LIIVLASED
Valt Ernstreit

[Liivi laulukoor]
Paatide kalmistu Mazirbes (EL 1996)

Liivlased
Liivlased on üks väiksemaid tänapäevani säilinud soome-ugri rahvaid. Nad elavad praeguse Läti Vabariigi territooriumil. Liivi keel, lähim sugulaskeel eesti keelele, kuulub läänemeresoome keelte hulka.
Liivlased ise nimetavad end rândalist 'randlased' ja oma keelt rândakêl 'rannakeel'. Liivi rahvuslipu värvid on roheline-valge-sinine - see sümboliseerib randa, nagu seda oma paadist näeb kalamees: roheline mets, valge liiv ja sinine meri. Liivi rahvushümnil on sama meloodia, mis eesti ja soome hümnilgi.

[Liivi laulukoor]
Liivi Rand (EL 1996)



Asukohad
Esimest korda mainiti liivlasi 12. saj. Nestori kroonikas. Ulatuslikumad andmed liivlaste muinasajaloost pärinevad aga 13. sajandist - Hendriku Liivimaa kroonikast. Tollal elasid liivlased põhiliselt Liivimaal - Väina, Koiva ning Salatsi jõe ümbruses. Kuramaa liivlasi mainitakse esmakordselt alles 14. sajandil (umbes 15000-28000 liivlast). Aja jooksul kahanes nii nende arv kui ka asuala, eelmise sajandi keskel oli alles jäänud vaid 22 inimest Liivimaal Salatsi jõe ümbruses ja 2700 inimest Põhja-Kuramaa rannikul. Viimane Salatsi liivlane suri oletatavasti aastal 1868, Kuramaa liivlased elavad ka tänapäeval.

Pärast I maailmasõda oli liivlasi umbes 1500 inimest, nad elasid Põhja-Kuramaa 12 rannakülas. Tänu tihedale asustusele õnnestus säilitada liivikeelne keskkond. Siiski hakkasid liivlased vähehaaval mujale kolima, lätikeelses keskkonnas nad enamjaolt assimileerusid. II maailmasõja järel elas rannakülades veel 800 liivlast. Kuid pärast Nõukogude Liidu poolt kehtestatud piiritsooni-rezhiimi oli suurem osa liivlasi sunnitud tööotsinguil rannast lahkuma.

Tänapäeval räägib liivi keelt emakeelena vaid 8 inimest. Noorim neist on sündinud aastal 1926. Kokku on liivi keele kõnelejaid 40 ringis. Neid, kes peavad end liivlaseks, on umbes 230 inimest. Enamik neist elab Riias ja Ventspilsis.

[Liivi laulukoor]
Liivi laulukoor (OL 1934)

Kultuur
Liivlaste ja liivi keele teaduslik tee algas aastal 1846, mil A. J. Sjögreni juhatusel leidis aset esimene uurimisreis liivlaste juurde. Valmis esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika (töö viis lõpule F. J. Wiedemann) ning Londonis trükiti esimesed liivikeelsed raamatud. Seda aega võib pidada liivi rahvusest haritlaskonna väljakujunemise alguseks.

Liivlaste kultuuriliseks õitsenguperioodiks peetakse ajavahemikku 1920-1940, mis algas Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa ekspeditsiooniga rannaküladesse. Liivlaste kultuuri- ja seltsielu elavnes. Aastal 1923 asutati Lîvõd Lît (Liivlaste Liit), koolides hakati esimest korda fakultatiivainena õpetama liivi keelt. Asutati rahvuskoore ja leiti võimalusi noorte koolitamiseks. Eestis ja Soomes ilmus sel ajavahemikul kokku umbes 20 liivikeelset raamatut. Soomlaste abiga hakati aastal 1930 välja andma esimest liivikeelset ajalehte Lîvli. Eesti, Soome ja Ungari hõimuliikumise ning ka Läti Vabariigi toetusel valmis 1939. aastal liivi rahvamaja. Rahvamajal on kultuurielus oluline koht, seda peetakse soome-ugri rahvaste hõimuliikumise materialiseerunud sümboliks.

Nõukogude võimu kehtestamine Lätis 1940. aastal muutis olematuks kõik saavutused. Likvideeriti Liivlaste Liit, suleti rahvamaja. Liivlastelt võeti võimalus ühiskondlikuks ja kultuuriliseks tegevuseks. Alles 1972. aastal õnnestus asutada kaks laulukoori - Lîvlist Riias ja Kândla Ventspilsis - millest said põhilised liivi kultuuri kandjad Lätis.

1988. aastal saabus rahvuslik ärkamisaeg ka liivlastele. Taastati organisatsiooni Liivlaste Liit tegevus, hakati välja andma liivikeelset kirjandust. Riias ja Ventspilsis taasalustati liivi keele õpetamisega. Alates aastast 1989 peetakse igal aastal augusti esimesel nädalavahetusel Liivi Rannas Irêl Liivi Pühi. 1992. aastast korraldatakse liivi laste suvelaagreid ja ilmub taas ajaleht Lîvli (tänapäeval küll enamjaolt lätikeelsena). 1994. aastal asutatud Liivi Kultuuri Keskus andis välja liivikeelset ajakirja Õvâ. Alates 1995. aastast hakati esimest korda Läti Ülikooli ajaloos õpetama selles kõrgkoolis liivi keelt.


[Liivi rahvamaja]
Liivi rahvamaja avamine 1939. aasta 6. augustil

Riik
Esimese Läti Vabariigi (1918-1940) suhtumine liivlastesse ei olnud eriti soosiv. Läti Vabariigi liivlasi puudutav tegevus kahe maailmasõja vahel piirdus Dundaga-Irê tee, Irê koolimaja ja liivi rahvamaja ehitamise toetamisega ning liivikeelse kirjanduse tsenseerimisega. Praegune Läti Vabariik on astunud sammu edasi. 1991. aastal kuulutati liivlased esimest korda Läti ajaloos Lätimaa põlisrahvaks. Sõna liivlased on jõudnud teistessegi riiklikesse dokumentidesse.

1992. aastal loodi Läti Vabariigi valitsuse ja Liivlaste Liidu koostööna riigi erilise kaitse all olev liivlaste kultuur-ajalooline territoorium Lîvõd Rânda (Liivi Rand). Lîvõd Rânda tegeleb põhiliselt liivlaste elu kultuurilise ja ainelise poolega ning osalt ka Liivi Ranna piirkondlike probleemidega.

Liivi Rand
Liivi rand on ajalooliselt liivlastele kuuluv ala, viimane koht, kus liivlased elasid rahvana. Rannas on 12 küla. Ajalooliselt oli liivi rand jagatud kaheks osaks (ida- ja lääneosa), kus räägiti ka erinevaid murdeid - idamurret ja läänemurret. Kumbki osa kuulus eraldi valla ja kihelkonna alla. Ka praegu on ajalooline liivi ranna territoorium jagatud kahe maakonna ja nelja eri valla vahel. 1920. aastail üritati liivlaste asuala ühendada ühte valda, kuid see plaan ebaõnnestus.

Täna eraldatusele ümbritsevast maailmast ja piiritsoonile, mis hoidis ranna inimtühjana, on seal säilinud puutumatu loodus. Et seda kaitsta, loodi juba aastal 1928 Liivi rannast veidi sisemaale jääv Slîtere looduskaitseala, mida hiljem korduvalt laiendati. Tänapäeval hõlmab see ka suure osa ranna-aladest. Haruldaste taime- ja loomaliikide poolest on Slîtere looduskaitseala Lätis üks rikkamaid. Pärast Läti Vabariigi taasiseseisvumist on Liivi rannast saanud populaarne turismi- ja suvituskoht. Tulevikus kavatseb Läti Vabariigi valitsus ühendada Slîtere looduskaitseala ja Lîvõd Rânda territooriumi, et luua rahvuspark.


[KAART]
Liivlaste põhilised asualad:

  1. 12. saj.
  2. selle saj algus


Olulisemad andmed liivlaste ajaloost:

u. 500 liivi rahva lahkulöömine läänemeresoome hõimudest
u. 1100 liivlaste esmakordne mainimine Nestori kroonikas
u. 1180 sakslaste saabumine Väina jõe suudmesse
1186 liivlaste vastu alustatakse ristisõda
1201 asutatakse Riia linn, millest saab ristiusustamise keskus
1206 liivlaste ülestõus, liivlaste asualade hõivamine Saksa
1525 väidetavalt esimene trükitud liivikeelne tekst
1789 esimene säilinud liivikeelne tekst - meieisapalve
1846 akadeemik A. J. Sjögreni esimene uurimisreis Kura maa ja Salatsi liivlaste juurde
1861 ilmub esimene liivi keele sõnaraamat ja grammatika
1863 ilmuvad esimesed liivikeelsed raamatud
1868 sureb väidetavalt viimane Salatsi liivlane
1914-1920 I maailmasõda
1920 prof. Lauri Kettuneni ja O. Looritsa esimene uurimis matk liivlaste juurde
1923 liivi keelt hakatakse koolides õpetama fakultatiivainena
1923,
2. aprill 		Liivlaste Liidu asutamine
1923,
18. november 		Liivi lipu pühitsemine
1931,
26. jaanuar 		toimub esimene liivikeelne jumalateenistus
1931,
23. detsember 		ilmub liivikeelse ajalehe Lîvli 1. number
1936 Tartus ilmub Volkslieder der Liven - liivi rahvalaulude kogu
1938 Helsingis ilmub Lauri Kettuneni liivi keele sõnaraamat, mis on seniajani kõige täiuslikum
1939,
6. august 		avatakse liivi rahvamaja
1940 suletakse Liivlaste Liit, rahvamaja natsionaliseeritakse
1941-1945 II maailmasõda
1950 Nõukogude Liidus võetakse vastu piiritsooniseadus
1972 Ventspilsis ja Riias alustavad tegevust liivi koorid
1988,
26. november 		taastatakse Liivlaste Liit
1989,
8 august 		esimesed Lîvõd Pivâd (liivlaste pidustused)
1989, september algab liivi keele taasõpetamine Lätis
1991,
4. veebruar 		riigi erilise kaitse all oleva liivlaste kultuur-ajaloolise territooriumi Lîvõd Rânda loomine
1991,
19. märts 		esimest korda Läti Vabariigi ajaloos tunnistatakse liivlased ametlikult Lätimaa põlisrahvaks.
1992,
juuli-august 		toimub esimene liivi laste suvelaager
1992, august hakkab ilmuma lätikeelne ajaleht Lîvli
1995,
sügis 		Läti Ülikoolis luuakse läänemeresoome keelte kateeder, esmakordselt ajaloos hakatakse liivi keelt Lätis õpetama ülikooli tasemel


Kirjandust liivlaste kohta

Evald Tõnisson. Muistsed liivlased ja Kuramaa liivlased. Keel ja Kirjandus, 1970, nr 8.
Oskar Loorits. Liivi rahva mälestuseks. Tartu & Tallinn 1938.
Oskar Loorits Liivi Rahva Usund
Eduard Vääri. Liivi kirjakeel ja kirjandus. Töid eesti filoloogia alalt III. TRÜ Toim. Tartu 1970.
Valt Ernstreit. Mõni sõna liivlastest. Fenno-ugristica nr19, 1996.



Fotod:

EL - Ene Lukka.
OL - Oskar Loorits. Volkslieder der Liven. Tartu 1936.