Viirastus, kummitus (mdM shopatsha, mdE tshopatsha).
Shopatsha on surnud inimese kummitus ehk viirastus; ka saatan, pilt või fotokujutis. Paasose sõnaraamatu järgi on shopatsha õhtuhämaruses lendav käolaadne lind.
Shopatshadeks peetakse antropomorfseid kummitusolendeid, kes tüdrukutega lõbutsedes kunagi ei näidanud oma selga (neil polnudki selga - kogu sisemus oli nähtav). Viirastused võisid võtta ka sea või luua kuju. Neile meeldivad pulmad ja lõbutsemine ning nad tantsivad hästi. Kui viirastusele ei tooda ohvrit, hakkab ta ringi rändama. Uskumuse kohaselt ilmub shopatsha mälestuspäevadel unes.
Surnud inimese shopatsha võib muutuda tuleks ning tõusta tulena kirstust elavate verd imema ja neid surmama. Uskumuse kohaselt võib sellise kurja viirastuse hävitada, kui torgata tema laiba sisse seitse aastat ühe vankri küljes olnud rattavarras. Tapetud inimest saab ellu äratada, kui joonistada tema surnukeha piirjooned üle musta vasika verega.
Buguruslani maakonnas mõistetakse shopatsha all nii surnud kui ka elus inimese viirastust. Kui üks abikaasadest on pikalt kodust ära või kui koju jäänud mees või naine väga igatseb teise järele, hakkab viirastus teda kummitama ja piinama. Shopatsha ilmub inimese voodi juurde, koputab maja seintele, haarab magajal jalgadest kinni ja tõmbab ta voodist põrandale.
Viirastuse eemalepeletamiseks riputati tagakiusatavale kaela tükike koera- või seamaksa või ka sea kõrvetamiseks kasutatud sütt. Seda tehes lausus nõid, et shopatsha ei karda kedagi ja keegi ei saa teda tappa. Viirastuse suudab kaotada ja kõdunenud puuõõnde ajada vaid ookeani põhjas jäämajas elav tark vanataat.
Takistamaks oma lapse naasmist shopatshana, panid emad mõnikord surnu padja alla kammi ja laususid sealjuures: Ühel pool on meri, teisel pool pilliroog (mdM f'k'ä shir'esa more, ombot's'esa - shäinal).
Mõnes kohas löödi kirstu väljaviimisel lautsisse alguses kirves ja seejärel nuga, et lahkunu shopatsha ei jääks koju. Samal eesmärgil puistati Simbirski kubermangus lautsile tuhka ja torgati sinna nuga.
Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der mordwinen. Helsinki 1952.