|
Nii Sabajevo kui Povodimovo asuvad mõlemad piirkonnas, kus on suhteliselt kompaktne omarahvuseline asustus ning kauem püsinud ersa rahvakultuur. Eriti omane on see Sabajevole, kus veel 1980. aastatel kanti vanu rahvarõivaid rituaalse pidurõivastusena. Povodimovo oli Sabajevost "linlikum", seal ehitati tahumata palkidest tarede asemel üha rohkem telliskividest elumaju, rahvarõivad olid kadunud juba 1920.-30. aastateks ja sealsete ersade keeles oli märksa rohkem vene laensõnu.
Rasedusega (pesksesa Sabajevo, pekshesa Povodimovo) seoses küsisin last ootavat naist puudutavate keeldude ja nõuannete ning tulevase lapse soo ennustamise kohta, lähtudes Eesti sünnikombestikule traditsioonilistest nähtustest. Mõlemas külas võis rase (pokshpekje, pekjiv Povodimovo) käia nii pulmas kui matustel. Naise tugeva ehmatuse tagajärjel võis sündida haigete silmadega, kokutav või muude arenguvigadega või enneaegne laps.4 Haigete laste sündi põhjustab ka naiste rohke alkoholi pruukimine.5 Rahvapärimuses üldlevinud "ehmatusvigu" reeglina ei teatud või ei mäletatud. Vaid üks naine Povodimovos teadis, et kui rase tulekahju nähes ehmus ja kusagilt end puudutas, tuli lapsele samale kohale pjatno - plekk.6 Teised küsitletud polnud kuulnud või ei mäletanud seda ülemaailmselt tuntud uskumust, ühel juhul oletati, et tulekahju peale ehmatamisest võib sündida ebard või rasedus katkeda.7 Kaks küsitletut Sabajevost arvasid, et last ootav naine ei või jalaga kassi ega koera lüüa ning vaid ühel juhul teati keelu rahvatraditsioonilist seletust - muidu sünnib karvane laps.8 Samal ajal kui Sabajevos ja Povodimovos peale mõne üksikjuhtumi ei kirjeldatud ehmatusvigu ega teatud ehmatusmärke, olid Ingerimaal nii Kurgola poolsaare soomlaste kui Soikkola poolsaare isurite seas üldtuntud tulekahjumärgid.9 Küsimustele muude "vigade" kohta vastasid õigeusklikud isurid sageli, et "vaid Jumal teab ja võib kõike". Otsesele küsimusele Eestis tänini tuntud "ussivigade" kohta vastasid isurid hoopis, et sellele, kes tapab mao, annab Jumal üheksa pattu andeks. Võib-olla on ehmatusvigade vähene tundmine õigeusu mõju? Eestis teatakse ja usutakse neid sageli tänini ja vastavaid kirjeldusi laekus rohkesti ka Kaukaasia eestlastelt.10.
77aastane Varvara Pinjaskina Sabajevost mäletas vana töökeeldu, et rase naine ei tohi linast kangast kududa, muidu tulevad lapsel jalad kõverad või näole märgid.11 Muid nõudeid rasedatele ei nimetatud. Isuritel ei peetud ohtlikuks isegi seda, kui loomatapmist pealt vaadata,12 Sabajevos aga võis rase ise kanal pea otsast lüüa.13
Lapse sugu ennustati naise näo ja kõhukuju järgi. Sabajevos arvati enamasti, et naise ilus, puhas, värske nägu tähendas tütre sündi, rasedusest inetumaks muutunud nägu ennustas poega.14 Üks naine teadis vastupidi, et "rikutud" nägu tähendas tütart, ilus poega.15 Nii oldi ka Povodimovos üksmeelel, et kole, plekiline nägu ennustas tütart, muutusteta, normaalne nägu poega, 16 Mõni naine pidas neid endeid õigeteks, 17 teine aga valedeks.18 Kõhu järgi arvati mõlemis külas, et lai kõht kuulutas ette tütart, terav, etteulatuv kõht poega,19 kohtas ka vastupidist arusaama. Sellised uskumused on tuntud ülemaailmselt.
Varasemal ajal ei lubatud raseduse ajal lapsele riideid valmistada, et midagi halba ei juhtuks.
Vanasti olid inimesed tublid ja lapsi sünnitati tööjärje juures põllulgi, tänapäeval olevat naised "haiged nagu konnad". 1930.-40 aastateni sünnitati külmal ajal taretoas, soojal ajal saunas või hobusetallis.20
Sünnitati enamasti põrandal õlgedel lamades. Kummastki külast on üks teade põlviliasendist,21 Povodimovos väideti, et põlvili oldi vaid kergel sünnitusel. Ajapikku levis voodis sünnitamine, kusjuures Povodimovos peeti oluliseks märkida, et ka voodid olid õlgedest punutud. Sabajevos rääkis naine, kes ise sünnitas oma lapsed voodis, et põrandal toimusid kergemad sünnitused.22 Traditsioonilisemate sünnitusviiside (põlvili ja põrandal) püsimist seoses kergemate sünnitustega võib seletada sellega, et voodis ja lamavas asendis sünnitamine levis sageli koos kvalifitseeritud sünnitusabiga, kergetel juhtudel aga abi ei vajatud.
Sünnitamise ajal oli naisel särk seljas ning patsipunutud juuste peal oli pearätik või rahvarõivapeakate kaholka,23 vaid pikema piinlemise korral viskas ta rätiku peast.24 See on rudiment varasemal ajal nii Mordvas25 kui ka ülemaailmselt tuntud kombest, mis nõudis sünnitaja rõivastel kõigi sõlmede ja juuksepalmikute lahti tegemist.26 Ingerimaal toimiti nii veel 1960. Aastatel.27.
Sünnitajat abistas vanem külanaine bapka ehk baabushka, kelle ülesandeks oli lapse vastu võtta, nabanöör läbi lõigata ja kinni siduda. Mõni bapka oskas vajadusel lapse asendit kõhus muuta ning ka last kätega välja võtta.28 Kui platsenta ise välja ei tulnud, anti naisele juua magusat või soodavett,29 masseeriti kõhtu ning kui seegi ei aidanud, võeti platsenta käega välja.30
|
Povodimovos tähendas shartshau vastsündinule enamasti õnne, vaid üks küsitletu teadis, et see võis ennustada ka õnnetust.37 Ühe teate järgi maeti shartshau maha koos platsentaga,38 enamasti see aga kuivatati ning riputati lapsele kotikesega kaela lisaks kaelaskantavale ristile. Kui tüdruk läks mehele, õmmeldi õnnesärk talle tanualusesse - kikirkasse, poisil õmmeldi see aga abiellumise korral kuue sisse.39 Amulett kaitses õnnetuste eest ning tagas edu. Povodimovos arvati, kui shartshau varastati või omanik selle kaotas, tal enam õnne polnud, õnnelikuks sai uus omanik. 60aastane Anna Burnajeva rääkis tõsimeeli, et tema hoidis oma poja "särki" rõivakirstus, amulett läks aga kaduma ning koos sellega ka poja õnn. Tänapäeval haiglas sünnitades ollakse murelikud, et seal ei anta "särki" kätte või see võidakse varastada.40
Õnnesärki on amuletina kaelas kantud üle maailma41 ning usuti, et teise inimese valdusesse sattudes läks kaasa ka õnn. Seetõttu oldi kõikjal valvsad, et ämmamoorid ei saaks juba sünnitusel õnnesärki edasimüümiseks varastada.42 Uskumused õnnesärgist olid elujõulised ka kõrgklassi ja linnaelanike seas. On teada, et õnnesärke hankisid endale Vana-Rooma kohtumehed, varasematel sajanditel kuulutati Euroopas vastavatest ostusoovidest koguni ajalehtede vahendusel.43 Veel möödunud sajandi keskpaiku laenasid vene aadlikud tähtsamateks asjaajamisteks tuttavatelt õnnesärki, kui neil endil seda polnud.44 Ersade puhul pole muud iseäralikku kui see, et uskumused on püsinud kaasajani. "Särgi" õmblemine rõivastesse kaitses amuletti kadumise eest eriti hästi ning sedagi kommet kohtas varem mujalgi, näiteks Norra kohta on teada, et seal kanti veel Esimese maailmasõja ajal selliseid amulette kaelas või istutati koguni ihusse.45 Laialt tuntud on ka amulettide kasutamine teistegi pereliikmete poolt mingi asjaajamise, näiteks kohtuskäigu puhul,46 Ingerimaal tehti nii veel 1930. aastate lõpus.47
Nii õnne kui õnnetust võis lapsele kuulutada ka ümber kaela keerdunud nabanöör.48 Vanad inimesed olevat tähele pannud, et esmaspäeval sündinud lapsed pole õnnelikud, neil veab kogu elu viltu. Kõige parem päev oli sündimiseks pühapäev.49
Platsenta - eidindodu(ne), mida Sabajevos tõlgiti "lapse padi", pandi riidetükisse mähitult viisu sisse (vahel koos leivakoorikuga) ning maeti enamasti taretoa põranda alla, harvem õue, et ükski kõrvaline isik, näiteks nõid, seda oma valdusesse ei saaks. Ühel juhul väideti, et põranda alla maeti talvel, kuna siis "ei leidvat aias kohta".50 Povodimovos arvati toimingu mõtteks, et "see ei jääks vedelema" ja keegi ei saaks platsentat varastada.51 66aastane Ljubov Saigatshova rääkis, et eidindodune võis varastada baabushka ning sööta mõnele lastetule naisele lihapirukaga sisse, et temagi lapsi saaks, platsenta õige omanik muutuks aga seejärel sigimatuks.52 Anna Burnajeva teadis, et lastetu naine sõi platsenta kuivatatult sisse. Lastetutuse raviks oli hea ka saunas vihtlemine. Platsenta kasutamist sigimatuse raviks on märgitud teisteski mordvalaste kombestikukirjeldustes ning varemgi kardeti, et vastuvõtja või lastetu naine võib selle varastada.53 Rahvameditsiinis on platsentat kasutatud ülemaailmselt juba vanast ajast ja seda söödeti kuivatatult mitmesuguste hädade korral haigele sisse,54 pärast sünnitust pühiti aga platsentaga nii naise kui lapse nägu, eriti kui näol oli mingeid plekke jms.55 Sigimatuse ravimist platsentaga on kirjeldatud araablastel ja serblastel. Araablastel kaevas sigimatu naine platsenta üles ja pesi end platsenta leotisega,56 serblastel kasutati sel kombel värsket platsentat.57 Rumeenlastelt ja venelastelt on teada, et sigimatu naine pidi sööma nabanööri otsa.58 Eesti kohta on märgitud, et sigimatuse vastu aitas vastsündinu nabavere seespidine tarbimine.59
Platsenta matmine või peitmine õue või eluhoonesse on tuntud ülemaailmselt ning paljudel rahvastel on erinevad käitumisviisid esinenud samal ajal. Viisu sees põranda alla matsid platsentat peale mordvalaste ka venelased,60 isurid ja setud matsid selle põranda alla puhtasse lappi mähitult.61 Näiteks venelased panid platsenta juurde veel raha, leiba, muna jms,62 niisamuti eestlased.63 Põranda alla matmist esines paiguti ka liivlastel ja eestlastel.64 Seletused, miks platsentat oli vaja korralikult matta, võib lühidalt kokku võtta järgmiselt - "et emale ega lapsele viga ei sünniks".65 Näiteks on arvatud, et platsenta on osa lapsest, mistõttu selle kaudu võis last kahjustada.66 Naise sigivusele nägid platsenta vääras kohtlemises ohtu araablased. Seetõttu pidi tagatama, et platsentat ei saaks kassid süüa ega keegi sellest üle astuda, kuna see võis takistada naisel tulevikus lapsi saada.67 Eestis ja Soomes ja mujalgi loodeti laste saamist või selle vältimist mõjutada platsenta matmisviisiga. Kui see maeti nii, et nabanööri ots jäi ülespoole, oli naine viljakaks, kui allapoole, jäi ta sigimatuks.68 Platsenta varastamise kartust pole ma teiste rahvaste puhul kirjanduses kohanud, enamasti on öeldud, et platsenta matmine pidi seda kaitsma loomade (koerad, kassid, metsloomad) eest või vältima sellel kõndimist.69 Tegelikult on aga platsentaga seotud uskumused väga mitmekesised, eri rahvastel on seda paiguti maetud, põletatud või visatud voolavasse vette,70 seda on säilitatud ka kuivatatult, näiteks rätikusse mähitult hällis, et "laps oleks terve".71 Laplastel on platsentat kohati just koertele antud,72 kohati on seda eri rahvastel metsa visatud või maetud või siis veekogu äärde viidud.73 On arvatud koguni, et platsenta matmise tingis kartus, et see võib muutuda üleloomulikuks olendiks, eksitajaks.74 Selleks olevat vajalik olnud ka kivi asetamine matmiskohale. Nn koerte ja kasside teooria esindajate arvates kaitses kivi platsentat loomade eest.75 Nn ülestõusmisteooria kasuks räägib siin-seal kohati esinenud komme, et platsentasse tehti noaga või nõelaga auke, seejuures ütles Karjalas sünnitaja - sina oled haige, mina terve,76 Norras aga torgati platsenta läbi ja põletati.77
Pärast sündi loputati Sabajevos last puhta (ilma seebita) sooja veega kergelt, vesi valati õuenurka78 või õunapuu alla,79 käidavasse kohta ei võinud seda kallata. Kolmel sünnitusejärgsel päeval läks ema koos lapsega sauna pesema ja vihtlema.80
Povodimovos mäletas 75aastane Darja Beljajeva, et 1930.-40. aastatel läks ema kohe pärast sünnitust koos vastsündinuga sauna ja pani sünnitusel seljas olnud riiete asemel peale pesemist puhtad rõivad selga.81 66aastane L. Saigatshova teadis aga, et vastsündinut kohe ei pestud, vaid mähiti ära ja alles päeva või paari pärast läks ema koos lapsega sauna.82 Küsitletu ise sünnitas oma lapsed 1940.-50. aastatel haiglas. Tänapäeval, kui laps sünnib haiglas, köetakse naise ja vastsündinu kojujõudmise puhul kohe sauna ning pestakse ja viheldakse nii ema kui last, sellest tulevat viimasel parem uni.83 Neljanda elukuuni pesti last igal õhtul, hiljem saunapäevadel, seejuures seepi ei kasutatud. Pesuvesi valati Povodimovos pühasse kohta - õue maja seina äärde, pühasenurga (paazauugol) kohale, "et keegi ei käiks sellel ja et sellele solgivett ei valataks".84 Lapsepesuvett valati Povodimovos ka mõne viljapuu, õuna- või kirsipuu alla.
Sünnitaja ja lapse puhastumine saunas vihtlemise ja pesemisega kolmel sünnitusjärgsel päeval asendus Mordvas mujalgi ema ja lapse sauna minekuga kohe sünnitusmajast naasmise järel.85 Varasemal ajal oli naise ja vastsündinu saunaskäik mõnedel teistelgi rahvastel üldine, näiteks setude ja karjalaste puhul on märgitud, et ema ja laps läksid sauna kahe-kolme päeva pärast, kui tervis kannatas,86 karjalastelgi pidi sauna kütma kolm päeva järjest.87 Venelastel läks sünnitanu koos lapsega sauna (või ahju) pesema ja vihtlema tavaliselt samal päeval, ka siis kui tervis oli alles nõrk, pea alati oli kohustuslik vähemalt kolm järjestikust saunaskäiku, vahel ka rohkem.88 Eestlaste kohta on kirjutatud, et kolme päeva möödumisel pesti naist esimest korda üleni ja pandi talle puhas särk selga.89 Möödunud sajandil on märgitud, et pärast ristimist läks kogu seltskond koos sauna, kus eriti tugevasti viheldi lapse isa. Ema ja lapse erilist kohtlemist seejuures ei mainita.90
Vastsündinu ilmumisel perekonda öeldi teistele lastele, et laps osteti, varem - turult, hilisemal ajal - haiglast, Sabajevos "leiti" tittesid veel nõgestest.91 Akulina Utshaikina Sabajevost rääkis, kui tema ema sünnitas 1930. aastatel toas põrandal last, vaatasid vanemad lapsed seda pealt.92 Tänapäeval teadvat juba kolme-nelja-aastased lapsed, kust tulevad tited.
Kui Povodimovos naine sünnitas saunas, läks ta pärast mahasaamist tarre ahjule, kus ta oli koos lapsega nädal aega. Mõnes peres pidi naine kohe peale sünnitust ahju kütma või muid toimetusi tegema hakkama, hea ja abivalmi mehe ja ämma korral sai ta siiski paar päeva puhata. Nurgavoodi ajal, kuue nädala jooksul polnud naisele keelatud mujal kui vaid kirikus käia. Sabajevos räägiti, et naine läks sageli juba järgmisel päeval peale sünnitust põllule tööle, võttes lapse hälliga kaasa.93 Kohustuslikust nurgavoodi ajast, mida Ingerimaal mäletati veel 1980. aastatel,94 ersad ei rääkinud. Kohe pärast sündi anti lapsele rinda ja imetamine kestis ühest kuni viie aastani. Lehmapiima said imikud vähe ning seda anti lehmasarvega (skalõnsjuurõ Povodimovo). Hilisematel haiglasünnitustel lubati emal oma last imetada alles kolmandal päeval peale sündi.95 1980. aastatel toitsid noored emad oma lapsi rinnaga sageli alla poole aasta. Sabajevos arvati, et last võis võõrutada millal tahes, Povodimovos tehti seda vaid külmal aastaajal, sügisel, talvel või varakevadel, suvel kardeti, et laps haigestub. Võõrutamise alguseks sobisid pühapäev ja teisipäev. Rindadele määriti pipart või tehti need muidu mustaks ja koledaks. Igat last see ei heidutanud, mõni pühkis nibu puhtaks ja imes edasi.96 Võõrutamiseks võidi laps paariks päevaks vanavanemate juurde viia.97 Rinna- ja lehmapiimale lisaks anti lastele "leivalutti"- ksin soskat, suhkru ja puruksnäritud leivaseguga marlinutsu, Sabajevos tehti nii 1960. aastateni, Povodimovos 1950. Aastateni.98
Mõlemas külas räägiti, et lapsi mähiti varem vabalt, paljudel rahvastel tuntud mähkmevöid ei mäletatud kasutatud olevat. Hilisematel haiglasünnitustel hakati lapsi kõvasti mähkima.
|
Ka Sabajevos ei jäetud lapse pesu ööseks (õhtul peale kella üheksat) välja, kartes kurje inimesi ja sõnumist.110 Sabajevos räägiti, et kuni kuue kuu vanuseni ähvardasid last veel vedunõd. Vedunõ oli kurja inimese hing, kes lahkus temast magamise ajal. Lapse kõrvalmajaski võis mõni selline kuri vanaeit magada ning sügava une ajal sõi tema hing lapse hinge ära. Vedunõd peeti nähtamatuks, samas öeldi, et ta lendab nagu sinine tuli vastsündinu maja ümber.111 Et kaitsta last vedunõ eest, pidi kütmisel ahju leiba viskama ning lapse padja kõrvale pandi käärid, akna kõrvale asetati aga kaitsvaid rohtusid.112 Külanaistega vesteldes jäi mulje, et nad uskusid tõemeeli vedunõde kunagisse olemasolusse, lõpetuseks lisati vaid, et tänapäeval neid enam olemas ei ole. Mordvalaste vedune on märgitud varasemaski kirjanduses, Saraatovi kubermangus oli möödunud sajandil kuue nädala jooksul pärast ristimist vastsündinu kodus relvastatud valve, last hälli pannes tegi ema hälli kohal noaga risti ning pani noa lapsele padja alla.113 Kardeti, et vedun sööb ära lapse südame. Uskumused vastsündinu ümber luusivatest kurjadest vaimudest on tuntud ülemaailmselt. Eri rahvastel kujutati neid ilmuvat mõne inimese (nt. vana naise) või looma (nt. mao) kujul või nähtamatuna ning nad võisid lapse ära vahetada või tema surma põhjustada,114 näiteks Eestis kardeti, et Vanapagan võib vastsündinu ära vahetada.115 Vahel arvati, et ohustatud on nii ema kui laps või ainult üks neist. Kurjade vaimude ja silmamise vastu pandi lapsele hälli padja alla rauast terariistu: nuga, nael, käärid, lambarauad,116 aga ka leiba jms117 ning teistelgi rahvastel on kasutatud mitmesuguseid rohtusid kurjade jõudude tõrjumiseks.118 Samuti on nurganaist kaitstud rauast terariistade, küüslauguvanikute ja muu seesuguse abil. Terariistu on mitmel pool asetatud ka maja lävepakule. Kurje vaime peletas ema ja lapse juurest öö läbi põlev tuli, millest lootsid kaitset teiste seas ka näiteks eestlased, lätlased, valgevenelased, leedulased ja sakslased.119 Tule kaitsevõime on tuntud aga ülemaailmselt. Vastsündinu ja nurganaise öist valvamist on märgitud harvem, näiteks lõunaslaavlastel, juutidel, grusiinlastel ja mordvalastel.120 Kui ristiusku rahvastel peeti enamasti eriti ohtlikuks ristimiseelset aega, mis kestis varem paar päeva, siis mordvalastele oli iseloomulik eriti pikaajaline valvelolek.
Kuue nädala jooksul pärast sünnitamist käisid Sabajevos abielunaistest sugulased nurganaist vaatamas, tuues talle söögikraami. Kommet nimetati vartshamo või vartshama. Varem viis iga külaline sünnitanule kaks muna ja omaküpsetatud leiva,121 veel nimetati pirukaid ja sibulaid.122 Povodimovos tulid naist peale sünnitust vaatama ainult tema lähimad naissugulased, ema ja õde (õed). Üldist vaatamaskäimist polnud, seda peeti koguni lubamatuks. Alles lapse ristimisele tulid sugulased ja sõbrad kokku.123 Tänapäeval külastavad haiglast koju saabunud naist eelkõige sõbrannad.
Kuigi katsikulkäimist on peetud üldiseks kombeks, mis pidi tagama, et teised abielunaised varustavad nurganaist söögikraamiga perioodil, mil ta arvati olevat roojane ja tal oli keelatud osaleda majapidamistöödes, sealhulgas toiduvalmistamisel,124 pole asi tegelikult nii lihtne. Ersamordvalaste kohta on teada, et varem kui naine jäi pärast sünnitust kolmeks kuni seitsmeks päevaks sauna, viisid sugulased talle sinna söögikraami.125 Mordvas oli tavaks, et kohe või päev pärast sündi korraldati lähemate sugulaste osalusel palvus, kuhu omaksed tõid jahu, kruupe, mune ja muud toitu.126 Palvusel valiti ristiema ja ristiisa, kes tulid järgmisel päeval taas külla, tuues kosti.127 Seega oli külakosti toomine paiguti seotud ristimisega. Lapse ristimise puhul pidi naine omakorda tegema kingitusi mehe sugulastele.128 Teiste rahvaste juures on märgitud, et lapse sünni puhul läksid naist õnnitlema kõige lähedasemad naissugulased,129 sugulased,130 sugulased ja naabrid131 või lihtsalt naised,132 tuues kaasa kingituseks esemeid ja sööki. Osalejate ring oli kord väiksem, kord suurem. Kui traditsioonilisemad nurganaise külastajad olid fertiilses eas abielunaised, siis näiteks gruusia mägihõimul hevsuuridel tõid külast väljas asuvas hütikeses nurganaise põlve pidavale sünnitanule süüa vaid vanad naised, kes enam lapsi ei saanud, ja väiksed tüdrukud ning needki püüdsid vältida vahetut kontakti nurganaisega, jättes toidu hütikese lähistele või andes talle selle läbi spetsiaalse avause.133 Lapse perekond omakorda korraldas kodustele väikese peo, kuhu vahel kutsuti ka naabrid, kes jälle tõid kaasa kingitusi.134 Näiteks Siberi rahvastel korraldati pidusid, kus osalesid vaid lähedased sugulased, mõnel pool ainult naised,135 grusiinlased keetsid aga peale lapse sündi rituaalset magusat nisu- või maisijahuputru, millega kostitati sünnitajat, ämmamoori ja kõiki teisi sünnitusel osalenud naisi ning seda nimetati "põlvekostituseks". Järgnevatel päevadel pakuti seda putru kõigile kodustele, nii naistele kui meestele, ja lapse sünni puhul õnnitlema tulnud külalistele.136 Samasuguse rituaalse söömaaja korraldasid ämmamoorile ja abilistele ka näiteks maaja-indiaanlased.137
Kuni 1920. aastate keskpaigani ristiti Sabajevos ja Povodimovos lapsi kirikus paari päeva kuni nädalavanuselt. Kirikud hävitati ja edaspidi olid ristijateks külaeided ning 1930. aastateni külastas Sabajevot ja Povodimovot aeg-ajalt ka papp.. Ristiemaks (krosnava Sabajevo, krostnõiava Povodimovo) ja ristiisaks (krostntetja Sabajevo, krostnõitjatja Povodimovo) valiti sageli lähisugulasi, lapse tädisid ja onusid. Povodimovos valiti ristiema emapoolsete ja ristiisa isapoolsete sugulaste hulgast. Ristivanemateks olid isegi viie- kuni kümneaastased lapsed. Sabajevos sai 1911. aastal sündinud Varvara Pinjaskina ristiemaks kaheksa-aastaselt,138 Povodimovos käis 1914. aastal sündinud Darja Beljajeva kirikus oma venna last ristimas, saades kümneaastaselt ristiemaks.139 Alaealisi lapsi valisid vaderiteks paiguti ka venelased, märgitud on 10-12aastaste ristilapsi.140 Näiteks Ingerimaal olid ristivanemateks noored, 13-14aastased poisid ja tüdrukud.141
Lapse ristimisel ema ei viibinud. Ristipoeg krostnõisjoram ristiti ristiisa kätel, ristitütar krostnajadotsh ristiema kätel. Ristiisa ostis risti, ristiema ristimislina (riiza), millesse laps pärast ristimist vastu võeti. Ristimise järel pandi lapsele esimest korda rist kaela ja särk selga. Nimi valiti lapsele kirikuraamatust. Povodimovos korraldati ristimise puhul ristsed - kstinijat, kuhu külalised tõid kaasa õunu, pähkleid, pirukaid, saiu ja moosi. 1923. aastal sündinud Ljubov Saigatshova kirjeldas, et ristimise puhul viidi pirukas, mille peale pandi lapse särk või mütsike.142 Tänapäeval viiakse ristsetele nii rikkalikke esemelisi kingitusi kui raha. Sabajevos polevat aga ristimise puhul kingitusi toodud.
Sünnikombestik nii nagu elutähtpäevadega seotud kombed üldse sisaldab palju ülemaailmselt tuntud ja ka üldinimlikke nähtusi. Kombestik koosneb mitmekihilistest ja vastuolulistestki uskumustest ja tavadest, mida uurijad ja kirjeldajad omalt poolt sageli lihtsustavad ja ühtlustavad, pannes kirja neile teada olevaid või esimesena ettejuhtuvaid tavasid. Nii jäävad eri kirjeldustes sõelale erinevad kombed. Seetõttu on ühe rahvakillu tavade võrdlemisel teistega mõttekas toetuda võimalikult laiale taustale. Ersamordvalaste sünnikombestikus pole muud erilist kui see, et mõned Euroopas aegade hämarusse vajunud uskumused olid elujõulised veel lähiminevikus, näiteks õnnesärgiga seotud uskumused. Eriline on platsenta kasutamine lastetuse raviks seda naisele sisse söötes. Oletan siiski, et tegu pole nii ainulaadse tavaga, teiste rahvaste puhul pole seda arvatavasti üles kirjutatud. Kui enamasti tundub, et õigeusklikel rahvastel on mitmesugused rahvapärased uskumused ja kombed kauem säilinud kui luteriusulistel, siis raseduse ajaga seotud kujutlused, näiteks ehmatusvead ja märgid, on ilmselt küll näiteks Eestis kauem püsinud kui Ingerimaal ja eriti Mordvas. Sabajevos ja Povodimovos esinenud kommet võtta vaderiteks alaealisi lapsi ei oska ma kommenteerida.
Marika Mikkor