Reheema (mdEM Avinava; avin 'rehi', ava 'naine, ema').
Igal rehel usuti olevat oma haldjas. Tema elupaigaks peeti rehetalasid ja auku, mille abil rehte soojendati. Kord aastas korraldati tema auks *rehepalvus avin ozks, kus ohverdati tulega seotust rõhutav punane kukk, mis rõhutas seost tulega. Palvuse lõpus veeretati põrandal tühje õllekruuse ja visati need seejärel õhku, et viljapead suuremaks kasvaksid. Reheema võis karistada, kui solvati teda ennast või pererahvast. Näiteks kägistanud ta pärimuse järgi naise, kes ei täitnud oma vanemate soove. Haigestunud ersad käisid südaööl rehes, paludes reheemalt tervekssaamist.
Smirnov, I. N. Mordva. Kazan 1895;
Shahmatov, A. A. Mordovski etnografitsheski sbornik. Sankt-Peterburg 1910.