Kristi Salve

Vepsa rahvaluule uurimisel on saavutused üldiselt tagasihoidlikud, rahvajuttude alal peaaegu olematud. A. Turunen on oma ülevaateartiklis (Virittäjä 1943, 2: 147-166), mis käsitleb vepsa rahvaluule kõiki liike, puudutanud jutte ainult paari lehekülje ulatuses. Siiski leidub seal põhimõtteliselt huvitavaid tähelepanekuid laulu ja jutu omavahelistest suhetest. Hiljutine, uus vepsa rahvaluule ülevaade, mille autor on Pekka Hakamies, ei ole juttude osas suuremat lisada suutnud, kuna konkreetseid uurimusi pole kasutada olnud.

Alljärgnevalt püütakse anda pisut üksikasjalikum ülevaade vepsa rahvajuttudest, nende liigitusest, ainevaldkondadest ja funktsioneerimisest, samuti kunstilistest iseärasustest.

Muinasjutud (vepsa keeles sarn; mõnel murdealal on kasutusel venelaenuline starin) kuuluvad - nagu ka itkud - vepsa rahvaluule kõige esinduslikumate zhanride hulka. See väide ei põhine ainult uurijapoolsel hinnangul, vaid vähemalt samavõrd rahvapärasel: häid itkejaid nagu häid muinasjutuvestjaidki väärtustavad vepslased kõrgelt, meenutades aastakümnete taha lugupidamisega lahkunuid ja osates juhatada veel elavate juurde. Erinevus on selles, et kui emakeelne surnuitk on suuremal osal vepslaste aladest tänapäevani käibel, siis traditsiooniline muinasjuttude vestmine on jäänud minevikku. Tänane vanem põlvkond on veel oma nooruses osalenud traditsioonilistes jutustamisolukordades kuulajatena, kuid aktiivseid traditsiooni edasikandjaid pole neist, väheste eranditega, muutunud olukordades enam arenenud. Küll aga leidub seniajani neid, kes kunagi kuuldud muinasjutte mäletavad ja suudavad neid kogujale esitada.

Kunagised silmapaistvad muinasjutuvestjad, keda meenutatakse, on enamasti olnud mehed. Nende hulgast kerkivad ametirühmana esile vanad külakarjased. Siin on selge paralleel eestlaste, aga küllap teistegi umbes samades oludes elanud rahvastega. Muinasjutte jutustati peamiselt talvel, kui oli rohkem jõudeaega. Heade jutuvestjate juurde võis koguneda õhtuti hulk inimesi mitmetest peredest kaasa elama naljakatele, põnevatele ja lausa judisemaajavatele seiklustele. Jutustati ka välistöödel kodust eemal üheskoos elavas töökollektiivis. Eriti sageli meenutatakse jutustamist metsatöödel. Vepslased läksid vahel artellina tööle vägagi kaugele oma küladest ja jutustamine oli peamine meelelahutus, millega õhtuid täita.

Muidugi võisid nimetatud situatsioonides vahel ka naised jutustajaina esineda, aga nende tavalisemaks kuulajaskonnaks olid siiski lapsed, eeskätt oma lapselapsed, kuid ka sugulaste ja naabrite lapsed, kelle järele tuli vanemate eemal olles vaadata. Koduse jutustamise traditsiooniline paik oli ahjupealne. Lastele jutustamine säilis mõnevõrra kauem. See võib olla üheks põhjuseks, miks viimaste aastakümnete ekspeditsioonidel talletatud muinasjuttude valdav enamik on pärit naiste suust. Peamiselt sõltub see siiski ebanormaalsest demograafilisest olukorrast vepsa külades.

Kogutud muinasjututekstide ja andmete põhjal selgub erinevus meeste (valdavalt täiskasvanuile määratud) ja naiste (suures osas lastele mõeldud) repertuaaride vahel. Lastele jutustati rohkem loomamuinasjutte, lühemaid, lihtsa süzheega imemuinasjutte ja legendilaadseid muinasjutte. Täiskasvanuile suunatud repertuaaris olid tähtsal kohal keerukama, sageli seiklusliku süzeega imemuinasjutud, samuti novellilaadsed ja naljandilised muinasjutud. Viimased olid tihti erootilise värvinguga, vahel aga võisid sisaldada nii otsesõnaliselt väljendatud seksuaalseid motiive, et kogujale on neid keeldutud edasi rääkimast.

Toodud jaotus kehtis muidugi ainult üldtendentsina. Ühelt poolt võidi ka lastele jutustada - ja jutustatigi - novellilaadseid ja naljandilisi muinasjutte, eriti selliseid, mida sai neis peituva õpetusliku iva tõttu pedagoogilistel eesmärkidel kasutada, teisalt kõlbasid täiskasvanuilegi loomajutud kasvõi neis sisalduva robustse huumori tõttu.

Vepsa muinasjuttude tüübikoosseis on idaeuroopalik ning ajaloolisi tingimusi arvestades ootuspäraselt lähedane vene repertuaarile. Viimases võib küll omakorda oletada soomeugrilist substraati, kuid selle kindlakstegemine on raske. Lähemat uurimist vääriksid sellelt seisukohalt niisugused jututüübid, mille vene variandid põlvnevad endistelt soome-ugri aladelt ja mis teistel idaslaavlastel puuduvad. Paraku kajastab idaslaavi muinasjuttude tüübikataloog ainult trükis ilmunud jutte, arhiivimaterjalid on hajutatud ja praktiliselt kasutatamatud.

Rahvusliku muinasjuturepertuaari ilme määramisel pole oluline mitte ainult teatud tüüpide esinemine üldse, vaid ka nende suhteline esinemissagedus. Nii näiteks on üks kõige variantiderohkemaid vepsa muinasjutte kahtlemata AT 37 ("Itkejate otsimine"). Selle sissejuhatuseks on vepslastel järjekindlalt lugu eidest ja taadist, kes külvavad tare katusele naereid, mida koristama ronides eit surnuks kukub. Venelastel seevastu ei kuulu AT 37 üldse suurima populaarsusega muinasjuttude hulka, kusjuures tähelepanuväärselt suur osa selle variantidest on kogutud Põhja-Venemaalt. Ukrainas on see jutt hoopis haruldane ja Valgevenes tundmatu. Samuti kuulub osa vene ja ukraina teisenditest hoopis AT 37 lapsehoidja (või ravitseja) otsimise redaktsiooni, itkeja otsimise redaktsiooni sissejuhatusena esineb aga taevani kasvava puu motiiv (AT 1960G). Isegi juhul, kui oletada, et antud jutt on vepslasteni jõudnud venelaste vahendusel, on ta vepsa traditsioonis kindlalt kodunenud ja moodustanud omapärase redaktsiooni.

Nii AT 37 kui ka paljude teiste muinasjuttude kauaaegset käibelolekut vepslaste seas tunnistavad neis kasutatavad tüüpilised läänemeresoome kõla- ja lausekujundid, eeskätt alliteratsioon ja parallelism, kuid ka muud (esimese silbi vokaali väljavahetamise abil moodustatud sõnapaarid, näiteks hiroi-haroi 'hiireke'). Kõik need esinevad põhiliselt tegelaste repliikides. Haruldusena võib tegelase repliik olla laulu- või itkulähedane, nagu eespool kõneks olnud "Itkejate otsimises", kus rebane demonstreerib taadile oma oskust.

Rahvuslik värving on iseloomulikum eeskätt lastele esitatud loomamuinasjuttudele ja lihtsa süzheega imemuinasjuttudele. Veel omapärasemad on samuti lastele esitatud värsivormis lookesed, mida võib vaadelda nii muinasjuttudena (osa neist on registreeritud Aarne-Thompsoni kataloogi alaosas "Formula Tales") kui ka lauludena. Konkreetse juhtumi puhul võib otsustavaks pidada esitusviisi: see on kas laulmine või (rütmistatud) lugemine. Viimane esitusviis on sagedasem ja ilmselt algupärasem, nagu osutab vepsakeelne termin lugend. Üks tuntum, pealegi otseselt jutustamistraditsiooniga seotud lugemine on "Sanugam sarnaid...", mille funktsiooniks oli laste jutustamispalve humoorikas tõrjumine. Vormilisest küljest hiilgab see lugemine mitmesuguste eufooniavõtete rohke kasutamisega, pilt puu otsa ronivast härjast on aga üllatav ja meeldesööbiv.

Haruldastena väärivad erilist tähelepanu mõned vepsa muinasjutud, mis kuuluvad läänemeresoome-balti või veel iidsemasse Põhja-Euraasia kihistusse, näiteks AT 451A ("Õde otsib oma vendi") ja AA *967 ("Metsatalunik ja röövlid"). Viimane on vepsa traditsioonis küll muinasjutt, kuid on algselt olnud hõimusõdasid kajastav ajalooline pärimus. Sellega on seletatav ka ühes vepsa teisendis antud konkreetne kohamääratlus ja nimeline peategelane.

Kindlate paikadega on loomulikult seotud muistendid, mis räägivad maastikuobjektide või kohanimede tekkest, asustusajaloost ja pühakodade ehituskoha määramisest, aga samuti ka legendid Kristuse või pühakute (või vastavate ikoonide) ilmumistest. (Nimetatud kohalikke legende ei tohi ära segada laia levikuga legendiliste muinasjuttudega.) Ajaloolised muistendid jutustavad kauges minevikus toimunud sõdadest ning on omandanud mütoloogilise iseloomu, nagu näiteks Lõuna-Vepsas eriti populaarne muistend enesematjatest. Huvitav on asjaolu, et enesematmise motiiv on tuntud küll paljudel rahvastel, kuid ainult vepslased on kujundanud selle enesekohaseks.

Rahvausundilised kujutelmad on vepslastel tänapäevani väga elavad ja seetõttu esinevad neil baseeruvad jutud zhanriliselt suures osas memoraatidena. Kõneldakse eeskätt iseenda ja oma perekonnaliikmete, kuid ka sugulaste ja tuttavate, oma- ja naaberkülade inimeste kokkupuudetest üleloomulikuga. Jutustajatele kaugemate tegelaste kogemuste puhul, kus on olnud mitu eeljutustajat, on õigem kasutada terminit usundiline jutt, kui aga ajaliselt lähedaste juhtumite kohta levib teave kiiresti ja ulatuslikult, siis võib kõnelda kuulujuttudest.

Memoraate ja muid usundilisi jutte on otstarbekas liigitada neis esinevate uskumusolendite ja kujutelmade järgi. Nendeks on mitmesugused haldjad, surnud (nii esimesed kui teised on tihti omandanud kuratlikke jooni), nõiad, ennete ja unenägude täitumised. Haldjajuttude tavalisemad üleloomulikud tegelased on metshaldjad, kuid ka vee-, maja-, lauda- ja saunahaldjad. Memoraadid pole ajaviitelised ega kunstitaotluslikud nagu muinasjutud, mis ei tähenda, nagu ei kasutataks neis pinge järkjärgulist tõstmist, puänti, ilmekaid repliike, eredaid, otse rabavaid detaile . Neid räägitakse värskete kogemuste puhul erutavate uudistena, vanemad juhtumid tulevad aga jutuks vastava teema aktualiseerumisel. Sageli lähtub memoraadi jutustamine mingist uskumuslikust väitest ja on mõeldud selle tõepära kinnitamiseks. Näiteks sobivad arvukad lood pühades paikades ja pühade esemetega pieteeditult käitunuid tabanud õnnetustest, olgu siis tegu 30-ndail aastail punavõimu inspireeritud kirikute ja külakabelite rüüstajatega või viimastel aastakümnetel taaspüstitatud putkataolistest casounatest esemete varastajatega või omast kodust pühasenurga hävitajatega. Neid on esitatud omalaadsete jumalatõestustena.

Omaette zhanrina võib vepslaste jutustavas folklooris vaadelda pajatusi. Pajatuste aineks on tõsielusündmus, mis on juhtunud jutustaja enese või tema suhtlusringi kuuluva inimesega. Jutustamise ajendiks on sageli enne-ja-nüüd võrdlus, kus tähelepanu köidavad suured muutused olmes, inimsuhetes jm. Pelkadest olustikukirjeldustest erinevalt ei püüta pajatustes anda üldistust näiteks sellest, kuidas vanasti tööd tehti, kaubeldi, pulmi peeti jne, vaid keskendutakse eredate üksikjuhtumite detailsele edasiandmisele. Tavapärasest elukulust põikuvat, mis vöib saada pajatuse aineks, tuleb muidugi ette ka tänapäeval. Pajatuste teemadest võib nimetada jahi- ja kalastusretkede seiklusi, kavalpeade tempe, armastus- ja kosjalugusid. Viimase teema all kõneldakse sageli sellest, kuidas minevikus, kui abikaasa valik oli suuresti vanemate otsustada, armunud noored siiski oma tahtmise saavutasid. Pajatuste tegelasteks sobivad ka väljaspool külaühiskonda seisvad isikud, nagu mõisnikud, mustlased, vargad ja röövlid.

Omaette temaatilise rühma moodustavad jutud vene keele oskamatusest. Äpardusi, mis juhtusid jutustaja vanemate või vanavanemate põlvkonda kuuluvate inimestega või nende enestega lapsepõlves, kes ei mõistnud venekeelseid küsimusi ega suutnud omalt poolt ennast venelastele arusaadavaks teha kasvõi teed juhatades, antakse edasi läbi koomikaprisma. Koomiline käsitluslaad on üsna üldine ka muudes pajatustes. Kui jutustaja oskab pinget luua ja kui ta keel on kujundirikas, on tulemuseks kunstiliselt nauditav tekst, kuigi vepslased ise pole pajatusi, nagu ka memoraate, sõnakunstina teadvustanud. Vastavalt sellele nõuab nende jutuliikide talletamine rahvaluulekogujatelt kestvamaid kontakte informantidega ja sundimatu jutuvestmisõhkkonna loomise oskust.

Tänapäevased jutustamissituatsioonid erinevad traditsioonilistest niisama nagu repertuaar. Kuna noort rahvast on jäänud küladesse vähe, on vähe ka lapsi, kui neid igas külas üldse on. Lastelastele jutustav vanaema on muutunud erandjuhtumiks. Kui siiski muinasjutte räägitakse, tehakse seda enamasti vene keeles, sest suveks linnast maale toodavad lapsed ei oskagi vepsa keelt, väheseid külades kasvavaid tahetakse aga ette valmistada venekeelse kooli jaoks.

Põhilise osa vepsa külarahvast moodustavad eakad naised. Kui nad ka enam lehma ei pea, on jõudeaega ülearugi. Endisaegsete õhtuste külaskäikude kõrval/asemel on kombeks saanud juba hommikupoolsest ajast peale naabrite juurde sisse astuda, et igavust peletada. Vahel juhtub, et tares on kaks-kolm külalist korraga. Küsitluste põhjal paistab, et muinasjutte räägitakse sellistes seltskondades erandjuhtudel. Need on siis enamasti naljandilised muinasjutud.Viimastest sagedasemad on moodsad anekdoodid, mis on jõudnud külla enamasti linnast ja mida räägitakse siis ka edasi "linnakeeles", st vene keeles. Põhiliselt arutatakse külaelu uudiseid ja siis võidakse kas nendesamade uudiste sisu või mingite assotsiatsioonide tõttu jõuda ka usundiliste juttude või pajatusteni.

Kuulujutud ja lihtsalt uudised levivad tähelepanuväärse kiirusega juba lihtsalt majast-majja käimistega, lisaks aga on veel tähtis osa kauplusel, mille ümbrusse kogunetakse juba tükk aega enne leiva loodetavat saabumist ja kus ollakse veel pärast ostu sooritamist. Samuti on külades, kuhu käib buss, tavaks tulla aegsasti peatusse seda ootama, eriti nädalavahetustel. Kes ootab linnast saabuvaid lapsi-lapselapsi või tuleb neid saatma, kes tuleb niisama, erilise külaliste-lootuseta. Mõne eakaaslasega küla teisest otsast kohtub ta nagunii ja tunnike möödub juttu ajades lahedamalt kui üksi kodus istudes.