Hantide traditsioonilise ilmavaate
jaotub maailm kolmeks osaks: üla-, kesk- ja allilmaks. Ülailm
on seitsmeosaline. Kõige kõrgemal korrusel elab Numi-Torum.
Numi-Torum elab nii kõrgel, et tal pole inimeste maailmaga asja.
Kui mõni inimene tahab Numi-Torumi poole pöörduda, siis
peab ta seda tegema läbi mõne alama vaimu. Semjon Pesikovi
järgi võivad aidata Numi-Torumi lapsed-jumalad nagu
näiteks Kazõm-imi, Postajankt-iki jt. Seejuures tuleb ka neile
midagi ohverdada ja vastavas palves näiteks paluda, et nad ohverdatava
põhjapõdra vaimu Kõige Kõrgemale edasi saadaksid
ning ühes sellega palve üle annaksid.
Vahepealsete korruste kohta on andmed puudulikud. Ljamini jõelt on saadud teade, mille järgi kolmandal korrusel elavat vene ja tatari jumal.
Esimesel korrusel elab Numi-Torumi
noorim poeg Postajankt-iki - “Kiire vanamees”, teise nimega Sorni-iki -“Kuldne
vanamees”. Kui teda Postojank-iki nime järgi kutsuda, siis hüppavat
ta äkilises ehmatuses kõrgele õhku ja tormavat vaatama,
kes teda
kutsus nii kibekiiresti tulema. Häda sellele, kes niisama, nalja pärast
teda niimoodi kutsus. Selle pärast on tal olemas ka peitenimi Õi-shlapt-lah-hliotõ-iki
selleks puhuks, kui teda ehmatada ei taheta, eriti ohverdamise ajal. Sorni-iki
sõidab ringi valge hobuse seljas. Mansidel esineb taevane ratsanik
veel Mir-susne-humina “Maailma vaatava mehena” (Gemujev, Sagalajev, Solovjov
1989:102). Nii hantide kui ka manside hulgas oli ta üks soositumatest
jumalatest. Sel on mitu põhjust. Esiteks loetakse teda Mos-hõimu
esiisaks (Sokolova 1971:216). Teiseks on ta seatud mitmete omaduste tõttu
maakera ja selle asukate üle valvama. Mansidele on ta kõige
peamine vahendaja Numi-Torumi ja inimeste vahel (Gemujev, Sagalajev, Solovjov
1989:157-158). Ristiusu mõjul on Sorni-iki Obi jõe hantide
juures sulandunud ühelt poolt Jeesus Kristusega, teiselt poolt Püha
Nikolai Imetegijaga. Viimane on väga populaarne üle kogu Siberi,
tõrjudes kõrvale isegi Jeesuse ning on tihtipeale omandanud
kohaliku jumala staatuse.
Keskmises ilmas elavad inimesed, loomad ja muud elusolendid. Semjon Pesikovi järgi elasid varem inimeste kõrval “nähtamatud inimesed”- vonth-hluunkth või hlunk, kes mingil ajal läksid ära taevasse. Eriti suur “migratsioon” olevat olnud pärast seda, kui esimene naine kosmoses käis. Haldjad ja jumalad ei armastavat seda, et naine nendest kõrgemal asub. Vanasti ei tohtinud naine isegi kõrgematele kohtadele ronida (Sokolova 1971:122) ega üle kala- ning jahiriistade astuda. Üldse oli naistele palju tabusid, kuid mitte niivõrd nende alandamiseks, nagu mõned tänapäeva feministid arvavad, vaid pigem nende kaitseks. Mõned keelud olid tingitud sellest, et naise väge peetakse kontrollimatuks, eriti menstruatsiooni või raseduse aegadel. Seetõttu võib ta mõjutada meeste taigasid ning tuua sisse määramatuse tulemustes, mida metsarahvas aga endale lubada ei saaks.
Tähtsamad keskmise ilma hlunkid on enamasti Numi-Torumi järglased. Numi-Torumil on seitse poega ja üks tütar. Mõnede andmete järgi on ka tütreid seitse, kuid esimene versioon on rohkem levinud. Tal on veel hulk lapselapsi ja teisi järeltulijaid. Vanim poeg on As-iki ehk "Obi vanamees". As-iki toimimisala on kogu Obi jõgikond. Surguti rajooni hantide järgi on iga jõega seotud jumal selle piirkonna peremees, mille veed sellesse jõkke voolavad.
Teiste keskmise ilma jumalate hulgast võiks siinkohal mainida veel Kazõm-imi´t, Numi-Torumi tütart ning Kaltash-anki´t, Numi-Torumi naist. Kazõm-imi ja Kaltash-anki isikud on kaalukas vastuargument Eliade väidetele, et Kesk- ja Põhja-Aasia rahvastel on vaid meessoost jumalad tähtsad (Eliade 1974:10). Kazõmi jumalanna pole väga tähtis mitte ainult Kazõmi hantide jaoks, vaid ka obdorski, obi ja surguti hantidele (Sokolova 1971:217; Kulemzin 1984:111). Ka Kaltash-anki roll on hantide elus küllalt suur – on ju Kaltash terve fraatria esiema, samuti üldine abielunaiste, sünnitajate ning laste kaitsja. Tihti kasutavad handid mõlemi persooni kujutamiseks Jumalaema ikoone või nende reproduktsioone. On teateid, mille järgi ongi Kaltash-anki ning Jumalaema sulandunud hantide sünkretistlikes kujutelmades üheks.
Oluline tegelane on hantide ja manside uskumustes karu. Vanade laulude järgi on karu Numi-Torumi poeg (või tütar). Alguses elas ta taevas isa kojas, kuid hiljem laskus maa peale elama. Versioone sellest loost on mitmeid, kuid kõigi puhul on toonitatud, et karust algas inimese sugu (Karjalainen 1918:387-389, Schmidt 1989:195-197, VKK 3, 1991:p.13). Läänemeresoomlastel on karu samuti inimese sugulane (Waronen 1891:70). Pärast karu tapmist tuleb tingimata korraldada karupeied.
Igas jõgikonnas on üks
või enam püha paika (jalpõn-ma mansi k.) (Karjalainen
1918:185-86), mis sarnanevad pühade saludega või hiitega teiste
soome-ugri rahvaste juures. Seal ei tohi jahti pidada ega kalastada, ka
mitte marju korjata. Enamasti on naistele selles kohas viibimine keelatud
(Karjalainen 1918:190). Püha koht on pühitsetud mingile jumalale
või paigahaldjale. Tõsi küll, kirjanduses on andmeid
selle kohta, et mõne jumaluse “kummardamise paiga” juures piirangud
ei kehtinud (Gemujev, Sagalajev, Solovjov 1989:4). Pühapaikades on
enamasti olemas pühad aidad,
kus hoitakse jumalate nukke ja muid sakraalseid esemeid. Iga jumaluse pühapaigal
on tavaliselt oma hoidja-peremees (Karjalainen 1918:239). Tihti pärandub
see amet pereliini pidi edasi isalt vanemale pojale, kuid seda võidi
ka teistele üle anda, kui senine “peremees” osutus väärituks
ülesannet täitma (Karjalainen 1918:239). Nendes pühades
paikades käiakse ohverdamas. Kokku kogunetakse, kui näiteks keegi
on unes näinud, et tuleb ohvripidu korraldada või kui on saadud
mingi muu märguanne. Ühisohverdamine püütakse läbi
viia enne uut aastat kasvava või täiskuu ajal. Uue aasta alguses
ei tohi ohverdamist korraldada (Anatoli Tevlin, Ni¯e-Sortõm, Vm
1995). Pühasid nukkusid hoiavad Tromagani ja Pimi jõgede ülemjooksudel
aitade puudusel erilistes, "puhastes" nartades.
Alumine ilm on samuti seitsmeosaline. Jällegi on teated erinevate korruste kohta küllalt lünklikud. Kõige alumisel korrusel elab Heini-iki (teise nimega Kul-iki). Tema on alumise ilma valitseja ning kõikide haigusevaimude pealik. Reeglina Kul-iki nime ei nimetatud, eriti haige juuresolekul.
Koostanud Anzori Barkalaja