ELUENERGIA, HALDJAD JA JUMALAD MARI MEDITSIINIS
Valeri Petrov
Mari rahvapärane arstimine põhineb teoorial kõikvõimsast jõust või energiast ju. Usutakse, et ainult selle energia valdamine annab inimesele arstimisvõime, nõidumise ja selgeltnägemise ande ning muudab ta jumalatest tugevamaks. Teadmisi hoitakse oma perekonna ja sugulaste keskel salajas, seda on soodustanud arstijate vaenamine ametliku kiriku ja võimude poolt. Praegu, nagu minevikuski, on ainuvõimalik omandada nende ametisaladusi, hakates mõne nõia õpilaseks.
Minu õpetajateks olid mitmed päritud teadmistega rahvaarstid (A. Mamajeva, s 1923 Novotoriali rajoonis; V. Aslanov, s 1905 Sernuri rajoonis; I. Mihhailova, s 1915 Morski rajoonis; P. Jegorova, s 1921 Morski rajoonis), kes lubasid osa oma perekonna saladustest trükis avaldada.
Ju on kosmilise elu aluseks. Seda peetakse tugevamaks jumalatest ja haldjatest. Ütlus jumo detsh ju patõr (ju on jumalatest tugevam) on maride seas praegugi kasutusel. Nõidade, rahvaarstide ja ennustajate üldnimetus on juzo, kusjuures zo on sufiks. Inimkehas liigub ju piki kindlaid kanaleid - ilõsh korno (elutee).
Mitmete haiguste põhjuseks peeti negatiivse energia tungimist inimese organismi, sellele vastavalt neid ka raviti. Haiguse võisid põhjustada ja selle kindla inimese vastu suunata kas inimesed, haldjad või jumalad. Niisiis peeti organismi energeetilist tasakaalustamatust seotuks kosmose ilmingutega. Pärimuse järgi leidub igale negatiivsele energiale - jule - ka vastandenergia.
Inimeste haigused jagunevad kaheks: shke tsher (enda haigus) ja purtõmo tsher (teiste põhjustatud haigused). Usuti, et inimene võib teisi kahjustada viit liiki impersonaalse energiaga, millest igaüks jaguneb omakorda kaheteistkümneks alaliigiks, nagu ka jumalad ja haldjad. Rahvaarstid diagnoosivad hoolikalt, määramaks, kust pärineb kahjustav energia ning valimaks õiget loitsu, palvet või ohvrit. Negatiivne energia eemaldatakse arstimisel kõigepealt kehast, seejärel ta likvideeritakse või saadetakse edasi.
Arstimisrituaali ajal on ju juhtimise peamisteks võteteks meditatsioon, loits, pilt, hingeõhk ja puudutus. Kõiki võtteid kasutatakse omavahel korreleeritult. Meditatsiooni hindavad mari rahvaarstid ju omandamise ja kasutamise vahendina kõrgelt. Selle komplitseeritus ja meditsiiniline efektiivsus on samaväärne Tiibeti meditatsiooniga. Mari meditatsiooni põhiolemus on järgmine. Inimene läbib oma mõttekujutuses kõigepealt looduse fenomenid (näiteks päikesepaiste, kuu- või tähevalguse, õhu, päikesetõusu, välgu, äikese jm), muutub kaalutuks ja lahustub. Selle saavutamiseks kasutatakse erilisi vormeleid. Mõned rahvaarstid joovad meditatsiooni täiustamiseks ja selgeltnägemise seisundi saavutamiseks hallutsinatoorset vahendit, mida valmistatakse punasest kärbseseenest. See tagab meditatsiooni ajal harmoonia kosmose ja jumalatega isiku tervistamiseks. Hinnatakse mediteerimist puu otsas või mägedel istudes. Ju valdaja juzo usutakse olevat tugevam kui jumalad ja saatus. Tuntud uskumuse järgi saab inimene teadmised ju kohta une või letargilise seisundi ajal.
Teooria eluenergiast võis tekkida muistsete uurallaste, indoeurooplaste ja muude euroasiaatide omavahelise suhtlemise tulemusena. Termin ju on ühendatav indoeuroopa tüvega yu (sanskriti ayu - elu). Esialgsed teooriad eluenergiast ja selle kanalitest inimkehas kujunesid muistses Indias ja Hiinas. Indias on see tuntud praana, Hiinas tshi teooriana. Seal levinud uskumuse kohaselt muudab kosmose energia saladuste tundmine inimese jumalate taoliseks. Marid pööravad arstimisel sarnaselt indialastele ja hiinlastele rohkesti tähelepanu energia juhtimisele inimese kehasse. Lisaks meditatsioonile kasutatakse energia juhtimisel akupunktuuri ime ju (ime - nõel). Mari akupunktuuri süsteem on iseseisev ega pärine hiina meditsiinist.
Hantidel on tuntud kujutlus impersonaalsest eluandvast Anki Puyost. Kujutlus narginenist, jõust, mis säilitab elu maa peal, on tuntud tshuktshidel. Kujutlused kosmilisest eluenergiast olid kindlasti tuntud erinevail rahvail mäletamatuist aegadest peale.
Marid usuvad, et inimese iseseisev elu on võimalik tänu mõnedele just pärinevatele isiklikele energialiikidele: shülõsh (hingus), ört (vaimsus, teadvus), tshon (hing). Shülõsh ilmub munarakku viljastamise hetkel ja reguleerib inimorganismi arenemist surmani, andes soojust, pannes südame lööma, vere voolama ja inimese hingama. Surma järel lahkub shülõsh kehast tulena ja tungib Jumosse (jumal, universum). Tshon ilmub embrüosse, kui loode on kolme kuu vanune. Tänapäeval ei teata örti algupära. Sarnaseid vaateid inimese elule tunnevad teisedki uurali rahvad.
Arstimisel juhivad rahvaarstid ju seadusi kasutades impersonaalset energiat ning ühtlasi ka haldjaid ja jumalaid. Maride uskumused haldjate ja jumalate seostest haigustega on järgmised: jumalate ülesandeks on haige keha ning vaimu puhastamine kahjulikust energiast, nad võivad haiguse ka teisele isikule üle kanda. Jumalad võivad haigusi saata siis, kui neid piisavalt ei austata või kui inimesed patustavad. Erinevate loodusnähtustega seotud madalamad jumalad karistavad inimesi ülbe käitumise eest nende kaitsealustega. Nii karistab näiteks jõehaldjas vodõzh nahahaigusega jõe ääres käratsejaid ja tolmutajaid. Tulehaldjas tul vodõzh jälgib, et tulle sülgaja huuled lõhkeksid. Põhilisteks ravimiteks jumalate ja haldjate põhjustatud haiguste vastu on palved ja ohvrid. Usutakse, et juzo võib ohvritega suunata jumala viha teisele inimesele ja kanda talle üle selle haiguse. Haigusdeemoneid aetakse välja või kantakse teisele isikule üle mõttejõuga, meditatsiooni, puhumise, sõnade või puudutusega. Erinevalt shamaanidest puuduvad mari rahvaarstidel isiklikud abivaimud.
Inimeste ja kariloomade haigusi võivad uskumuste kohaselt põhjustada ka surnute (eriti vägivaldselt surmasaanute) hinged.
Lendava tulesaba või ussi kujul ilmnev haldjas vuver sööb embrüot, nii et laps sünnib surnult või vigasena. Sageli on sellistel lastel silma-, kõrva- või nahahaigusi, mille kohta öeldakse vuver kotshkesh (vuver sööb). Vuveriks muutusid surnute või elavate hinged, kes tegelesid nõiduse ja kahjustamisega. Niisuguse nõia hing lahkub une ajal inimesi ja loomi kahjustama. Arvati, et sellisel inimesel on vuver tshonan (vuveri hing). Peale omaniku surma väljub vuver öösel hauast ja lendab kurja tegema. Öösiti siseneb vaim korstna kaudu lese juurde ning magab temaga, võtnud surnud abikaasa kuju. Selline lesk hakkab kuivetama ja sureb peagi. Varem peeti üsna ohtlikuks haldjas keremetti, paganlikel maridel oli ta samaaegselt kaitsehaldjaks.
Vees usuti elavat jõhvusse või nn vesijuukseid (shar kishke, vüd shar). Need arvatakse olevat inimese või looma vees elustunud karvad. Tunginud inimese või looma kehasse, tekitavad nad välimise või sisemise sügeleva või valutava mädapaise. Helmintoosi seletatakse just elava karva tungimisega ihusse. Hambauss (pü shuksh) sööb hambaid.
Haigusdeemoneid nimetatakse üldiselt muzho. Rahvaarstid peavad nad minema kihutama. Haldjate põhjustatud haiguste hulka kuuluvad veel: razõm (paistetus, liikmete paistetus, reuma), vür kemet (õla-abaluu liigeste haigus), nerge (rõuged), õrlõkan (leetrid), teleza (sarlakid), asõra (düsenteeria), jungo (panariitsium), kõlmõmuzho (palavik), uzhar muzho (hepatiit), on shõrt (astma, bronhiit), sürem muzho (haigusdeemoni põhjustatud minestus), nedõk (mäemari uskumustes hammaste ja kõrvade kahjustaja). Neile haigusdeemonitele sarnaseid olendeid tunneb uurali ja teistegi rahvaste pärimus.
Tõlkis Mare Kõiva