Nimi (mdME l'em).
Pärimuskultuuris omistati nimele maagilist jõudu. Inimese nimi samastati tema kandjaga ja nimega olid seotud mitmed tavad. Usuti, et nime valikust sõltub inimese saatus ning et see kaitseb nime omanikku. Nimi on inimese märk omaste hulgas (iseloomulikum mokshadele). Peaaegu igal lapsel, sõltuvalt tema iseloomust, välimusest ja käitumisest, oli hüüdnimi (või teine nimi, mis sageli jäigi talle külge terveks eluks ja selle pärisid isegi tema lapsed). Enne ristiusustamist saatsid nimepanekut erinevad maagilised kombed, mille eesmärgiks oli lapse õnneliku tuleviku tagamine, tema elu säilitamine.
Kõige varasemad andmed ristiusueelsete nimede kohta leiduvad 13. ja 14. sajandi vanavene kroonikates, 16.-18. sajandi vanavene käsikirjades ning rahvaloenduste- ja kohtudokumentides. Tsaaririigi ametlik dokumentatsioon mainib tavaliselt ainult meessoost elanikke. Osa nimedest on säilinud 19. ja 20. sajandil kirja pandud mordva rahvaluule mälestistes.
Levinud naisenimed olid Azravka, Vitova, Litova (naisenimedes oli teiseks tüvekomponendiks tavaliselt sõna mdME ava 'naine, ema') ning mehenimed And'amo, Surai, T'ugai. Enamik naisenimedest olid ühetüvelised ning nii naiste kui meeste nimede moodustamispõhimõtted olid sarnased: Avaksha, And'amka, Varaka, Karda, Velmaika, Kujanka, Tund'a, Tshinzhai jne. Ühed ja samad nimed võisid kuuluda nii meestele kui ka naistele (Lopai, Sõrka, Put'aika, And'amo). Ka pärast kirikus ristimist olid lisaks ristinimedele kasutusel omanimed.
Vene õigeusu nimed mugandati: Tanja - Tatu, Avdotja - Olga, Nikolai - Mikol jne. Müütiliste kangelaste nimed sarnanesid inimeste nimedele - Litova, And'amo jne. Harvemini leidub müütilistele isikutele ainuomaseid nimesid: mdM Sisem kar'az - (sisem 'seitse'; kar'az 'selg, selgroog'), mdME Bobo (lastehirmutis).
Omanimed väljendavad peale iseloomujoonte (näit Kezhdei - mdME kezh 'kuri') ka vanemate tundeid ja suhtumist lapsesse (Vetshkas - mdE vetshkoms 'armastama') või märgivad sünnipaika (Nujat - nums 'vilja lõikama'). Nime valikul arvestati ka ühiskondliku elu sündmuste ja oludega. Kasutati loomade, lindude ja puude nimetustes tuletatud nimesid (näit Ovtai - mdE ovto 'karu', Tumai - mdME tuma 'tamm', Kargash - mdME karga 'kurg'). Lapsele esimese vastutuleva inimese, eseme, linnu ja looma nime andmine pidi tooma õnne ja tagama pika eluea. Eelkristlikud nimed võisid olla ka kaheosalised, sisaldades isanime genitiivis ja isiklikku nime nominatiivis (näit Pivtsajen' Nujanza, Ved'ajen' Kolomas jne).
Muistne esiisade usk, et surnu hing läheb lapsesse, peegeldub kombes anda lapsele surnud vanaisa või -ema, venna või lähedase sugulase nimi. Kui anda vastsündinule hiljuti surnu nimi, saab ta õnnelikuks (öeldakse: mdM “Lemonts kenereze!” 'nime võttis'). Lapsele ei pandud samas majas elavate pereliikmete nimesid (vanaisa, isa, vennad). Keelu rikkumise korral üks nimekaim suri või oli isa nime saanud pojal õnnetu saatus. Keelatud oli ka anda vastsündinule surnud lapse nime, et hoida teda samasugusest saatusest.
Nime andis sageli ämmaemand (mdM id'en' baba) omal valikul. Nimeandmise puhul korraldati palvus majahaldjale Kudavale, sugukonna kaitsjale Jurhtavale ja surnud esiisadele. Ämmaemanda korraldusel hoidis üks pereliikmeist vastsündinu pea kohal leiba, mille vastu teise leivaga lüües lausus ämmaemand lapse nime. Esimese lapse sünnitajale tõid sugulased ämbritäie jahu, mille peale pandi valge ümmargune leib ja pannkoogid. Vastsündinule jõuka elu tagamiseks toodi ristsetele mune, küpsetisi ja tassiga vilja; vastsündinu asetati lamama kasukale.
Lapsi hüüti hellitusnimega (Tatkanes', Antshanes' jne), abieluikka jõudnud või abielus mehi kutsuti täisnimega.
Naise nimi muutus abielludes. Miniale pandi mehe majas uus nimi pulmade esimesel või teisel päeval. Saadud nimest sõltus minia sotsiaalne seisund, tema õigused ja kohustused kindlalt paikapandud hierarhiaga suures perekonnas. Nimi anti kindla korra järgi: vanema poja naise nimi oli Parava (mdM para 'hea'), teise poja naisel Mazava (mdM mazi 'ilus'), kolmanda naisel Vezhava (mdM vezh 'väike') jne. Uus nimi oli mõeldud sugulaste jaoks (õe-, vennalapsed, nadu), mehe ema ja isa nimetasid pojanaist miniaks (mdM r'vän'ä, mdE ur'va). Mehel ja naisel ei olnud kombeks kutsuda teineteist nimepidi - nad hüüdsid “Ei!” ('Hei!'). Uut nime kandis minia surmani.
Miniale uue nime andmine toimus tavaliselt maja keskel ahju või laua juures. Kohustuslikuks atribuudiks olid ümmargune leib või pirukad. Moksha ja ersa pulmades hõikas minia uue nime välja pulmategelane mdM l'emid'n'ä (id'n'ä 'laps'; hiljem mdM l'emder'n'ä, mdE l'emdits'a, mdM l'emon' maksi 'nimeandja') - tavaliselt poiss. Vahel tegi seda isamees mdME toron' kandi (tor 'suur nuga, mõõk'; kandoms 'kandma'). Simbirski kubermangu ersade l'emid'n'a ronis ahjupingile ja raius kahe kirvelöögiga kolmanda laetala küljest pilpa. Pannes pilpa koos leivaga pea peale, lausus ta minia uue nime. Kirves käes, astus ta iga külalise juurde ja küsis, kuidas noorikut kutsutakse ning pani pilpa endale põue. Seda tegi ta kolm korda. Seejärel võttis ta mütsi peast ja raius selle pisikesteks tükkideks. Pärast rituaali sooritamist pakkus minia talle õlut.
Järgmisel päeval põletati pilbas ja minia kibitka (mdE onava 'pruudi pulmakibitka') vitsad ahjus ära. Pilpa raiumise tava oli arvatavasti seotud keeluga hüüda noorikut tema neiupõlvenime järgi. Nimeandmise rituaal (l'emd'ema) eksisteerib mokshadel siiamaani, ersadel kadus see komme 20. sajandi 50-ndatel aastatel.
Inimese nime kasutati arstimissõnades, armumaagias (“kuivatamiseks” hüüti korstnasse kolm korda poisi nime) ja sajatustes. Nime mõjutades võidi inimene kaetada. Öösel ohtlikes kohtades (ristmikel, saunas, jõe ääres) ennustamas käies ei tohtinud vastata nimepidi hüüdmisele. Vastutulija nime ja kapsaistikute järgi ennustasid tüdrukud tulevase mehe nime (*Ennustamine).
Jevsevjev, M. E. Mordovskaja svadba. Izbrannyje trudy. T. 5. Saransk 1966;
Mokshin, N. F. Tainy mordovskih imen. Saransk 1991.