Pajuema (mdEM Vermava; verma ’paju’, ava ’ema, naine’).
Vermava on paju, kiire kasvu, tervise, elujõu ning viljakuse hoidja ja kaitsja. Ööl vastu palmipuudepüha ehk urbepäeva (mdM Verma, mdE Er'ba) korraldasid noored Vermava auks palvuse mdM verban' salmat (sõnasõnalt: pajuklimbid). Eelmisel päeval valmistasid tüdrukud tavanditoite - klimpe, putru ja kalapelmeene. Keskööl kaeti laud ning ikoonide ees süütati küünlad. Tavandi läbiviijaks palutud vana naine esitas palvuselaulu (mdE pazmoro; paz ’jumal’, moro ’laul’), kus ta palus tüdrukutele tervist, kaitset kuulujuttude eest, hea viljasaaki ja loomade juurdekasvu. Peokülalisteks olid abielupaarid. Pärast söömaaega aeti külalised “läbi kadalipu”: kahes reas seisvad tüdrukud ja poisid lõid neid pajuokstega, muidu ei andvat Vermava neile tervist ega viljasaaki.
Enne koitu käisid noored palvusel osalenute kodudes, urbisid magajaid ning laulsid tervist ja head saaki soovides (verman' morot). Seejärel urbisid nad kariloomi, paludes lehmi tuua ilmale igal talvel kaks vasikat ja anda palju piima ning soovides hobustele tugevaid jalgu, et need jaksaksid töötada.
Ersa-moksha uskumuste kohaselt on urbimisega võimalik pajuokste maagilist jõudu inimestele ja loomadele üle kanda. Ristiusu vastuvõtmise järel hakati pajuoksi kirikus õnnistama. Palmipuudepühal õnnistatud pajuoksi säilitati pühasenurgas terve aasta. Usuti, et need kaitsevad loomi ja inimesi välgu ning tormi eest. Tavakohaselt lõi pererahvas pühitsetud pajuokstega loomi karjalaskepäeval viljakuse tagamiseks ja kaitseks kurja eest.
Pajul oli ka ravitoime. Pajuokstega löödi kolm korda haigeid lapsi, vasikaid ja varssu. Kui laps aeglaselt kasvas, pandi talle pajuoks padja alla. Paju alla visati soolatüügaste kinnisidumise niidid - kui niidid kõdunesid, kadusid ka soolatüükad.
Jevsevjev, M. E. Izbrannyje trudy. T. 5. Mordovskaja svadba. Saransk 1966.