Palvus (mdME ozks; mdM ozondoms, mdE oznoms 'palvetama').
Palvus on tseremoonia või pidu jumalate auks, mis toimub enne ja pärast külvamist, viljasaagi koristamist ning enne heinategemist. Tähtsate palvuste päevadel palvusest osavõtjad tavaliselt ei töötanud. Palvused jagunesid ühispalvusteks ja perekonnapalvusteks, kindlatel kalendritähtpäevadel toimuvateks pidulikeks palvusteks ja juhupalvusteks. Palvuses pöörduti jumalate ja surnud esiisade poole. Palvetati suure puu (pärna, kase, tamme, jalaka, männi) all; küla lõpus; oja või allika ääres; metsa servas või keremet' is. Mõnest palvusest võtsid osa vaid naised (Baban' kasha), teisest ainult mehed (Buka ozks), kolmandast aga kõik inimesed.
Perekonnapalvusi viisid enamasti läbi maja vanimad inimesed (peremees, harvemini perenaine). Näoga itta seistes pandi käed kaenla alla ja kummardati, laskuti põlvili või langeti silmili maha.
Ühispalvusi sooritasid iga kord ühed ja samad lugupeetud taadid-eided. Neid nimetati mdME ozks at'a (at'a 'ätt'), mdME ozks baba (baba 'vanaeit'), mdM imbaba (peamine vanaeit), mdME azorava (azor 'peremees'; ava 'naine, ema'); ersalaste ja terjuhanide juures ka Vozat'a (voz 'koorem; raskus'). Need vanakesed juhtisid ohverdamistseremooniat, kuid ise ei ohverdanud (nad ei olnud ohvripapid). Neile pakuti esimesena ohvriliha ja ulatati esimesena õllekapp. Need taadid-eided kutsusid inimesi palvusele ja lõpetasid selle, samuti määrasid palvuse aja. Nende juures oli hoiul palvuseks vajalik kraam: pühad kopsikud, pütikesed, ohvrinoad jne.
Palvuse vanema kohustusi (ersadel ja terjuhanidel pr'avt, mokshalastel in'at'a) täitis tavaliselt küla vanim elanik. Enne palvuse algust püüdis In'at'a eriliste võtetega selgeks teha, kas ohvrilind või -loom on jumalatele meelepärane. Mõnes külas tehti ohvriks valitud loomale “meelehead” (mdM vanolez' mälents): ta elas mitu päeva majas, teda toideti erilise toiduga, talle avaldati austust, teda kaunistati kaseokstega ja paeltega.
Ersalaste juures oli palvuse juhendajal tavaliselt 12 abilist: ühed korjasid majadest leiba, kalja, mett, võid, mune ja raha; teised jagasid palvuse ajal kalja; kolmandad kandsid ohvrinugade otsas laiali ohvriliha; ülejäänud valvasid kändudel või kummuli püttidel seistes korra järele. Abilised valmistasid ja paigaldasid ka rituaalsed *küünlad. Kolm päeva enne palvust valiti välja veel kolm inimest, kes käisid külapidi, otsides ühevärvilist looma - tavaliselt punast pulli või valget jäära. Ostnud looma kogutud raha eest välja, tapsid nad ta õue ja lauda kaitsja Kardo s'arko (mdE) kivil ja lasid vere kivi alla. Vere väljalaskmine mujal võis põhjustada maja äraneedmise.
Simbirski kubermangu ersa külades nüliti ohvripulli palvetamise saatel elavalt, et jumalad kuuleks pulli häält. Vanasti jäeti kõik nahad alatiseks postidele.
Pärast palvust õnnistati söögid ning osa sellest jäeti jumalatele, osa aga jagati palvusest osavõtjate vahel. Järgnes ühissöömaaeg - kõik kohalviibijad ühinesid oma peredega sugulasrühmadeks jur ('juur') Pidusööki saatsid mdME pazmorot (paz 'jumal', morot 'laulud'), laulud ning tantsud.
Rituaalsete *küünalde viimise ajal ühest majast teise ratsutasid Narovtshati maakonna moksha naised keppidel ja hüüdsid hirnumist matkides “ihhahaa!” Teised hoidsid käes värviliste paelte ja kuljustega kaunistatud kõveraid keppe - hobuseid (mdME alashat) ja kõlistasid neid tantsulaulude rütmis.
Lõbusus valitses juba ka ohvrisöökide valmistamise ajal. Näiteks Nishkepazi (mdE) auks korraldatud palvuse päeval läksid rituaalist osavõtjad orgu või jõe äärde, et valmistada suures nõus meekalja. Tantsude ja laulude saatel käidi kolm korda ümber katla, et lõbustada jumalaid ja esiisasid. Pärast palvust joodi meekalja igas majas. Osa palvusi on külades tänini mõnevõrra muutunud kujul säilinud.