T'usht'a (mdEM); (mdM t'äsht'ä ’täht, märk’, mdE teshte ’täht’).
T'usht'a on müütiline tegelane, hilisem moksha ja ersa hõimude juht. Varasemates rahvaluuleliikides (müütides, muistendites, muinasjuttudes, lauludes) on ta positiivne, hilisemates aga negatiivne kangelane. Tema sündimise juures viibib ersa peajumal Nishkepaz, kes kingib T'usht'ale õnne.
T'usht'a päritolu annab tunnistust tema kuulumisest ülailma. T'usht'al on maagiline jõud: ta võib künda korraga 12 või 24 hobusega, 30 adra või 40 äkkega. T'usht'a laubal särab päike ja kuklas kiirgab kuu, juuste otstes aga helendavad tähekesed. Ta sünnib raudkandade ja kivist pealaega, traat ümber põlvede.
Teistes müütides kujutatakse T'usht'at istuvat valgel hobusel. Tema abilisteks on tulevikku nägev raudnokaga ronk, kolm pääsukest, mesilasema ja hobune. T'usht'a võib muutuda hobuseks, mesilaseks, pääsukeseks, haviks, kukeks jne. Ta muudab oma välimust ka vastavalt kuu faasile - noorkuu ajal on ta noor, täiskuul mehistub ja kahaneval kuul muutub vanameheks.
T'usht'a elab mäe otsas päikesetõusu poolsel küljel. Ta on rikkaim kogu maal: tal on hõbelossid ja kuldsed riided, ta on nägus, sihvakas ja ilusasti riides (valge särk seljas). T'usht'a võib olla võlur ja maag, kellele alistuvad maad ja veed. Ühe pilguga võib ta üles ehitada linna, teisega luua inimesed. T'usht'a on võimeline valitsema loodusnähtuste üle, seepärast põhjendati mõnikord viljaikaldust ja muid loodusõnnetusi tema viha ja needusega.
T'usht'a on muusikute soosija - tema tahtel inimesed tantsivad, laulavad ja lõbutsevad. Ühes käes on T'usht'al sau ja teises pasun torama (mdM torams ’kõmisema, mürisema, müristama’), millega ta kutsub rahvast kokku vaenlasega taplema. T'usht'a pasun kõlab kõuena, esiisade häälena. Ta on peajumala soosik.
Hiljem kandus T'usht'a kuju müütidest eepilistesse lauludesse ja muinasjuttudesse, kus teda kujutatakse vanema ja palvepapina, samal ajal aga ka kündja ja sõdalasena. Vanemaks valitakse ta kogu rahva poolt. Selles rollis on ta juba tavaline töökas, tugev ja rikas maaharija. T'usht'aks valitakse selleks vääriline inimene (mõnikord paljukannatanud lese poeg). Õige valiku tunnuseks on kuivanud puu lehteminemine. T'usht'aks saamist ennustati järgmisel moel - kelle poole pöörab kopsiku käepide meemõdu sees, see saab vanemaks.
Kui algselt on T'usht'a õiglane ja nõudlik valitseja ning lihtinimeste kaitsja, kes kehtestab oma maal korra ja karistab varguse eest võllaga, siis 17. ja 18. sajandi rahvaluules kujutatakse teda ebaõiglase ja kartliku juhina, kes oma rahvast enam ei kaitse. Mesilasema ennustab, et T'usht'ale on määratud hukkuda poisslapse käe läbi.
Süzheeti sünnitab 70-aastane lesk uue T'usht'a, kes sarnaneb müütilise T'usht'aga (tal on raudkannad). Jutustus T'usht'ast lõpeb tavaliselt minekuga mere teisele kaldale, kus piibli motiivile sarnaselt toidab ersade jumal Nishkepaz rahvast.
Pärimuste järgi küsib T'usht'a oma surma ette tundes suguvendadelt, kus ta peab surema. Rahvas otsustab, et T'usht'a ei pea surema kõigi silme all. T'usht'a lahkub seejärel teadmata suunas, jätab aga endast mälestuseks maha torama. Tuulise ilmaga kuuldakse T'usht'a torama kõminat. Rahvas usub siis T'usht'a elus olevat. Teati ka eshatoloogilisi jutte sellest, et T'usht'a polegi surnud, vaid valmistub hoopis sõjaks vaenlaste vastu - see sõda jäävat aga viimaseks, kuna selles hukkub kogu maailm.
Muistsed ersad-mokshad korraldasid spetsiaalseid t'usht'ani nimelisi sugukonna pidusid, see tava polnud aga levinud kõikides külades. Torbejevi rajoonis peetava suure sugukonna palvuse hõimuküünalt nimetati samuti t'usht'aniks.
Kõnekäändudes on tänini tuntud T'usht'a aeg (mdM t'usht'an' pinge, mdE t'usht'an' pinget), tähenduses iidsetel aegadel ehk siis Noa ajal.
Maskajev, A. I. Mordovskaja narodnaja epitsheskaja pesnja. Saransk 1964.