Vadjalased on Ingerimaa, praeguse Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti, põlisasukad, kelle eellased eristusid muudest läänemresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e.Kr. Vadjalaste enesenimetusteks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvaz, maavätši, samuti seostatakse vadjalastega alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid tšud ja vod' etnonüüme. Vadja keel on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel. 1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral u. 30-40 inimest kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtšüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl. Kõige ulatuslikum dokumenteeritud vadjalaste nn. etnograafiline asuala hõlmas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat (vt. kaart), kus kokku elas üle viie tuhande vadjalase (täpsemalt 5148, von Köppen 1867). Ajalooallikatele, keele- ja arheoloogia toetudes võime väita, et vadjalastega asustatud ala on ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izhora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas.



Alates I aastatuhane lõpust on vadjalased kuulunud idaslaavi administratiivsesse ja kultuurilisse mõjuvälja, millega kaasnes piirkonna maksustamine ning kreeka-katoliku usu levik. Vadjalaste rahvaarvu vähendasid kindlasti juba 11-13. sajandil korduvalt Vadjamaad laastanud sõja- ja röövretked ning 1215.a. näljahäda, mille kohta leidub viiteid vene kroonikates. Novgorodi feodaalvabariigi koosseisus oli vadja ülikkonnal esmalt küll oma koht võimuhierarhias ning sõnaõigus otsuste tegemisel, kuid arvatavasti juba sel ajal võttis põlisrahva ühiskondlik ladvik üle vene keele kui prestiizhsema suhtlusvahendi. 15. sajandi lõpus läks Vadjamaa Moskva suurvürstiriigi võimu alla, mil hakati erilist tähelepanu pöörama põliselanike kristianiseerimisele. Just sellel ajajärgul toimus ka vadja külades ulatuslik misjonitöö, käibelt kadusid vadja nimed ning kinnistusid õigeusuga kaasnenud vene ristinimed. Kui 17. sajandi alguses läks Ingerimaa Rootsi riigi koosseisu, alustati selleks ajaks õigeusu omaks võtnud vadjalaste ja isurite hulgas luteraniseerimiskampaaniat, mille tulemusel põgenes suur osa kohalikust rahvastikust üle piiri Vene poolele. Tühjaks jäänud alad asustati Kagu-Soomest pärit luterlike talupoegadega, kuid ametivõimude ponnistustest hoolimata jäid vadjalased õigeusklikeks ning (ingeri)soomlastega nad ulatuslikult ei segunenud. Assimileerumine venelastega hoogustus veel enam aga peale Põhjasõda, kui piirkond läks taas Vene riigi valdusse ning peamiselt läänemeresoomlastega asustatud territooriumile rajati Peterburi linn.

Võime oletada, et nn. etnograafilisel asualal püsis vadja keel ja iseteadvus kauem, sest see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Siiski illustreerib ümberrahvastumist sellelgi alal kujukalt statistika vadjalaste rahvaarvu kahanemise ning vadja külade venestumise kohta 19.-20. sajandi jooksul (vt. tabel). Laastavalt mõjusid vadja keelele ja kultuurile Teise maailmasõja sündmused, kui suur osa Ingerimaa läänemeresoome keeli kõnelevast elanikkonnast (ingerisoomlased, isurid, vadjalased) "odava tööjõuna" Soome deporteeriti ning sõja lõppedes taas tagasi NLiitu toodi, kuid siis mitte enam oma koduküladesse, vaid "suure kodumaa" avarustesse. Sõjajärgsetel aastatel jõudis osa vadjalasi Ingerisse tagasi, kuid toimivat vadja külaühiskonda enam ei taastunud.



Õieti ongi küsimus vadja keele kõnelejate ning end vadjalasteks pidavate inimeste arvu katastroofilises vähenemises kahe viimase aastasaja jooksul, sest ajad ja olud pole soodustanud vadjalaste enesemääratlemist rahvusena. Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased saanud konsolideeruda rahvaks, mistõttu on õigem kõnelda vadja hõimust ning vadja murretest.

***

Etnograafia ja rahvaluuleteaduse jaoks avastab vadjalased eraldiseisva etnilise rühmana Narva kirikuõpetaja Fr.L.Trefurt, kes võtab 1783. aastal ette reisi vadjalaste asualale, toonasesse Kattila kihelkonda, ning avaldab peale retke kirjutised "Von den Tschuden" ja "Fortgesetzte Nachricht von den Tschuden". Kattilas viibides kuuleb Trefurt juhuslikult talle seni täiesti tundmatut keelt ning asja kohta lähemalt selgust küsides, saab ta vastuseks, et tegemist on tšuudi keelega (die tschudische). Ülestähendatud keelenäidetest saab selgeks, et Trefurt kuulis Kattilas kindlasti vadja keelt, nii nagu ka hilisemal ajal talletatud etnograafilised materjalid kinnitavad, et esitatud kombekirjeldused käisid just vadjalaste kohta.

Trefurti avaldatud materjalidele toetudes võime veenduda, et 18. sajandi lõpus oli vadjalastel vägagi tugev etniline iseteadvus. Väidet täiendab ja illustreerib kujukalt ka lõik ukraina päritolu vene uurija F. Tumanski Peterburi kubermangu käsitlevas ülevaateteoses (dateeritud 1789-1790): "Tšuudid ilmutavad mitte ainult keeles, vaid ka kommetes ja tavades suurt erinevust kõigist neist ümbritsevatest ja läbisegi elavatest rahvastest. Mehed on kavalad, tugevad, näitavad üles üpris teravat mõistust, kiiret taipu ja suurt sõdimishimu, ja neil on alati meeles nende muinasaeg ning [muistne] vägevus. Esimesele küsimusele nende tõu kohta vastavad mõtlepanevalt, et nemad ongi siinsed põliselanikud, venelased ja tšuhhoonetsid on aga hiljem tulnud nende küladesse. /---/ Enda ja teiste rahvaste vahel vahet tehes nimetavad nad endid vaddelasit, s.o. põlisasukad; ja veel praegugi kinnitavad nende taadid (nii nad rääkisid mulle salgamata), et maa Soome lahest kuni Peipsi järveni oli nende esivanemate omandus, et venelased ja eestlased on tulnukad nende maale ja et nende esivanemad olid sõjakaimaid rahvaid ja hävitati sõdadega." (Öpik 1970: 53-54, 85).

Käesoleva aastasaja alguseks oli vadja keel ja iseteadvus aga suuresti hääbunud. Sajandi esimestel kümnenditel vadja külades viibinud uurijate sõnul kõneles juba siis vadjalaste keskealine põlvkond, noorematest generatsioonidest rääkimata, omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad.

19. sajandi lõpuks jõudsid vadjalaste etnograafilisele asualale suured kiviteed ning raudteeühendus, mis avas needki maakohad täiel määral industrialiseerumisele ja urbaniseerumisele. See tõi omakorda kaasa võõraste massilise juurdevoolu ning traditsioonilise etnotsentrilise külaühiskonna järkjärgulise murendumise. Veel praegugi seostavad Vaipoole vadja vanurid venelaste ja muude "võõramaalaste" tulekut külla suurte maanteede ja raudteede rajamisega. Akulturatsiooniprotsessile avaldas mõju kindlasti ka vadjalaste asualale venekeelsete koolide asutamine. Kooliharidus eeldas noortelt varakult head vene keele oskust ning hakkas vadja keelt välja tõrjuma ka koduringist. Sel põhjusel muutus vadja keel teatud ajahetkel tarbetuks, väheperspektiivikaks, mille õppimist ja lastele õpetamist ei peetud vajalikuks. Oma osa mängis kindlasti seejuures ka omaaegne Nõukogude Liidu suuršovinistlik rahvuspoliitika.

***

Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. On ehk tegu esimese vadjalaste rahvusliku ärkamisega? Loodame, et pole veel lootusetult hilja.

EV