Maaema (mdME Mastorava; mastor 'maa', ava 'naine, ema').
Maaema peeti kogu maa kaitsjaks ja hoidjaks. Mastorava kannab kogu maa raskust, ta on viljakas alge, mis annab kõike vajalikku elavatele ja elututele. Maaema liigub nähtamatuna maa peal ja maa all. Müütilises laulus on Mastorava inetu musta näo, pika nina ja paksude huultega naine. Maaema meheks peetakse *maaisandat Mastoron' Kirdit. Mastoravat on mõnikord interpreteeritud ka kui mehelikku alget.
Vägivaldse ristiusustamise perioodil muutus arvatavasti inimeste suhtumine Mastoravasse. Mõtestati ümber ka osa müüte maailma tekkest, ülemaailmsest veeuputusest ja kolmest hiigelsuurest maad kandvast kalast jne. Lauludes valavad maaema ja teised jumalad välja oma viha neid reetnud inimeste peale. Mastorava palvel teatab ersa jumal Nishkepaz oma käskjala, kanakulliga inimestele, et jumalad uputavad või põletavad maa, hävitavad tänamatu rahva ja asustavad maa uute inimestega. Maaema palub küll ühest küljest jumalaid oma viha usust kõrvalekaldunud inimestele peale välja valada, kuid teisest küljest nutab inimeste ja nende kadunud heaolu pärast. Uue usu ajal on maa hakanud halvemat saaki andma ja loomad kehvemini sigima.
Maaema auks korraldati palvusi (ohverdati must kana), sest Mastorava nõudis inimestelt kuuletumist ning võis neid karistada või isegi surmata. Külvieelsetes palvustes paluti viljasaaki ja tervist, sügisel tänati maaema hea viljasaagi eest. Mastorava poole pöörduti palvega ka maast saadud haiguste korral ning vigastuste ja külmetuste puhul. Kui maaema oli saatnud inimesele haiguse, arstiti seda ristteel (mdM ki rashka, mdE ki rashkov). Loitsija palus, et maaema annaks haigele andeks ja võtaks haiguse ära. Kolm korda maad suudeldes visati kompsuke hirsi või humalaga üle vasaku õla ning mindi selja taha vaatamata koju tagasi.
Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952;
Maskajev, A. I. Mordovskaja narodnaja epitsheskaja pesnja. Saransk 1964;
Melnikov, P. I. (Andrei Petshorski). Otsherki mordvy. Saransk 1981.