Muistsete laplaste maailmapildi omapära kajastub algupärases ehedas suurt tunnetuslikku ja teaduslikku huvi pakkuvas rahvaluules. Arvukad pärimused võõramaistest vallutajatest tshud' kõnelevad laplaste ja nende naabruses asuvate hõimude ajaloost. Lapi folkloori puudutavas teaduslikus kirjanduses on ajaloolisi muistendeid tshuudidest käsitletud enamjaolt kui muinasjutte, ehkki traditsioonilist muinasjutupärast väljamõeldist nendes juttudes ei leidu. Uurijad on lähtunud sellest, et lapi keeles märgib kõiki suulise loomingu proosateoseid üksainus termin mains, maines - muinasjutt (verbist mainse, moainse - jutustama, juttu esitama, pajatama). Ometi jutustavad need mingitest tõelistest sündmustest ja juhtumustest. Et kuulaja esitatava tõepäras ei kahtleks, puistavad jutustajad oma jutu üle detailidega, nimetavad konkreetseid paiku ja nimesid ning lisavad omapoolse kinnituse kuuldu tõelevastavusest või etümoloogilist laadi kommentaare maastikuobjektide nimede päritolust.
Ajaloofaktid kinnitavad laplaste sajandeid kestnud sõjajalal olekut rootslaste, norralaste, taanlaste, soomlaste, karjalaste ja teistega. Mälestus sellest püsib laplaste folklooris tänapäevani. Kõik see lubab taolist folkloori tinglikult pidada muistendite hulka kuuluvaks.
Käesoleva artikli põhiteema on muinasjutud ning nende senine uurimine. Seoses sellega osutub vajalikuks anda lapi muinasjuttude temaatika lühike iseloomustus.
Arvukate mütoloogiliste elementide, n totemistliku maailmapildi olemasolu, teatav lapi muinasjutule zhanriomane "lõpetamatus", ettekujutus imelistest muundumistest kui reaalsusest - kõik see annab põhjust lapi muinasjutte pidada väga arhailiseks meie aegadesse kandunud pärimuseks. Siia kuuluvad mütoloogilise värvinguga muinasjutud, milles tegelasteks päike ja tema lapsed, Nainas (virmalised), Mändash (legendaarne põderinimene), Taalla (antropomorfiseeritud karu, kel on imepärane jõud ja kes röövib lapsi ning naisi), kurjad võlurid, Aadz (ämbliknaine), Võgahk (maa-aluse elu ja peidetud varanduste valitseja), tshahklid (kääbused, kes elavad maa all) jne.
Lapi loomajutud kuuluvad enamjaolt nende rahvusvaheliste muinasjutusüzheede hulka, milles peategelaseks on kaval rebane (rimn' kalles' - rebase-vanamees). Valge mere Teri ranniku vene muinasjuttude kogumiku eessõnas märgib D. Balashov mõningate lapi süzheede ülevõtmist vene folkloori: "Venelased on saamidelt saanud põhiliselt loomamuinasjutte, kuna varases arengustaadiumis rahvaste muinasjuturepertuaaris domineerivad loomajutud. Saamid võtsid venelastelt üle ime- ja novellilaadseid muinasjutte, mis kajastavad saamidele võõraid keskaja sotsiaalseid suhteid."
Olustikulised muinasjutud on lapi folklooris suhteliselt hilise tekkega ega paista silma erilise mitmekesisusega. Neis jutustatakse rumalatest jahimeestest, petistest, ahnetest kirikumeestest, mitmesugustest perekonnakonfliktidest jms.
Sajandeid püsinud kontaktid soomlaste, norralaste, venelaste, karjalaste, komide, neenetsite ja teiste rahvastega on avaldanud oma mõju, ent täiesti ehedate lapi süzheede ning tegelaskujude seast on laene siiski võimalik ära tunda.
Esimesed teated laplastest pärinevad norra meresõitjalt Oterilt, kes viibis Koola poolsaarel IX sajandil. Hiljem, XII sajandil kirjeldas Koola tundra elanikke Saxo Grammaticus, kes esimesena fikseeris selle piirkonna nimetuse - Lappia.
1674. aastal nägi ilmavalgust Joann Schefferuse teos "Lapponia ehk uus ja kõige tõetruum kirjeldus laplaste maast ja lapi rahvast endast, milles leidub palju mitte kellelegi teada olevat tema päritolust, ebausust, taigadest, eluviisist, tavadest." See raamat on esimene põhjalik teos Euroopa Põhjala lapi asuala ajaloost, geograafiast ja etnograafiast.
Kõik uurimused kuni XIX sajandini olid kirjeldavat laadi, folkloorimaterjalile erilist tähelepanu ei pööratud. Folklooritekste hakati kirja panema alles XIX sajandi teisel poolel.
Venemaal püüti lapi folkloori näiteid üles kirjutada vene keeles. Etnograaf V. Nemirovitsh-Dantshenko pühendas laplaste kultuuri tundmaõppimisele mitmeid aastaid. Rännakul Koola poolsaarele pani ta kirja kümmekond teksti, enamik neist on ühise temaatikaga - ajaloolised muistendid võitlusest tshuudidega, muistend põhjapõder Mändashist. Nemirovitsh-Dantshenko kogutud teated laplaste eluolust ja kommetest sisaldavad selle rahva kultuuri ja etnograafia uurijale olulisi fakte. Sealhulgas on jutustus lapi küttide toimingutest tapetud karu juures: kütid ülistavad "langenud vaenlase suurt mehisust ja suuremeelsust. Kõned lõpetatakse küti veel imepärasema mehisuse esiletoomisega, kuna ta ei peljanud võitlusse astuda ning suutis võita Lapimaa metsade kõrge valitseja." Sellest teatest võib järeldada, et muistsed laplased austasid karu kui tootemlooma ning mõistetavaks saab folkloorse olendi Taalla tähendus.
XIX sajandi 80. aastate ja XX sajandi alguse vahemail külastasid Koola poolsaart mitmed õpetlased. Ülevaateid lapi folkloori ja etnograafia alase uurimistöö tulemustest avaldati "Vene Geograafia Seltsi Teadetes" ja teistes ajakirjades. Peaasjalikult lähtuti siiski venekeelsest materjalist, lapi muinasjutud trükiti venekeelsetena. Ühed teadusemehed eitasid laplaste oma folklooriteoste võimalikkust, pidades kõike laenatuks vene või soome folkloorist, teised seevastu tunnustasid lapi rahvaloomingu originaalsust.
Nimetamisväärseks tuleb pidada Petshenga kirikuõpetaja Konstantin Shtshekoldini tööd, kes oli üks esimesi lapi muinasjuttude kogujaid. Tegeledes ristiusu kuulutamisega Koola laplastele, andis ta välja religioosse sisuga kirjandust lapi keeles. Tema "Lapi muinasjuttudes, üles kirjutatud Pazretski kirikukülas Norra piiril" leidub 12 muinasjuttu. Koostaja on püüdnud folklooriteksti edasi anda võimalikult originaalilähedaselt. Selleks on fraaside järel toodud lapikeelne vaste. Shtshekoldini sulest on pärit ka käsikirjalised märkmed kombestiku alalt, sealhulgas lapi pulmadest.
Peaaegu kõiki laplaste eluvaldkondi valgustab etnograaf N. Haruzini töö "Vene laplased". Isiklikult kogutud andmete kõrval on toodud rikkalikult andmestikku välisautorite töödest. Eraldi osadena on esitatud ajalugu, olustik, muistne usund (põhiliselt skandinaavia laplaste kohta) jne. Alajaotuses "Laplaste rahvaloomingust" peab autor kogu folkloori eepikaks: loomajutud, mütoloogiline, ajalooline, didaktiline ja kaasaja eepika, paigutades viimatinimetatud jaotusesse mälestusjutud (bõvalshtshina) ja laulud. Oma klassifikatsiooni kinnituseks esitab ta näiteid lapi muinasjuttudest. Sageli on need lakoonilised, mõjuvad ümberjutustusena, osa neist on laenulised, lapi traditsioonis võõrad. Haruzini klassifikatsioonis on lähtutud süzheelisusest, ent õigustada ei saa mälestusjuttude paigutamist ühte jaotusesse lauludega ega nende nimetamist kaasaegseteks. Sellest hoolimata on tegemist suure panusega lapi kultuuri uurimisse ja selle spetsiifiliste joonte väljaselgitamisse, sest üldistus on tehtud tõepäraste etnograafiliste ja statistiliste andmete põhjal.
Käesoleva sajandi 20.-30. aastail korraldati erinevate riiklike komiteede ja komisjonide kaasabil ekspeditsioone etnograafiliste ja folklooriandmete kogumiseks. Üks esimesi sellekohaseid ettevõtmisi oli 1927. aastal Vene Geograafia Seltsi organiseeritud ekspeditsioon. Sellest ja teistest ekspeditsioonidest (sealhulgas NSVL Kirjanike Liidu folkloorisektsiooni lähetusega) võttis osa etnograaf V. Tsharnolusski (1894-1969). Õpetlane kogus laplaste folkloori ja mütoloogia kohta materjali mitmel aastal. Uurija võimalusi avardas keeleoskus. Ta kogus arvukalt muistendeid, müüte, muinasjutte, mälestusjutte jms. Üleskirjutused on nii vene kui lapi keeles. Ent kogumiku "Saami muinasjutud" ettevalmistamisel töötles ta tekste, soovides neid niimoodi Euroopa lugejale mõistetavamaks teha. Ta püüdis esitada muinasjutud tsüklina, läbivate tegelaskujudega, erinevaid variante ühte viies, ühtesid teistega täiendades ja neile mütoloogilist ainest liites. See kahandab nende tekstide teaduslikku väärtust. Mändashi müüdi fragmentide kohta on autor öelnud, et tekst on autentne. Kogumiku väärtuseks on ka informatsioon jutustajatest koos aja, üleskirjutamise koha ja mõningate biograafiliste andmetega, samuti täpsustus, kas tekst pandi jutustajalt kirja lapi või vene keeles. Muinasjututekstides on autor säilitanud keeles kasutusel olevaid asjade, rõivastuse, maakohtade jms. nimetusi.
"Kohalike sõnade ja väljendite sõnastikus" annab koostaja muuhulgas lühikese lapi muinasjuttudes mainitud jumalate tutvustuse. Mainida tuleb ka Tsharnolusski üldistavat tööd "Lendava kivi mail". Siin on jutustusse sisse põimitud lapi pärimuste ja müütide tekste (maailma loomine metspardi munadest, Mändash jt).
Aastatel 1920-1940 tegeles lapi folkloori kogumise ning korraldamisega Murmanski koduloomuuseum. Muuseumitöötajate, kodu-uurijate V. Alõmovi, J. Koshmilovi jt. sellekohasest tegevusest annavad tunnistust nendel aastatel eri publikatsioonides ilmunud rahvaluuletekstid ning etnograafia ja folkloori kirjapanekud muuseumi arhiivis.
1949. aastal A. Popovi juhtimisel toimunud ekspeditsioon lapi muinasjuttude kogumiseks lisas palju uusi süzheesid ning samuti juba kogutud süzheede teisendeid. Kodu-uurimuslikud ja ekspeditsioonil kogutud materjalid üldistas A. Jermolov. Selle töö tulemusena ilmus esimene kogumik "Saami muinasjutud", mis sisaldas ajaloolisi muistendeid ja muinasjutte, samuti mõned sürjakomi muinasjutud, sest sürjakomid on aastasadu olnud laplaste naabrid. Jermolovi publikatsioonis puuduvad andmed jutustajate, aja või üleskirjutajate kohta täiesti, seetõttu seda teaduslikuks publikatsiooniks pidada ei saa.
Edaspidises lapi keele ja folkloori uurimises osalesid NSVL TA Karjala filiaali Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituudi töötajad. G. Kerti juhatusel toimusid lingvistilised ekspeditsioonid, kus pandi kirja ka lapikeelset folkloori. 1961. aastal ilmus G. Kerti koostatud kogumik "Saami keelenäiteid." Saatesõnas kirjutab ta: "Selle kogumiku esmaseks eesmärgiks oli lapi keelenäidete fikseerimine. See on mõeldud ennekõike filoloogile-lingvistile lapi keele grammatilise ehituse ja murrete foneetika tundmaõppimiseks. Teiseks võiksid muinasjutud ning muistendid huvi pakkuda ajaloolasele ning etnograafile." Need lingvistilise materjalina pakutud tekstid on paigutatud mitte zhanrikuuluvuse järgi, vaid murdeala järgi. Iga teksti juures on andmed informandi kohta, tekstid on transkriptsioonis ning reaaluse tõlkega vene keelde.
Mitmeid aastaid tegeles Koola laplaste keele, rahvaluule ja ajaloo küsimustega soome-ugri filoloog V. Sienkiewicz-Gudkova. Tema tähelepanu oli suunatud lapi murrete lingvistilistele erinevustele, Koola poolsaare toponüümikale ja lapi joigudele, muinasjuttudele ning muistenditele. Tema 1955. aastal Jokanga külas kogutud muinasjututekstid on ilmunud G. Kerti eespool mainitud kogumikus. Kogutud materjali analüüs ilmus artiklis Jokanga laplaste muinasjuttudest. Autor iseloomustab nende juttude sisu ja olulisemaid tegelasi kõrvutavalt soome, karjala, komi, mordva, neenetsite jt rahvaste materjaliga, püüdes selgitada nende seoseid ja vastastikuseid mõjustusi. Tekste pole zhanriliselt liigitatud. Tuleb ette muinasjutu ühteviimist ajaloopärimusega, muuhulgas vaieldavusi, nagu Stallo ja Taalla kuju samastamine nimede kõlalise sarnasuse ning mõnede funktsiooniliste ühisjoonte alusel.
V. Sienkiewicz-Gudkova on lapi folklooriga tegelenud ka edaspidi. Artiklis "Saami eepose transformatsioonist" jälgib ta lapi eepilise jutuainese kujunemist aegade vältel muinasjutuks. Vaatluse all on nii Koola poolsaarelt kogutud kui ka Soome ning Norra laplaste kohta ilmunud välismaiste publikatsioonide materjal. Autori arvates on tänapäevaks lapi eepose kunstiline struktuur transformeerunud; see toimus üleminekul selle laululiselt esituselt proosavormilisele: "Saami eepos on meieni kandunud peamiselt proosana. Kuid on põhjust oletada, et kaugemas minevikus oli sellel meetrum ning see kujutas endast temaatiliselt lähedaste laulude tsüklit." Teine Sienkiewicz-Gudkova uurimisvaldkond on vene folkloori mõjustused lapi muinasjuttudes. Selleteemalises artiklis kinnitab autor, et peaaegu kõik lapi rahvaluule zhanrid on ilmsete vene folkloori sugemetega. Ta märgib terviksüzhee ja selle elementide laene, nimede ja negatiivsete tegelaste ülevõtmist, vene leksika olemasolu lapi muinasjutus. Oma uurimistöö põhjal kinnitab ta, et lapi muinasjuttude poeetika on sealjuures jäänud mõjustusteta, kuna "saami muinasjutule on omane võrdluste ja epiteetide vähesus ning esteetiline dominant on verb kui kõige väljenduslikum ja kujundlikum osis."
Peale juba mainitud kogumike on ilmunud veel G. Kerti toimetusel "Saami muinasjutud" vene keeles, koostajaks E. Patsia. Siin on lapi jutustava folkloori kõik liigid esindatud ning õigustatud olnuks raamat pealkirjaga "Saami rahvaproosa". Koostaja on märkinud, et "muinasjuttude klassifikatsioon on käesolevas raamatus küllaltki tinglik." Näiteks on imemuinasjuttude juurde kuuluvaks peetud muistendeid seididest - pühadest kividest, mis on seotud esivanemate kultuse ja "looduse valitsejate" paganliku kummardamisega. Samasse rühma on arvatud veel mälestusjutud jms. Sellest hoolimata annab teos ettekujutuse lapi folklooris esinevatest jututüüpidest; mõned süzheed on esindatud mitme variandiga erinevatelt jutustajatelt ning see võimaldab jälgida muinasjutusüzhee olustikulist tausta, tema arengut ning transformeerumist.
Koola laplaste keele ja folkloori vastu on juba ammustest aegadest huvi tundnud välismaa lingvistid, folkloristid, reisimehed. Ülevaates publikatsioo nidest ei tohiks puududa spetsialistid-filoloogid, tänu kellele on olemas peaaegu dokumentaalse täpsusega fikseeritud lapi folklooritekstid.
D. E. D. Europaeus (1820-1884) oli rahvalaulude koguja, keeleuurija, arheoloog, laialdaste huvidega inimene. Koos E. Lönnrotiga võttis ta 1845. aastal ette teekonna Vene Karjalasse, et koguda materjali soome sõnaraamatu jaoks. Lisaks põhiülesandele tegeles ta veel runolaulude, muinasjuttude, muistendite ja rahvaviiside kirjapanekuga. Aastatel 1856-1857 siirdus Europeus Lapimaale, kus tal õnnestus üles kirjutada koolalapi muinasjutte. 1931. aastal andis kogumiku kolta- ja koolalapi muinasjuttudest välja Toivo Itkonen, selles leiduvad ka Europaeuse 1856. aastal kogutud materjalid Soome-Ugri Seltsi arhiivist: 21 muinasjuttu Jokanga dialektis, üles kirjutatud Kuzomeni ja Jokanga külas ning mõned Kildini dialektis (Lovozero) muinasjutud, mis on paigutatud Kildini laplaste muinasjuttude juurde. Tekstid on transkriptsioonis, koos tõlkega soome keelde.
Olulise panuse lapi, eriti norralapi keele ja rahvaloomingu uurimisel on andnud John Andreas Friis (1821-1896). Norra, Soome ja Vene Lapimaal ning Põhja-Karjalas töötades uuris ta lapi keele dialekte, erilist tähelepanu pöörates Põhja-Norra dialektile. Tuntud on tema laiahaardelised keeleteaduslikud, rahvakombestikku ja eluolu käsitlevad tööd. Lapi rahvaloomingule pühendas ta eraldi publikatsiooni, millesse paigutas Lapimaa eri osades, sealhulgas Koola laplastelt tehtud kirjapanekud. Mis puutub muinasjuttudesse, siis osa korjandust trükiti soomekeelses tõlkes. Selles väljaandes andmeid esitajate kohta pole, mistahes täpsemaid täiendusi oleks võimalik leida korjanduse täielikust väljaandest.
Soome-ugri keelte ja folkloori uurija professor Arvid Genetz (1848-1915) andis oma 1876. aastal koolalaplaste juurde toimunud sõidu tulemusena välja lapi keele murrete käsitluse. Siin leidub nelja murdeala: Jokanga, Kildini, Notozero ja Babinski materjal koos kohtade loendiga, kus nimetatud murret kõneldakse. Erilist huvi pakuvad 13 muinasjuttu murdenäidetena igast dialektist. Need kirjapanekud on tehtud XIX sajandi 70. aastatel ning see asjaolu väärtustab neid eriti, sest neis on fikseeritud tol ajal veel käibel olevaid arhailisi sõnu ja väljendeid. Muinasjutud ja muistendid on ehtsad, kuid ilmselt mõnede kärbetega. Peale nende leidub kogumikus Genetzilt Matteuse Evangeeliumi tõlge lapi keelde, mis täielikumal kujul oli trükitud Briti Piibliseltsi väljaandena juba 1878. aastal.
J. Qvigstad on õpetlane, kes tegeles norra ja lapi keele ja folkloori, etümoloogia, lapi päritoluga toponüümika ja laplaste ajaloo uurimisega. Temalt pärineb rikkalik korjandus lapi folkloori, mille ta publitseeris neljaköitelisena seerias "Instituttet for Sammenlignende Kulturforskning" aastatel 1927-1929. Selles leidub ka osa professor Friisi kirjapanekuid tema publikatsioonidest, samuti kogumikust "Lappiske Eventyr og Folkesagn", mis valmis Qvigstadi ja G. Sandbergi ühistööna. Iga köide sisaldab eri paikkonna folkloori; esimene on "Varanger", teine "Tromsø", kolmas "Lyngen", neljas - mitmed Norra piirkonnad. Köidete eessõnas on andmed jutustajate kohta. Selleks, et hõlbustada muinasjuttude leidmist nii mahukast väljaandest, publitseerib Qvigstad FFC-seerias tüübikataloogi Aarne süsteemis. Kataloog vahendab lapi muinasjuttude levikupildi Lapimaa eri osades, sealhulgas Venemaal, koos viidetega trükkiallikatele. Sellisena annab norralapi folkloori väljaanne koolalaplaste folkloori uurimisele väärtuslikke lisaandmeid vastastikuste seoste ja ühiste süzheede selgitamiseks. See publikatsioon võimaldab saada täpsemat ettekujutust ka Lapimaa eri osade muinasjututegelastest. Hinnatavad on samuti Qvigstadi teaduslikud tööd lapi mütoloogiast ja keelest.
Suure panuse laplaste kultuuri ja rahvatraditsiooni uurimisse andis tuntud soome teadlane Toivo Itkonen Soome laplaste materiaalse ja vaimse kultuuri jälgimisel. Sellele on pühendatud ka tema kaheköiteline monograafia "Suomen lappalaiset", mis sisaldab rikkalikku materjali ajaloo, ühiskonnakorra, rahvarõivaste, kombestiku, rahvaloomingu jne kohta. Alajaotuses "Kansantieto" tutvustab uurija enamlevinud muinasjututüüpe ja muistendeid, piirdumata ainuüksi Soome Lapimaa tekstidega.
Venemaa-poolsete laplastega tutvus T. Itkonen esmakordselt 1913. aastal. Tema kogutud folkloorimaterjal on avaldatud raamatus "Kolta- ja koolalaplaste muinasjutud" koos Europaeuse muinasjuttudega. Kirjapanekud on pärit Notozero ja Koola mailt (1913), Suonikülast (1913 ja 1926), Patsjoelt (1927 ja 1929). Peale muinasjuttude ja muistendite on esitatud laule, vanasõnu, kõnekäände, mängukirjeldusi jne. Tekstid on transkriptsioonis, paralleeltõlkega vene keelde.
Kildini ja jokanga laplaste muinasjutte on trükitud ka Göttingenis Teaduste Akadeemia väljaannetes, nagu kogumikus "Koolalaplaste rahvaluule" (välja andnud L. Szabo). Tekstid on kirja pandud Leningradis (viimane muinasjututekst Petroskois), informantideks olid väga hea lapi keele oskusega üliõpilased Leningradi Pedagoogilisest Instituudist. Koostaja hinnangul sisaldab see materjal rikkalikku etnograafia-alast teavet, mis pakub huvi mitte ainult folkloristile. Tekstid on Kildini (Voronje, Teriberka, Lovozero küla) ja Jokanga dialektis (Tshalme-Varre ja Jokanga küla). Teemavalik on kirev: jutustused elu-olust, tähtpäevadest, tavadest; pärimused tshuudidest, muinasjutud, nagu näiteks "Naine karunahas", "Inimene koera ninaga", jutud Aadzist, Taallast jt. Tekstid on publitseeritud transkribeeritult, tõlkega saksa keelde, grammatiline analüüs ja andmed informantide kohta on paigutatud murderühmade ette.
Täielikuma ülevaate saamiseks lapi folklooripublikatsioonidest tuleb nimetada veel mõningaid trükiseid, mis otseselt Vene Lapimaaga seoses pole. Hoolimata Vene ja Norra laplaste keele-erisustest esindavad need rahvastikurühmad ühte kultuuri. Seepärast ei saa kõnet olla Koola poolsaarel elavate laplaste folkloorist eraldi, arvesse võtmata Norra, Rootsi ja Soome laplaste folkloori. Ses osas väärivad märkimist Inari (Soome) laplastelt tehtud kirjapanekud, mida on kahel korral avaldanud "Soome-Ugri Seltsi Toimetistes" T. Itkonen ja A. Koskimies. Inari laplaste keel kuulub koos koolalaplaste dialektidega lapi keele idapoolsete murrete hulka.
Mööda minna ei saa ka kuueosalisest lapi rahvapoeesia kogust, mille avaldas Eliel Lagercrantz. Tekstid on kogutud aastatel 1921-1941 Norra Lapimaal. Materjal on paigutatud murrete kaupa ning koosneb proosateoste ning laulude kirjapanekutest (koos nootidega). Proosatekstid on koguja jaotanud järgmiselt: maagilis-mütoloogilised; praktitsistlikud; demonoloogilised, deemonlikud; eepilised; lüürilised; isikujutud. Viimases köites leiduvad motiivide ja variantide register, lapi folkloori uskumusolendite loend, stilistika ja jutustamisega seotud indeks.
Lapi folkloori tervikuna aitab mõista E. Lagercrantzi teostatud arengupsühholoogiline analüüs lapi folkloori kohta.
Viimasel ajal ilmunud publikatsioonidest nimetatagu kildini laplaste tekstikogumikku Juhani Lehtirannalt. Eessõnas märgib koostaja, et tekstide kogujaks on soome teadlane Erkki Itkonen (keeleuurija, Helsingi Ülikooli soome-ugri keelte kateedri professor, uurinud peamiselt soome-ugri keelte täishäälikute süsteemi). Üles kirjutatud on need tekstid Teise maailmasõja aegu ühelt lapi rahvusest vangilt Maksim Antonovilt, kes oli pärit Songui külast mõnikümmend kilomeetrit Murmanski linnast lõunas. Kirjapanekud on ajavahemikust 29.I-13.III 1943. aastal, kokku 217 lk, siia kuuluvad muinasjutud, joiud, käänamis- ja pööramisreeglid. Tekstid on esitatud transkriptsioonis paralleeltõlkega saksa keelde, jaotus on järgmine: loomamuinasjutud; seiklusjutud; naljajutud; joiud.
Selle kogumiku lähemaks iseloomustamiseks tuleb märkida, et muinasjuttudest on esindatud enamlevinud süzheed (rimn' mainas - rebasejutud, azze mainas - muinasjutt Aadzist jt), samuti mõned vene muinasjuttude tõlkeümberjutustused lapi keelde (näiteks Ilja Murometsist, Ivan-tsaaripojast).
Koola laplaste folkloori kogumises ning uurimises on osalenud ka eesti teadlased. K. Kont juhendas 1960. aastal ekspeditsiooni Jokanga laplaste juurde. Tallinnas Eesti Keele Instituudis säilitatavad laulude, muinasjuttude, pärimuste jms lindistused on hindamatu materjal jokanga dialekti ja lapi folkloori uurimisel. Seda ennekõike seepärast, et need enam kui kolmekümne aasta tagused lindistused sisaldavad lapi leksika vanu elemente. Seal leidub seniteadmata muinasjutusüzheesid ja -motiive. Põhiosa lindistustest on tehtud üheltainsalt jutuvestjalt, Lumbovka (hiljem Jokanga) küla elanikult J. Gorbuntsovalt. Nendel muinasjuttudel on omapärane poeetika, mis väärib eraldi uurimist.
Siintoodud ülevaade lapi muinasjuttude väljaannetest ning uurimustest nende kohta pole täielik, ent annab ettekujutuse kõige põhjalikumatest ning tähtsamatest teaduslikest publikatsioonidest selles valdkonnas.
Tõlkis Mall Hiiemäe
Kirjandus
1. Balashov, D. Skazki Terskogo berega Belogo morja. Leningrad, 1970, 450 s.