Et mõista traditsioonilise rahvameditsiini seisukohti, tuleks meil meelde tuletada ravimeetodite põhitüübid. Kirjandusest võib leida kaks lähenemisviisi. Üks on seisukohal, et empiiriline teadmine võimendub mingil kindlal ajamomendil rituaali läbi, kuna teise vaateviisi kohaselt omab ainult umbes veerand rahvameditsiinis tarvitatavatest taimedest reaalset ravitoimet, tegelik mõju aga tuleneb arstimistoimingust endast, rituaalist, psüühilisest mõjust. Ometigi tuleb selgesti aru saada sellest, et traditsiooniline rahvameditsiin on kultuurivaldkond, kus on peaaegu võrdsel määral nii põlvkondade jooksul kogunenud kogemustele rajanevaid ravimeetodeid kui ka uskumuste poolt ette kirjutatud näiliselt irratsionaalseid tasandeid ja mõisteid. Üksnes väljastpoolt vaadatuna paistab selle uskumustesüsteemi sisemine dünaamika arusaamatu; sisemised seosed ühendavad elemendid mustriks ja kui neist seostest on kord aru saadud, paistavad ka elemendid endastmõistetavad, iseäranis selle tarvitajate silmis. Etnograafiat huvitab see süsteem kui tervik, seepärast vaadatakse ka rahvameditsiini kultuurisüsteemi osana - osana, milles omapäraselt segunevad ratsionaalsed ja sümboolsed elemendid.
Rahvameditsiini analoogial põhinev mõtteviis
Ungarlased kasutasid maagilist või sümboolset ravi enamasti nende haiguste arstimisel, mille põhjusi ei teatud või ei suudetud otseselt kindlaks teha. Seni kogutud materjalis on informandid nimetanud mitmeid haiguste põhjusi, kuid kahjuks ei ole seda rikkalikku materjali veel süstemaatiliselt analüüsitud. Haiguste enamlevinud põhjustajad on jumal ja "vanakurjad", kes võivad olla üleloomulikud (tundmatud) olendid või üleloomulike võimetega inimesed. Viimatinimetatud rühma moodustavad boszorkányok (nõiad), bábák (ämmaemandad), targad, b
Haigusetekitajate seas peeti peamiseks nn haigusdeemoneid (n csúz (liigesevalu), íz (umbes seesama), süly (skorbuut), guta (ajurabandus), nyavalya (langetõbi) jne), kuid nendest tabamatutest olenditest vahest veelgi tähtsam oli mitut liiki nõidus. Vanasti peeti nõidumiseks millegi kordasaatmist mingi tegevuse või mõne eseme abil või ka vaatamise (igézés), sõna või needuse läbi. Näiteks tavaline nõidumisviis oli vedeliku mahakallamine - üheksast erinevast viljast keedus valati või piserdati ristteele või selle inimese maja ümbrusse, keda taheti ära nõiduda. Kes nõiutud pinnale astus, jäi haigeks, sai näiteks mädapaise või inetud vistrikud. See oli juhtumisi ka üks viise haigusest lahti saamiseks.
Taoliste nõianukkude e. rontóbábu valmistamist tunti kogu maal, seepärast leidub neid lihtsaid ravivahendeid - sai neid ju mõlemaks otstarbeks kasutada - paljude Ungari muuseumide etnograafilistes kogudes. Vilmos Diószegi sai kogumisretkelt Tiszalgari üheksa taolist nukku, mille ta andis Budapesti Etnograafiamuuseumile. Tsiteerime siinkohal tema märkmeid:
Koguja lisas veel, et nukud tuli ära visata keskööl või koidikul; kahtlemata oli nõidumine enamasti ülisalajane toiming, vastandina üldiselt avalikule tervendus- või heaotstarbelisele maagiale. Samasuguseid haigusttõrjuvaid nukke tehti, kui lapsel oli ohatis:
Antud näitest ilmneb, et tervendamisakti sisu seisneb haiguse kõrvaldamises - st pärast haige koha puudutamist tuleb haigusega nakatunud ese ära visata. Teisisõnu, toimub haiguse sümboolne kõrvaldamine. Vette viskamisel on järgmise näite põhjal ilmselge eesmärk:
Sümboolne vetteviskamistoiming oli ka odraiva (hordoleum) allikasse viskamine; üldiselt võttes võib kõiki pesemisliigutusi sisaldavaid ravimaagilisi võtteid pidada analoogial põhinevaks vetteheitmiseks. Nii näiteks pestakse Zempléni rajoonis "aki nézésben van" (kurja silmaga kaetatud) last veega, millesse on segatud tuliseid süsi (autori kogust). Seejärel valatakse pesuvesi paika, kuhu inimjalg tõenäoliselt ei astu. Vee mahavalamine sümboliseerib tõve eemaldamist.
Analoogial põhinevat imitatsioonimaagiat illustreerib veelgi paremini odraiva sümboolne äralõikamine kõverdatud nimetissõrmega. (Odraiva rahvapärane nimetus ungari keeles on árpa - `oder', mis viitab sümboolse ravi keelelisele ülekandele.) Säärast "ravi" harrastati Zempléni rajoonis 1960. alguses. Veelgi elulähedasem on Moldova nn csángóse tegevus, kes kasutas ravitoime suurendamiseks loitse:
Siin kõneleb ka lisaseletus mitmekordselt korduvast eemaldamisest, see toimub nii sümboolse tegevuse kui ka suulise teksti tasandil.
Üldtuntud on ungari rahvameditsiinis komme riputada haigega kokkupuutes olnud riideesemed puudele või põõsastele. Haiguse tuulde heitmise motiivi - kus külmavärinate all kannatava inimese särk riputatakse välja roosipõõsale, et tuul tõve minema puhuks - aluseks on ka ettekujutus haiguse äravõtmisest. Mõned aastakümned tagasi oli see Zempléni rajoonis veel elav traditsioon, kuna ka riideribade jätmine podagraallikate juurde taandub tõenäoliselt samale uskumusele. Siinkohal tuleks mainida, et kui 1960. võis veel pildistada tuules laperdavaid riideribasid, siis 1980. alguseks oli see komme juba kadunud (Abaújszántó, Borsod-Abaúj-Zempléni maakond).
Üks analoogial rajanev ravimaagiline võte oli läbi augu ajamine. Tõbine laps (näiteks südamehaige) aeti läbi puulõhe, mille pooled olid laiali tõmmatud, või läbi puutüves oleva loodusliku avause. Sama otstarvet täitis ka toiming, kus üks vanemaist ulatas lapse läbi akna või läbi nn frászkarika teisele. Viimase valmistamiseks laenati viiest majapidamisest jahu (János Arany muuseumi valduses Nagykörösis on säärane frászkarika; üks samaks otstarbeks Abaújdevecseris küpsetatud soolakringel leidub ka Budapesti Etnograafiamuuseumis inventarinumbri 62.59.2 all - Vilmos Diószegi kogu, 1962). Mõlemat liiki august läbiajamine kujutas endast rahvauskumuste kohaselt sümboolset taassündi.
Taoline suhtumine läbis kogu rahvapärast mõtteviisi. Näiteks Mezötúrist pärineb niisugune teade: "Kui lapsel saab kurja silma läbi läkaköha (szamár köhögés - sõnasõnalt eesliköha), libistatakse ta kolm korda eesli kõhu alt läbi". Moldovas olevat läkaköha arstitud eeslipiimaga. Ja kui see ei aidanud, suitsetati haiget palmipuudepühal pühitsetud õitsva oksa ja eeslisõnniku suitsuga.
Samasugune sümboolsetel toimingutel põhinev mõtteviis läbis ka analoogravi, mille käigus niru kasvuga, haiglast last keedeti. Seda protseduuri tunti kogu Ungaris:
Analoogiale rajaneva mõtteviisi veelgi kujukamaks näiteks on juhtumid, kus ravivahendid valitakse vastavalt haiguse välistele sümptomitele, muuseas värvile. Näiteks kollatõbi (millest üksikjuhtudel võib ka iseenesest paraneda - see võtab kuus nädalat) lausa tõmbas ligi värvianaloogial põhinevaid arstimisvõtteid. 1960-ndate algul teati ja räägiti Zempléni rajoonis paljudes külades, et vanasti anti kollatõvehaigetele "kuldsõrmusest vett juua" (arany gy
Püha Antoniuse tuleks nimetatavat roosihaigust, mida teatavasti iseloomustab sügavpunast tooni põletikuline nahk, raviti punase röstitud maisi suitsuga ja lisaks kaeti haige nägu punase rätiga. Kui paise tõmbus sinakaks, tõmmati sellest tume niit läbi. Näiteid võiks tuua lõpmatuseni, aga ilmselt on ka ülaltoodud piisavaks tõendiks, et ungari rahvameditsiinis on teatava rahvaliku tunnusteteooria elemente, mille alusel üritati mingi kindla värviga seotud haigust arstida sama värvi ravimtaime või muu ainega.
Analoogial põhineva mõtteviisi omapäraseks ilminguvormiks on usk tagurpidisuse mõjujõusse. Nii näiteks kuivatati last pahupidipööratud alussärgiga pärast "maagilist" vannitamist üheksa taime leotises (Abaújkér). Kurja silma korral tuleb last pesta tuliste sütega segatud vees vasaku käe seljaga ja ülejäänud vesi tuleb visata alt ülespoole vastu ukse tagakülge. Vasaku käe või tagurpidi loetud loitsudega püütakse ümberpööramise teel saavutada soovitud tulemust; nii taastatakse sümboolselt haigusega pea peale pööratud elukorraldus.
Viimaks tuleks juttu teha veel valamisest, protseduurist, mis pidi väidetavasti ravima lastel hirmu, kurja silma või veel mõnd muud tundmatu põhjusega haigust. Ravi põhineb kujuanaloogial ja näeb kokkuvõtlikult välja nii: sõelale asetatakse üheksa erinevat eset, sealhulgas taldrik veega; seejärel sulatatakse vaha (vahetevahel ka tina) ja valatakse see külmaveetaldrikusse. Iidse uskumuse järgi võtab silmapilkselt tahkuv aine selle inimese või asja kuju, kes haige ära nõidus. Selle arstimisvõtte rekonstruktsioon on jäädvustatud mitmetel fotodel.
Nimetatud arstimisvõtetel on kõigil ühine põhimõte: Sarnast võib ravida sarnasega, mille toimimist me juba nägime. Viimases näites ei täitnud (vaha- või tina-) valamine üksnes diagnoosimis-, vaid ka ravifunktsiooni, mida võimendab veelgi sõela kasutamine, mis asendab vanasti tarvitusel olnud trummi. Valamisel, nagu ka vee segamisel kuumade sütega, puutub tuli (kuum element) kokku külma veega, mõlemal on aga rahvauskumuste kohaselt eriline vägi. Seetõttu on arusaadav, miks üks valajanaine Zselici rajoonist ütles: Valamine on palve, selles on suur vägi! Ja tõepoolest, rahvameditsiinis on tegevuseks ravitoimeline palve ja lausutud sõna muutub arstimistoiminguks.
Sõna vägi rahvameditsiinis
Üks sümbolitel põhineva mõtteviisi omapäraseid vorme rahvameditsiinis oli usk sõna maagilisse väesse. Kogu maailmas on usutud ja usutakse tänapäevalgi lausutud sõna maagilisse ravitoimesse. See võis olla üks inimkonna vanemaid ja samal ajal ka käepärasemaid arstimisvõtteid. Et see ei nõua otsest kehalist sekkumist ja seega ei tekita ka valu, siis on tal eelkõige psüühiline toime - ja nagu on selgunud, on psühholoogiline mõjustamine tänapäeva meditsiinis üks võimsamaid vahendeid.
Ungari ainese põhjal võime öelda, et vanema põlvkonna mälus on see säilinud peaaegu meie päevini, mõnedes piirkondades ka praktikas (n mõnedes Zempléni rajooni kaugemates äärekülades; Fonys filmiti veel 1970. aastal vana naist, kes loitsuga ravis soori). Esimesed ajalooandmed, esimesed ungarikeelsed üleskirjutused pärinevad XV-XVI sajandist. Kuna loitse ja palveid on üksikasjalikult käsitletud väljaande A Magyarság Néprajza ("Ungarlaste Etnograafia") kahes peatükis, anname siinkohal vaid lühiülevaate. Nõiaprotsesside protokollidest ja ka veel XX sajandi kogudest ilmneb, et niisugune arstimise komme on kõik möödunud sajandite sotsiaalsed murrangud edukalt üle elanud. See on ilmselt seotud asjaoluga, et loitsu teadis enamasti ainult asjatundja. Vastavate tekstide tundmine oli seetõttu osa salateadmisest - kasvõi sellepärast, et uskumuste kohaselt pidi loits oma väe kaotama, kui see kellelegi teisele öelda. Uskumuse kohaselt võis vormelit välja öelda üksnes arstimiseks ja selle kuuldavaletoomine iseenesest võrdus juba ravimisega. Sellest tulenevalt on loits tegelikult kõnes sooritatav tegu.
Loomulikult saatsid sõnalist teksti enamasti liigutused (n käte pealepanek, ristimärk, ringi tõmbamine jms), mitmesuguste esemete (n ussikivi) tarvitamine ja vahel ka ravimtaimede kasutamine.
Loitsimine on teatav maagiline arstimine teksti, lausutud sõna läbi. Teksti väljaütlemine (ungari ráolvasás, ráimádkozás) oli kogu protseduuri kõige tähtsam element. Tekstide mitmekesisus ja uskumatu variantiderikkus peaaegu ei lubagi koostada kõikehõlmavat tüübiklassifikatsiooni, sest seda arstimisvõtet kasutati paljude erinevate haiguste - kõige enam kurja silma, soolatüüka (szemölcs), ehmatuse, odraiva, mädapaisete (kelés), kurguvalu jms - puhul. Seetõttu tekib ka raskusi loitsude liigitamisel funktsiooni järgi.
Siiski on loitsuvormelitel mõned üldpõhimõtted: Tekstis võrreldakse haiguse kadumise käiku millegiga (n kahaneva kuuga); sagedane on ka haiguse sajatamine (...kui ma su siit kätte saan, reostan su täis!) või otsesõnu minemasaatmine:
|
Elindult a Boldogságos Szüz Mária az ö áldott szent fiavál. Talákozott hetvenhittéle gonosz igézettel. Hová mész, te gonosz igézet? Én megyek ennek az Erzsinek, piros vérét megiszom, szállkás husát hasogatni. Nem engedem, hogy a piros vérét megigyad, szállkás husát hasogajjad. Te menny el oda ahol a fekete kutyák nem ugatnak, a fekete lovak nem nyerítnek, a szent harangok nem szólnak kovászosa kenyérrel nem élnek. Menny el fekete fóldnek szinnyére kösziklák gyomrába. Én ezt a szenet azzal vetem bele, ezer angyal járjon vigasztalására. |
Õnnis Neitsi Maarja läks ühes oma õnnistatud pojaga. Nad kohtasid seitsetkümmend seitset liiki kurja nõidust. "Kuhu sa lähed, kuri nõidus?" "Lähen jooma seesinatse Liisa punada, saadan valu ta lihasse ja soontesse." "Parem võiksid minna kuhugi, kus mustad koerad ei haugu, kus mustad hobused ei hirnu, kus pühad kellad ei kõma ja kus ei sööda hapendatud leiba. Mine sinna, kus maa mustab, sügavale kivi südamesse." Selle söetüki viskan temasse, soovides, et tuhat inglit tuleksid teda trööstima. |
Arstimise aeg ja koht
Rahvauskumuste kohaselt ei olnud sugugi ükskõik, kus ja millal maagilisi ravivõtteid sooritati. Mõistagi oli vigastusi, mis nõudsid kohest sekkumist (nagu näiteks lahtised haavad, põletused), aga enamasti valiti kombekohane aeg ja koht.
Näiteks oli rida nn õnnetuid päevi, mis on meieni jõudnud XIX sajandi käsitsi kirjutatud raamatu kaudu. Sellest võime lugeda: "kik Ezekben a megírt napokban születnek Erötlen Betegesek lesznek és valósággal híjások és elébbeni egészségére Vissza nem hozatnak... " (need, kes sünnivad nendel päevadel siin, on nõrgapoolsed ja haiglased ja peaaegu vigased - nad ei saagi tagasi oma endist tervist...).
Ka igasugune päev ei kõlvanud ravimiseks, iseäranis aadrilaskmiseks ja kuppude panemiseks. Juba XV sajandist on teada aadrilaskmise kalender, mis trükiti spetsiaalselt Ungaris kasutamiseks. Mingil määral on rahvameditsiin alal hoidnud seisukohta, mis üldisemalt võttes seostas tervise ja haiguse päikese ja kuu käiguga. On märkimisväärne, et alles nüüd on kaasaegne meditsiin hakanud jälle tähelepanu pöörama ravialuse seisundi ja meteoroloogiliste nähtuste vahelisele seosele.
Analoogiamaagia põhimõtete kohaselt seostati koitu puhtuse ja algusega, õhtut surelikkuse ja kaduvusega. Päikese tõus võib avaldada soodsat mõju, kuu tõus aga on seostatav haiguse minemasaatmisega. Arstimise käigus võis ka ilmakaartel oma osa olla, sest Zempléni rajoonis (Fonys isegi veel aastal 1959) oli posijanaine, kes ravis loitsuga kollatõbe ning kes õhtuti pani haige istuma näoga läände, hommikuti aga itta ja leelutas siis tema pead hoides oma tervendussõnu (autori kollektsioon).
Ka taevakehadel näib olevat tähtis osa, sest igapäevane arstimine käis kooskõlas nende rütmiga ja ka sesoonne tervendamine pidi nendega kooskõlas käima. Päikest mainitakse folkloorikogudes tavaliselt healoomulise faktorina (áldott nap - õnnistatud päike'). "Kuri" aeg, mis haigusi põhjustab, kestab päevaloojangust uue koiduni. Ühtlasi seostati ravimi või tervendusvõtte efektiivsus (jällegi sarnasuse põhimõttel) kuu kasvamise ja kahanemisega. 1700 aastate alguses kirjutas Anna Zay oma ravimiteraamatusse järgmise nõuande:
Ha Iffiu az Aszszony Embor újságon éllyen az orvossággal, ha hamrintz Esztendón már fejül vágjon hold töltén, ha 40 Esztendö tájban Hold fogjtán keil élni az orvosságokkat, mert ha erre nem vigyászsz ezzel való élés nem hasznal...(Noor mees või naine peaks võtma rohtu noore kuu ajal, kui ta aga on üle 30 aasta vana, siis täiskuu ajal, kui umbes 40-aastane, siis tuleks ravimit tarvitada, kui kuu hakkab kahanema; sest kui sellest kinni ei peeta, pole ravist kasu...).
Siinkohal tuleks mainida maagiliste arvude sümboolset kasutamist tervendamisel, mis suurendab ravitoimet. Igas kultuuris on oma nn pühad arvud (n 3, 4, 7, 9). Ungari rahvameditsiinis esineb kõige sagedamini arv 3. Tavaliselt tuleb üht ja sama ravi korrata kolm korda: hommikul, keskpäeval ja õhtul (või tuleb nendel aegadel rohtu võtta); või siis päikeseloojangul, keskööl ja koidikul; või ka kolmel järjestikusel päeval ühel ja samal ajal. Arv 9 kujutab endast kolme kolmekordset (üheksa korda lausuti loitsu odraiva arstimisel, üheksa ringi tehti ümber mädapaise, valmistati üheksa nukku). Säärase arstimisvõtte puhul tähistab arv 9 sageli mitmesuguseid esemeid või omadusi (üheksat liiki heina, mulda üheksast hauast, jahu üheksast perest). Püha arv kordi kordamine suurendas ravi psühholoogilist toimet, sest see oli kooskõlas traditsioonilise uskumustesüsteemi sisendatud ootustega; samal ajal on see ravimtaimede ja medikamentide puhul lausa loomulik, sest lõppude-lõpuks käime me ka kaasaegseid ravimeid tarvitades sellesama rütmi järgi.
Rahvatraditsioonis oli ka arstimiskohal oma tähtsus. Maja eri osadest võis arstimistoimingute läbiviimise paigaks olla koldekoht või ukselävi. Mõlemad kujutavad endast tänu oma otsesele kokkupuutele välisilmaga teatavat üleminekuastet seespoolse ja väljaspoolse vahel, mistõttu neid peeti eriti sobivateks kohtadeks maagiliste toimingute läbiviimiseks. Samasse kategooriasse kuulusid ka ristteed ja surnuaiad: niisugustel üleminekualadel võiski tõbedest lahti saada, neid teistele inimestele üle kanda või teisi ära nõiduda (lausutud vett maha valades või nukke ära visates).
Palverännakute sihtpunktid olid samuti tähtsad paigad, kus toimus tervenemisi. Traditsioonilises külaelus mängisid nad olulist rolli mitte üksnes usulisel suhtlemisel, vaid pakkusid ka võimalust sotsiaalsete suhete avardamiseks. Pealegi oli palverännakute sihtpunktide läheduses enamasti mõni püha läte (Csatka, Vasvár) või tervendav allikas, milles pesti haigeid kohti; Búcsúszentlászló allika vett kasutati silmade loputamiseks. Meiegi päevil otsivad jalavalu käes vaevlejad abi palverännakupaikade tervendavatest allikatest (Szentkút, Hevesi maakond). Andocsis arvatakse frantsiskaanlaste aia pajude koorel olevat ravitoime. Palverännakutega oli seotud levinud komme jätta niisugusele allikale mõni isiklik asi või väike rõivastusese, mida on seljas kantud.
Palverännakute sihtpunktidest võeti kaasa asju, näiteks pühitsetud vett, millele omistati hiljem sümboolseid raviomadusi. 1968. aastal pildistasin pühitsetud veega tervendamist palverännakul Gylmesközéplaki. Kasutati ka vahast valatud annetuskujukesi. Doonau-taguse palverännakukohtades müüdi veel 1940. a suurtes kogustes vahast pühaesemeid. Kui kellelgi valutas jalg, käsi või kõrv, siis osteti vastavakujuline vahakuju, südamevaevuste puhul osteti südant kujutav ohvrikujuke. Vahakujud jäeti palverännakupaiga kirikusse altarile justkui tervenemise annetuseks toodi ohvriks haiget kehaosa sümboliseeriv kujuke.
Need näited annavad tunnistust ungari rahvameditsiinis varem kasutatud sümboolsete ravivõtete mitmekesisusest.
Tõlkis Kai Vassiljeva