Juuksed (mdM sh'äjär'ht', mdE tshert').
Vee-ema Ved'avat, metsaema Vir'avat, humalaema Koml'avat nig ersa peajumalat Nishkepazi kujutati pikkade maaniulatuvate juustega. Pikad juuksed andvat erilise jõu. Sealjuures vasak pea pool sümboliseeris ebaõnne, kaotust ja alistuvust, parem pool aga edu ja võitu. Tavaks oli patside punumist alustada paremalt poolt, lahtiharutamist aga vasakult poolt. Ersade ja mokshade ettekujutustes olid juuksed seotud teispoolsete jõudude ja surnud esivanematega. Juuksed pidid lahkunut teispoolsuses aitama. Juuksed olid ülepääsuks, sillaks üle tulejõe või -mere.
Tüdrukud olevat ohverdanud oma juukseid erilisele müütilisele olendile mdE Ust sud või Ust ve sud (ust 'aju, aru, jõud, tarkus'; sud 'kohus, kohut mõistma, otsustama'). H. Paasonen oli seisukohal, et Ust sud-olendid olid isikustatud meteoriidid, keda ersad pidasid päikest ja valgust varjavateks tulimadudeks või kurjadeks vaimudeks.
Palvuse ajal põletati esiisade küünla kohal juukseid (*Küünal). Simbirski kubermangu Ardatovi maakonnas visati palvuse ajal tulle meelekohtadelt lõigatud juukseid. Kohalviibijad tegid ümber üksteise pea küünlaga ringe ja tõmbasid oma peast välja mõned juuksekarvad, et surnud saaksid neist ehitada silla üle jõe. Üksikus äralõigatud juuksesalgus arvati olevat samasugune jõud nagu nende juuste omanikus.
Juuksed on inimese elujõu kehastus. Kombe kohaselt peavad neidude - eriti aga pruudi - juuksed olema enne meheleminekut katmata - seda ka pidupäevadel ja talvel suure külmaga. Kauni neiu üheks väärtuseks oli paks kandadeni ulatuv pats. Pärast pulmi pidid naised oma juukseid hoolikalt varjama. Abielunaise tunnuseks olid lahku kammitud juuksed, mida kattis rätik või eriline kõrge peakate mdE pango. Juuksed andsid edasi sotsiaalset informatsiooni - nende vahendusel saadi teada, kas tegemist on neiu, pruudi või abielunaisega.
Pulmaitkus palub pruut õnnistust oma uuele elule, palub haarata oma patsist ja keerutada see ümber peiu, et noormees viiks ta naisena oma koju. Isakoduga hüvasti jättes kisub mõrsja peast mõned juuksekarvad ja viskab need kodu suunas. Usuti, et pruudi juustega saab pulmade ajal nõiduda - seetõttu valvati hoolega, et nõial ei õnnestuks pere õnne hävitamiseks mõrsja juuksesalku lõigata.
Lauludes kõneldakse, kuidas pärast peiukoju jõudmist palmitseti pruudi patsidesse pikk niinekiududest saba (mdE ker' pulo ’niinesaba’) - neiut võrreldakse neis lauludes viljaka pärnaga. Selliselt ehitud pruut külastas koos peiuga torama-puhujate ja viiuldajate (md garze 'viiuli laadne pill') saatel tuttavaid ja lähisugulasi. Hobuse lakajõhvide punumine neiu patsi tagas loomaõnne.
Sümboolne oli juuste lõikamise komme abiellumisel. Lauludes nimetatakse juuste lõikamist tähiseks ehk märgiks (mdM t'äsht'ks), mis aitas ära tunda peidetud või oma välimust muutnud pruuti. Juuksesalgu väljakiskumine või lõikamine tähendas neiu vabaduse ja iseseisvuse äravõtmist ja tema südame võitmist. Juuksesalgu lõikamist peeti mõnel juhul oma suguvõsast võõrdumise ja teise suguvõsaga liitumise märgiks.
Tavakohaselt lõigati 16-aastaseks saanud neiul või meheleminejal tüdrukul pats ära. 14. sajandil olevat mõnel pool tütarlapsed olnud pügatud peadega. Pärast surma pandi pats kui tüdrukupõlve sümbol naisele hauda kaasa, kuna uskumuse kohaselt aitab see teispoolsuses ellu ärgata, mehele minna ja lapsi saada. Naiste juukseid kui taassünni sümbolit leidub ka meeste kalmetes.
Juuksesalk lõigatakse ka ristimisel, vaimulikuks või mungaks pühitsemisel jne. Surnult juuksesalgu lõikamine tähistas tema üleminekut ühest ilmast teise, liitumist surnute kogukonnaga. Leina märgiks lõikasid koolnu sugulased ka endalt juuksesalgu, osutades sellega ühisele hõimukuuluvusele. Sama toimus pulmas, kus tulevane mees pruudi juukseid lõigates otsekui märgistas pruudi oma suguvõssa kuuluvaks.
Mitmed juustega seotud ettekirjutused ja keelud on tänini käibel. Juuste lõikamist reglementeeris inimese vanus ja aeg (nädalapäevad, kuufaas). Juukseid ei tohtinud lõigata pühade ajal (eriti õhtuti), kahaneva kuuga, halbadel nädalapäevadel (esmaspäeval, reedel) ja pühapäeval (ei too head, juuksed ei kasva). Juuste lõikamine raseduse ajal mõjus halvasti nii sünnituse käigule kui ka tulevasele lapsele. Lapse juukseid ei lõigatud enne aastaseks saamist ning esimesi juukseid hoiti alles täiskasvanuks saamiseni. Aastavanuse tüdruku juuksesalk tuli tõmmata läbi sõrmuse ja siis lühemaks lõigata, et ta oleks terve ja õnnelik. Juukseid ei tohtinud lõigata enne teeleminekut, muidu lõikad tee läbi. Armumaagias keerati armastuse äratamiseks äralõigatud juuksesalk ümber nööpide ja kaunistuste või keeruti ümber sõrme. Juukseid kanti põues, seoti rätikusse ja peideti puu alla, uskudes, et niimoodi igatseb noormees neiu järele.
Ristsete ajal ennustati lapse elu pikkust: kui vahas veeretatud juuksed vajuvad põhja, siis on lapse elu lühike. Juuste abil võidi inimene hävitada (mattes ta juuksed surnuaiale) ja edasi anda haigusi. Äikese ajal oli keelatud olla katmata peaga, kuna välk võis tappa.
Lahtistele juustele omistati mitmeid tähendusi. Juuksed vallandati sünnituse kergendamiseks. Nõidumine toimus lahtiste juustega. Surnud ema leinates palmitses tütar matusele minnes patsid lahti.
Juukseid kasutati ennustamise ja lausumise juures. Kui inimesel on peas kaks juustepöörist, abiellub ta kaks korda. Kui kammimise ajal juuksed maha kukuvad, siis on varsti oodata teeleminekut. Kui viljatu naine korjas kokku põrandale langenud juuksed, siis võttis ta juuste omanikult viljakuse. Äralõigatud juuksed põletati.
Juukseid ei lubatud laiali loopida, muidu lind tegi neist pesa ja inimene sai peavalu. Rahvapäraste ettekujutuste kohaselt oled kadunud hing, kui su juuksed satuvad nõia kätte. Keelatud oli taluema Jurhtava poolt palmitsetud juuste lahtiharutamine - taluema võis tappa. Mokshade arvates on juuste kasvamiseks vaja süüa sooni.
Paasonen, H. Mordwinische Volksdichtung. Bd. 2. Helsinki 1939;
Paasonen, H. Mordwinische Volksdichtung. Bd. 4. Helsinki 1947;
Devjatkina, T. P. Narodnyje primety mordvy (mokshi i erzi). Saransk 1994.