Haud (mdM kalma, mdE kalmo 'haud).
Haud kaevati traditsiooniliselt ida-lääne suunaline. Rahvaluule materjalide kohaselt pandi kirst vanasti kolme tee ristil postidele või ükskõik millise puu (v.a kask) otsa maantee ääres. Talvel jäeti kirst metsa, kevadel maeti puu alla. Hiljem hakati matma kasetohu sees. Et surnu ei tunneks millestki puudust, pandi hauapanustena kaasa hauataguseks eluks vajalikke esemeid, mida enne seda kaabiti noaga: toitu; tarbeesemeid (noad, tööriistad, linane riie, niit, nõel); raha; mõnikord koer. Paikkonniti olid leib ja raha mõeldud kalmistu hoidja (esimene maetu) jaoks.
Alguses mälestati surnut, seejärel lasti kirst pikkade valgete käterätiku laiuste riietega (mdM kotf) hauda ja tõsteti seda kolm korda. Surnu asetati peaga läänesuunas, temalt paluti andestust, kästi harjuda uue elamuga ja seda mitte karta. Kõik kohalolijad viskasid kirstule kolm peotäit mulda, soovides, et muld oleks kerge. Kui haud oli kaevatud liiga suur, pidi uskumuste järgi varsti surema veel mõni sugulane. Uut surnut ennustasid veel haua ääres lahtitulnud kingapaelad või sisselangenud hauaääred.
Kui inimene suri padja peal, visati matuste ajal hauda samast padjast kolm sulge ning paluti jumalat ja esiisasid, et lahkunu ei peaks sealpoolsuses lugema üle kolme sule. Algselt oli selle kombe taust kaitsta voodiriideid surma puudutuse eest.
18. sajandil asetasid terjuhanid hauaküngastele ridvad või aisad, 19. sajandil ehitasid Krasnoslobodi maakonna mokshad madalaid hauamaju. Majad ja ridvad tähistati peremärkidega. Hauad olid maapinnast mõnevõrra kõrgemad (laudadega kaetud viie palgi võrra). Shoksha haudadel on siiani kuni 3 m kõrgused ristid. Mõnes kohas tehti haua ühte otsa auk, et surnu hing saaks välja tulla. Surnuid maeti ka jõenõlvakule.
Enne kalmult lahkumist kraabiti hauale mündilt hõbedat. Kombetalituse lõppedes jäid lähisugulased kalmistule mälestussöömaaega pidama. Esivanemate jaoks jäeti kalmule toitu, mõnes Saraatovi kubermangu külas pandi see haual olevatesse lohkudesse. Varem tapeti mehe auks varss ja naise auks lehm. Osa ohvrilooma lihast söödi, osa viidi koju, nahk riputati hauda pistetud (Simbirski kubermangus kaheks lõhestatud) ridva otsa või lähedase puu oksale. Pensa kubermangus toodi pärast matuseliste kalmistult lahkumist sinna must oinas, kelle sarvede ümber oli mässitud punane rätik. Enne tapmist talutati ta kolm korda tagumistel jalgadel ümber haua.
Nõia hauda löödi haavateivas, et ta ei saaks koju tulla. Joodikute haudu kasteti kuival ajal veega, kuna arvati, et nad võivad tekitada põuda, imedes maast vee välja (*Surnu).
Smirnov, I. N. Mordva. Kazan 1895;
UPTMN. T. 7. tsh 1., Erzjanskije pritshitanija-platshi. Saransk 1972.