Vadjalaste "paganlike" usukommete kohta leiame viiteid arheoloogilisest materjalist (vt. Ryabinin 1987, Ligi 1993), vähesel määral paikkonna läänemeresoome rahvaste ristiusustamisega seotud dokumentidest. 14. sajandil rajati õigeusu misjonitööks Jaama (Jamburg, praegune Kingisepp) klooster ja kirik, kuid ometi nimetavad Novgorodi peapiiskopid veel 16. sajandil, et nn. Vadja viiendiku vadjalased, isurid, karjalased ja venelased "peavad pühaks metsi, kive, jõgesid, soid, allikaid, mägesid ja künkaid, samuti päikest, kuud, tähti ja merd, kõik nad kummardavad loodut kui Loojat ning toovad ebapuhastele vaimudele vereohvriks härgi, oinaid, muid kariloomi ja linde" ning lähetasid misjonitööle munk Ilja ning Nikifori (von Köppen 1867: 10). Kui seda kirjeldust võib pidada tüüpväljendiks veel täiel määral kristianiseerimata rahvaste kohta, siis konkreetsemat teavet sisaldab 1534.a. misjonäridele saadetud ringkiri, milles nimetatakse tshuudide taunimisväärset kommet matta oma surnud metsa vanadesse kalmetesse, viia vastsündinud lapsed nime panemiseks arbuja juurde, samuti naiste tava mitte pügada juukseid, kanda erilisi surnurüü-taolisi rõivaid ning lausuda nõiasõnu (ibid.: 11).

Sünkretismiilminguid leiame esimestest vadja rahvaluule üleskirjutustest 18. sajandi lõpust, kui Fr. L. Trefurt (1783, 1785) kirjeldab vadjalaste vee-ema (Seemutter) kultust, hlaaripüha ja eeliapäeva pidamist, pulmakombeid, nõiausku jms. Trefurdi artiklid tshuudide kohta ärgitasid samalaadset materjali koguma ka teisi "muinsushuvilisi". Veel sama kümnendi lõpus vahendab vadjalaste usukombeid F. Tumanski oma käsikirjalises Peterburi kubermangu kirjelduses ning 19. sajandi alguses näevad trükivalgust H. G. Porthani õpilase L. A. Zeträuse tähelepanekud vadjalaste pühapuude ja -allikate kultuse, matmistavade ja pulmakommete kohta (vt. Öpik 1970, Ojansuu 1906). Siiski on need pigem erandid, sest 19. sajandil on keeleuurijate ja rahvaluulekogujate (nt. Reguly, Lönnrot, Europaeus, Ahlqvist, Mustonen, Setälä) huvi keskendunud peamiselt poeetilise folkloori zhanritele (rahvalaul, muinasjutt, vanasõnad), mis põhjendab sellel ajajärgul talletatud rahvausku puudutavate materjalide nappust.

Paremini on dokumenteeritud vadjalaste usundiline pärimus 20. sajandil, mil tehti algust süstemaatilise vadja keeleainese kogumisega. Sajandi esimesel kümnendil kogusid Ingerimaal, sh. vadja külades, rahvaluulet S. Paulaharju ja J. Lukkarinen. Aastatel 1911-1915 tegi neli vadja keele uurimismatka L. Kettunen (vt. Kettunen 1945), 1927-1928 töötasid vadjalaste asualal toonase NSV Liidu Teaduste Akadeemia Loode-ekspeditsioonid (vt. Lensu 1930) ning 1930-ndatel koguti hulgaliselt rahvapärimust Eesti-Ingeris elavatelt vadjalastelt (vt. Kettunen, Posti 1932, Ariste 1935, 1941). Usundilise pärimuse poolest on väga olulised tekstid, mis talletati Teise maailmasõja ajal, kui aastatel 1942-1943 töötasid Ingerimaal Eesti Rahva Muuseumi ekspeditsioonid (vt. Ränk 1942, Mägiste 1959, Talve 1990). Need uurimiskäigud vadjalaste asualale toimusid tõepoolest n-ö. viimasel, kaheteistkümnendal tunnil, sest 1944.a. deporteeriti enamus piirkonna soomesugu elanikkonnast Soome ning sõjajärgsetel aastatel toimivat vadja külaühiskonda enam ei taastunud.

Siiski on talletatud ka peale sõda sellelt hääbuvalt rahvakillult tähelepanuväärselt suur kogus rahvaluulet, mille hulgas on arvestataval hulgal usundilist pärimust. Kogumistöö initsiaatoriks on olnud eesti keeleteadlane P. Ariste, kelle käsikirjalise kogu vahendusel on folkloristidel võimalik siseneda senitundmatusse vadjalaste pärimusmaailma. Õigustatud ja perspektiivikas on kogutud materjali edasine folkloristlik uurimine, iseäranis rahvausundisse ja ortodokssesse traditsiooni puutuvate tahkude käsitlemine, mis P. Ariste eluajal polnud ideoloogilistel põhjustel võimalik.

EV