Kalmistupäev (mdM kalmalangon' shi, mdE kalmolangon' tshi; mdE kalmo, mdM kalma 'haud'; mdE lango, mdM langa 'pind, koht').
Kalmistupäeval mälestati kõiki surnuid. Sel päeval järgiti mitmesuguseid rituaalseid kombeid, milles peegeldusid kujutlused hauatagusest maailmast ja suhtumine surnutesse.
18. sajandist pärinevate materjalide järgi peeti kalmistupäeva kaks korda aastas: suvel ja sügisel. Kombed ja toimumise aeg varieerusid: Pensa kubermangus tähistati seda lihavõtete järgsel laupäeval ja püha Dmitri peole eelneval päeval; Simbirski kubermangu Ardatovi maakonna ersade juures aga lihavõttenädala esimesel teisipäeval ja püha Dmitri päevale eelneval laupäeval. Mujal peeti kalmistupäeva vaiksel neljapäeval, peetripäeval ja ülestõusmispüha ajal.
Mordvalaste kujutluste järgi tulid esiisade hinged oma endistesse kodudesse kalmistupäeva eelõhtul. Sel ööl oli kombeks ärkvel olla.
Sügisese kalmistupäeva ajal tuldi surnuaiale ja mälestati lahkunuid terve päev, öösel söödi lõkke juures tavanditoite ja lauldi rituaalseid laule. Esiisade jaoks pandi toitu haual olevasse auku.
Simbirski ja Pensa kubermangus kutsuti hinged kalmistupäeval koju. Pühasenurka (mdM äzembr'ä) pandi vilt- või sulgmadrats ja padi. Peremees läks pika valge rätikuga värava taha hingede kutsumispaika ja, seistes näoga põhja või kesköö poole (mdM päleven' päli), kutsus surnuid nimepidi. Rätik esiisade hingedega laotati toas padjale ja selle ees kummardades paluti esiisasid osa võtma rituaalsest söömaajast.
Rituaalsed rätikud koguti kokku ja anti majast majja käivale valitud ätile. Jõudes kokkuseotud rätikutega sugukonna majja tagasi, laotas ta need valmispandud patjadele. Mälestamise ajal lauldi, tüdrukud ja noored naised tantsisid hingede lõbustamiseks. Mälestuspäeva lõppedes ostsid omanikud oma rätikud välja.
Kalmistupäev lõppes enne päikeseloojangut surnute hingede kalmistule tagasisaatmisega. Pererahvas palus hingedelt andestust ja õnnistust. Paluti elavatele mitte kurja teha, kaitsta nõiduse ja kurjuse eest; hea viljasaaki ja karja siginemist. Tungivalt paluti hingi ilma kutsumata koju mitte tulla. Lõpus lausuti: “Põlegu tuli teie selgade taga (Katk tols' palõ koporenten' ftala)!”
Kodu kaitseks tegid peremehed väljas lõket ja raputasid tule kohal rätikut, kus hinged olid viibinud - surnu hing võis muidu asuda elavasse inimesse, kes ei saanud siis surra. Simbirski kubermangus saadeti surnute hingi kalmistule ahjuhargiga, nõudes nende kiiret lahkumist.
Kalmistupäeva lokaalseteks iseärasusteks olid saunategemine, vanade mõdu (mdEM at'an' pure) ohverdamine, esiisade *küünalde (mdM at'an' shtatol) süütamine, raha ja munade korjamine esiisade mütsi (mdEM at'an' shapka), paljude sugupõlvede esemeid sisaldava kirstu majja toomine, mündi kraapimine ja rehealusesse mälestuspeole kutsumine.
17. ja 18. sajandi allikate järgi toimusid mordvalastel suured sugukonna kalmistupäevad kevaditi 50 või enama aasta järel, mille juurde kuulus hobuse või lehma ohverdamine.
Teist kalmistupäeva lihavõtetele järgneval pühapäeval ei tähistanud mordvalased nii laialt. Sageli piirduti kalmistu külastamisega. Tapeti hobune, kelle nahk riputati ristile. Valmistati rituaalset toitu, hüpati üle lõkke.
Usuti, et surnud suhtuvad elavatesse heatahtlikult, kuid kurjaks saades võisid nad saata ka haigusi, tulekahjusid jm õnnetusi. Hingede poolehoiu võitmiseks korraldati ohverdamisi ja loitsiti. Mälestamine peeti ka sel juhul, kui nähti surnut unes kurtmas või midagi palumas. Kohati võisid sellised mälestamised toimuda peale kalmistu ka kodus - kohas, kuhu visati prügi (shuksha pr'a). Kuna oli raske selgeks teha, kelle hingele tuleks ohverdada, meenutati palves kõiki sugukonna surnuid, tuttavaid, aga ka esimesi kalmistule maetuid.
Milkovitsh. Byt i verovanija mordvy v kontse XVII stoletija// Tambov. Eparh. Ved. Tambov 1905. N 18;
Smirnov, I. N. Mordva. Kazan 1895.