Tark, ravitseja, posija, nõid, ennustaja, maag, võlur, kujumuutja... (mdM sodai loman', mdE sodõt's'a; sodams ’teadma’, loman' ’inimene’).
Rahvajuttude järgi oskasid nõiad maa all kõndida, puude kohal lennata, läbi seinte käia ja asju muundada (näiteks rätiku jäneseks). Nõiasõnades (mdE orazhijamot vedundo) kirjeldatakse teadja võimeid: ühe minuti jooksul hangib ta mere (ookeani) põhjas kivi sees panni peal olevatest raudmunadest raudsed mesilased; metsikus stepis hangib ta hõbedase palgijupi seest kuldnoolega kuldse pardi (haige sööb selle pardi ära ja saab terveks).
Targa hing läheb kodust öösel korstna kaudu välja (näiteks lohena), keha aga jääb tuppa lamama. Nõia hing võis ka tuulispasana ringi lennata. Tuulispead noaga visates saab nõia keha haavata.
Targad võisid end muuta seaks, koeraks, jääraks või kassiks. Ersade mütoloogiline nõid Tõrõntai näitas ennast kaluritele ja jahimeestele säga või jänesena, kuid kõik katsed teda püüda ebaõnnestusid. Parim aeg libaolendite jaoks oli õhtu ja kesköö. Inimesega kohtudes püüdis libaolend teda hammustada, hirmutada, istuda tema õlgadele jne. Kujumuutjaid püüti karistada: neid sunniti sööma kassi- ja hobuseliha, peksti, lõigati ära kõrvad või nina. Inimeseks tagasi muutunu oli haige. Varjamaks inimeste eest oma seost kurjade jõududega, sidus kujumuutja näiteks äralõigatud kõrva varjamiseks pea kinni.
Uskumuse kohaselt oli vanasti külades palju libasid. Kujumuutumise oskust ei saanud nad ainult saatanalt, vaid õppisid ka teistelt libaolenditel või omandasid iseseisvalt. Muinasjutus annavad vanemad oma poja Jurtai nõiataadi juurde õpipoisiks. Jurtai saab muundumistarkused selgeks isegi oma õpetajast paremini, seetõttu ei taha nõid vanematele poega enam tagasi anda. Poeg muudab end erinevateks loomadeks. Isa müüb loomad maha ning elatab ennast ja oma naist loomade müügirahast.
Usuti, et kõik inimesed ei suuda omandada võlumise ja muundumise kunsti, kuna nad ei kannata kurjade jõududega seotud katsumusi välja. Nad hakkavad “kuivama”, kannatavad ja surevad varsti muundumise olemust tabamata.
Teadjad on terava pilguga inimesed, kes oskavad lugeda võõraid mõtteid ning teavad minevikku, olevikku ja tulevikku. Nad suudavad üles leida kaotatud eseme või tuvastada varga, näidates vee peal tema nägu. Mõned targad oskavad vestelda madudega ja valdavad loomade keelt. Oletatakse, et targad on kurjade jõududega intiimsetes suhetes, seetõttu tungiti teadjatele kallale või põletati nende kodud.
Teadjate käitumisele ja elulaadile omistati mitmeid erijooni: nende hääl olla vaikne, nad olla sõnakehvad ja seltsimatud, sageli rääkivat nad iseendaga. Vesteldes ei vaata nad inimesele silma. Mõnikord räägivad nad inimestega vaid läbi ukse. Silmad on neil tavaliselt pruunid või mustad, mõnikord erinevat värvi. Targad elavad reeglina erakuna, nad ei abiellu või pole neil peres kõik korras. Päeval nõiad magavad, öösel aga käivad metsas ringi. Tavaliselt on neil kodus palju kuivatatud ravimtaimi, kuivatatud maopea, kivikesi ning ube ennustamiseks jne.
Tarkade ja nende tegevusega on seotud arvukalt uskumusi. Selliste inimeste kohta öeldakse: Af shtadon' käd'en' kundamat ’paljaste kätega ei püüa’. Teadjad jagunevad: ravitsejad (valge maagiaga tegelejad), ubadega ennustajad (mdM pokrasa kajaiht' - pokra ’uba’, kajams ’heita, visata’), nõiad, kujumuutjad ja kaetajad (must maagia) ning võlujad. Targad püüdsid end igati varjata (käisid näiteks pidudel ja kirikus), et inimesed nende olemasolust midagi ei teaks.
Targa anne võib olla kaasasündinud, saatanalt või samasuguse andega inimeselt surivoodil saadud (seetõttu ei taheta nõia viimastel eluhetkedel tema kõrval viibida). Tarkade sõnul ei ole nad kohe oma andest teadlikud. Mõnikord hakkavad nad ravima ja ennustama alateadlikult või tunnevad selleks vastupandamatut vajadust.
Ravitsejate poolt enim kasutatav ravimisviis on lausumine, mida saadavad erinevad maagilised toimingud - noa või kirvega haigele kohale risti või ringi tegemine, üle vasaku õla sülitamine, kolm korda peale puhumine jne. Sõnu loetakse toidu (leib, suhkur, vesi jne) ja riiete peale (olenes haigusest või kaetusest). Ravitsejad ei esita haiguse kohta küsimusi, vaid ütlevad haigele ise, mille üle ta kaebab ja kellelt ta haiguse sai. Samas ei ravi targad iga haigust.
Tarkade poole pöörduti keerulistes olukordades - neid küll kardeti, aga samas suhtuti neisse lugupidamisega. Targad võisid saata inimestele ja loomadele haigusi, kuid võisid anda ka kasulikku nõu, aidata mõnes ettevõtmises, hoiatada ohu eest, peletada armuvalu leiva, vee või riiete posimisega. Eriti kardeti nõidu pulmades, kus nad võisid kaetada isegi omaenda lapsi. Seepärast kostitati neid pulmapeol rikkalikult, et nad ei kaetaks ära noorpaari, kes oli hetkel kurjade jõudude eest nõrgalt kaitstud.
Nõiad püüavad korstna kaudu vastsündinu juurde pääseda. Kui sünnitamise ajal jäeti korsten katmata, võis nõid kohale rutata ja lapse lämmatada või verest tühjaks imeda. Lapse elustamiseks tilgutati talle suhu lihapirukate (mdM palon' pär'akat) vedelikku. Kaotsijäänud lapsi peeti nõidade poolt ärasööduteks. Maja kaitsmiseks nõidade eest riputati aia peale paeltega viisud, kodus ja mesilas hoiti aga karu või hobuse pealuud.
Uskumuse kohaselt kaotab teadja oma jõu, võib isegi haigestuda või surra, kui ta ei kaeta kedagi vähemalt kord nädalas (kohtumisel uksel või väravas piisab kaetamiseks käega teise õlale löömisest). Kaetatud inimest oli peaaegu võimatu ravida. Uskumuste kohaselt koguneb nõidadesse palju “musta” jõudu, mille tõttu nad on suures vaevas. Kui läheduses ei ole inimest, laseb nõid selle jõu “tuulde” või vallandab selle teeristil. Kaetuse ravimisel kasutatakse ära nõidade rivaliteeti. Kaetusest saadakse lahti tugevama nõia abiga. Kõige levinumad alati kaasas kantavad kaitsevahendid nõidade vastu olid nõel, nööpnõel, rist, nõges ja palvetekst. Samal eesmärgil õmmeldi riietele ette erisuguseid nööpe.
Targast tuleb mööduda vaikides, moodustades pöidlast ja nimetissõrmest kaitsva ringi. Teadjaga vesteldes pigistati käsi rusikasse, kusjuures pöial pidi olema keskmise ja esimese sõrme vahel. Nõia küsimustele ei tohtinud vastata. Kaetamise vältimiseks tuli targa kiitmise järel kolm korda üle vasaku õla sülitada. Kaetusest lahtisaamiseks pidi teadjat sõimama, nimetama teda nõiaks või lööma teda õla peale kõvemini, kui ta ise oli löönud. Targa jõuetuks tegemiseks torgiti ta riideid nõelaga. Pulmas paugutati püsse ja taoti vastu siibreid. Kodus pöörati ahjuhargid ja luuad tagurpidi, ukse sisse torgati nuga.
Targad usuti surevat suurtes piinades. Hing lahkuvat kehast alles siis, kui tark saab oma teadmised kellelegi edasi anda (*Surm). Targa hing võivat hauast lahkuda, selle vältimiseks löödi haua sisse haavateivas. Arvati, et maa ei võta nõia keha kolme aasta vältel vastu.
UPTMN. T. 10. Legendy, predanija, bylitshki. Saransk 1983;
UPTMN. T. 7. tsh. 3. Kalendarno-obrjadovyje pesni i zagovory. Saransk 1981;
Mordovskije narodnyje skazki. Saransk 1978.