Haab (mdM poju, mdE poi).
Haaba peeti äraneetud puuks. Ettekujutus needmisest on seotud tema lehtede värisemisega - puu on pelglik. Haava otsa poos ennast jumala tapja (mdM shkajen' shavis', mdE pazon' tshavis'). Haaba ei kasutatud ehitusel, kuna usuti, et “saatanad tantsivad selle all” (mdM sh'aitattne kshniht' alonza). Äikese ajal oli keelatud minna haavapuu varju - välk tapab.
Kodukäija tõrjeks löödi haavateivas kurja inimese või ringikõndiva surnu haua sisse, et sulgeda tema tee. Haavateiba abil uputati sohu platsenta, et perre enam lapsi ei sünniks.
Ravivõttena oli tuntud haigete laste ulatamine läbi pooleks raiutud haava või kahe lähestikku seisva puu vahelt. Haavast tehti ka amulette.