Ingel (mdM angol', mdE angel).
Ingel oli üleloomulik olend, jumala saadik ja inimese kaitsja. Teda kujutleti tiivulise valges rõivas väikelapsena. Ersa, veel enam moksha kultuuris levis see kujutelm pärast ristiusustamist 17. ja 18. sajandil. Rahvapärase ettekujutuse järgi on igal inimesel endasarnane kaitseingel; inimene elab seni, kuni ingel istub tema paremal õlal.
Inglilt paluti tervist ja heaolu, tema poole pöörduti enne suuri töid ja teeleasumist. Ingli kaotamise hirmuga seostus palju endeid, uskumusi ja keelde: keelatud oli sülitada üle parema õla või aknast välja (sülgad inglile silma ja ta lahkub); tee peale roojata (ingel ei saa üle tee minna) ja kusta (lased inglile silma). Enne kodunt väljumist peab ingli enesega kaasa kutsuma, et ta oleks kogu aeg abilisena inimese kõrval.
Ingliga seotud uskumuse puhul ilmneb üsna selgesti parema ja vasema vastandus. Keha paremat poolt seostati elu, hea ja positiivsega, vasakut aga surma, halva ja negatiivsega. Arvati, et kui parem käsi sügeleb, on oodata tulu, kui vasak, siis väljaminekut ja kahju. Kui parem silm sügeleb, siis ennustab see rõõmu; parem kulm - kohtamist; parema kõrva undamine - head uudist. Parema jalaga oli kombeks voodist tõusta, jalgu kängitseda ja tuppa siseneda, et ingli tee ei oleks kinni. Keelatud oli aga heita paremale küljele - ingel hakkab nutma, sest tal ei ole kusagil magada. Hommikul pesti end parema käega - ingel peseb sind (mdM angoltse shtatanza), õnnistades ja kaitstes inimest kogu päeva. Vasaku käega pesemine olevat õnnetuse ja ebaõnne kuulutaja. Vasakut käeselga kasutasid tavaliselt nõiad.