Metsaema (mdEM Vir'ava; vir’ ’mets’, ava ’ema, naine’).
Igas metsas on oma Vir'ava - ersad peavad teda *Ange pat'ai neljandaks tütreks. Müütide kohaselt tappis kurat peaaegu metsaema poja. Vir'ava de arv täieneb pidevalt neetud laste ja enesetapjate arvel. Inimestele näitab ta ennast harva, tavaliselt keskpäeval või enne päikeseloojangut. Metsas elab ka Vir'ava mees Vir'at'a (at'a ’vanamees, mees’). Metsaema poole palvetades tõstetakse käed pea kohale kolmkümmend korda - Vir'ava kolmekümne õe auks.
Metsaema välimust kirjeldatakse erinevalt: metsas on Vir'ava puukõrgune naine, põllul vaid kõrrekõrgune; tal on tumedad üle vöökoha ulatuvad juuksed; ta on sale, kuid suured rinnad ripuvad põlvedeni või on visatud üle õla. Mõnikord kujutatakse teda ette lamamas, käed ühel jõekaldal, jalad teisel kaldal; ühejalgsena, kuid mitte lonkavana.
Müütide järgi on Vir'ava nahk kaetud soomusega nagu beluugal. Tema üks silm on pealael, suu on nagu inimesel, kuid hambad on suured kui äkkepulgad. Metsaema võib muutuda tuleks või jäneseks. Mõnikord nähakse teda valges särgis või ersa-moksha rahvariietes.
Metsaema on nii tugev, et murrab korraga maha mitu puud. Kui ta istub vankrisse, ei suuda hobune kohalt liikuda. Metsas liigub Vir'ava häälekalt ning naerab nii kõlavalt, et lehed langevad puudelt või karjub ja vilistab nii, et puud kummardavad tema ees.
Vir'ava kaitseb metsloomi jahimeeste eest. Arvati, et metsaema armastab muinasjutte ja jääb neid nii suure huviga kuulama, et unustab metsa, loomade ja lindude valvamise ning jääb isegi magama. Metsaema nõrkust kasutasid jahimehed - tavaliselt jutustas üks jahimees lõkke juures muinasjutte ja teised küttisid sama ajal.
Muinasjuttudes kavaldab jututegelane Vir'ava üle, pitsitanud metsaema käed kännuprakku, palub muinasjututegelane temalt tütre kätt.
Vir'avat kujutatakse ambivalentsena. Tema nägemine ennustab halba. Teisalt peetakse metsaema heaks, kuna ta valvab metsas korra järele. Kui inimene metsa ära eksib, aitab Vir'ava tal õiget teed leida, ise sealjuures nähtamatuks jäädes. Samas võib ta ka inimest metsas eksitada. Sel juhul tuleb metsaema paluda, et ta aitaks metsast välja saada. Vir'aval palutakse ka näidata marja- ja seenekohti. Temalt palutakse metsas haigestunud inimesele tervist; tal palutakse üles leida kadunud loomi, inimesi jne. Neil juhtudel metsaema tavaliselt ka aitab.
Vir'ava võib teha ka kurja: inimesi uinutada ning saata neile kaela haigusi. Kohtumisel võib metsaema küsida: “Kas kot' või pot'?” (mdM kot' - kot'koftoms ’kõditama’; mdM pot'ä ’rind, nisa’, pot'aftoms ’imetama’). Kui inimene vastab kot', võib Vir'ava ta surnuks kõditada. Vir'ava võis inimesele jälgi mööda järele tulla. Temast tuli seetõttu eemalduda selg ees - nägu pööratud sinnapoole, kus oli kuulda tema naeru või näha teda ennast. Valesse suunda näitavad jäljed ei lasknud Vir'aval jälitatavat kätte saada. Metsaema eest kaitsti ennast kasetohusuitsuga. Ka kardab ta kasse, koeri ja piitsa.
Vir'avat nähakse tänapäeval harva, sest ta kartvat inimesi.
UPTMN. T. 10. Legendy, predanija, bylitshki. Saransk 1983;
Maskajev, A. I. Mordovskaja narodnaja skazka. Saransk 1947.