PETSERID
l.
[Vasarapildumine]
A. Petseri vägimehest
Ta vet ta Petseri maastera man um veli kül' paha pal'lo tüüd tett, vet muido iks tettüs saanuki-is, ku vägimiis tegemä naanu-us. A vet ku tuu uma käe mano tagõsi, sis tüü muidoku lagosi õnnõ. A vet tõnõ vägimiis tek'k tuul aigu Pihkvah Troetsa kerikut, ni näil ol´l üle katõ üts kirvõs ni üts vassar. Ni nimä iks heidi noid tõnõtõsõlõ, kuulõ vaia ol'l. Ni ku sai maaster valmis, ni ol´l kuulda, et kuningas tulõvat ka sinnä. Ni sis läts tälle vägimiis jo vasta ni puttu Meremäe otsah kokko.
Ni ku kuningas tul'l mäe otsa, ni näk'k, et illos maaster, ni liin ol´l sinnä saanu, koh inne midägi olõ-õs, ni küs'se, et kiä ummõhtõ ni ruttu taha liina um tennü? Ni vägimiis tul'1 mano, ni ütel', et: «Ta um mu tett.»
A kuningas küs'se, et: «Kiä sullõ lubas liina tegemä naada?» A vägimiis kohrut' hinnäst, ni ütel', et: «Kedäs ma sis õigõ pelgä?» A kuningas pahasi tuu pääle veli hirmsahe ära, ni haar'd õnnõ mõõga, ni lei vägimehe pää maaha. A tuukõnõ ka võtt uma pääkese üskä, ni naas' ka Petseri poolõ astma. Ni sääl timä pan'd hinele jäl pää otsa, ni heidäs' magama, ni ütel', et: «Nu ma inne enäb üles ei tulõ, ku jo mäevärehist veri sisse juusk.» Ni tuust saani tõnõ umgi kirstuh, nigu koolu õnnõ olõsi, a olõ-õi timäl iks kuulja näkogi, täi põsõ hõhetasõ ni veretase kõik, nigu olõsi õnnõ ülestulekil, ni um tõnõ nigu herevil kõik, ku tälle küündlit palama pandas. A tuul kuningal, kiä vägimehe pää maaha lei, tsilgahtu säälsamah silmäterä vällä, ni jäi tõnõ otsani pümmes, ni viidi sõs Petserihe, ni sääl naati maasterah kõvasti jumalat pallõma timä iist, ni sõs sai tälle jäl silmä päähä. Ni lats jäi kodo är, a uma ratta jät't maasterahe maaha, ni nuu umma viil parhillagi sääl.
H II 3, 216/7 (65) < Setu, Vastseliina — H. Prants (1889). Vt. Peata kirikuehitaja, muist. 4; Tõotus appi tulla, muist. 5. Vrd. Ehitused, Tõll, muist. 126—138; Olev, muist, l Ä1, Ä2, Y2.
B.
Kunas Petserehe mastõrat tetti
Petsere mastõrat tetti sis, kui Pihkva Troetsat. Ja ol´l Petsereh suur vassar. Ja kui tul´l Pihkvahe vasarat vaja, sis tilahudeti õnnõ ja luhiga linnas' vassar Pihkvahe. Ja sis kui tul'l Petserehe vaja ja sis Petsereh tilahudõti ja vassar linnas' Petserehe tagasi.
S 91974/5 < Setu, Vilo v. ja k. < Unkavitsa k. — M. Perämets < Anna Pääsukene, sünd. 1863. a. (1934).
C.
Vanasti, kui Petseri kloostrit ehitatud, siis ehitatud samal ajal ka Irboskas. Mõlemais kohis olnud üks kange mees müüri ehitamas, kuid üle kahe mehe olnud ainult üks haamer. Siis visanud kumbki mees haamrit teineteisele Petserist Irboska ja sealt tagasi, kummale parajasti tarvis oli. Kui see Petseri Jõumees ära suri peale mingi sõja, siis pandi see mees kirstuga kiriku, kus ta veel praegu on. Surres ütles see jõumees, et: «Enne ei tule ma üles, kui tuleb mingi sõda.» Kord karjusid poisikesed, et sõda ja sõda. Jõumees tuli üles ja pettunult ütles ta, kui nägi, et sõda ei olnud: «Enne ei tule ma üles, kui ülemistest väravaist jookseb veri sisse ja alumistest välja!» Kui Petseri kloostrit ehitati, palus kloostriülem luba kloostrit ehitada ainult härjanahasuurukest. Kuningas lubas ka ehitada. Kloostriehitaja ülem lõikas härjanaha ribadeks ja ehitas praeguse kloostri praeguses suuruses. Kuningas tuli vaatama ja nägi, et tema käsku polnud täidetud, klooster oli suurem ehitatud kui härjanahk. Kuningas tõmbas mõõga tupest ja lõi kloostriülemal pea maha. Kuid see kloostriehitaja oli ka püha mees, võttis oma pea, pandis taldrikule ja läks tagasi kloostrisse. Kuningas kahetses pärast, et oli püha mehega kurjasti ümber käinud.
ERA II 190, 263/5 (46) < Setu, Vilo v., Truba k. — J. Ilvik < Aleksandra Ilvik, sünd. 1891. a. (1938).
Vt. Tõotus appi tulla, muist. 5; Vägimehe äratamine, muist. 6; Peata kirikuehitaja, muist. 4.
D.
Irboska om vägimehel tett. Ots vägimiis tek'k Petserit, tõõnõ Irboskat. Ütstõõsõlõ hiidi' vasarat. Irboskah om mitu kerikut. Üts vägimiis tek'k Saharimäele kerikut, tõõnõ Gorodissa. Üle järve hiidi' vasarat. Nigu visas' Gorodissast Saharimäele, tappu Saharimäe meistri ar'. Kerik vaiu maa sisse. Inne tuu Gorodis[sa] kerigu ehitaja sai üle Mõla järve astu'. Ku ar' tap'p tõõsõ, naksi jala' ar' hämmümä üle minneh.
ERA II 209, 280 (4) < Setu, Vilo v., Radaja k. — E. Kirss < Kriisa Veliste, sünd. 1861. a. (1939). Vt. Kuiva jalaga üle vee, muist. 3 A.
E.
Vägimiis puhkap ker'koh, Jumalaimä ker'koh. Katekeisi ol'l näid. Ku na taad masterat tei, sis üts tek'k Irboska, tõnõ tek'k Petserih. Seo, mea tek'k siih Petsereh, siih puhkaski. Sis ku ol'l koalegi vasarat vaia, sis tõsõlõ mudku visksi. Tul'1 tüümihi kah, sis palka las'k esi võtta ja kualegi saa-as liisnati. Keä ol'l kua tüütännü, niipal'lo sai palka. Sis sai ta val'mist ja lät's tä puhkama ker'kohe ja ütel', et: «Nu maka ma niikavva, ku määne sõda tulõ, sõs tulõ ma appi.» Liinarahvas mär'k esi kokko, et kuis tä om, tek'k es mäso ja minti tälle sõnaga, et sõda oo üleväh. Tul'1 tä kah üles, tul'1 kaema, kaes, et võl'tsus om. Sis lät's tagasi jäi puhkama ja ütel' rahvalõ: «Nüid ma innõ üles õi tulõ, ku veri nakkas mäeväretist vällä juuskma.» Tä pahasi tuust är', et mes na peti'. Tä suur nelläkanti kirst om. Säält tulevagi ristikäügi'.
ERA II 301, 369/70 (227) < Setu — L. Pedajas < Palagei Latik (1942). Vt. Tõotus appi tulla, muist. 5; Vägimehe äratamine, muist. 6.
2. [Vägimehel kulub palju saapaid]
A. Petseri või Setomaa vägimiis
Ammu, ammu elle Setomaal üts väiga kõva vägimiis, hirmus kõva ol'l tõõnõ olnu, es olõ miist, keda ta es jõvva maaha panda, ega es olõ asja olnu', mida ta es jõvva üles nõsta'.
Setomaa vägimehel ol'l ka kats veljä. Üts näid elle Irboskah ja tõõnõ Pihkvah. Kõik kolm veljä olliva väiga tüüka mehe ja teivä kah tüüd, nii et ilm värisi. Nimä teivä iiskätt ehitusetüüd. Tuu veli, kes Pihkvah elle, ehit' Pihkva liina, tuu veli, kes Irboskah eile, ehit' Irboskat ja Setomaa vägimiis ehit' Petseri liina. Üle kolmõ kangõlasõst vägimehe ol´l näit ainolt üts vassar. Ja kui juhto, et mõnõlõ tõõsõlõ ka ol'l vasarat vaja, sis tuu hõigas' uma kõva, müristäjä helüga vasara järge ja sis tuu veli, kelle käeh vassar ol´l, heit' vasarat tarvitajalõ velele üle pilve. Niimuudo ellevä kõik vele tublistõ ja saiva ütstõõsõga väiga häste läbi. Tuu veli, kes Petsereh elle, tuu olla näist kõgõ tugõvamp vägimiis olnu ja tuu veli käve iga päiv hirmus pal´lo maad maaha. Nii pal'lo maad, et egapäävätse käümisega kak'k timä säidsekümmend paare saapet ar. Nuu saapa pidivä liinaesändä vägimehele ostma — nii ol'l näide lepüng. Viimäte aga leivä liinaesändä kokko ja peivä nõud, et nimä ei jõvva vägimehele kuigemuudo viländ saapet muruhtõda, jääva niimuudo vaesõst. Ja liinaesändä annavagi-ei inämb vägimehele säidsekümmend paare saapet pääväst. Vägimiis aga sai tuu pääle väiga vihatsõst, palja jalgoga es taha ta ka kävvö ja läts tuuperäst Petsere manstere ja heidäs sääl oosõ suu pääle magama, võt´t tekige pääle. Es' ol'l viil ütelnö: «Inne ma siist üles ei tulõ, kui Setomaalõ sõda tulõ. Sis tulõ ma ja rehmi kõik vainlasõ vällä!» Ütskõrd aga olliva kelmi poisi vägimehest müüda lännü ja sis ütelnu: «Hõe, vägimiis, tulõ üles, sõda sööse setokaise!» Vägimiis nõstnoge pää üles ja ringutanud hinnast ja küüsünü: «Koh puul nuu' vainlasõ' ommava?» Aga kelmi poisi, kui näiva, et vägimiis nõsõs, pagõseva pümmehehe uustõ nii kui võidsõva. Na tiidsevä, et ku vägimiis petjet kätte saasõ, sis ei jäta inämb konte ka kokko. Vägimiis aga, kui arvo sai, et timmä om petetö, heidäs' suurõ süämetävvega jäleke magama ja ütel': «Kui minoga säänest nalja tetäs, sis ei tulõ ma inämb inne üles, kui Petseri manasteri alavärjest tulõ veri sisse ja ülematsist juusk vällä. Sis tulõ ma üles ja tuu seto rahvalõ õnnõ ja aja vainlasõ kõik ütene mitmõsaa versta taadõ!» Vägimiis heidäs' sis jälke magama ja tõmmas' teki ülene pääle, nii et mitte kiäke timmä nätä es või. Pal'lo, kes uuse kävevä kaemah, es tohivage käia ja teki viirt üles nõsta, pelksevä, et saat surma, kui püha vägimiist putut. Aga mõnõ' julgõmba' inemese' olliva õks nõstnova teki viirt üles kah ja kaenova vägimiist. Es olõ surma küll kedäge saanu, aga vägimiis es taha, et patonõ rahvas timmä kaiva. Ja tuuperäst läts vägimehe käsi säält kotselt veitkene mädänema, kohe inemese' külge puttõva. Pühä' mehe' aga, kes sääl manasterih ellevä, es taha ka tuud, et vägimiist käperdädäs ja nimä lasiva tälle kirstu tetä ja panniva timä kirsto, et rahvas timmä inämb putto es saasi. Tuu kirst om ar pühendet ja kõvastõ kinni pant. Tuud ei tohi mitte kiäke aäia ega vallalõ võtta. Küll
vägimiis eis' nõsõs ütskõrd kõgõ kaasõga üles, kui aig tulõ. Kago sis tulõva viil ilosa ja rõõmupäävä, sis saavat ilm perüs tõistsugumatsõst kui nüüd om.
S 48203/9 (14) < Setu, Mäe v., Võõpsu k. < Järvesini v., Võparsova k. < Mäe v., Varesmäe k. — N. Sõrmus < Marie Kütte, sünd. 1862. a. (1932).
Vt. Vasarapildumine, muist, l D; Tõotus appi tulla, muist. 5; Vägimehe äratamine, muist. 6.
B.
Vanasti [olnud] meie maal kõva vägimees, kes on kannud läbi Peipsi lauakoorma. V[ägimee]s ehitanud Petseri kloostri; teine teinud (vist vennad) Irboska, kolmas Pihkva. Üle kolme üks haamer. Üks visanud teisele tarbe korral haamri. Vägimehel olnud käimist ja tööd nii palju, et ta iga päev kannud seitse paari saapaid, homikul uued jalga, varsti kantud. Viimati on isandile läinud liiaks saapaandmine, pole enam raatsinud anda uusi saapaid, annud põlatud, aga selle üle vihastund vägimees ja needinud:
«Kui isandad ei anna enam uusi saapaid, siis ma enam tööd ei tee, ma lähen magama ja magan niikaua, kui ülemisest väravast vesi sisse jooseb.»
(Arvatakse, et ülemine värav kloostri linnaväravat tähendab.) Siis läinud magama ja magab praegu püha Maarja kiriku taga õõnestikus koopas (nagu katakomba Roomas) ja magab praegu veel nii, kui ta magama minnes oli, nii tervelt ja priskelt, et põsed punetavad. Enne üles ei tule, kui häda kutsub — vesi sisse voolab.
E 52740/1 — M. J. Eisen < H. Prants.
3. [Kuiva jalaga üle vee]
A.
(Petseri kloostri ehitaja, minnes sama haamriga ehitatud Pihkva Troetsat vaatama, hüppab üle Emajõe, nii et jalgagi ei tee märjaks.)
ERA II 247, 505/9 (l) < Vastseliina, Misso v., Porste k. - O. Teder < Nikita Teder, 75 a. (1939).
Vt. Peata kirikuehitaja, muist. 4 I.
B.
(Püha ehitaja kõnnib järvel.)
ERA II 209, 280 (4) < Setu, Vilo v., Radaja k. — E. Kirss < Kriisa Veliste, sünd. 1861. a. (1939). Vt. Vasarapildumine, muist, l D.
4.
[Peata kirikuehitaja]
A.
Kuis Petserehe mastõr sai
Tuul aol, ku Johan Hirmsa kunigas ol'l, ol´l Petsere mastõra asõmõl üts väikene tsässonakõnõ ja mõisa. Mõisa valitseja ol'l üts arhirei ja arhirei pidi tuuh tsässonakõsõh pallust. Tuu tsässon ol'l väega illos, kohki olõ-õs säänest nii ilosat majja õi ka lossi. Ütskõrd sis tuu arhirei pidä sääl tsässonah pallust ja sis vanast muidogi ol'l mõisal müürü ümbre korgõ, niigu nokki omma Petsere mastõrah, sis oks ol´l viil pal'lo korgõba ja raudvärä iih suurõ ja sis ol'l õgal puul vahi. Arhirei mõisavalitseja pidä tsässonah pallust, tuvas timäle sõna, õt kunigas tulõ. Arhirei ka ruttu kerkost vällä ja kunigalõ vasta, noih samuti rõivih, mis kerkoh säläh olli, uma kullanõ küpär kõik pääh, rõiva vai riisa'' kõik pääl, lätt kunigalõ vasta. Kunigas sõit katõ hobõsõga, ilosih rattih, kutsõr ede pääl. Arhirei sai vasta, kutsõr pidi hobõsõ kinni ja kunigas Johan Hirmsa tul'l rattist maha ja tuu arhirei mõisavalitsõja lätt kunigat teretämä, a kunigas haar'd mõõga vällä, lei mõõgaga arhirejal pää otsast. Arhirei haar'd pää maast üska ja tsässonahe pakku. Kunigas hiitü ar ja pakku, jät't uma ratta, hobõsõ ja kõõ Petsere mõisahe. No om timä mastõr ja parhillagi omma Petsere mastõrah nuu ratta viil nätä. Kunigas hiitü nii ar, õt olõ-õs inäp meeleh tuudki, õt hobõsõga saa jo rutupahe paeda, ja näk'k õnnõ, õt tuu arhirei mõisavalitsõja haar'd uma pää maast ja pakku. Johan Hirmsa mõtõl´, õt taa om pühä ineminõ, mõisavalitsõja, a tuu ol´l üts vägimiis, timä kirst om parhillagi Petsere mastõrah püha Vaar'a kerkoh. Kunigas pagõsi ar kavvõndõhe Petserest, peläs' väega, õt no saa hindäl ka surma, püha inemisõ pää lei otsast. «Inne olõ ma külält päid otsast pesnu, a kedagi näe-es niiviisi, õt haard uma pää, mis ol´l otsast lüüd, üska, ja pakku.» Ja tuud kõik rahvas ka näk'k, kes sääl tsässonah olli, õt pääldä juus'k tsässonahe ja ka mõtli, õt püha miis. A timä olõ-õs joht pühä miis, a täl ol´l nii' pal'lo jõudu seeh hindäl viil, ku jõudsõ ar joosta tsässonahe. Johan Hirmus, tollõaignõ kunigas, olõ-õs õnne nännü arhireija, ja mõtõl', õt s'oo om ka kunigas, kai tsässonat, tuu ol´l väega illos, mõtõl', õt timä tah elas seeh. «Ma olõ kunigas ja mul olõ-õi nii ilosat majja.» Tul´l siiä üles ja leigi arhirejal pää otsast ja timäl ol´l ka viil ilosa rõiva ja küpar pääh. Kunigas pagõsi kavvõndõhe ar ja elli sääl munõ päävä ja saat' üte salga sõaväke sinna kaema, mis sääl om. Sõavägi tul´l Petserehe mastõrahe ja näksi sis tuud püha miist takah otsma, a tuu miis ol´l rüüvlil ar võõdõt ja ar matõt maa sisse, sinna Petsere mastõrahe mäe sisse uustõ ja ol´l üts pühäne ette pant. Sõavägi otsõ kõõ mastõra läbi ja õs lövvä ar kostki tuud miist. Peräst sai sõaväele kostki tiidä, õt sääl mäe seeh eläse rüüvli ja sõavägi läts sis sinna mäe sisse rüüvlit ar häötämä. Lätsi sinna mäe mano ja kaesõ — mäe seeh kõik oosõ läävä sisse, oosõ väega pümme ja pal'lo, kõigi pooli haro, õs tohi sinna sisse minna, pelksi rüüvlit. Pümmega näe ka-i midagi, last ar hindä ka rüüvlil tappa. A sääl oosih olõ-õs inäp kedagi, ku sõavägi sinna lats, rüüvli ol´l amki ja munõst tõõsõst oosõst väläh. No nii sõavägi võt't tulõ ja sis lätsi uusi otsma, kas siih om kedägi vai olõ-õi. Läävä, läävä uusi pite, tulõ-õi otsa õi viirt, kõigi pooli haro, a mõista-ai tagasi ka tulla inäp, käävä sääl oosih mitu, mitu päivä, õks saa-ai vällä. Läävä munt uust pite, sääl tulõ vesi vasta, sinna õi saa minnä. Tulõva säält ar tagasi, laava tõistõ harro, sääl õi tulõ jäl otsa. Käändvä tagasi, jäl tulõva, tulõva, saa-ai vällä ka kunagi. Käve seeni, koon vässü ar ja jäiegi sinna uustõ maga[ma]. A sääl oosõh maa pääl maatõh jäi haigõst ja kuuli ar. Kunigas Johan Hirmsa uut, uut sõaväke tagasi: õi tulõ. Mis tetä, mõtlõs. Kunigas võt't viil kats salka sõaväke üteh ja tul'1 kaema — õi olõ sõaväke kohki. Küsüs' sääl munõ mehe käest, kos tuu sõavägi läts. Ülti vasta näile nii, õt sõavägi läts mäe sisse uusi rüüvlit otsma ja jäiegi sinnä. No nii kunigas an'd käsu sõaväele ütele salgalõ, õt: «Ti piät näist uusist rüüvli vällä ajama ja sõaväe takah otsma.» No nii tuu salk läts uusi sisse ja võti tulõ üteh ja söögi ja läävä uusi pite edesi, alati ütte uust pite. A nimä saiki tuuhu uustõ, kua uus' läts Kiijovahe vällä ja nimä läts, läts ja sai' ka Kiijovahe vällä. Kunigas uut, uut, õi tulõ tagasi, mõtõl' jäl, mis no saa. No nii ütles sõaväele: «Läämi ka uustõ otsma, kos nimä jäie.» Ni nii [= need] läävä ka, kunigas kõkõ iih ja tõõsõ takah, a nimä õs lää ütte uust pite edesi, nimä käve kõõ oosõ ar inne, mis ol´l hüvvä kätt, käävä, käävä ja nägeva: tiiä-äi, mis pilises edepuul. Lääva lähepähe, kaesõ, suur meri iih. Mis no saa, käändvä ruttu tagasi ja kõnõlõsõ: «Tuu sõavägi vast omgi siiä merde ar uppunu.» Tulõva tagasi ja jäi läävä uust pite edesi ja jäl käänüs hüäle poolõ üts haro, läävä sinnä, sääl jäi pilises edimiä, mõtlõsõ: jäl meri. Läävä veitkese lähepähe, kaesõ, õt toh joht meri olõ-õi tah, om sääne ku kuld, mõtligi, õt tah om rüüvli kuld. Läävä mano, kaesõ: üts nelänulgalinõ pühäne saina seeh ja rist otsah. Kunigas käs'k tuu pühäse ar säält võtta. Soldati võtva ar pühäse säält ja kaesõ: pühäse takah üts kuuljakirst. Kunigas käs'k kirstu vallalõ võtta ja kaia, kes seeh om. Soldadi võtva kirstu vallalõ ja kunigas kaes — tuu miis kirstuh seeh ja pää otsah. Kunigas mõtõl', õt s'oo om püha miis õks olnu, näe, pää otsa kasunu ja maa seeh, kirstuh ja pühäne iih. Kunigas käs'k pühäse ja kuulja kõõ kirstuga üteh võtta ja tul'l tagasi tulõma. Tulõva, tulõva, õi mõistaki nimä ka vällä tulla. Käävä, käävä — saie sinna tuuhu uustõ, koh tuu sõasalk ar koolnu. Kunigas kaes: s'oo om edimäne salk sõaväke, a koh tuu tõõnõ sõasalk om? Vaia tuu ka ar otsi. Käävä, käävä uusi pite, kaesõ: valu jo paistus edepuul. Tulõva valla oosõst ja veie kuulja ja pühäse tsässonahe. Kunigas an'd rahvalõ käsu, õt siia mastõr tetä, ja naksigi tegema Petserehe mastõrat. Kõkõ inne teie ar püha Maar'a kerigu ja teie tuu plaani järge, mändse oosõ ol'l. Näe, selle omgi Petsere püha Maar'a kerk uus'liganõ ja sääl om ka oosõ kottal tuu pühäne, mis oosõst löuti, hüä käe puul tõõsõh haroh ja vägimiis om ka sääl kirstuh hüä käe puul saina kõrval. Tuu pühäne ol'l õnnõ pal'lo vähäp ku no om. Tuu pühäne, mis om oosõst, löut, om keskpaigah, a kats tõist om tett kõrvalõ, üts üteh poolõh, tõõnõ tõõsõh poolõh. Kuniga ratta omma ka mastõrah parhillaki viil. Rohkem ma õi tiiä edesi kõnõlda. Setä kõnõli mu vanaesä esä nii ja mullõ kõnõli vanaesä.
S 59107/20 (8) < Setu, Vilo v., Saputje k. — A. Tammeorg < Maria Taptala (1933). Vt. Vasarapildumine, muist, l A, C; Kuiva jalaga üle vee, muist. 3 A; Vägimehe äratamine, muist. 6 D, E.
Vrd. ka: Tõllu surm, Tõll, muist. 174.
B.
Kuis Petsere kloostri saie
Karnõlal ol´le vanast veiga pal'lo tsiku ja tälle miildü veiga tsiku kaitsma kävvü'. Karnõlalõ miildü veiga ella mõtsah ja selle ta elli Petsere uroh mõtsa seeh. A tuugiperäst ol´le Karnõlõ veiga rikas. Ütevoori, ku' Karnõla jal´ ol´le tsiku man, sis tsungõ tsia' maa seest üte pühäsekese vällä. No', mõtõl´Karnõla, õt s'oo ommõ püha kotus ja siia' vaja kerik ehitä! Karnõla tiidse, õt kunigas lupagi-i tälle ni´ pal´lo maad, õt saasi' ehitä' kerigu, ja selle läts sis Karnõla Riiga, koh ol´le kunigas sõah. Sis nakas' ta kunigalõ kõnõlõma, õt ma' leüse maa seest Petsere orost üte pühäsekese ja ma' pallõ, õt kunigas lupasi mul sinnä' üte tsässonakõsõ ehita'. Edimält taha-as kunigas paha-veiga' lupa anda', a ku' Karnõla nakas' veiga' pallõma, sis lubasi kunigas Karnõlal tsässonakõsõ tetä'. Karnõla tul'le ka tagasi ar' Petserehe ja las'k sis suurõ oosidsõ kerigu tetä'. A kunigas ol´le kõõ viil sõah ja täl olõ-õs aigu kaema tulla, mis Karnõla tege. Ku' Karnõla ehit' kerigu ar' valmist, sis läts Karnõla jäl' kuniga mano ja ütel': «Aulinõ kunigas, no ommõ mul tsässon valmis ja ma' pallõsi' sinno, õt sa' lupasi' mul aia ka' tsässona ümbre tetä.» Kunigas vihasi ja ütel', õt: «Sullõ lubati tsässon ehitä', sis sa' viil tahadõ' aida ka' ümbre tetä'?» A ku' Karnõla nakas´ veiga pallõma, õt: «Sa' lupa' mul üts häränahasuuruki aid ümbre tetä'.» Kunigas nakas´sis naardma ja utel', õt: «Noh, hüä kül', sa' võidõ' sis üte häränahasuuru' aia tetä'.» No' saie Karnõlal hüä miil ja tä läts ruttu kodo. Sis palgas' ta pal'lo tüümiihi kokko ja nakas' Irboskast kivve vidämä. Ja kua peremiis pan'd uma hobõsõ pääle suurõba kuurma, tuu hopõn vidi umma kuurmat kergeppä, a kua peremiis pan'd veiga väiko kuurma hobõsõlõ, tuu hopõn vidi rasõvappa. Tuu ol´le selle, õt Karnõla ol´le ni püha, õt timä, mida tahtsõ, tuud tek'k. A Karnõla esi läts Pihkva turu pääle ja os't veiga suurõ häränaha. Sis lõigas' ta häränaha veiga peen'okõisist rihmost ja jakas' kõ' ütstõõsõ otsa. No' timä vidi tuu rihma ümbre kerigu ja ehit' sis tuud nüürä pite suurõ müürü kerigu ümbre. Ku müür saie jo' valmist, sis tuulaiga tul'le kunigas sõast ja ta läts Munamäe otsa kaema, õt mida Karnõla tege. Säält näge timä, õt Petsere orgo omma' suurõ' müürü' ehitedü'. Kunigas mõtõl', õt: «No' lää ma Petserehe ja tapa Karnõla ar'.» Istõ sis kunigas ruttu umma tõlda ja sõit' ruttu Petsere poolõ. Sõit' timä sis ka Petserehe ja sõit' õkva kloostrivärehtist sisse ja sõit' sis kerigu poolõ. Karnõla tul'le jo' tii pääl vasta. Kunigalõ veiga miildü tuu illos kloostri ja timä jo' mõtõl', õt: «Ma jätä Karnõla tapmalda'.» «No',» ütel´ kunigas Karnõlalõ, õt «mille sa ni suurõ müürü ilma mu lubalda' teie' siia?» A Karnõla ütel', õt: «Ma tii-is müürü sukuki suurõbat, ku' ommõ üts häränahk.» Ja sis näüdäs' Karnõla härähahast nüürä ja ütel', õt: «S'oo häränahk haarus ar ümbre mu müürü.» No' kaie kunigas ka', õt Karnõlal ommõ õigus, ja timä ütle-es inäbä midagi. A Karnõla ütel' sis kunigalõ, õt: «Sa' tii' mukka' ar' tuu, mia sa' lubasi.» Ja ku kunigas oks lüü-üs viil mõõgaga pääd otsast ar' ja sis ütel' Karnõla mitu vuuri, õt: «Sa' õks tii' ar' tuu, mia sa' lubasi.» No' kaes kunigas, õt Karnõla jätäje' umma jonni, sis ta haar'd mõõga ja leie pää ar' otsast maaha. Karnõla võt't sis uma pää maast ar' kätte ja läts sis, pää kässi vaihel, ar mastõra uusi ja hiidäs' sinna' magama, a esi' ütel: «Inne ma' siist üles tulõje' ku mastõra mäevärehtist nakkas alavärehtihe vereoja juuskma.» A' ku' kunigas leie' Karnõlal pää ar' otsast, sis jäie tä korraga sõkõst ja tä ronõ tõllast vällä ja nakas' käpilde kloostrist vällä ronima. Tä ronõ kloostrist vällä ja kõõ ronõ edesi ja pallõl' sis jumalat, õt ku' jummal tälle silma' an'd ar' tagasi, sis ta kink uma' ratta' ar' kloostrilõ. Kunigas ol'le jo' kats versta kloostrist põh'a poolõ ar' roninu', ku' jummal an'd tälle silmä'. Sis las'k kunigas sinna' tsässona ehita, ja n'okki' sais viil tuu tsässon tuu kotusõ pääl. Kunigas kinke sis uma tõlla ka' ar' kloostrilõ ja tuu tõld sais viil n'okki'. tuu kotusõ pääl, koh kunigas tap'p ar' Karnõla ja kual kottal kunigas tõllas[t] vällä ronõ. Ütevoori kutsuti jo' Karnõla üles ja ül´ti, õt mäevärehtist jo' juusk vereoja alavärehtihe. Karnõla tul'le üles ja kaie, õt timmä peteti ar', sis ta ütel': «No' hiitä ma' jäi' ar' magama ja tulõje' inne üles, ku' nakkas alavärehtist mäevärehtihe vereoja juuskma. Sis tuu soa aigu tulõ ma viil üles ja tapa kas vai üte lehmäsarvõgagi' ar' mitusada tuhat miist.» No' hiidäs' Karnõla ar' vahtsõst magama ja maka viil n'okki' Petsere kloostrih.
S 102171/82 (11) < Setu, Vilo v., Lotina k. — M. Podrätšikov < Feodor Vanahunt, sünd. 1890. a. (1935). Vt. Vägimehe äratamine, muist. 6.
C. Petseri manastõra ehitaminõ
Kornilius löüse üte risti Petseri mastõra asõmalt, ku viil mastõrat olõ-õs, ja tahtsõ sinna risti asõmalõ kerkot ehtä', a tuu Kornilius tohi-is uma lubaga ehtä, koni pidi kuniga käest luba saama, a kunigas ol´le tuul aol Moskvah tapõlusõh ja Karnilius läts sis Moskvast kuniga käest lupa küsüma, õt kas lupat mullõ tuu luba, õt ma tahasi sinna kottalõ väikest kerigukõist ehtä' mälestusest, kost ma risti löüse. Ni sis kunigas and Korniliusõlõ tuu luba ar, ni Kornilius tul'le sis Moskvast tagasi ja ehit sinna risti asõmalõ kerigu ar, ja läts jäi vahtsõst Moskvahe, Moskvast kuniga käest lupa küsüma, õt nigu kunigas lupasi ümbre kerigu aiakõsõ ehtä. Nii kunigas küsse Korniliusõ käest, õt ku suurt sa tuud aida tahat ehtä. Sis Kornilius ütel' kunigalõ, õt ma taha-ai suurõmbat aida ehtä ku üte häränaha suurki platsikõsõ ümbre. No sis kunigas an'd tuu aiaehtämisõ luba ka ar Korniliusõlõ. Ja sis Kornilius tul'le tagasi ja os't üte hüa suurõ häränaha ja lõik' tuu häränaha koo peenkestest nööräkestest ar ja ummõl' nuu häränaha nööräkese kõõ ütstõsõlõ otsa ja naas' tuud nüürä viidama ja tuu nüür haardu ni kavvõndõhe ku naidõ mastõra müürä ümbre ar, mi no ümbre mastõra omma ja las'k rahval muid häränaha nüüri piteh müürü ehtä ja müürä (ümbre) sisse mastõra ehtä. Tuu Kornilius palgas' väiga pallo rahvast kokko, ja las'k rahval naada Irboskast pliite viidama, ja tuu Kornilius mas's õgalõ ütele üts suurt palka. Ja sis, ku kiä pan'd uma hobõsõ paale vähäbä kuurma, sis tuu hobõnõ oks rasõhõmpa viidi. Ku kiä pan'd uma hobõsõ pääle suurõ kuurma, sis kiä suurõmba kuurma pan'd, tuu hobõnõ kergempä viidi. Ja sis, ku tuu Kornilius rahvale palka mas's, sis, tä las'k rahval es' võtta rahha ütest karbist, kiä ku pallo õnnõ võt´t tuud rahha. A ku tuu rahvas kodo lätsi ja umma rahha lugõma naksi, sis olle õks tuud rahha õgal ütel ütsvõrra, nivõrra, ku tuul Korniliusõl lubat ol'le rahvalõ mässa. Selle õt tuu Kornilius ol'le väiga õndsa inemine, tä tiidse ar, ku kiä rohkõmpa rahha võt´t, ku täl lubat ol'le, sis tä muut' tuu rohkõmpa rahajao ar mullast, a miä lubat raha ol'le, tuu õnnõ jäie perrä. Ja sis vana Irboska pliidest ommaki Petsere mastõra müürü tettü. Ja ku Kornilius ehit Petsere mastõra valmist ja tek'k müürü ümbre mastõra ar ja sis kunigas sõit' Moskvast tapõlusõst kodo ja Munamäe otsast kai, õt Korniliusõl ol'le pallo suurõmb plats võõdõt, ku kunigal ol'le tälle lubat. Ni tuu kunigas mõtõl', õt ma lää no Korniliusõlõ mano ja lüü täl mõõgaga pää otsast. Ni kunigas sõit' uma hobõsõga ja ummi suurtõ ratastõga sis Korniliusõ ehtedüd kerkot ja aida käima, ni sõit' sis noidõ masteramüürä mano ar, ni kaie, õt väiga ol'le ilosahe ar ehted, ni kunigal tahtuki-is Korniliusõ pääd maha ar rako. Ni läts sis kunigas Korniliusõlõ mano ja naas' sõbralist juttu ajama Korniliusõga. Ni kunigas naas' sis Korniliusõ käest küüsümä, õt: «Kuis sa mõistsõ ni ilosat ja ni suurt mastõrat ar ehita?» No sis Kornilius ütel kunigalõ, õt: «Õgas ma suurõmbat ehidä-äs, ku sa mullõ lubasi, õt ma su käest küsse häränaha-suuru platsi ja ma ni suurõ ehidi ka ku häränahasuuru platsi ümbre.» No sis kunigas küsse tuu Korniliusõ käest, õt: «Kost sa ni suurõ häränaha saie, ku soo aid ommõ?» No sis Kornilius selet ar kunigalõ, õt:
«Võt ma osti üte häränaha ja lõigi tuu häränaha kõõ peenkestest noöörest ja umbli nuu nöörä kõõ ütstõsõlõ otsa ja naksi ümbre kerigu viidama ja ku kavvõndõhe tuu nüür haardu ja ni suurõ aia lassi ma ümbre kerigu ehita. Ja sis ma kaie, õt aida jäie väiga hulka asõnd üle ja sis ma lassi viil kerkit mano ehita.» Ja sis, ku Kornilius kunigaga hulka aigu ar kõnõli, sis ütel tä kunigalõ, õt: «Tii sa tuu ar, mia sa lubasi.» A kunigas ütel: «Ma tiiä-äi midagi, midäs ma olõ lubanu tetä.» Ni Kornilius ütel kunigalõ, õt: «Mõtlõ, mõtlõ perrä, midäs sa Munamäe otsah mõtli mullõ tetä, ku sa näie seda mu ehtetu mastõrat.» No sis kunigal tulle miilde küll, mis tä lubasi Korniliusõlõ tetä, ku tä Munamäe otsah õlle, a kunigas ütel Korniliusõlõ, õt: «Ma anna tuu sullõ andist, mia ma sullõ lubasi tetä, a sa anna jäi mullõ andist.» A Kornilius ütel jäi kunigalõ, õt: «Ma inne perrä-õi anna, ku sa piät tuu mullõ ar tegema, mia sa lubasi.» No sis kunigal läts süä tävvest Korniliusõ pääle, õt kavvas tä mino tsusk. Ni kunigas võtt ka tah turukerigu man mõõga tupõst vällä ja leie Korniliusõl pää otsast.
No sis, ku kunigas leie Korniliusõl pää otsast ar
Puudu 325!!!
êîëÿñêà è ëîøàäè è âñÿ çáðóÿ. Êàëÿñêà òÿïåðü íàçûâà]ûöà Àííû, ò. ê. öàðèöà Àííà, ÿâî æàíà, ïîäàðèëà ÿìó ÿíó,êàê]îí îòïðàâëÿëñÿ íà âîéíó.
À àøøî ÿ çàáûë ñêàçàòü, êàê Èâàí òî êàçíèë Êàðíûëèÿ, òàê Èâàíó òî îá'ÿñíèëè, øòî âîëîâüþ òî øêóðó ðàçðåçàëè íà êóñêè! Âîò è âûøëà òàêà[ÿ] êðåïîñòü! À ïîåëè Èâàíà Ãðîçíàâî îñòàëñÿ òîëüêè îäèí ñûí, äà è ÿâî ñêàçíèëè! (Äÿäÿ ñêàçíèë!)
Ïîøëè ñìóòû. È êàê ñòàë öàð¸ì Ìèõàèë Ô¸äðûöü, j'oh è óñòðîèë öåðêâó íà CBajo èìÿ. À â ñòàðèíó ÿíó âñè íàçûâàëè Cocpejeü!
ERA Vene 10, 458/60 (974) < Setu, Irboska v., Velje k. — V. Egorov < Nikolai Gritšmanov, 73 a. (1937).
[TÕLGE]
Mihhaili kirikut hakati ehitama juba Ivan Groznõi ajal... Siis, kui Kornelius oli kloostriülemaks, palus ta Ivan Groznõilt luba ehitada kindlus. Ivan ei nõustunud ja küsis kord: «Aga missugust kindlust sa mõtled ehitada?» «Härjanahale!» Tema [== Ivan] andiski talle luba. Kuid kivi kindluseks veeti Irboskast. Ja samal ajal pani Kornelius aluskivid ka Targa Sofia kirikule... Peale seda jõudis Kornelius lõpetada kindluse seitsme aasta jooksul (Ivari Groznõi sõdis kõik aeg), kiriku aga jättis lõpetamata. Siis, kui Ivan Groznõi tuli sõjast ja vaga Kornelius läks tsaarile vastu kõikide oma munkadega, käskis ta oma munk-teenijal võtta vaagen kaasa. Ja niipea, kui kohastikku said... «Kuidas sa võisid mind petta?» Ja raius pea otsast ja pani sellele vaagnale. Pea aga ütleb: «Sina ei õnnistanud ega pärinud minult järele, vaid hukkasid.» Kui Ivan häält kuulis, nõrkes ta ja hakkas sellest ajast peale põdema ega ole teada, jumal vast teab, kuhu kadus. Vaat, miks jäi siia tema tõld ja hobused ja kõik rakmed. Tõlda nimetatakse Annaks, sest tsaarinna Anna, tema abikaasa, kinkis selle temale, kui ta läks sõtta. Kuid veel ma unustasin öelda: kui Ivan oli hukanud Korneliuse, siis selgitati talle, et härjanahk lõigati tükkideks! Ja saigi niisugune kindlus! Aga Ivan Groznõist jäi ainult üks poeg ja seegi hukati. (Isa hukkas!) Tulid segased ajad. Ja kui tsaariks sai Mihhail Fjodrõts, ehitas tema kiriku oma nimele. Vanasti aga nimetasid kõik seda kirikut Sofiaks.
E.
Èâàí Ãðîçíûé, êàê åõàë ñ Ìåðèíûé ãàðû è çàâèäèë çà÷òî àãðàäà âûñîêàÿ. Îí ïðèåõàë, âçÿë äà è àòðóáèë ãàëàâó Êàðíåëèþ ïðåïàäîá-íàìó, èãóìåíüþ ìàíàñòûðÿ. À Êàðíåëèé âçÿë ãàëàâó è ïàøîë. Òàãäà Èâàíà Ãðîçíàâà ðàçáèëà ïàðàëè÷îì. Îí ñòàë ãàðàçä ïðàñèòü Êàðíåëèþ è îí ïðàñòèë.
ERA Vene 16, 234 (27) < Setu, Petseri l. — O. Brandt-Hildebrand < Tatjana Lamanosova, 65 a. (1941).
[TÕLGE.]
Kui Ivan Groznõi sõitis Meremäelt alla, vaatas ta — miks kõrge aed. Ta sõitis kohale, võttis ja lõi kloostriülemal, vagal Korneliusel, pea otsast. Kornelius aga võttis pea ja läks. Siis tabas Ivan Groznõid halvatus. Ta hakkas Korneliust väga paluma ja see andestas talle.
F.
Kae', Karnila küüs'se kuniga käest lupa, et anna' mullõ mastõralõ aiakõnõ ümbre tetä'. A timä tek'k müürü. Irboskast veeti pliidi'. Rahakas't ol´l platsi pääl. Õgaüts võtt uma käega, pal'lo ta tiin'e. Liisnat võti', es jää punga rahha, parruisi võti', punga jäi kõik. Kiä pan'd suurõ kuurma, tuul tun hopõn ker'gehe; kiä pan'd v´äiku kuurma, hopõn vidi rasõhhõhõ. Mose püha Maar'a ol'l tah abih. Tul´l kunigas Petserehe, Karnil tul´l vasta tälle, tal'drik käeh ja rist taldrigu pääl. Timä nii kõvastõ pahasi, tä hiitü ar', et sõda jo Petsereh valõtas õnnõ. Võt´t mõõga, ni lei Karnilal pää maahha. Kärnil võt't pää, pan'd tal'drigu pääle ja lät´s mastõrahe tagasi. Jäi kunigas pümehest. Naas' sõs väega jumalat pallõma, et ma olõ pattu saanu', kui jummal´ mullõ jäl' silma' annasi, ma kingisi kõik ratta' ni mütsu' mastõralõ. Ratta' ommaki mastõrah; hus's, tuu om patt all. Karnila lammõs' kirstu ja om täämbätse pääväni'. Ta ol'l olnu' üleväh kah. Timä väega rahvast halõs't. Inne ku ar lät's, sõs ütel', et: «Ma inne ülest ei tulõ', ku mastõra all sõda tulõ.» Rahvas mär'ge' kokko, et: «Läämi' nakkami tänni, et sõda om mastõra all, sõda om mastõra all.» Timä tul'l kah ülest, kakas´ üte tammõ juurdõga vällä ja küüs'se, et: «Koh om sõda?» A rahvas petivä'. Sõs timä pahasi ar', lammõs' kirstu ja ütel', et ma inne ülest ei tulõ', ku repist nakkas jo veri üles nõsõma.
ERA II 286, 200/1 (178) < Setu, Petseri v., Vaartsi k. — E. Kirss < Aleksander Uibo, sünd. 1859. a. (1940). Vt. Tõotus appi tulla, muist. 5; Vägimehe äratamine, muist. 6.
G.
Kats vägimiist ol´l, Kaurila ja Karnilei. Üt´s el'li Pihkvah, tõõnõ Pet´serih. Hedos'sa ja Antos'sa ol´li´ kats tüümiist. Ivvan' Kroosnõi käs'k tetä' Petseri mastõra ümbre varvolist aida, a nimä' teie' kivimüürü. Timä tul'l kaema, et miä om t'ett. Tuu ol'l püha vägimiis' Karnilei. Lät´s leeväga ja soolaga vasta Paasa ala. Ivvan' Kroosnõi ragi täl pää otsast. Timä pan'd uma pääkese tal'drigu pääle, täl ol'l hindäle kirst val'mis t'ett, lammõs kirstu, ni jäigi sinna'. Ivvan' Kroosnõi lät´s uma soaga minema, lät´s läbi Logosavitsa Valgõ-Risti mano, jäi tuu sõda täl kõik pümehest. Säält timä kinke kõik uma' ratta' ja mütsu ja kepi kõik mastõralõ, sõs sai sõda jäi' ummi silmi pääle.
ERA II 286, 268/9 (251) < Setu, Meremäe v., Lepa k. — E. Kirss < Ogask Tammik, sünd. 1859. a. (1940).
H.
Siih ol'li' kõik puusta maa'. Iroboskah ol'l külä ja Pat´skohvkah ol'l üts talo, Ulanovah ol'l talo. Pet´sereh olõ-õs mastõrat kah. Nokki om mastõrah üt´s puu, mis om vanõb mastõrat. Irboskast käve' küti' siia' ja kai', et mil'le s'ooh oroh om väegä hüä luht. Tuu puul ol'li' nä' üüd kah, kinkõl ol'l Pat´skohvka kottalõ talokõnõ pant. Sai ku pal'lo ao peräst, tõist korda lätt üt´s sinnä': puu kaldunu' maahha ja juurdõga tõmmanu maagi üles. Uus´ lätt puu alt mäe sisse. Tuu lätt uustõ, sääl püha Maar'a kojolaud pant liivasaina pääle üles. Vana püha Maar'a kojo keskpaigakõnõ omgi tuu. Veere' omma' tettü peräst mano. Kiä naas' jo sääl ker'kut tegema ja jumalat pallõma. Lät´s jo helü suurõbast. Tuud mastõra ker'kut tetti, naati müürü ka kudama. Irboskast Uutsõmäe otsast veeti pliite. Kiä pan'd hobõsõlõ suurõba kuurma, hopõn' ker'geppä tul'l. Ül'ti, et ku müürü koeti, sõs ol'l jo Karnilei kah. Edimäne, tuu löüdjä ol'l Anton Hedos'sa. Karnilei sai jo mastõra jaolõ kui peremiis'. Ivvan' Groznõi säidse aastakka ol'l Riia liina all tapolnu. Tulõ' tagasi, tulõ Meremäe otsa, müür valõtas vasta. Kaes: «Kiä taahha ilma mu lubalda liina tek'k? Lää sinnä', rao pää maahha.» Tulõ siia', Karnilei lätt mäevärehti pääl vasta: «Tii' sa tuu tüü ar', miä sa mõtli'!» Kunigas kui hiitü. Olõ-õs tahtnu tetäki'. Timä õks jäi ütel': «Tii', tn' tüü ar'!» No sõs kunigas leigi pää maahha. Asõ ol'l Karnileil jo val'mis. Kunigas mastõrahe sisse suurdõ kerkohe ol'l pandnu hobõsõ. Suurõ kerigu otsah om väikukõnõ kerigukõnõ, sinnä' ol'l pandnu mära. Mi' kutsu no Kapstmaar'a kerik. Mära toonu' poja sinna' kerikohe. Kunigas jäi pümehhest. Sõs pallõl' kol' üüd-päivä püha Maar'a iih jumalat. «Ku jummal´ mullõ annasi silma', ma jätäsi siia' kõik. Ihoalastõ lää siist minema.» Ol'l kaonu kah timä, nigu kiäki tiiä-s. Panti Karnilei kirstu, ni kirstuh omgi'. Rahvas kõnõli, et timä pan'd pää livva pääle ja astõ esi' alla, lammõs' kirstu. Ku ta mastõrat ol'l tennü', sõs ol'l pallõlnu, et jummal´ hoia' seda mastõrat, koon' ma üles tulõ. Ma inne tulõ-õi üles, ku mäevärehhist nakkas alavärehhihe veri juuskma.
ERA II 286, 219/21 (195) < Setu, Petseri v., Kolovina k. — E. Kirss < Semmen Hani, sünd. 1863. a. (1940). Vt. Tõotus appi tulla, muist. 5.
I.
Kuningas ja Petseri kirikuehitaja
Kuningas läks sõtta ja üks kirikuehitaja küsis kuninga käest: «Kas lubad minul, üht väikest kirikut Petserisse ehitada?» Kuningas oli nõus. Kirikuehitaja ehitas kõik need kirikud, mis nüüd. Petseris on. Aga kuningas ei lubanud niipalju kirikuid ehitada, ta lubas ainult ühe kiriku. Kui kirikud valmis said, siis tuli kuningas sõjast tagasi. Kui ta Meremäele jõudis, siis ta nägi, et Petserisse on palju kirikuid ehitatud. Kuninga Petserisse jõudes läks kirikuehitaja kuningale vastu. Siis ta ütles kuningale:
«Võta siit taldriku pealt võti ja mine kirikusse!» Aga kuningas võttis mõõga ja lõi kirikuehitaja pea otsast. Kirikuehitaja ütles kuningale, et kui sina mu pea otsast lõid, siis pane ta siia taldriku peale. Kuningas pani pea taldriku peale ja nad läksid mõlemad kirikusse. Kirikus kukkus pealta inimene maha, aga kuningas jäi pimedaks. Siis maeti nad mõlemad kiriku juurde maha. Sellest saadik ongi kuninga rattad Petseris. Pihkvas tehti Troetsat ja Petseris kloostrit. Seal ei olnud teisi inimesi, kes nendele raha päevatöö eest andis. Siis sinna pandi ühte hõbedasse kastikesse raha ja igaüks võttis päevatöö palga. Nad tahtsid küll enam raha võtta, kuid ei saanud kui päevapalk. Sinna tuli inimesi vaatama, et kuidas nad ühe haamriga teevad Petseris ja Pihkvas. Kui neil kloostrid ja Troetsad valmis said, siis nemad käisid üksteise tööd vaatamas. Petseri kloostri ehitaja läks Pihkva Troetsat vaatama, siis tuli vastu Emajõgi, ta hüppas üle Emajõe, et jalgagi ei saanud märjaks.
ERA II 247, 505/9 (l) < Vastseliina, Misso v., Porste k. — O. Teder < Nikita Teder, 75 a. (1939).
Vt. Kuiva jalaga üle vee, muist. 3 A.
K.
Petseri vägimees Karniila
Vinne kuningas lei Meremäe otsah lahingut. Siis läks kuningas Riia alla taplõma. Seeni kui kuningas tapõl´ 7 aastat Riia all, Karniila tek'k tuu ao seeh püha aia. Kuningas vaatab säält tagasi tulles kloostri müüri ja vihastub: «Kes mu lubalda tek'k?!» Karniila tuleb kloostri väraval vastu, kuningas lööb ta pää maha. Nigu Passa alt pää nakas hüürdümä, ei jäänd enne seisma kui kaivu man. Kuningas aga jäi pümmes; hopõn sattõ neläjalalt maha. Kuningas jättis kõik oma kraami maha, muu seas puuratta, läts palja hammõga pallo pite minemä. Kohe jalga vasta maad lei, sai kivihun'k. Lehmakari oli palu pääl; lehmadki said kivideks. Kuningas ol´l puul' püha: maailm pallõl' timä iist jumalat. Kuningas läks Pihkva poole. Sääl oli teine «master» Ulasovas. Valgõ risti man tul'1 vanamiis kuninga mano, häälits pääd pite ja kõnõl' kõrva sisse: «Vaas'senka, tsiisse! Vaas'senka, tsiisse!» Kuningas oli väga vihane, tahtis Pihkva linna puruks lasta. Ka vanamehe vastu sai kuningas vihaseks, mõtles, kui silla pääle saab, tapab vanamehe ära ehk viskab vette: «Ma lüü timä üle silla vette!» Aga t´sassovna kottal kattõ vanamiis är'. Kuningas mõtles: «Ta ol'l jumal'!» Miildö är'. Lugi jumala värsi ar'. Läts umma paika —Petrograate. Muidu tahtis Pihkvat üles lasta. Vägimiis olla öelnud, et enne üles ei tõusvat, ku Passa alt nakas verd nii pal´lo juuskma, et oro täüs saa. Tulõ vällä ja lööse mäntse patuvidäjä maha. Tulõ abist rahvalõ. (Võõras usk tulõ.)
ERA II 21, 49/50 (3) < Setu, Järvesini v., Vehrulista k. < Lobotka k. — P. Voolaine < Alla Mesipuu, umb. 55 a. (1929). Vt. Tõotus appi tulla, muist. 5.
5. [Tõotus appi tulla]
A.
Vägimehe
Mustõ ol'l mitu vägimiist. Kõgõ kõvõmba kaivi järvi ja tei orga. Petseri uusi matõti kõik maha. Sääl umma parhilla kirstu nätä. Inne tulõ-õi niä ello, ku sõda tulõ; ku veri nakkas mäevärehist sisse juuskma, sis ülke õnnõ: «Vägimehe, tulkõ üles! Sõda um välähn! Mäevärehtist juusk jo veri sisse!» Sis tulõva jäll ello, pesvä vaimlasõ mõtsa ja avitasõ umma rahvast. A sio ilma aigu olõ-õi inäp vägimiihi, mõni kõva miis um viil, miä um, tuu oks olõ-õi inäp vägimiis, sääne, ku vanast vägimehe olli.
E 47181 < Rõuge—J. Gutves (1909). Vt. Vasarapildumine, muist, l A, C, E; Vägimehel kulub palju saapaid, muist 2 A; Peata kirikuehitaja, muist. 4 F, H, K; Vägimehe äratamine, muist. 6 D, E. Vrd. ka: Tõllu tõotus ja äratamine, muist. 184—186.
B.
Vihhas'-kunigas käs'k Karnilal hobõsõtalli tetä', a Karnil tek'k kerigu. Vihhas'-kunigas lät's sinna', ni lei Karnilal pää maahha mõõgaga'. Karnil haar'd pää üs'kä ja juus'k verst maad säält, koh na ol´li, Pet'serehe. Kunigas jäi pümehhes. Ni jäi' täl ratta ja kõik taahha. Karnil pan'ti klaas'kirstu sisse pühä Maar'a ker'kohe. Tuud om tä ülnü' viil inne surma, et ma inne üles ei tulõ', ku jo mäevärehhist juusk verd. Ku alavärehhist juusk, sõs tulõ-õi viil. Ja tuud om ka ülnü', et ku mul pää otsa ar' kasus, sõs tulõ ilma ots. Nii üldäs, et pää om naanu jo otsa kasuma, et olõoi pal´lo kasumalda'.
ERA II 286, 122/3 (87) < Vastseliina khk. ja v., Leimanni k. — E. Kirss < Maria Linnas, sünd. 1854. a. (1940).
Vt. Peata kirikuehitaja, muist. 4.
6. [Vägimehe äratamine]
A. Petseri vägimees
Petseris olnud vanast üks suur vägimees. Kui sääl sõda tulnud, olnud vägimees kohe platsis ja võit olnud ikka tema pool. Ühekorra heitnud tema magama, ei luband enne üles tõusta, kui sõda platsis. Ükskord läinud üks aga vägimehe juure ja ütelnud: «Vägimees, vägimees, tõuse ülesse, sõda väljas!» Vägimees tõusnudki ülesse. Et aga sõda kusagil pole olnud, sis saanud vägimees nii pahaseks, et ta koopasse läinud ja enne säält välja ei luband tulla, kui veri üle saapasääre sisse tuleb. Sestsaadik pole enam vägimeest ükski julgend puttuda.
E 29903 < Võnnu — P. Rootslane < Johan Rootslane (1897). Vt. Vasarapildumine, muist, l C, E; Vägimehel kulub palju saapaid, muist. 2 A; Peata kirikuehitaja, muist. 4 B, F. Vrd. ka: Tõllu tõotus ja äratamine, Tõll, muist. 184—186.
B.
Vägimees olnud mitu päiva sõas ja võidelnud, aga puhkamist ei saanud ta sugugi, selle olnud ta ka nii roidunud, et kui kodu koopa juure saanud, kohe magama jäänud. Poisikesed aga hõiganud: «Vägimees, tule ülesse, sõda jälle platsis!» Vägimees tulnud ülesse. Kui ta aru saanud, et teda petetud, sis vandunud ära, et enne ei tule koopast välja, kui veri alaväratist sisse tuleb.
E 29903 < Võnnu — P. Rootslane < Johan Rootslane (1897).
C. Petseri vägimiis
Petseri oosih maka vägimiis. Ta olla kõnõlnud: «Mii tii siiä´ mastera maada'. Inne tulõ-õi' üles, ku mäevärrist juusk veri poolõ jalani.» Kloostri taga kar'us laulnu nimmipite: «Mihhal, Kavriila, tulkõ' üles, sõda jo otsani» (tapleb). Vägimiis tuli välja, võt't palgi sälgä, ent es näe kedagi. Läks tagasi magama ja ütles (teise objekti järele): «Inne tulõ-õi (üles), ku Paasa alt veri juus'k (alla orgu).» (Vana' kõnõli'.)
ERA II 21, 68/9 (71) < Setu, Kuulja v., Väike-Kuuliski k. < Satserina v., Kundrusõ k. — P. Voolaine < Kati, umb. 43 a., Veera, umb. 30 a. (1928).
D.
Vanast ol'l kunigit pal'lo, sõs ol'l Vahtsõliina man kah üt's kunigas. Karnila ütel' kunigalõ, et: «Kas lupat ümbre mastõra haost aida tetä.» Mis taa ümbre mastõra kivist müür om, timä kõik taa tek'k. Tul´l tuu kunigas Meremäe otsa, ni säält jo näk'k, et suur' müür om tett. Tul´l timä siia', ni tuu vägimiis lät's tälle ristiga vasta. Timä lei arki pää maahha tuul vägimehel tuu kunigas. Timä võt't pää, pan'd tal'drigu pääle ja astõ ker'kohe inne kunigat uma pääga'. Lammõs' kirstu ar', sõs ütel', et: «Ma inne tulõ-õi üles, ku siih mastõrah mään'e häda tulõ.» Üts vinne paaba tahtsõ timmä kaia'. Hõigas' timmä, et: «Tul üles!» Paaba pet't, timä tahtsõ õnnõ kaia', kas ta tulõ kah. Sõs Karnila lammõs' kirstu tagasi ja ütel', et ma' no inne tulõ-õi üles, ku mäevärehhist nakas alavärehhihe veri juuskma, ku nii suur' häda om jo'.
ERA II 286, 167/8 (145) < Setu, Petseri v., Sapina k. < Vedernika k. — E. Kirss < Nasta Kuus, sünd. 1860. a. (1940).
Vt. Peata kirikueluta] a, muist. 4; Tõotus appi tulla, muist. 5.
E.
Val'1, mis om tett ümbre ker'kitõ, tuu om vägimehe tett. Tuu ol'l nii. Kuningas käs'k ümbre ker'kite haust aida tetä', a vägimiis tegi valli. Loogusõ (kaelkoogud) omma parhillake viil kloostreh, minka vägimiis müürü mano vett kan'd. Tul´l sis kuningas tükü ao peräst kaema, õt kuis om timä käsk täüdetü. Vägimiis tul'1 tallõ värehte mano vasta. Kuningas pahase ar', õt sääne val'l ol'l tett, võt't mõõga ja lei vägimehel pää otsast maalõ. Vägimiis võt't uma pää kanglahe ja läts astõ ker'kohe. Sinna om timä matõt, sääl om timä kirst viil täämbäge. Kuningas jäi pümmest. Kuningas lubas' jätta uma' ratta' ja hobõsõ sinna'. Kuningas sai uma nägemise tagase. Ker'koh ol'l ütelnu vägimiis, õt kui sõda tulõ, sis tulõ üles. Ütskõrd ol' timmä petet, õt: «Vägimiis, sõda om, tulõ ülest!» Vägimiis tul'1 ja nägi, et peteti, sis ütel', õt: «Inne ma ei tulõ üles, kui alavärrest nakkas veri sisse juuskma.» A kõnõldas, õt oosõ', mis omma kloostreh, läävä Kiiovahe (Kiiev) valla. Ütskõrd ol'l pini jänesega sisse last ja Kiiovah valla tulno.
ERA II 307, 44/5 (22) < Setu, Mäe v., Järvepää k. — P. Evik < Ivan Metsla <1943).
Vt. Peata kirikuehitaja, muist. 4; Tõotus appi tulla, muist. 5.
7.
[Vägimees käib hauast väljas]
Petseri vägimees
Ütskõrd el'le Petsereh miis, timäl ol´l kats poiga. Esäl ol'l maad veidõkõnõ ja üts timä pojõst pidi koheke' eis' otsma õnnõ. Kats tõmpsevva' hinda vaihhõl seerepet, õt kummal sis tulõ minna'. Seerep sai noorõmba poja kätte. Timä lahko sis esä majast ar'. Katõ kuu peräst tul'l jo kirige', õt timä om Irboskah sepast opno'. Vanõmbal pojal sai ka' hää miil, õt veli om opno' sepäst.
Noorõmb poig sai olla' kolm aestakka sepäh, ku kuul´e timäl esä ar'. Nüüd kut's vanõmb ka' uma vele esäle puhtellõ. Puhtõlavvah lätsiva' vele' tüllö ja' pöörivä' ka' taplõmma. Vanõmb poig tap'p arke' uma vele. Tuust pääle jäi timä ütsindä' elama esätallo.
Timä tul´l väega hääle mõttõlõ, õt eihtädä üts ker'k. Ta valõ üte väega pümme üü, sis pan'd ratastõ ette kats valgõ pääga' härga, ratastõllõ pan'd nelli suurt kivvi õga kerigo nulga jaost. Sis las'k häril minna', õt kohe kottalõ nimä' saisma jääva, sinna timä eihtäske' kerigo. Nii ehit' kerigo valmest, a' olõ-õi määnestke' nimme kerkollõ panda'. Sis nakas' timä mõtlõmma, õt mis päiv tuu ol'l, ku timä näkas' ker'kot edimält ehtämmä. Mõtõl´, mõtõl', ja sis tul'1 miilde, õt ol'l piitrepäävä üü ja tuuperäst omge' Petsereh ker'k, mida kutsutas Piitre ker'kost. Perästpoolõ nakas' vägimehe jõud kaoma ja' kattõ nii ar', õt õs jovva' inäp kävvoke'. Mõni nätäl perästpoolõ kuul'e vägimiis arke'. Timä pante magama igavest und uma tett kerigo põrmado ala. Õga üüse ja piitrepää üüse om kuulda' sääl ker'koh mürrä ja kärrä. Nimä' pidava' sääl kerigo sünnipäivä. Ütskõrd juhto kiäke' miis nägema, õt üts, valgõ lina pää pääle võet, tul'1 kerigo müürü alt vällä ja nakas' lugõma midäke' ütest väigokõsõst raamadokõsõst, õt: «Jumalaga', seo ker'k, ma koolõ ar'», ja hüpäs' jälke' tuust mulgust sinna' kerigo ala. Perästpoolõ õs kuulõ inämb mürinat ker'koh, õga-õs näe' ka' inäp kiäke' tuud valgõ linaga inemist kerigo saina alt vällä' käävät.
ERA II 296, 70/2 (12) < Setu, Mäe v., Suure-Rõsna k. — M. Kivisaar (1940). Vt. Kiriku ehitamise paiga valimine, Tõll, muist. 126 C, 128, 136, 137; HVM I, lk. 359—361, muist. 323, 325.
8. [Kornelius kustutab tulekahju]
Ütevoori lät's Ostrova liin palama. Kol' päivä palli, nigu' toona' Petser. Pal'li, pal'li, jouda-as kuigi ar kistuta'. Sõs tul´l üt's sään'e miis, kui pan'gi vett visas, ol'l nigu viiskümend pan'gi õnnõ. Täht ol'l otsa iih, et Pet'serski Karnilei. A Karnilei ol'l koolnu'. Ülti, et Karnilei lät's viil koolult sinnä' appi. Kae', Karnilei ol'l pallõlnu jumalat, et hoia' mu maad nälä iist ni räüsä iist ni sõa iist ja õi olõ' kah meil siih suuri häti olnu'. Tuust aost naatigi Ostrovva ka riste võtma.
ERA II 286, 235 (212) < Setu, Petseri v., Kolovina k. — E. Kirss < Semmen Hani, sünd. 1863. a. (1940).
9. [Petseri vägimehe küljeluu]
Petseri ühes kirikus [on] kellalöömise nui. Rahva teate järele on see Petseri vägimehe külleluu. Kudas külleluu Petseri kirikusse saanud, ei tea rahvas enam kõnelda.
E 53617 (6) — M. J. Eisen < H. Prants.