Viljaema

Viljaema (mdM S'orava; s'ora ’viljatera, vili’, ava ’ema, naine’).

Mokshade viljaema S'oravat kujutati lõokese, jänese või kauni naisena, kellel on seljas hõbe- ja kuldriided ning peas vaskmüts. Ta võib laulda, tantsida ja nutta nagu inimene. Viljaemal on ka lapsed. S'orava auks sooritati mitmeid riitusi. Ersadel on vilja kaitsva S'oravaga samas rollis *leivaema Norovava.

Esimesel külvipäeval külvati viljarikkuse suurendamiseks koos viljateradega maha ka keedetud mune. Esimese peotäie teri viskas tavakohaselt poisike. Sel päeval ei tohtinud midagi kodust välja anda ega millegi tõttu koju tagasi pöörduda.

Hea viljasaagi tagamiseks ei tohtinud lihavõttest kuni külvini majas tuld süüdata. Arvati, et kui vilja kotti kallamisel hoida kotti hammastega, siis jääd nälga. Rahepilve nähes viskasid vanad naised õue panni või ahjuluua, et rahe ei hävitaks viljaorast. Palmitsetud viljapeade nägemine ei tõotanud head. Tervet leivapätsi ei lõigatud enam õhtul pooleks, muidu hakkavat viljaema nutma.

Ersad korraldasid vilja kaitsva leivaema Norovava auks palvusi. Ohverdamispaika toodi kaks suurt kivi, mille alla kaevati augud. Ühe kivi alla valati ohvrilooma veri ja teise alla asetati looma luud. Norovava poole pöörduti palvega saada hea viljasaak. Ka paluti leivaema kaitsta põlde rahe ja kõva tuule eest ning nende eest, kes köidavad viljapäid sõlme (võtavad viljalt jõu).

Kirjandus:

UPTMN. T. 7. tsh. 3. Kalendarno-obrjadovyje pesni i zagovory. Saransk 1981.