapse sülle, istund vankre piale ja sõit Tallinna poole voatama, kuda mees selle kiriku on valmis ehitand. Soand Tallinna linna väravast sisse, läind ja näind, et Olev oid püsti tellingite pial ja pand risti kiriku torni otsa. Naine kart, et Olev kukub maha, ja põle meelegi tuld joonuse piaga, et Olevi nime pöle tohtind hüüda. Olev soand aga risti paigale pand ja hakkand just maha tulema, eks naine ole hüünd alt: «Olev! Olev! ära kuku maha!» Olev old alles viinast uimane ja kuuld, et üks teda nimepidi hüünd, hakkas seda voatama, ega ole tähelegi pand. Jalg libisend tellingi pialt ära ja Olev kukkund ülevalt alla maha ja kohe surnuks, uss karand suust välla ja konn hüppand lops! rinde piale. Siis maetud ta sinnasamasse maha ja raiutud ta kuiu veel sinna kibi piale ülesse. Siis soand kõik teada, et meistre nimi Olev old. Põleks naine teda hüünd, võib-olla mitu kirikud see mees oleks veel valmis teind.
H II 39, 155/8 (269) < Koeru — H. A. Schultz (1890).
V. Tallinna Oleviste kiriku meistri saatusest
Niisama, nagu rahvasuus piiskop Sixtuse abiline Laurentius Kuusalu kiriku meistriks on pandud, nõnda on jälle Norra kuningast Olafist, kes paarsada aastat enne Tallinna Oleviste kiriku ehitamist on elanud, selle — Oleviste — kiriku meister saanud, kelle surmasaamine järgmiselt olla juhtunud. Kui kirik juba valmis olnud ja meister läinud veel torni otsa risti paigale seadma, on tema naene enese südames kartust tunnud ja ta läinud kiriku juurde, et meest ettevaatusele hoiatada. Meest torni otsas nähes hüüdnud ta sellele: «Olev, Olev, ära sa aga maha kukku!» See naese hüüdmine on mehe peale otsegu nuiahoop mõjunud ja nagu kuutõbine, kes magades, enese teadmatult kuhugile kõrgele on roninud, enese nime nimetamist kuuldes unest ärgata ja alla kukkuda, nõnda tulnud ka Olev torni otsast alla uulitsale — surnuks, kusjuures tal veel uss kõrvast ja konn rinnust välja tulnud! Selle inimese luukeret kujutava raidkuju kohta, mis Oleviste kiriku ühes müüriavauses näha on ja mis inimese kaduvust tähendada, ütlevad vanemad inimesed, et see olla kirikumeistri Olevi kuju, tema surmasaamise puhul ja tema mälestuseks sinna pandud. Ühes teisendis räägitakse jälle, et Oleviste kirikumeistri naene ei ole varem enese mehe õiget nime teadnudki. Vast selle päeva hommikul, mil mees läinud kiriku tornile risti panema, saanud ta juhtumise kombel seda teada. Last kussutades öelnud isa sellele: «Täna kodu tulles toob Olev palju raha!» Nime teadasaamisele järgnes siis naese hoiatus, mille järelduseks mehe õnnetu surm oli.
E50394/6 (3) < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. — S. Lilhein (1917).
Õ.
Tallinna Oleviste kirik on perast ehitatud kui Kuusalu kirik. Meister on kukkund torni otsast maha ja suust on kargand parakonn välja, kui ta tuli maha sealt. Ta on pudeli õlut seal torni otsas ära joond. Keski ei ole ta nime teedand, tema nimi oli pidand Hoolu olema. Kui ta kukkund, üks on hüüdand: Hoolu ja Hoolu! See on kiriku seina sisse raiutud. Kiriku nimeks pandud Hoolevist. See on suur sakste kirik Tallinnas. Tallinn peab olema Taani kuninga ehitatud.
ERA II 114, 472 (25) < Kuusalu, Kolga v., Juminda k. — R. Põldmäe < Joost Kalmholm, 85 a. (1.935).
Ä.
Oleviste kiriku ehitamisel Olevist old torni otsas, öeld naisele: niikaua kui ta torni otsas on, ei tohi tema nime nimetada. Saand valmis, naine hakand pojale laulma: «Ole vaid, Olevi puega, Olevist tuleb homme koju.» Nanna mies lendand torni otsast maha, kärnkonn tuld rindade peale, uss ka. Sie on praega seal kiriku juures, aed on ümber tehtud.
ERA II 192, 305 (75) < Jõelähtme khk. ja v., Kostiranna k. — R. Põldmäe < Liisa Sepp, 67 a. (1938).
Ö.
Olev ehitand Tallinna Oleviste kiriku. Ta kukkund torni otsast maha ja saand surma, sest ta tahtnud torni otsa taevasse teha.
ERA II 18, 385 (2) < Harju-Jaani, Peningi v., Kalesi k. — R. Põldmäe < Leenu Nikker, 79 a. (1929).
Ü.
Olevi kiriku ehitajast
Olev ehitanud Olevi kiriku Tallinnas, mille eest talle tündretäis kulda lubatud. Kui ta seal viimast päeva veel tööd teinud ja risti torni otsa pannud, siis saatnud tema naene väikse poja Olevit lõunale sööma kutsuma, nagu iga päev. Poeg ei olla sel päeval läinud. Siis läinud naene ise oma meest sööma kutsuma. Olev olla just torni otsas risti paigale pannud, ja kui naene oma meest nii kõrgel näinud, hüüdnud ta: «Oo, oo, Olev, küll sa kõrges oled!» Olev juhtunud sel silmapilgul alla vaatama ja näinud oma naest. Käsi läinud tal torni küllest lahti ja ta kukkunud maha. Kukkudes läinud ta lõhki ja ta sisikonnast tulnud konn ja uss välja, kuida see praegu kiriku juures raudaia sees näha on.
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 62 < Jüri, Kurna v. — J. Saalverk = ERA II 198, 154 (214VII) < Jüri — H. Länts < J. Saalverk.
X.
Tallinna Oleviste kiriku ehitand Olevi-nimeline ehitusmeister. Ta käind iga lõuna Peterburis söömas. Meistri armuke eland ka Tallinnas. Keegi ei ole teadnud meistri nime, armuke pole tohtind seda ka kellelegi öelda. Kirik saand valmis. Olev pannud ristigi paigale, hakand siis ise risti otsas. tantsima. Naine hüüdnud alt: «Olev, ole otse!» Olev seda kuuldes kukkund torni otsast alla. Konn ja uss tulnud tal suust välja, mees saand ise kohe surma. Ta maetud kiriku juure sinnasamasse kukkumise kohta. Hauakivile raiutud uss ja konn. Kirikut hakatud hüüdma surnud meistri nime järele Olevisteks. Kord udupilved lükand Oleviste kiriku torni pooleks. Nüüd torn olevat 5 sülda lühem kui alguses.
ERA II 20, 345/6 (l) < Jüri, Rae v., Vaida k. — R. Põldmäe < Kristjan Hannibal, 78 a. (1929).
Y.
Oleviste kirik
Olev ehitand Tallinna kirikut ja tahtnud torniotsa pilvetesse kinni teha, aga kukkund ise torni otsast enne maha, kui pilvetesse jõudnud. Surmasaand ehitaja nime järele kirik nimetet Oleviste kirikuks.
Kui Olev torni otsast surnuks kukkund, siis ühest ninasõõrmest tulnud tal välja uss, teisest kärnkonn. Ja vanasti olnud Oleviste kiriku kõrval tänavakivisse raiutud selline pilt.
ERA II 6, 492 (36) < Rapla khk. ja v., Kuusiku as. — R. Viidebaum < Jaan Ots, 73 a. (1928).
Z.
Oleviste kiriku ehitas Olev. Kiriku lõunapoolses seinas on Olevi pudree, see on malmist valatud. Kiriku müüris on auk, augul katus peal ja seal sees ongi pudree. See on inimese kuju, kellel konn südame kohal ja uss tuleb kõrvast välja.
ERA II 20, 214/5 (11) < Hageri khk. ja v., Adila k. — R. Põldmäe < Mikk Piikman. 70 a. (1929).
A1.
Olev ehitand Oleviste kirikut. Keegi ei tohtind teada ehitaja nime. Kirik saand valmis. Olev ronind jutluse ajal torni otsa risti nuppu paigale panema. Naine hüüdnud alt: «Olev, täna hakkame külimituga raha mõõtma!» Olev seda kuuldes kukkund tornist alla, uss tulnud kõrvast ja konn suust välja.
ERA II 20, 215 (12) < Hageri khk. ja v., Adila k. — R. Põldmäe < Mikk Piikman, 70 a. (1929).
B1.
Olev oli torni teind, ei ole üteld, mis ta nimi on. Saand valmis, naene tuld vaatama, üteld: «Oled sina, Olev?» Kukkund selle peale tornist maha, läind lõhki, konn tuld seest välja.
ERA II 192, 398 (9) < Hageri khk. ja v. — R. Põldmäe < Marie Mõtus, 67 a. (1938).
C1.
Olev old üks suur nõid, kellegile ei ole and oma nime teada. Ehitand torni. Oma naene tuld: «Olev, Olev, torn mere poole viltu!» Olev tuld pläu alla, kukkund surnuks. Tal tuld konn rinnust välja ja uss pealuu seest. Raiutud kivi sisse kiriku taha. Need olid ennemalt küll näha, nüüd on ää kaudatud.
ERA II 192, 438 (10) < Hageri khk. ja v., vanadekodu — R. Põldmäe < Juhan Tomps, 67 a; (1938).
D1.
Oleviste kiriku oli Olev teind. Ta oli ehitand, oli Pärnus söömas käind. Jo ta üks vaim oli. Nüüd on kirik kolmel korral põlema läind, pikne löönd. Kui ta torni muna otsa oli pand, siis üks teine üteld: «Olev, Olev, sa oled kõrgel, kas sa ei karda koa, et maha kukud?» Ja varsti kukkundki. Seal kiriku müiri jeares on ta surnukeha ja töömehi on koa. Kärnkonn on ta rinde peal. Old üks kuningas. See torn olla madalamaks tehtud, pilved olid madalast käind, olid torni viltu aand.
ERA II 77, 539/40 (31) < Nissi, Varbola v., Põlli k. < Hageri, Kernu v., Haiba as. — R. Põldmäe < Ants Toomberg, 84 a. (1934).
E1.
Olevisti kiriku ehitamise aal keegi ei teand meistre nime. Iga lõuna ta käind Pärnus söömas. Ükskord ta põle seal korda saand, siis neitsit visand takka kiviga, linguga, et mis ta pahandab. Nüüd see kivi on Ruila Ramla mäel, väilal põllu sees. Kui hakand siis meister risti otsa minema, siis tütar hüünd alt: «Olev, Olev, sa kukud maha!» Siis ta kukkundki maha, konn ja uss tuld suust väl´la. Teine tuld ikka rinnust ja teine suust. Enne Olevesti kiriku torn old poole pikem, udupilved aand poole maha.
ERA II 27, 367/8 (17) < Nissi, Varbola v., Jutapere k. — R. Põldmäe < Mart Roodes, 78 a. (1930).
F1.
Olev ehitand Tallinnas Olevesti kirikud. Naene oli lauld lapsele, laps old süles: «Ole vaid, ole vaid, Olev tuleb hoome koju, toob vakatäie kulda, tündretäie hõbedad.» Olev oli suur nõid, käind Riia linnas lõunat söömas. Nad põle keegi ta nime teand. Ta läind torni otsa risti panema. Na kui üks ta nime nimetand, nii ta tuld kohe alla torni otsast. Kärnkonn tuld rinnust välla. See kuju on praegu seal kiriku juures. See torn old enne pallu pikem, aga kõueke on teda ää lõhkund ja pilvetesse hakand kinni. Pilved on teda koa ää käristand lühemaks.
ERA II 27, 411-/3 (18) < Nissi, Varbola v., Kännu k. — R. Põldmäe < Jaagup Siirak, 78 a. (1930).
G1.
Tallinnas teind [Olev] kirikud ja Tartus käind lõunat söömas. Vahest on naene talle süüa järel toond. Ei ole tohtind keegi ta nime nimetada, ta ise ei ole teatand koa oma nime. Ehitas Tallinnas Oleviste kirikud. See torn on enne hulga pikem old, ükskord müristamisepilved on hulga maha vedand. Kui ta seda risti senna otsa pand, siis on ta naene seal all old, hüünd: «Olev, Olev, ära ole nii julge, sa kukud maha sealt!» Nõnna ta kukkundki sealt alla. Kärnkonn ja uss tuld suust välja. Nüid on need kivi sisse raiutud, praegu seal kiriku taga. Siis oli oldki otsas.
ERA II 77, 460/1 (101) < Hageri khk. ja v., vanadekodu < Nissi, Varbola v., Põlli k. — R. Põldmäe < Jaagup Jääman, 70 a. (1934).
H1.
Olev on Oleviste kirikud ehitand. Kui ta oli kiriku valmis saand, keegi ei tea nime. Keegi üteld — ta kukkund torni otsast maha. Peab olema kivi praegu seal, ta kuju peab raiutud olema. Old kole suur ja tugev mees. Ta naenegi ei ole ta nime teand.
ERA II 77, 726/7 (91) < Nissi, Varbola v., vanadekodu — R. Põldmäe < Liisa Tombak, 54 a. (1934).
I1.
Olev oli läin Oleviste kiriku torni nuppu üles panema. Naine tuln sinna ja hüün: «Olev, Olev!» Olev kukkun alla ja madu oln kaelas ja konn rinna peal.
ERA II 159, 222/3 (29) < Risti, Vihterpalu v., Kibru k. — E. Ennist < Anna Engblum,sünd. 1864. a. (1937).
K1. Olevikoht
Olevi nimi on juba sellepärast kuulus, et Olev Kalevipoja seltsiline olnud ja ka Tallinna Olevi kiriku ehitaja, kelle elukohta ega nime Olevi kirikut ehitades keegi ei ole tohtinud teada, sest see olla siis Olevi surm olnud. Sellepärast tõeste on üks Olevi koht ka olemas, nimelt Valgu vallas Nõlva Sõela talust 1 l/2 versta eemal, kus veel suured alusmüüriasemed maa sees olla. See koht olla ühe jõe ligidal, kelle kaldal mets, keda ka Olevi metsaks kutsutakse. Sealt olla hilja aja eest üks ketitükk leitud, kellel tinakuul otsas.
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 183 < Märjamaa — H. Laipmann. Vrd. ka: ÕES, SK 657, 11/2 < Marjamaa — J. Jung (1901) == ERA II 198, 153 (214VI) < Marjamaa — H. Länts < H. Laipmann.
L1. Olevist ehk Olevi kiriku ehitajast
Olev olnud vägev kirikuehitaja. Kui ta aga risti torni tipule on läinud üles panema, siis hüüdnud tema väike poeg alt: «Isa, kas kirik valmis on?» Isa saanud vaevalt «jah» ütelda, kui ta torni otsast maha kukkunud ja surma saanud, kusjuures tal uss ja konn suust välja tulnud. Nõnda seista ta praegu Oleviste kiriku juures müüri ääres kivi peal.
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 215—216 < Kullamaa — J. Reinhardt = ERA 11 198, 153 (214V 1) < Kullamaa — H. Länts < J. Reinhardt.
M1.
Teine jutt jälle räägib, et Olevi tütar kodu hüüdnud: «Täna tuleb isa koju ja toob tuhat tündrit kulda,» mida Olev kuulnud ja ise oma hooletuse läbi maha kukkunud.
J. Jung, Muinasajateadus III, lk. 216 < Kullamaa — J. Reinhardt = ERA II 198. 153 (214V 2) < Kullamaa — H. Länts < J. Reinhardt.
N1.
Oleviste kiriku meistri nime põle kiigi teand. Kui nime keegi teab, siis kirik jääb pooleli. Naine ütend ükskord lapsele: «Oota ikka veel, küll Olev tuleb varsti koju!» Na kui ta seda ütend, nii Olev kukkund tornist maha.
ERA II 16, 470 (35) < Kullamaa, Piirsalu v., Rõuma k. — H. Tampere < Hans Einbaum, 87 a. (1929).
O1.
Olev oli Olevesti kiriku meistre nimi. Olev oli üteld oma naesele, et mitte ei tohi tema nime nimetada. Kui torn oli püsti pandud. Olev seisnd seal otsas püsti. Naene oli tulnd senna, ütelnd:
«Olev, Olev, küll oled kõrges!»
Selle peale oli Olev maha kukkund ja surnuks kukkund. Kärnkonn ja uss on ta seest välla tulnd. Tema koju [= kuju] on kivi sesse raiutud ja kiriku taga seal on alles, kärnkonn on rende peal ja nõeluss koa. Need on ta seest välla tulnd.
ERA II 62, 601/2 (19) < Kullamaa, Piirsalu v., Kuie k. — R. Põldmäe < Kustas Sipelgen, 82 a. (1933).
P1.
Olevi kohta räägitakse: üks Olev oli ehitand Oleviste kiriku torni seal Talinas, oli ehitand valmis ja kukkund ülevalt alla surnuks. Siis räägitse, et keegi põle ta nime teadnud, aga tema oli vabandand sellega, et tema ei tohi eese nime nimetada, siis tuleb üks suur õnnetus. Aga kui torn valmis saand, siis oli ta eese nime nimetand ja na kui ta seda nimetand, nii kukkund alla ja surnuks. Kukkund lõhki ja kärnkonn tulnud seest välja.
ERA II 115, 405 (64) < Kullamaa, Vaikna v. — A. Samet < Kustas Roosar, 81 a. (1935).
R1.
Iga kirik, kus inimene saab tegemisaegas surma, saab selle nime, kis surma sai. Oleviste kirik ond. See on Saaremaa mees ond, kis selle teind oo. Saaremaal on keind lõõnat söömas. Kukkus sealt maha ja sai Oleviste kirik. Vanad inimesed rääkisid.
ERA II 251, 57/8 (14) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k. — V. Eenveer < Mart Virvepuu, sünd. 1859. a. (1938).
S1.
Ennem ond, ema ütend: «Olev tuleb kodu, toob kotitäie raha.» Laps ütend: «Olev tuleb koju, toob kotitäie konta.» Olev oli ühte kirikud ond ehitamas ja kukkund kiriku torni otsast maha. Mo vanemad rääksid seda.
ERA II 251, 102 (27) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k. — V. Eenveer < Leena Einberg, 65 a. (1938).
T1.
Olev teind kirikud ja keeland küll naise ära, et ei tohi ta nime nimetada, aga naine läind senna torni alla ja ütend: «Oi, kui kõrges meie Olev on!» Ja nii ond ka kohe ports all, kärnkonn suust väl'las. Aga nii kärme mees ond, et Narvas keind lõõnat söömas.
ERA II 291, 329 (l) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k. — V. Eenveer < Jüri Saul, sünd. 1872. a. (1940).
U1.
Seda oli küll. Põle tohtind ta nime nimetada, kui ta seal kirikud teind oli. Siis laps põle sest teand, laulnu ikka et: «Olev, tule koju! Olev, tule koju! Millal tuleb Olev koju, toob kotitäie saia? Millal tuleb Olev koju, toob kotitäie saia?» Olev kukkund sellepärast maha torni otsast ja kukkund konna südamest välla.
ERA II 291, 334 (7) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Suur-Kalju k. — V. Eenveer < Kaarli Ansberg, sünd. 1868. a. (1940).
V1.
Olev oli ju Oleviste kirikut ehitand, aga keegi põlla tohtind ütelda, et mis ta nimi on, kis seda kirikut ehitab. Ta nimi oli Olev — ei tohtind nimetada, kui torn valmis saab. Üks naine kõrvast oli kuulnud seda, kui Olevi naine oli eesa lapsele laulnud: «Uinu, uinu, lapsuke, hoome tuleb Olev koju.» See võeras naine läks siis sinna kiriku juure ja hüüdis sealt alt: «Olev, kas kirik valmis?» Siis Olev kukkus torni otsast maha ja torni ots jäi panemata. Kärnkonn on selle koha peal kivi sisse raiutud. Ta olla lõhki kukkunud ja kärnkonn oli seest välja tulnud. See oli ju nii kõrge torn oln, et pilved olid tüki otsast ära viin. See pidi ikka kurjast vaemust olema.
ERA II 83, 45/7 < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Laukna k. < Kirbla khk. ja v., Võhma k. — A. Samet < Mari Liimann, 50 a. (1934).
Õ1.
Tallinnas kuulus Oleviste kirik. Olev olla selle ehitand. Tema on kukkund torni otsast alla, konn on südamekohast välja tulnud. Kodune on hüüdnud, ta on siis maha kukkund.
ERA II 55, 115/6 (44) < Ridala, Sinalepa v., Kiideva k. — R. Põldmäe < Jaan. Laurmann, 84 a. (1932).
Ä1.
Tallinnas Olev ehitand Oleviste kirikud ja Kalev ehitand Viru-Nigula kirikud. Ühe aambrega ehitand. Kalev põle jõund Olevi kätte nii ruttu visata ja Olev läind löönd jalaga Kalevi kiriku viltu. Viru-Nigula kirik peabki viltu olema. Need olid mõlemad suured vägimehed. Olevi nime ei ole keegi teada saand. Ta naene laulnd kodu lapsele: «Hoome Olev tuleb kodu, toob lapsele saia!» Siis teised olid seda kuulnd kõrvast. Seda ütelnd, kui ta viimast risti otsa oli pannud: «Olev, Olev, torn mere poole viltu!» Olev kukkund maha, läind lõhki, konn tulnd seest välja. Ja Oleviste kirikul on koobas, seal on kivi sisse raiutud Olev, konn on kõhu peal.
ERA II 62, 244/5 (67) < Lääne-Nigula, Palivere v., vanadekodu — R. Põldmäe< Mart Pikkpoom, 73 a. (1933).
Ühise vasara kasutamise kohta vt. ka muist, l Ä2, Y2; Tõll, muist. 126—135; Petseri vägimees, muist, l.
Ö1.
Olev, ta on seda kirikud teind nagu vanal aeal Paabeli torni ehitud. See oli ka pal´lu viina pidand ära jooma, ja hakand korraga viina jooma, kui juba rist peal oli pandud ja kui ta sealt juba maha tulema hakkas. Ja siis joonud peaga on alla kukkund ja konn südamest väl'la kukkund. See oli ka pal'lu ta viina pidand jooma. Ja niisugused rahvas nagu sakslased ja eestlasedki, kis palIu on joond, need on kuradeid otsani täis. Eks ma Uuemõisas seda kuulnd, aga seda ma ei tea, kis seda rääkis.
ERA II 291, 347 (20) < Kullamaa, Kolovere-Kalju v., Väike-Kalju k. < Lääne-Nigula — V. Eenveer < Liisa Randma, sünd. 1868. a. (1940).
Ü1. Oleviste poeg ootas Olevid koju:
«Ole vaid, ole vaid, Olevi poega,
Olev tuleb hoome koju,
toob aga vaka valged raha,
kerstutääve kullingust (kulda).»
See oli Oleviste naine laulnd oma pojale, poeg oln pisike sülelaps, see olli nutn, ema oli mainitsen poega. Siis Olevist oli maha kukkund kiriku tornist ja olle surma saand ja haud pidada säälsammas kergu juures olema. (Miks kukkund, ei tea.) Ta pole seda viimist otsa valmis saand.
ERA II 34, 185 (28) < Karja, Pärsamaa v., Linnaka k. — O. Loorits < Miina Tuts, 60 a., ja Mart Tuts, 60 a. (1931).
X1. Olevi poeg Olev
Kust sai olevipäev oma nime, selle kohta jutustatakse järgmist. Tallinnas teinud Olev kirikut, mida praegus Oleviste kirikuks kutsutakse. Kirik olnud juba valmis. Olev istund veel ainult kõrgemas torni otsas ja olnud sedagi sääl lõpetamas. Kuid Olev oli selle tingimusega kirikut hakand ehitama, et selle ehitamise ajal keegi ei tohtind ta nime nimetada. Kuid õnnetus juhtus siiski tulema. Kodus oli Olevil väike poeg mähkmeis ja sellele laulis ema sel õhtul kodus, kui Olev ise just kiriku torni ülevel kõrgel oli lõpetamas:
«Ole vait, sa, Olevi poega,
Olevi tuleb varsti koju,
toob aga vaka valget raha,
poole vakka punast raha.»
Kui ema pojale seda laulis Olevi nime nimetades, siis Olev kukkus Oleviste kiriku torni tipust maha, kui just seda tööd oli lõpetamas. Kukkus sellepärast, et ta nime oli nimetet. Kukkus ning suri. Ja seda päeva, mil Olev säält tornist maha kukkus, nimetatakse olevipäevaks.
E, StK 43, 170/2 (22) < Jämaja, Torgu v., Mäebe k. — M. Tooms < Jüri Kokk (1927).
Y1.
Siis räägib vanamees veel Olevist. Ükskord, kui kõik eestlased olid ära tapet, siis jäi ainult Olev üksi ellu. Oli tubli mees kirikuid ehitama ja ehitas neid, kuni ehitamisel viimaks surma sai.
E, StK 43, 172 (23) < Jämaja, Torgu v., Mäebe k. — M. Tooms < Jüri Kokk (1927).
Z1.
Siin räägitakse, et kui Talinas oli ehitatud seda Oleviste kirikut, et siis põle keegi teand ehitusmeistri nime. Kui ta veel torni otsas midagi seadnud, siis üks hüüdnud alt: «Oi, oi. Olev, kui kõrges sa oled!» Siis Olev kukkund torni otsast maha.
ERA II 298, 433/4 (16) < Põlde, Laimjala v., Pahavalla k. — R. Viidalepp < Ivan Rüütel, 67 a. (1937).
A2. Muinasjutt Oleviste kiriku ehitamisest
Oleviste kirikut olla üks kindral lasknud ehitada. Ehitajameister olnud kõigil tundmata, kelle nime keegi ei ole teadnud. Ta ise olla kindralile ütelnud: «Kui sa minu nime teada saad enne, kui kirik valmis on, siis ehitan sulle kiriku ilma hinnata, aga muidu tahan ma pütitäie kulda ja sind ennast pealekauba.» Kindral käinud siis kõik maad läbi kuulamas, kas ehk mitte ehitaja nime kustki teada ei saa. Nii käinud ta mitu aastat ümber ja kirik hakanud juba valmis saama. Ühekorra läinud ta metsast läbi, kus üks suur kivi olnud, mille otsa ta puhkama istunud. Korraga kuulnud ta lapse nutuhealt, keda ema vaigistanud ja ütelnud: «Ole vaid, Olevi poega! Homme tuleb Olev (Holup) kodu ja toob pütatäie kulda ja rasvase kindrali ka veel ligi!» Seal kivi all olnudki Olevi maja, kus tema naine praegu oma pojaga olnud. Kindral kuulnud seda ja läinud kohe kiriku juure. Olevil olnud kirik juba valmis ja pannud veel risti torni tippu ülesse, kus ta viinaklaasi kokku löönud ja ära joonud. Kindral hüüdnud alt: «Olev, kas kirik valmis?» Olev ehmatanud selle peale väga ära ja kukkunud ülevelt maha, kus ta kõht lõhki läinud ja uss ja konn välja tulnud.
J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 78—79 < Vändra — E. Tõstmann == Saksa keeles ÕES, SK 657, 3/5 < Vändra — J. Jung (1901) = ERA II 198, 152/3 (214II) < Vändra — H. Länts < E. Tõstmann.
B2.
Olevi kivi Tori jões
Ennemuiste ehitanud Olev Tallinnas Olevi kirikut ja Kalev Riias Peetri kirikut. Mehed olnud aga üksteise tööde peale kadedad, et üks teeb vahest kõrgema torni kui teine. Siis võtnud Kalev nõuks Olevi kiriku torni kiviga maha visata. Ta pannud kivi lingu peale ja visanud Tallinnasse Olevi kiriku pihta. Olev olnud parajaste torni otsas tööl ja näinud, kui kivi tulnud. Ta tõmmanud kinga jalast ja löönud selle kannaga kivile vastu. Kivi põrganud sellest löömisest tagasi ja kukkunud Ülemiste järve äärde vette sisse, kus selle kingakanna aseme kohast suur tükk küljest ära pudenenud. See suur kivi on Tartu maantee ääres järve kalda ligidal vee sees, kellel suur tükk küljest maha kukkunud. (Seda hüütakse ka Linda kiviks, mis ta enam ei ole jõudnud vana Kalevi hauale kanda.) Olev olla nüüd ka omalt poolt kivi lingu peale pannud ja tahtnud Peetri kirikule Riiga pihta virutada. Ommeti ei olla kivi mitte nõnda kaugele jõudnud, vaid kukkunud Tori alla jõkke sisse. Kui suur see on ja kas või kus ta seal on, ei tea mina.
J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 68 < Tori = Saksa keeles ÕES, SK 657, 1/3 < Halliste, Abja v. — J. Jung (1901) = ERA II 198, 152 (214l) < Tori — H. Länts < J. Jung; peaaegu sama: Pvl. 21. VIII 1931, nr. 226, lk. 4.
Tallinna ja Riia kiriku ehitamisest vt. ka muist, l Ä2, Y2, HVM I, lk. 167, muist. 37 A, lk. 357—358, muist. 322 D.
C2.
Olevi surm
H III 24, 234/5 (68) < Halliste, Uue-Kariste v. — J. P. Sõggel < Peeter Sõggel <1895) = E 16644 (58) < Halliste, Uue-Kariste v. — J. P. Sõggel < Peeter Sõggel (1895) = Saksa keeles ÕES, SK 657, 5/6 — J. Jung (1901) == ERA II 198, 15S (214Ï1) < Paistu — H. Länts.
Trükitud: J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 138 < Paistu [tegel. Halliste] — J. P. Sõggel; HVM I, lk. 359, muist. 322 E.
D2.
Üitskõrd jälle Vanapagan tennu kõrget torni, tahten taevas minna. Kennigi es ole tääden, mis ta nimi ollu. Kui oles nime ära tääden, sis ei oles torni enap edesi tettä saanu. Ku vana esi torni tennu, sis ollu täl latsehoidja sääl all. Ükskord inimese kuulu, ku latsehoidja laulen:
«Ole vait, Olevi poiga,
hommen tuleb Olev kodu,
toob sul kulda kübäretäüvve,
hõbet särgi hõlma täüvve,
vaske vana vaka täüvve.»
Sis tullu sedasi valla, et Vanapagane nimi ollu Olev. Mehe hakanu alt mürame: «Olev, Olev, Olev!» Olevil saanu üleven süä täüs. Kes om seda ütelnu? Süämetävvege sadanu torni otsast maha ja lännu lõhki; rohiline uisk ja kärnkonn tullu seest valla. Perast sis tet sinna kirik. Kirigu läve ehen olevet suur lai kivi, kus ollu pääle tet uisk ja konn, kus na alle täempe päevani olevet. Kirigu nimess jäänu Olevi kirik.
ERA II 142, 144/5 (293) < Karksi — M. Sarv < Ants Tammessaar < Kadri Jõnts (1936).
E2. Oleviste kiriku ehitaja
Vanaste, kui Oleviste kirik ehitati, siis oli neil meister üks võeras ja tundmata mees olnud. See oli kirikuvanematega kauba teinud ja lubanud kiriku oma kulul valmis teha, mis eest temale palgaks pidi maksetama vakk vana taalrid, külimet kiluraha ja rattarummutäis rublatükke. Ka võivad kirikuvanemad ennast sellest maksust vabastada, kui nad ehitaja nime ära oskavad ütelda ja üles arvata. Kirik saanud jõudsalt valmis ja kirikuvanemad kuulanud suure hoolega kõik oma kirikuehitaja nime järele ja uurinud salajas igalt poolt, aga kõik arvamised olivad asjata olnud ja kiriku vastuvõtmise päev jõudis kätte. Joba hommiku vara kogus rahvast hulgani uue kiriku ümber selle ilu ja suurust imestama. Ka kirikuvanemad läinud nukralt teda ehitaja käest vastu võtma ning sellele palka maksma, sest lepingu järele pidivad nad nüüd puha palga ära maksma, sest nime ei jõudnud nad välja uurida. Kirikuehitaja läinud üles torni otsa ja küsinud siis, kas kiigi tema nime teadvad. Siin tungis üks vana sandikene läbi rahva, mida siia tuhandede kaupa kokku oli tulnud uue kiriku suurust ja ilu imeldama, kirikuvanemate juure ja ütles: «Olev on kirikutegije nime.» Kirikuvanem ütelnud ka kõva healega, et tornis kuulda oli: «Olev on sinu nimi!» Vaevalt kõlanud need sõnad kirikutegija kõrvu, siis hüppanud ta ülevelt alla ja kukkunud õhus lõhki, nõnda, et sisikond enne maha saanud kui keha, ja suur kärnkonn ja madu sadanud sisikonnast välja. Sedaviisi olid kirikuvanemad sandi läbi omast suurest maksust vabaks jäänud ja kirikutegija surma saanud. Pärast seletanud sant, kuidas ta eila ühes peres käinud, kus naine tantsinud ühe jala pealt teise peale ja ütelnud nutjale lapsele: «Ole vait, pojake, hommiku tule Olev kodu, tuo sulle hulka raha: vaka vana taalrid, külimetu kiluraha ja rattarummutäie rublatükke.» Neist saanud sant aru, et Olev kirikuehitaja nimi oli. Sellest saanud ka kirik enesele Oleviste kirik nimeks.
E 30225/8 (10) < Tarvastu, Vooru v. — J. J. Kala (1897).
F2. Oleviste kiriku ehitamine
Oleviste kiriku ehitada laskjad kutsunud meistreid kaupa tegema. Viimaks saanud ühega kaubale. Kaup olnud järgmine: meister teeb oma kulul kiriku valmis. Kui kirik valmis, maksetakse talle palk välja. Palk olnud: külimit kulda, tõne hõbet ja rattarummutäis rublatükke. Aga kui meistre nime tääda saadakse ja talle ära üteldes, siis ei saa ta krossigi. Kui kirik valmis hakkanud saama, pidanud nõu, kudas meistri nime teada saada. Viimati leidnud hää nõu. Läinud üks, sandiriided seljas ja kott kaelas, meistri majasse kerjama. Meistri naene keetnud putru ja laulnud sääljuures oma nutja lapsele: «Jää vait, latseke! Homme tule Olevest kodu, too suure rahakoti.» Nüüd olnud mehel teada, mis meistri nimi on, läinud ja ütelnud tõistele. Läinud siis üheskoos seda meistrile ütlema. Meister pannud parajaste kukke kiriku torni otsa. Mehed ütelnud: «Meister! Olevest on su nimi.» Seda kuuldes kukkunud meister tornist maha ja olnud valmis. Kirikut hakatud meistri nime järele Oleviste kirikuks kutsuma.
E 31303/4 (12) < Tarvastu — J. Sick (1897).
G2. Jutt Olevi kiriku ehitajast Tarvastes
Oleviste kiriku ehitaja Tallinnas olnud üks võeras, tugeva kasvuga mees. Keegi ei ole ta nime teadnud. Kui kirik juba valmis hakanud saama, avaldanud ta ühele liiderlikule naisterahvale oma nime, kes teda selleks olla meelitanud. Kui kirik valmis saanud ja ehitajameister tornile veel kukke otsa seadnud, hüüdnud see naisterahvas alt rahva hulgast: «Olev, torn on ju viltu!» Nii kui ta selle sõna ütelnud, kukkunud Olev kohe torni otsast maha ja surnuks. Kukkumise järele tulnud tal uss ja kärnkonn suust välja. Poleks ta oma nime mitte selle naisterahvale avaldanud, siis oleks ta vigata jäänud. See tükk on ühe hauakivile luuletatud, mis Oleviste kiriku hommikupoolse seina ääres on. Seal on hauakivi peale surnu luudekuju välja raiutud, kellel uss pealuust läbi käib ja konn rinde peal seisab. Uss tähendavat seal inimese eksitajat, konn roojust ehk pattu, ja et patu läbi surm tulnud, seda tähendavat inimese luukere. Nõnda olen ma kuulnud seda seletama.
J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 172 < Tarvastu, Vooru v. — J. Vaine = Saksa keeles ÕES, SK, 657, 6/7 < Tarvastu — J. Jung (1901); lühemalt ERA II 198, 153 (214IV) < Tarvastu — H. Länts < J. Vaine.
H2.
Keegi põle teand, mis selle kirikumeistri nimi oli (kes ehitas praeguse Oleviste kiriku). Kord naine laulnud lapsele:
«Ole vaid, ole vaid!
Millas tuleb Olev kojo?
Homme tuleb Olev kojo.»
Teised saand teada nime ja Olev ise kukkund torni otsast alla.
ERA II 36, 493/4 (26) < Pilistvere, Imavere v., Käsukonna as. < Tammeküla — R. Viidebaum < Leena Kiib, 75 a. (1931).
I2.
Oleviste kirik
Vanal hallil ajal hakatud Tallinna kirikut ehitama. Sinna läinud üks tundmata ehitajameister ja võtnud ehituse oma kätte järgmiste tingimistega: tema ehitab kiriku valmis linna materjalist. Ehituse rahalised kulud on tema kanda, tööliste palgad ja muud rahalised kulud. Kui kerik valmis saab ja tema ülesse läheb kellatorni otsa risti viima ja seda aega antakse inimestele teada, et igaüks võib tulla tema nime ütlema. Siis kui rist on torni otsa pandud, kui tema nimi öeldud saab, siis ei ole linnal temale mingisugust rahalist tasu maksta, mis temal kiriku ehitusetööde eest on välja makstud. Kerikuehitus hakanud pääle. Meister olnud igal tööajal töö juures tööliste järel vaatamas ja neid juhatamas. Aga kos tema söögiajal ja ööd on olnud, seda ei ole keski teadnud. Keegi tark mees hakanud tema jälgi uurima, kos tema elab. Läinud niikaua kui Peterpuri temale jälgi mööda järele. Leidnud ka selle maja ülesse, kos ehitajameister elanud. Jäänud kuulatama. Ehk kuuleb midagi ütelust, kost võib meistri nimest aru saada. Üks laps hakanud nutma. Üks naisterahvas vaigistanud teda ja ütelnud: «Ole vait, ole vait, Oleviste pojakene. Olevist tuleb kodu, toob meile palju raha.» Kui mees need sõnad oli ära kuulnud, pööranud ümber, läinud Tallinnasse tagasi. Keriku ehitus ei ole veel nii kaugel olnud, et ristipanek käes oleks olnud. Kui ristipaneku päev kätte jõudis, anti linnarahvale teadus, et tulla nime ütlema. Olnud palju rahvast keriku ümber kogunud. Igaühel olnud luba nime hõigata. Hõigatud ühte ja teist nime. Meister oodanud torni otsas ja kuulanud nimeütlejaid. Viimaks öelnud see mees: «Olevist!» Selle pääle kukkunud ehitajameister torni otsast maha. Konn ja uss karanuvad tema suust välja tema rindade pääle. Meister olevat surnud. Selle järele hakatud kerikut Oleviste kerikuks nimetama ja kannab seda nime tänapäevani.
ERA II 182, 316/8 (135) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Sadala k. — F. Eichenbaum < Peeter Käär, sünd. 1859. a. (1937).
K2.
Oleviste kiriku nimesaamisest
Kirikumeister ehitanud kirikut ja öölnud naisele, et kellelegi ei tohi minu nime ütelda. Ehitajad nõudnuvad küll, et mis on ehitusmeistri nimi, aga see pole ütelnud, seniks, kui kirik juba valmis oli. Ehitusmeister läinud tornile risti otsa panema, rahvas vaadanuvad alt, meistri naine hõiganud alt ülesse: «Olevist, pööra risti mere poole!» Nii kukkunud Olevist torni otsast alla ning kukkunud lõhki. Siis pandi kirikule nimeks Oleviste kirik.
ERA II 238, 698 (15) < Laiuse, Laius-Tähkvere v., Reastvere k. — L. Räpp < Anna Räpp, 73 a. (1939).
L2. Jutustus Tallinna Olevisti kiriku ehitajast
Sellest on rahvasuus järgmine jutustus.
Tallinna Olevisti kiriku ehitaja ei ole kellegile oma nime öölnud, enne kui kirik oli valmis saanud ja tema torni otsa viimast muna (ja risti) oli pannud. Siis oli ta seal oma nime «Olevist» nimetanud. Sellepeale oli ta siis torni otsast maha kukkunud ja lõhki läinud, kust uss ja konn olid välja tulnud.
EKnS 2, 25/6 (7) < Torma, Avinurme v. — M. Sild (1906).
M2.
Tallinna Oleviku1 kiriku ehitamisest
Tallinna Oleviku kiriku ehitaja olnud rikas mees. Ta ehitanud oma kuluga nimetatud kirikut; ei ole lubanud siis midagi tahta, kui keski tema nime teab ütelda. Korra kuulnud sant mööda minnes, kui kirikuehitaja naene lapsekiigutamise juures laulnud: «Millal tuleb Olev kodu, toob suure koti kulda?» Kirikuehitaja pannud kirikutornile risti otsa. Sant läinud mööda ja hõiganud: «Olev, keera seda risti!» Nii kukkunud kirikuehitaja torni otsast maha; kohust tulnud uss ja konn välja. Need uss ja konn on praegu (jutustaja ütlemise järele) kiriku ukse juures kivi sisse raiutult näha. Kirikule pandud nimi Oleviku kirik.
E 47545/6 (20) < Tartu < Torma — M. Sild < Karl Kuulman (1910).
------------------------------------------------------------------------------------------
1Jutustaja ütles Oleviku kirik, kuna see jutustus muidugi Oleviste kirikust on. - Üleskirjutaja märkus.
------------------------------------------------------------------------------------------
N2.
Vanarahva jutt on, et Olev ütles naisele, et ei tohi mitte täma nime nimetata, et siis Olev kukub torni otst maha. Eks keski õle nimetand, Olev kukkunudki maha ja täma siest tulnud madu-uss ja konn välja. Need raiutud torni juure kivi sisse. (Jutustaja mõtleb vist Oleviste kiriku torni.)
ERA II 193, 97 (38) < Torma, Avinurme v., Tõnusaare k. < Adraku k. — A. Hallik < Mari Pärn, 70 a. (1938).
O2.
Olevikust on teada järgmist.
Olev ehitanud oma pojaga kirikut, isa Tallinna ja poeg Narva. Nad loopinud üksteisele suurt haamrit, kui seda kivide lõhkumiseks vajati. Oleviku nime ei tohtinud keegi teada. Rahvas oli aga selle teada saanud siis, kui ema oli last kiigutanud ja laulnud: «Olev, Olev, millal tuleb isa koju?» Ajal, mil Olev torni ehitas, oli keegi alt hüüdnud: «Olev, millal torn valmis saab?» Sellest ehmatanud Olev, et rahvas tema nime teab. Ta kukkunud alla ja uss ning konn tulnud tal suust välja.
ERA II 135, 65 (19) < Torma, Lohusuu v., Käima k. — M. Särg < Johan Särg, sünd. 1849. a. (1936).
P2.
Mõni sõna Oleviste keriku ehitamisest Talinas
(Vanarahva suust)
Oleviste keriku ehitäjämeister olli Narva linnan oma naese ja ühe lapsega. Siis nakati Talina kerikud ehitama ja ehitusetüü anti selle meistri kätte, et ta sel aal kuulus meister õli.
Nõnda ehitas siis meister Talinan kerikud, aga Narva käis süümä ja öökorteri, ja piäleki tämä nime ei tiädnud muud ku tämä naene üksi. Si kua ei võenud kellelegi öelda, seda õli meister ise ära kiilnud. Ja nõnda läks kua aeg edesi, et ükski ei tiädnud tämä nime, kunni kerik valmist sai, aga rist õli viil otsa panemata. Seda läks ta nüüd otsa panema, aga parajast sel aal naksi laps valusast itkma. Küll ema meelitas kõikimuudu, ja viimäte sellega: «Ära itke, mu lapseke. Olev tuleb hommen kodo ja tuub saia.» Vaevalt õli naene niid sõnad öelnud ja tämä nime nimetanud, kuksi Olev torni otsast maha ja surnust ja konn ja madu tuli sihest välja, sellepärast jäigi rist panemata.
H III 9, 342/3 (4) < Kodavere, Alatskivi v., Haapsipää k. — J. Kook (1888).
R2.
ERA II 14, 522 (4) < Kodavere, Peipsiäärne v., Varnja k. — P. Ariste < Joosep Katsan (1929).
Trükitud: HVM I, lk. 359, muist. 322 F.
82. Ruubentiltsed
Noorperenaine arvab, et see on Oleviste kiriku torni ehitaja, kelle nime keegi pole teadnud, kuni üks mees kuulnud, kuida «samas majas» (millises?) naine kiigutand last: «Ole vaita, Olevi poeg, hommen tuleb Olev, toob kotitäie kulda.» Mees hüüdnud siis nime — Olev kukkund tornist surnuks.
ERA II 29, 425 (37) < Äksi, Saadjärve v., Koduküla — O. Loorits < Mari Koppel, sünd. 1845. a. (1930).
T2.
Oleviste kirikut ehitas meister Olevist. Kui ta ehitama hakkas, siis keegi ei teadnud ta nime. Ise ta rääkis, et kui keegi ta nime teada saab ja teda nimepidi hõikab, siis ei saa kirik kunagi valmis. Juba hakand kirik valmis saama ja meister värvinud juba torni katust. Sääl läinud sant meistri korterist mööda ja näinud, et naine istund maja trepil, hoidnud last süles ja laulnud: «Tule koju, Olevist, too lapsele saia!» Sant läinud kohe huvitatult vaatama, et kas saab juba kirik valmis. Näinud aga — torn mere poole viltu, ja hüüdnud värvivale meistrile: «Kuule, Olevist, torn on ju mere poole viltu!» Nagu ta selle ütelda saanud, nii meister kukkunud tornist alla ja surnud. Madu karanud suust välja ja kerinud ennast rinna peale, mida veel praegugi võib näha Oleviste kiriku torni all, kiriku seinast mitte kaugel.
ERA II 247, 135/7 (19) < Räpina, Kahkva v. Suure-Veerksu k. < Äksi, Kaarepere v. — A. Hiietamm < Adele Hiietamm, 45 a- (1939) --= ERA II 245, 620/1 (15) < Räpina, Kahkva v., Suure-Veerksu k. < Äksi, Kaarepere v. — A. Hiietamm < A. Hiietamm, 46 a. (1939).
U2.
Olevi surm
Olevisti keriku ehitajatest ei ole kiigi peremehe nime teadnud. Keriku lähedal käinud Olevi lapsehoidja tihti lapsega kõndimas. Kord hakanud laps kangesti nutma, tüdruk häälitsenud ja ütelnud: «Ole vait, ole vait, hommen tuleb Olev kodu!» Kerikuehitajad kuulnuvad seda ja saanuvad sellest peremehe nime teada. Teine päev tulnud Olev kodu ja hakanud kerikule torni tegema. Kui ta üleval olnud ja torni loodinud, hüüdnud pääkerikuehitaja alt: «Olev, hoia siiapoole!» Nigu Olev seda kuulnud, kukkunud ta ülevalt maha ja läinud lõhki. Sehest tulnud tal konn ja uss välla. Need loomad peavad praegu senna maalitud olema.
H II 64, 538/9 (13) < Tartu-Maarja, Ropka mõis — J. Kool < emalt (1901).
V2.
Kui Talina Oleviste kirikud hakati ehitama, tuli üks mees ja tegi kaupa, aga tema oma nime ei ütelnud, et minu nime ei tohi enne ükski teada saada, kui kirik valmis on. Siis saab selle kirikule minu nimi. See mees oli väljamaalane. Küll rahvas arvasivad igadepidi, et kas ta ei ole nõid. Küll kuulati igadepidi, et ehk saab tema nime teada. Jäi saladuseks, kui kirik oli valmis kõik, ainult keriku torni tipp oli panemata. Seda pidi meister ise panema, läks kodust ära keriku tippu panema. Naisel hakkas süda valutama, et ei tea, kudas läheb, kas saab kõik heasti, sest kaup oli tehtu, et kirik valmis ja igadepidi korras, siis saab ehituseraha kätte. Läheb võttab poja sülle, saab keriku juure. Parajaste paneb tippu üles. Oli veidi kõver. Naisel poeg süles, hõikas alt: «Olev, Olev, kõver on!» Niikui oli kuulnud oma nime, kukkus ülevalt maha ja temast karanud uss ja konn suust välja. Rahvas arvas, et tema oli päris nõid. Ja on tänapäevani Talinas Oleviste keriku kõrval maas. Võib igaüks näha.
ERA II 10, 132/3 (2) < Tallinn < Torma < Tartu-Maarja — L. Berg (1928).
Õ2.
Talina Olevisti kerkut ol'1 ehitanu üits mies, kelle nimme kiäki es ole tiidnu. Kui kerk valmis ol'l nakanu saama, sis ol´l tema (meistre) latsehoitja laulnu latsele: «Ole vaik, hommen tulep Ollev kodu, tuup meile vaka valgit ja külimitu küllesit.» Tollest olevat kõik teedä saanuva, et kerkuehitäjä nimi Ollev om. Kui Ollev kerkutornile kikast otsa ol'1 pannu, ol'1 hõeganu üits mies maast: «Ollev, kikka nokk om kõveride!» Ollev ol'1 ennast tornist maha visanu ja ära koolu, tolleperäst, et ta es ole tahtnu, et kiäki tema nimme tiiäp. Meistre nimest ol'1 saanuki kerkule nimi.
ERA II 292, 114 (7) < Tartu < Kambja, Krüüdneri v. — Nugin (1920).
Ä2.
Kat's meistret ehitivä ütel aol ker'kit, üt's Tal'lnan, tõnõ Riian. Mõlõmba' ol'liva' kõva' mehe': ku ütel mõnd riista vaja ol'1, sõs visas' tõnõ hinda uma tälle. Ku Tal'lna kerik inne valmis nakas' saama, tahtsõ Riia meistre ker'kut är lahku ja visas' suurõ kivi ker'ku poolõ, a kivi sattõ siinpuul Tal'lnat maha', kon ta prõllaki viil om. Ku Tal'lnà ker'k hoobis valmis sai, aeti kõik kihkund kokku ja lubati toolõ, kes meistre nimme tiid, pütt kulda, tõnõ hõbõd, kolmas vaskõ. Meistre es's lät's torni otsa ja küsse: «Kes tiid, mis mu nimi om?» Üt's san't, kes vanajuuda läve takan ol'1 kuulu', ku latsõhoitja tillukõsõlõ vanajuudalõ ütel: «Jää rahulõ, latsõkõnõ, Ollõv tulõ pia meile!» hõigas üles: «Ollõv, Ollõv, Ollõv!» Sõs sattõ meistre maha ja lät's lahki. Seest ol'1 ta padakonnõ ja ussõ täüs.
H III 9, 675 (6) < Urvaste — G. Seen (1888).
Ühise vasara kasutamise kohta vt. ka muist, l Ä1, Y2; Tõll, muist. 126—135: Petseri vägimees, muist, l. Tallinna ja Riia kiriku ehitamisest vrd. Olev, muist, l B2, Y2; HVM I, lk. 167, muist. 37 A, lk. 357—358, muist. 322 D.
Ö2.
Kirikuehitaja Olev
Olõvistõ kerigut ol'li ehitanu' üts tiidmädä nimega miis. Kerik nakanu' joh valmis saama, aga iks es ole' ehitai nime teedä' saad. Sääl kuulu' üts, ku imä kussutanu' last mõisa veeren (lats iknu', kõtt ollu tühi) iks nii: «Olõ vaiki, latsõkõnõ, ku Olõv kerigut tegemast kodu tule, tu tuu suure saia.» Sedaviisi saadki Olevi nimi teedä'. Tema järgi pant sis ka kerikulle nimes Olõvistõ.
ERA II 2, 511 (4) < Hargla, Mõniste v. — H. Tampere < Mihkel Eichenbaum, 77 a. (1928).
Ü2.
Ütskõrd tulle ütte liina üts miis ja tä ütel liinavalitsulõ: «Ma või ehitada kuuõ koti kulla iist ütte keriku, vai sõs hoopis ilma, ku ti arvad ärä mu nime.» Kuut kotti kulda es olõ koskilt saia ja nii proovitigi tä nimme ärä arvata. Joodõti küll tedä purju, aga es saia ka nii nimme ärä arvata. Sõs minti ta kodukohta uurma, aga ka sääl es ütle kedäki. Taheti joba liina tagasi minnä, ku kuulti, et üten majan hällütäs naine last: «Maga, maga, Pillekene, homme Olev tuleb koju, kuus kotti kulda kaasas!» Otsõkohe minti liina tagasi. Ollegi viimäne aig; Olev pandsõ keriku torni otsa risti, ku rahvas all nakas rüükmä: «Olev, Olev, rist viltu!» Olev hiitüsi, sattõ torni otsast maha ja sai surma. Nii saigi Oleviste kerik.
RKM II 83, 628/9 (7) < Võru raj., Viitina k/n. — K. Kalkun (1958).
X2.
Vanarahva jutu perrä nakatu Oleviste kerkot Tallinahe ehitämä, sis ei püsünü see mitte üleväh. Joba lännü mito aastad möödä, ilma et kerk valmis olesi saanu. Sääl otsitu kaugelt kõkõ targõm meistre. See ütel: «Kui tahate, et kerk valmis saasõ, sõs ei pea te katte asja enne teedä saama, kui kerk valmis om ja ma sedä esi ütle. Edimält, mis kerkole nimes saasõ, ja tõõsõlt, mis tast massa tulõb.» Kõik olnud ka sellega valmis. Ehitus lännü jõudsase edasi, kui keagi ei tiidnü, mis kergol nimi ja mis selle tegemise iist võetas. Meistrel olnud jälle naane, kes pika järelnõudmise pääle teädä saanu, mis kerkole nimeks saase. Kui sõs naisel söögist suur puudus olnu ja last üsän hoidnu, laulnu ta: «Las kui Olev kodu tule, toose kuhja kulda (palga suurus), mäe hõbedad.» Möödamineja kuulnu, teadnu, et kerik Oleviste kerikus saasi ja selle eest palgas kuhi kulda ja mägi hõbe tahetakse. Ta lännü torni ala ja tänitanu meistrele, kes parajaste kikast otsa pandnud: «Olev, kääna kikka pää põhja poole.» Selle pääle vihastanu meistre ja visanu tornist henda maha, kui sõs keha sisest kate pääga huss vällä tulnu. Nii olla Oleviste keriko ehitamine korda saanu.
H II 33, 314 (3) < Ouduva, Sträkova < Põlva — J. Tamm (1889).
Y2. Keriku ehitaja
Tallinna Olevisti ja Riia Petri keriku ehitaja olnu üts ja seesama. Neid mõlembit olli ka ütelisi ehitedu. Nee meistri olliva nii ütlemada kõva olnu, et Tallinnast Riiga ütstõisele vasara visksiva, kui tõine teda tarvitas. Olevisti keriku ehitaja lepnu liinaga, et ta sis see töö ilma hinnata saap tegema, kui keäki tema nime ära tiiap. Ent kui mitte ei tiia, sis olgu kerikuehitüse hind kuus püttü kulda, hõlmatävve hõbehet. Kerikut ehitedi ja ilustedi, ent kõik liinarahvakene olli tegevüsen meistri nime nõudmise ja kullemisega, mida kostki teeda es saa. Keriku meistril olli ka naine, see hällüt oman korterin väikest ikvat last ja laul:
«Tsüü, tsüü, tsurakene,
kooni Olev kodo tule, kuus
püttü kulda tuu,
hõlmatävve hõbehet!»
Seda johtu sant, kes majast majja kerjäman käve, kullema. See vaesekene es tiia sest suurest salausest lukugi pitta. Ta komberdas oma kepi nõal edesi kooni uhke kerikuni, kon meistri valmissaanu kerikule kikast veel otsa saad. Paljo rahvast olli seda kaeman. Säält hõigas sant meistrile üles: «Kuule, Olev! Kikas om mere poole kõverehe!» Seda kuulden heitu mehekene ja sätte torni otsast maaha nink tapp henda ära.
H I 8, 118/9 (5) < Vastseliina — J. Sandra < Peter Ugur (1895). Ühise vasara kasutamise kohta vt. ka muist, l Ä1, Ä2; Tõll, muist. 126—135; Petseri vägimees, muist, l. Tallinna ja Riia kiriku ehitamisest vrd. Olev, muist, l B2, Ä2; HVM I, lk. 167, muist. 37 A, lk. 357—358, muist. 322 D.
Z2. Oleviste kirik
Kui Oleviste kirikud ehitati, ei teadnud keegi, mis kirikule nimeks saab. Kiriku ehitajad olnud ühed tundmatud mehed. Keegi ei teadnud, mis nende nimed olid ja kust nad pärit olid. Kirik olnud juba valmis, ehitatud veel torni. Ühel päeval läks sealt üks naine mööda. Tegijad küsisid naiselt, et mis oleks kirikule nimeks panna. Naine mõtelnud vähe aega ja ütelnud: «Oleviste.» Selle sõna öelnud, kukkus tornis oleja mees prantsatades alla ja sai surma. Sellest on saanudki Oleviste kirik oma nime.
ERA II 247, 276 (47) < Vastseliina, Orava v., Hanikase k. — A. Tein < Gustav Tuur, 65 a. (1939).
A3. Kuidas Olev hukkus
Lisaandmeid Oleviste kiriku nimesaamise kohta
[---]
Tallinnas ehitati suurt ja väga kõrge torniga kirikut, missugust polnud kümne kuninga maal. Meistriks oli kaugelt tulnud tark mees, kelle nime keegi ei teadnud. Selle peale oli ta väga uhke ning hoidiski enda nime kindlas saladuses. Hakkas ka kiitlema, et keegi ta nime teada ei saa. Peaks see aga korda minema, annab ta teadjale kõige selle palga, mis saab kiriku ehitamise eest. Inimesed murdsid küll pead, aga kellegil polnud aimu, kuidas asjale jälile saada. Juhtus aga nõnda, et lühike aeg enne kiriku valmissaamist keegi kerjaja sattus sinna maja juurde, kus meistri naine enda väikese lapsega elas, ja kuulis ukse tagant, kuidas ema lapsukest magama kussutas, talle lauldes:
«Küll tulõ hummil Ollev kodo,
tuu meile pütütävve kulda,
tõsõ tävve hõbõhõt,
kolmanda killingit» jne.
Nendest sõnadest sai kerjaja kuulda kirikumeistri nime ja tõttas kohe seda teatama. Ta jõudis, parajasti seks ajaks pärale, kui meister seisis juba kirikutorni tipul kukke paigale seadmas, mille juures uuesti kordas oma tõotust, et annab kõige oma palga sellele, kes ta nime ütleb. Seal hüüdis kerjaja pilkavalt: «Ollev, Ollev, kikas um mere poole kõvver!" Seda hüüet kuuldes jahmatas meister hirmsasti, kuna nõnda oli kaotanud kõige oma oodatava suure palga. Ärevuses vääratas jalg ja ta kukkus maha — surnuks.
(Rahvaluule motiiv Setu rajalt.)
H. P[rants]. VM 7. XI 1928, nr. 259, lk. 8.
B3. Kerigu tegemisest
Vana ilma aigu olle halva rahvaga üteh. Olle kerkid veiga veidkese. Naas rahvas ütte paika kergot tegemä. Saie kerk valmist, a risti saa-ai kuigi otsa panda. Olõ-s üttegi säänest inemist, kiä saie panda risti otsa. Saie üts vanahalv kuulda, õt rahvas saa-ai kuigi risti otsa panda. Lät's rahva mano ja küsse rahva käest, õt ku lupadõ kerigutävve rahvast, sis ma panõ ärä risti otsa. Rahvas lubasi kerigutävve rahvast. Lät's sis kerigu otsa, naas risti otsa pandma. A üts miis õlle mõtsa ar essünü, käve mõtsa piteh, kohegi saa-ai vällä. Kuuld, ku üte latsõ kõvastõ süvvä ikva. Ima täntäs: «Olgõ vaiki, Olevi, Olevi tulõ parhilla kodo, tuu verivaarkid.» Säält tulle [mees] viil edesi, saie kerigu mano, kaes, ku miis pand risti kerigulõ otsa. Ollegi valmis, mutku ütest paigast pintsliga tõmmada õnnõ. Miis naas alt tänni: «Olevi, Olevi, mere poolõ ommõ rist kõvvõr!» Vanahalv sattõ maaha, ni jääs muud midagi perrä ku sinine sau. Saie rist otsa, jäie kerigutäüs rahvast ka perrä.
S 39819/20 (29) < Setu, Vilo v. ja k. — A. Põhi < Agasina Lepistik, sünd. 1872. a. <1932).
C3. Olõva kerik
Olõva kerikot ku lette, sis tuu tekkij (Vanakuri) ütel, et ku kiä ütles ar, mis kerigo nimi saa, sis saa tuu säidse püttö kulda. Kiäke saa-s tiidä, mis tuu kerigo nimi saa. Sis ülte, et vaja kaia', kos tä kodo om. Sis kaete perrä, koes tä lätt. Minte sinna takah inne kikka kirgmist. Ni täl naane hällüt last (Vanakuräl) ja rahvas õks kuuld, ku tä hällüt: «Ää-ää-Ärdakene (et tä tütrel ka Ärdakõnõ nimi), a Ollõv kodo tulõ, tue säidse püttõ kulda.» Saake-s tuud kulda, et nimi sai tiidä. Ni timä taht ar hinnäst uputada, et kost seo sai tiidä. Sis läts uputama, ni saa-es uputada, ni mõtõl, et vaja ar naane uputada, et mis tä nii last hällüt. Jäi timä tütär ka vaesõst ja eis läsäst mehest, ku uput ar naase.
[---]
ERA II 163, 218/26 (30) < Setu, Vilo v. ja k. — N. Ress < Inna Lepistik, 60 a. (1937).
D3. Oleviste kirik
M. J. Eisen. Esivanemate varandus (1882), lk. 25—27. Trükitud veel: Esivanemate varandus (1958), lk. 14—16; HVM I, lk. 355—356, muist. 322 B.
E3. Oleviste kirik
M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud I—III, lk. 127—129. Trükitud veel: HVM I, lk. 357—358, muist. 322 D; tõlgitud: H. Jannsen, Märchen und Sagen des estnischen Volkes II, 1k. 86—87. Vrd. Kivi Oleviste kiriku pihta, Tõll, muist. 10.
F3. Kuidas Oleviste kirik omale nime sai
Korra ehitatud Tallinnasse uut kirikut. Kirik saanud väga ilus ja puudunud ainult rist torni otsas, muidu oleks kirik täitsa valmis olnud. Linnas pole aga kedagi leidunud, kes oleks julgenud torni otsa risti seadma minna, sest et torn väga kõrge olnud. Kiriku juures elanud aga üks võõras mees oma naesega. Mees olnud väga paha ja julge inimene. Iga päev peksnud ja piinanud ta oma naest. Keegi pole ka selle mehe nime teadnud, sest et ta seda kellelegi ei avaldanud. Kui mees näinud, et keegi pole julenud kiriku torni otsa minna, võtnud ta seda nõuks ise teha, öeldes: «Ma ei karda Kuraditki, ammu siis selle torni otsa minna!» Mees võtnud risti ja roninud torni otsa risti üles seadma. All olnud suur rahvamurd tema julgust imestamas. Rahva hulgas olnud ka ta naene. Mees seadnud risti üles, hakanud alla tulema. Seal märganud ta naene alt, et rist natuke viltu on, ja hüüdnud kõigest jõust: «Olev! Olev! vaata, rist on viltu, sea ta õigeks!» Aga niipea, kui Olev kuulnud, et naene ta nime hüüdnud, kukkunud ta surnult kiriku ette maha. Ta rinna peale hüpanud suur must kärnkonn ja suust tulnud inetu madu välja, mis rahvast hirmuga täitnud. Hiljem maetud mees kiriku müüri alla ja rahvas hakanud sest ajast saadik uut kirikut Oleviste kirikuks nimetama, mis nimi tal ka praegugi on.
E 55873/6 — A. Ahlberg (1925).
G3.
[---]
Wiegenlied
Rune
Olle vait, sa lastatani,
homme tulleb Ollev koddo!
Toob ta ratsa rahhada;
söela servas sörmusidä,
küllimittal killingida,
vakkal vanna talerida.
Bertram [= G. J. Schultz-Bertram], Der Thurm des Olaus. Inland 1853. vg. 344—348 = Bertram, Miscellen. Inland 1853, vg. 419—420.
2. [Kadrina kiriku ehitamine]
Rist Kadrina kiriku ukse peal
Kadrina kiriku tornialuse ukse peal müiri sees, umbes 2 sülda maast kõrgel väljaspool seinas, on umbes 1 1/2 jala pitkune raiutud rist. Ühed räägivad, et seda kirikut kuulus kirikuehitaja Olev olla ehitanud. Kui kirik ju sealtsaadik ehitatud olnud, läinud ta Oleviste kirikut Tallinnasse ehitama. Teised meistrid hakkanud sealtsaadik ehitama. Nii kõrgele, kui Olevi tehtud kiriku müir on ulatanud, raiutud siis sinna ukse peale see rist.
Teised räägivad, et Kadrina kirikut üks väga pika kasvuga mees olla ehitanud. Ristist saadik ehitanud ta maa peal püsti seistes. Maa peal püsti seistes raiunud ta veel selle risti sinna müiri sisse. Siis vast hakkanud ta telingid panema.
E 34679/80 (8) < Kadrina, Hõbeda v. — A. C. Kivi (1897). Trükitud: M. J. Eisen, Kirikute raamat, lk. 24—25.
3. [Koeru ja Ambla kiriku ehitamine]
Kuda Koeru ja Ambla omale nimed saivad
Koeru kirik oli ju valmis, aga nime ei olnud. Oleks kirik veel ühe päeva seisnud, siis oleks ta lagund, et ilma nimeta seisis. Üks mees läks koerakarjaga kirikust mööda. Koerad hakkasid kiriku peale haukuma ja sestsaadik jäi nimi Koeru. Teise jutu järele olla Olev kirikud ühe ööga üles ehitand ja kui koerad homiku kirikud näind, hakkasid nad hirmsaste haukuma. Ambla kirikud ehitadi estiks Räsna mõisa ligidalle, Kivita pere kohta. Et aga kirikulle kohe nime ei antud, kukkus kõik, mis Olev päeval ehitas, öössel jälle maha. Viimaks võeti nõuks kirikud allika kohta, kus ta praegu seisab, ehitada ja töö läks korda. Kui kirik valmis oli, tuli allikast üks hall härg välja ja muugus kiriku vasta: «Amblah, amblah!» Siis läks ta allikasse tagasi. Muugumisest jäi aga nimi Ambla. Vana ehitamise kohas, iseäranis Kivita pere juures on hirmus palju müürikiva, need on kõik sissekukkunud kirikust järele jäänd.
H II 12, 114/5 (4) < Väike-Maarja — V. Lurich (1890).
Vrd. ka: Kiriku koha valimine, Tõll, muist. 126 C, 128, 136, 137; Petseri vägimees, muist. 7; HVM I, lk. 359—361, muist. 323, 325. Kohanimede tekkimine, Tõll, muist. 118—125.
4.
[Rõuge kiriku ehitamine]
Ku Rõugu kerikut ehitedi, ku kikast panti torni — üteldäs, et ei tohi pandja nimme manida' — üts miis hõiganu', et:
«Ollõv, kikas om Vääna poolõ kõvvõr!» Sadanu' maahha ja valmis.
ERA II 259, 406/7 (6) < Rõuge, Haanja v. — E. Kirss < Leena Herne, sünd. 1853. a. (1939).