Kalmistu

Kalmistu (mdM kalmolanga, kalmokutsha, kalmomar, mdE kalmolango; mdM kalma, mdE kalmo 'haud'; mdM langa, mdE lango 'pind, koht'; mdEM mar 'hunnik').

Muistseid matmiskohti nimetati mar. Kalmistud olid suurtel territooriumidel elavatel mordvalastel ühised ning asusid tihedates ja raskesti ligipääsetavates metsades, kuhu tuldi 70-100 versta kauguselt.

18. sajandil asusid kalmistud kõrgemates kohtades. Igal sugukonnal oli kalmistul kindel koht. Esimest maetut nimetati mdEM kalmon' kirdi (kirdi 'hoidja'), mdE kalmon' pr'avt (pr'avt 'pea'), mdE kalmon' poksh (poksh 'suur'), mdM kalmon' ushedõ (ushedoms 'alustama').

Mordvalastel on säilinud kujutlus kalmistuhoidjast Kalmazoravast (azor 'peremees, perenaine'; ava 'naine, ema') ja Kalmazorat'ast (at'a 'ätt, vanamees'). Uskumuse järgi elutses ta kalmistu värava lähedal.

Kalmistu kui püha kohaga on seotud hulgaliselt keelde: seal ei tohtinud heina niita, marju korjata; puude raiumist kalmistul peeti andestamatuks patuks. Joodikuid ja enesetapjaid oli keelatud kalmistule matta - nad maeti tavaliselt külast välja, sest usuti, et pimeduse saabudes võivad enesetapjad üles tõusta ja näiteks inimesi karjumisega hirmutada.

Kalmistule tuldi abi saama surnu põhjustatud haiguste puhul. Palvetamise alguses paluti andestust ja pöörduti abi saamiseks Kalmazorava ning esimese maetu poole. Haige laps võidi jätta kalmistule terveks ööks.

Haiguse või nukruse saatmiseks kasutasid nõiad kalmistult toodud mulda. Jõulude ja lihavõtete ajal tulid tüdrukud või noored naised kalmistule “kuulama”, et ennustada viljasaaki, ilma ja tulevast perekonnaelu (*Ennustamine).

Kirjandus:

UPTMN. T. 7. tsh 1. Erzjanskije pritshitanija-platshi. Saransk 1972;
UPTMN. T. 7. tsh 2. Mokshanskije pritshitanija. Saransk 1979;
Harva, U. Die religiosen Vostellungen der Mordwinen. Helsinki 1952.