Kristi Salve

Küsimus kiriku nimetusest nõudis palju ruumi, kuid on otseses seoses artikli teemaga. Niisiis jõudsime järelduseni, et õpetuslikus mõttes poleks pealkirjas pakutu võimalikki. Aga mis mõttes oleks? Eks selles mõttes, nagu me võime kõnelda Eesti Apostliku Õigeusu Kirikust – et oleks ühe (ülem)karjase alla koondatud kogudused-kirikud selle rahva maal, kus teenitaks Jumalat selle rahva keeles.

Ida-Rooma keisririigist ehk Bütsantsist lähtunud kristlik misjon ei ole pidanud vajalikuks, veel vähem enesestmõistetavaks, et kõigil ristiusu vastu võtnud rahvastel peaks liturgia keeleks saama kreeka keel. Kreeka keel Uue Testamendi keelena oleks sealjuures sisuliselt hoopis põhjendatum kui ladina keel, mis roomakatoliku kirikus on ometi kõikjal valitsev. Niisiis, kreekakatoliiklus on andnud ja annab rohkem vabadust keeleküsimuses, kuigi vist teadlikult emakeele kasutamist ei taotleta. Selle tõi läänekiriku reformatsioon ootuspärase reaktsioonina kauakestnud kitsendustele. Soome reformaator Mikael Agricola värsistas: "Küllap see mõistab soome keelt,/ kes tunneb kõigi meelt." Jumal mõistab muidugi, aga küsimus oli selles, et nüüd tunnistasid soome keele ametlikul tasandil kõlblikuks ka inimesed. Läänemeresoome keeltest järgnes soome keelele eesti keele tunnustamine, kuid sinnapaika jäädi kauaks seisma.

Vepslased ise on küll teadnud, et Jumal mõistab nendegi emakeelt, ja on selles aegade jooksul tema poole pöördunud, kuid ikka ainult üksinda kodus ja kasvõi metsas. Kogudus pole kirikus kunagi vepsa keelt kasutanud.

Venelased on harjunud sellega, et õigeusu kiriku liturgia on kirikuslaavi keeles ja hakanud seda lausa enesestmõistetavaks pidama. Suuremal osal nii arvajaist pole lihtsalt teadmisi, väiksem osa küll teab, et võib ka teisiti, kuid ei lase seda välja paista. Seoses Eesti-Vene suhetega on märkimisväärne, et propagandistlikel eesmärkidel on serveeritud lausa äärmusliku inimõiguste rikkumisena fakti, et Eestis peetakse õigeusu jumalateenistusi eesti keeles. (Sellest räägiti näiteks minu Petroskois viibimise ajal 1995. aasta märtsis juhuslikult nähtud kohaliku televisioonikanali saates.) Muidugi ei täpsustata, et nii on see ainult eesti kogudustes. Või ehk arvavad impeeriumimeelsed koguni, et eesti kogudused peaksid kasutama kirikuslaavi keelt?

Vene kirik on olnud ja on praegugi salgamatult impeeriumiidee teenistuses. Kui nõukogude korra ajal ei paistnud see nii välja, siis pärast N Liidu lagunemist on korduvalt rõhutatud näiteks kiriku ja sõjaväe koostööd minevikus, olevikus ja tulevikus Vene riigi tugevdamisel.

On põhjust uskuda, et läänemeresoomlasteni, ka läänepoolseteni, kes hiljem jäid roomakatoliku kiriku mõjuvälja, jõudsid kõigepealt idakiriku misjonärid. Selle poolt räägib mõne tähtsa termini päritolu. Nende hulka kuuluvad eestikeelsed rist ja raamat, papp ja pagan, mis keeleajalooliste häälikuerinevustega esinevad kõik ka soome keeles (Raamattu tähendab tänapäeva soome keeles teadupärast Piiblit). Oskar Loorits on mitmetes töödes rõhutanud Bütsantsist Läänemeremaadele suundunud kultuuritee tähtsust, pidades silmas ka venelaste vahendajaosa (Loorits 1934). Kas aga näiteks laensõna raamat puhul on vaja üldse eeldada vene gramota vaheastet? See on vähemalt küsitav. Võtsid ju venelased ise alles 10. sajandi lõpul vastu ristiusu ja pole eriti tõenäoline, et nende seast oleks juba siis võinud arvestatavaid misjonäre tõusta. Need võisid küll olla otse Bütsantsist lähtunud, kreeka keelt kõnelevad usukuulutajad, kelle kaudu oleme saanud sellised olulised sõnad. Niisugusel arvamusel oli ka Uku Masing.

Vepslased olid esimese ja teise aastatuhande vahetusel veel tähtsate kaubateede ääres paiknejad ja nende kasutajad, mitte metsatagune ega unustatud rahvas. Nii ei ole küll põhjust arvata, et nad oleksid varaseimast Loode-Euroopasse suunatud kuulutustööst kõrvale jäänud. Oluline osa tähtsamaist kristlikest termineist on vepslastelgi omakeelne ja põline, mida näitab kaugemate soome-ugri vastete olemasolu. Parimaks näiteks on siin sõna jumou, (murdeti ka jumâ, gumau vms), gen jumalan. Vahel on muistne tähendus siiski asendunud uue, spetsiifilisega. Näiteks on vepsa pühä algselt tähendanud sedasama, mis vanadel eestlastel vastav sõna kohanimedes Pühajõgi või Pühajärv. Eesti keeles anti sellele sõnale hiljem sama tähendus mis ladina sõnal sanctus, vepsa keeles aga sai ta tähenduse paast. Pühasiine voi või pühävoi on näiteks taimeõli – see täitis ju või aset paastuaegadel, mil lehmapiimast valmistatud või oli püha algses tähenduses, st puutumatu, tabu. Mõned vepsakeelsed kristlikud terminid on tõlkelaenud teistelt rahvastelt. Parimaks näiteks on siinkohal äipäi – sõna, mille otsetõlge oleks äi 'palju' + päi 'päev'. Äi varasem tähendus on ilmselt olnud suur või vana, seega siis kogu liitsõna äipäi võiks tõlkida suurpäev. (Sellele ülestõusmispühi märkivale sõnale on otsesed analoogid näiteks läti keeles tänapäevani tarvitusel olev lieldiena või vene keeles juba arhaismina mõjuv velikden' tavalise pasha asemel.) Toodud näidetest peaks ilmnema, et vepslasi käsitleti omaette rahvana, mitte lihtsalt Vene riigi alamaina ja seetõttu arvestati misjonitöö algjärgus nende keelegagi.

Esimesest misjoniperioodist vepslaste seas ei tea me siiski mingeid kindlaid aasta- ega muid arve. See-eest on teada, et juba pärast seda, kui vepslastest olid saanud nende endi osavõtul loodud Vana-Vene riigi maksualused, rajati nende alale kloostrid, millest hakkas lähtuma sihipärane ja kõikihõlmav ristiusustamine. Mida alistatum oli hõim, kelle arheoloogiline materjal osutab ühelt poolt sidemetele Lääne-Euroopa, teiselt poolt Volga alade, Bütsantsi ja araabia maailma suunas, seda välistatumaks muutus vepsa kirikukeele loomine. Isegi kui see oleks loodud, on paraku põhjust arvata, et see oleks jälle ära võetud sedamööda, kuidas Vene riik jõudu kogus. Nii juhtus näiteks komidega, kelle jaoks nende seas misjonärina tegutsenud Permi Stefan lõi 14. sajandi lõpupoole koguni originaalse tähestiku, rääkimata kiriklikust kirjavarast. Hiljem hakkasid aga vene kirikuvõimud komi kirikukeelde umbusklikult suhtuma, mille tagajärjel komikeelsed raamatud keelati ja hävitati.

Väärib tähelepanu, et tänapäeval ongi ametlikult, st omanimetuse järgi olemas Russkaja (mitte Rossiiskaja) Pravoslavnaja Tserkov. Oleks ju Rossiiskaja kasutamise puhul tegemist vähemalt kaudse mööndusega, et nimetatud kirik hõlmab vastava riigi territooriumil asuvaid erinevaid etnosi. Russkaja seevastu rõhutab, et tegemist on just venelaste kirikuga. See nimetus on ilmselt isegi vastuolus ortodokside põhimõttega, et kirik peab hõlmama teatud territooriumil asuvaid usklikke, kusjuures moonutuseks oleks nii ühe rahvuse domineerimine teis(t)e üle kui ka mitme rahvusliku kiriku olemasolu samal territooriumil (Palli 1996: 1478).

Seoses postuleeritud vepsa õigeusuga on vaatevälja selgitamiseks huvitav pöörduda n-ö setu õigeusu probleemi juurde. Võrdlus on seda asjakohasem, et käesoleva sajandi alguses oli setude ja vepslaste arv ühes suurusjärgus ning mõlematel oli sellal kasutusel kirikuslaavikeelne liturgia. Ometi oli ka erinevusi. Setud olid läbi aegade elanud kõrvuti oma sama keelt kõnelevate sugulastega – võrukestega, kes olid alates ristiusustamisest katoliiklased, pärast reformatsiooni aga luterlased. Kui võrulastegi hulka ilmus möödunud sajandi usuvahetusliikumise tulemusena õigeusklikke, siis olid need juba eesti õigeusklikud nagu ka õigeusklikud saarlased, muhulased, kihnlased ja muude paikkondade inimesed. Eesti õigeusk on kahtlemata luterliku taustaga ja kuivõrd tänapäeva setu on eestlane, on ka tema nüüd eesti õigeusku. Eesti õigeusu juurde kuulub näiteks eestikeelne liturgia, mis loodi möödunud sajandil eestlastest usuvahetajate tarbeks. Setudel säilis kirikuslaavikeelne liturgia kuni Eesti Vabariigi loomiseni. Vahepealse võimalusena loodi küll ka setu murrakus liturgia, samuti nagu avaldati setu murrakusse pandud Uue Testamendi osad. Praegu on juba kõige vanemategi inimeste jaoks omane ja armas eestikeelne liturgia. Selleks, et minna "eesti kirikusse", st eestikeelse liturgiaga õigeusu kirikusse, on võetud ette isegi pikem kirikutee. Kui aga vaadata kaugemale minevikku, 100–150 aasta taha, siis ühelt poolt küll vastanduti Piusa taga elavatele luterlastest mõtsikutele, teisalt aga võeti meelsasti kasutusele neilt õpitud emakeelseid vaimulikke värsse.

Võõrkeelsest ja viimaste aegadeni lausa arusaamatust liturgiast hoolimata on õigeusust saanud üks vepsa identiteedi olulisi koostisosi, mis erinevalt keelest ühendab vepslast venelasega. (Võrdluseks võib tuua Iisaku nn poluvertsikud, kes luterliku usutunnistuse alusel olid ennast juba möödunud sajandil samastanud eestlastega, kuigi sel ajal oli enamikul neist koduseks keeleks vene keel ja eesti keelt osati halvasti.) Kui varem olid vepsa külades oma kirikud, kus kogudus koosnes peaaegu täielikult vepslastest ja vähemalt mingil määral oskas ka vaimulikkond vepsa keelt, siis hiljem on vepslased saanud käia kirikus ainult väljaspool oma etnilist territooriumi. Kusagil Vaþinas, Peterburis, Petroskois, Minskis või mõnes muus kohas sulab aga üksik vepsa memm, kes on sinna linna sõitnud külla oma kodukandist lahkunud lastele või sugulastele või – Vaþina puhul see on enamasti nii – võtnud pika teekonna ette just kirikus käimiseks, paratamatult muu vene koguduse hulka. See on tõesti vene usk ja venelaseks peab iga üksik kõiki ülejäänuid, kuigi hulgas võib olla peale vepslaste veel mõni valgevenelane, tšuvašš, ersa, karjalane.

Vepslaste kirikuusk on niisiis vene õigeusk. Aga vepslase igapäevausk, kui nii võib nimetada? Pärast seda, kui 1930. aastatel ateistliku võitluse hoos suleti kõik vepslaste alal asuvad kirikud, on ju 60 aasta vältel elatud peaaegu ilma kirikuta, väljaspool kirikut kui organisatsiooni. Kirikute sulgemine, millega liitusid igasugused pildirüüstamised ja muud vandalismiaktid ning ühtlasi ka vaimulikkonna represseerimine, langes praeguse kõige vanema põlvkonna, 70.–80. eluaastates olevate inimeste lapsepõlve- ja noorusaega. Enamik kirikutest muudeti klubideks, kuid osalt ehitati kirikuid ja èasounaid ümber ka kauplusteks või jäid nad kasutusse laohoonetena. See, et kirik muudeti tantsukohaks ja filmide näitamise paigaks, oli šokk tookordsete noorte vanematele ja vanavanematele, aga mitte niivõrd neile enestele. Eakohase kergemeelsusega läksid laastatud kirikusse tantsima needki tänased vanad, kes osalevad nüüd kõigil ümbruskonna külapühadel, kelle kodus on olnud ikoonid jumoukodas (ikooninurk, sõna-sõnalt 'jumalakoda') kogu nõukogude aja – mõnedel ilmusid peidetud ikoonid välja alles perestroika ajal – ja kes nende ees kummardavad ning palveid loevad hommikul ning õhtul, kes apelleerivad Jumala poole neile osaks saanud ebaõigluse puhul, paluvad tema abi haigustes ja õnnetustes. "Lollid olime," on mõnigi kommenteerinud oma toonast mõtlematut käitumist. Teisalt on olnud neidki, kes ehk ise oleksidki läinud endisesse kirikusse tantsima või osalenud koguni selle rüüstamises, kuid keda nende ranged vanemad keelasid. Mõnel puhul oli kodu vaimsus selline, et ei lubanud noortel jumalavallatuid mõtteid isegi esitada.

Me ei tea, mis oleks juhtunud siis, kui kommunistlik-ateistlik võim oleks taganud oma alamatele rahuliku elu ja igapäevase leiva. Seevastu teame, kuidas asjad tegelikult – ja ilmselt just sisemise loogika põhjal – arenesid. Kolhoseerimisega kaasnes nn kulakute väljasaatmine ja 1930. aastate lõpul represseeriti inimesi kõikvõimalike absurdsete süüdistuste alusel, mille alla vepslaste hulgas langes kujunev intelligents. Talvesõda ja II maailmasõda nõudsid aastail 1939–1945 paljude vepslaste elu. Mehed langesid rindel, tagalas olijaid vaevas nälg. Eriti vanakeste ja väikeste laste hulgas oli näljasurma surijaid. Pärast sõja lõppu kestis viletsus edasi ja ainult sunnismaisuse tõttu ei jooksnud külad tühjaks. Elu jätkus poolnäljas, tööl pidi inimene, enamasti just naine, sõna otseses tähenduses looma eest väljas olema, näiteks atra vedama. Pole ime, kui niisuguses olukorras leidis pinda arvamus, et kõik kannatatud vintsutused on Jumala karistus. Meenutati möödunud sündmusi – ja mõnel puhul tuli välja, et sõjast pääsesid eluga selle pere pojad, kelle ema oli neid rangelt keelanud kiriku rüüstamises kaasa lüüa. Ka vastupidiseid näiteid võis leida.

Usutavasti just katsumusrikkad 1930.–40. aastad kummutasid nooremate naiste seas maad võtnud argiateismi või stiihilise materialismi, mis marksistliku õpetuse kohaselt pidanuvat nagunii rahva seas valitsema. Kuna vanade, veel möödunud sajandi lõpupoole sündinute usk polnud kõikuma löönudki, vaid oli neile enesestmõistetav, siis nooremate puhul saab rääkida eksituste- ja otsinguteperioodist. Veel noorem põlvkond, sõja- ja näljaaegade lapsed omandasid deistliku hoiaku juba nii emadelt kui loomulikult ka vanaemadelt. Võib-olla ei saa nende usu sisu tõesti rangelt võttes kristlikuks pidada, aga igatahes praegugi, 20. sajandi lõpuaastail, võib öelda, et usk Jumalasse on vepslastele oluline, ja mitte ainult iseenese oma, vaid ka lähedaste inimeste ja isegi juhututtavate oma. "Kas sa Jumalat tead?" on tähttähelises tõlkes nende tavaline küsimus, mis eesti keeles kõlaks: "Kas sa Jumalat usud?" Kui lähtuda just vepsa keelele omasest väljendist, võiks öelda, et tavalised vepslased külades teavad Jumalat eelkõige tema loodu kaudu, mitte Sõna kaudu.

Inimeste eluhoiaku kujundamisel on olulist osa etendanud veendumus, mille kohaselt maailma asju korraldav Jumal tasub inimestele nende heade ja kurjade tegude eest. Tasumisideoloogia kõrval valitseb vepslaste seas sama tugev usk ettemääratusse, tõeline fatalism, kuigi ka vääramatu saatuse võib otsustada Jumala tahe. Igatahes ei saa tema eest midagi varjata. Vepsa vanasõnagi ütleb: "Rahvaspei voib piitta kaik sijad, Jumalaspei ii voi" (Inimeste eest võib [saab] kõiki asju peita [varjata], Jumala eest ei või [saa]). Jumal kuuleb süütute kannatajate, aga ka kahetsevate patustanute palvet. Kuid andeks paluma oma halbade tegude, sõnade ja mõtete eest ei pea ainult Jumalalt, vaid samuti – ja lausa samasuguste sõnadega – metshaldjalt, surnutelt ja elavatelt inimestelt. Siinkohal võiks muidugi rääkida usundilisest sünkretismist, kuid vepslased ei erista, saati siis ei vastanda oma usu komponente. Võiks esile tõsta ehk üldist kalduvust üleloomuliku kogemisele, olgu siis tegemist haldjate kohtamisega, kristliku pühaku unes ilmumisega, Kristuse kujutise tekkimisega Ojati kalda liivakivikoopasse, hingeliblika nägemisega või muuga.

Usk metshaldjasse on seotud igapäevaeluga, võiks isegi öelda –majandusega. See võib paista väga materialistlik ja puhtpaganlik, kuid vepslaste endi jaoks väljendub siingi usk ühteainsasse Jumalasse, kes on kõige muu kõrval loonud ka metshaldja. Võiks öelda, et usk metshaldjasse tugevdab usku Jumalasse ja vastupidi. On näiteks arvatud, et vanasti, kui inimesed olid rohkem usklikud, nähti haldjaidki sagedamini. Niisama on väidetud, et poleks võimalik sõnadega arstida, kui poleks Jumalat.

Vepslased on aastakümneid elanud nii, et kirikuid vaimulikega teatakse küll olemas olevat, kuid ainult üksikud on (väljaspool kodukanti elamise aegadel) enam-vähem korrapäraselt jumalateenistustel osalenud. Ometi pole päris õige öelda, et nad on aastakümneid püsinud ilma religioossete spetsialistideta. Ka siis, kui kõrvale jätta välisvaatleja pilguga nähtuna põhiliselt (või isegi ainult) rahvausundi sfääris tegutsejad ja vaadelda otseselt kristliku usuga seotut, võib öelda, et tegemist polnud päris peatu karjaga. Spetsialistid ilmusid või kujunesid vajaduse tekkides ilmikute seast, kuigi nad polnud selleks mingil kombel ette valmistatud. Nad võisid tugineda enamasti vaid oma heale mälule. Kahtlemata üle keskmise intellektuaalsete omaduste kõrval jätkus neil otsustavust anda oma võimed kaasinimeste teenistusse ja täita kiriku vaenamise tagajärjel tekkinud lünk. Väljaspool vaimulike talituste sooritamist olid nad niisama tavalised vepsa külainimesed nagu nende naabridki. Talitused, mis nende peale jäid, olid laste ristimine ja eriti üldiste palvuste juhtimine pühade ajal. Matuseid on korraldatud (ja korraldatakse praegugi) ilma vaimuliku talituseta, nii et ainsaks rituaalseks elemendiks jäid kauaks ajaks itkud, mille traditsioon on viimastel aastatel küll taanduma hakanud. Siiski on hoolt kantud selle eest, et oleks võimalik kadunukese laubale kinnitada nn pass (pabeririba trükitud palvetega) ning ta kätte anda pühitsetud küünal. Üldjuhul oli ka nende hankimine ja hoidmine spetsialistide asi: külaelanikud on teadnud, kelle juurde neid otsima minna. Kunagi pärast matuseid, ilma et see oleks kuidagi ajaliselt määratletud, vaid sõltuvalt asjaoludest ja võimalustest, on mõnes kirikus lastud pühitseda mulda. Kui pühitsetud muld lisati hauda, paigutati sellele ühtlasi ka rist. Muidugi pole niisugune asjade käik olnud ainuvõimalik. On olnud neid, eeskätt meeste seas, kes olid omaks võtnud valitseva ideoloogia ning kelle hauale on püstitatud risti asemel pamjatnik – risttahuka- või enamasti tüvipüramiidikujuline valatud alus, mille otsas raudvarvale kinnitatud viisnurk. (Samuti esineb kristlikke pamjatnikke, kus viisnurga asemel on raudrist.) Nõukogulikku hauakujundust on kommunistlikud aktivistid kasutanud ka oma perekonnaliikmete kalmudel. Tavaline on olnud siiski puurist, millele küll nagu pamjatnikkudegi esiküljele on viimastel aastakümnetel võidud kinnitatada kadunukese foto.

Abiellutud on kirikute sulgemisele järgnenud perioodil ilma vaimuliku talituseta, on ainult "kirjutatud", st ilmalikult registreeritud. "Kirjutamisele" on soodsatel juhtudel, enamasti just viimastel nõukogulikel aastakümnetel, kui elujärg veidigi jõukamaks läks, järgnenud pulmapidu, mille pidulikkust on vahel püütud tõsta sel moel, et on laulma kutsutud vanu (venekeelseid) pulmalaule mõistvaid naisi, kes muidugi on elatanud inimesed. Ainult erandjuhtudel on viimase poolsajandi jooksul pulmades itketud.

Luterlastel, kelle juures on olnud tavaline, et kõik võivad ja peavadki lugema Pühakirja, on olnud rahva seas üldlevinud ka lauluraamatud ja nende lisad, mis sisaldasid näiteks ristimistalituse kava, samuti sobivaid palveid mitmesugusteks juhtumiteks. Kui veel talitust vähemalt alata ja lõpetada koguduse ühise lauluga, siis saamegi juba piisavalt pidulikkust. Vepslastega võrreldavas olukorras, kus kiriku tegevus oli kõige tooremalt katkestatud, olid Venemaa luterlased, näiteks ingerisoomlased ja eesti asunduste elanikud. Kui võtta võrdluseks samas Leningradi oblastis elavad ingerisoomlased, siis selgub mõndagi ühist. Ka ingerisoomlaste vaimulik elu püsis pea eranditult karismaatiliste naiste õlul, kes toimetasid peale ristimise ka muid talitusi: laulatasid abiellujaid ja matsid surnuid. Piibel ja lauluraamatud olid neile naistele siiski suurel määral toeks (Kallatsa 1994).

Ortodoksidel osaleb liturgias koor, niisiis ei eeldata, et kõik laule oskavad. Kirikuslaavi keelt ei võinudki mõista need tänased vanakesed, kes suures osas õppisid vene keeleski kõnelema alles sõjaajal. Siiski on olnud veel 1970.–80. aastatel neid, kes on nooruses laulnud kirikus või olnud kirikuga seotud, nii et neil olid alal hoitud koguni kirikuslaavikeelsed raamatud.

Olen oma ligemale veerandsaja aasta vältel korraldatud Vepsa-matkade ajal kohanud ainult naisi, kes on osanud mingil määral peast liturgiat ja kes on pühade ajal kas üksi või teiste toetusel seda laulnud. Pole võimatu, kuid on siiski ebatõenäoline, et kusagil külas on leidunud veel viimastel aastakümnetel ühisel palvusel liturgiat laulnud mees. Oleks muidugi omaette uurimisaine, kuivõrd on ainult haprale inimmälule toetuda võivad kanoonilised tekstid suutnud säilitada oma esialgse kuju. Siin on ehk oluline nentida, et viimasel kümnel aastal pole enamikus küladest isegi selliseid asjatundjaid olnud, nende arv väheneb surma tõttu pidevalt ja lähiaastatel võivad viimasedki kaduda. Külapühad on kujunenud "naiste vaikivaks jumalateenistuseks", kui kasutada Kaija Heikkineni väljendit (Heikkinen 1995). Tuleb rõhutada, et küllap kõik seal osalejad eelistaksid jumalateenistust, kus oleks pap ja muid mehi ja kus pajatadas – lauldakse. "Naiste vaikiv jumalateenistus" on igas mõttes hädalahendus: naiste sellepärast, et mehi on vanemas vanuserühmas üldse palju vähem, vaikiv sellepärast, et ei osata liturgiat. "Elu oleme ära elanud, aga palveid ei oska" – niisugused kurtmised on tunginud kõrva külapühale kogunenud eakate naiste summast. Olen tähele pannud, et vähestel meestel on siiski olnud täita palju selliseid ülesandeid nagu ikooni hoidmine kõrgel, et usklikud saaks selle alt läbi minna, selle pühadevahelisel ajal oma kodus pidamine, küünalde ostmiseseks mõeldud raha säilitamine jne.

Tänapäeval ja lähiminevikus on aasta tähtsamatest pühadest teadaolevalt tähistatud koduse vaimuliku talitusega ainult ülestõusmispühi, kui on leidunud n-ö eestpalvetaja. Munade värvimisel pole siin mõtet peatuda nagu ka palmipuudepühal urvaokste kojutoomisel ja jõuluaegsel sanditamisel, mis ju kuuluvad rahvakalendri valdkonda, kuigi vepslased võivad neidki mõtestada usukommetena – nagu ilmselt paljud eestlased oma vastavaid tavasid. Kesksed on külapühad, olgu siis kiriku või èasouna nimepäev või nn tõotuspüha. Viimaseid on kunagi hakatud pidama mingist üldisest hädast pääsemiseks, valides selleks sobiva tähtpäeva. Nüüdki antakse konkreetse häda puhul tõotusi, näiteks: "Kui mu lehm terveks saab, lähen Sarjärve pühale."

Äärmuslikku argisust nende pühade tänapäevases korralduses iseloomustab hästi ühe vanemas keskeas naise kokkuvõte: "Mina möst kävin. Siimad ristime, vinan joime. Tedme kodhe astuin pajonke – kaik prihad johtutin." (Mina samuti käisin. Tegime ristimärgi, jõime viina. Astusin mööda teed koju lauluga – meenutasin kõiki poisse [mõeldud on muidugi noorusaegade eakaaslasi].) Tegelikult ei sünni midagi nii kiiresti, nagu jutustatakse. Naised, aga ka vähesed mehed, samuti kaasavõetud lapsed kogunevad teatud kohta, olgu selleks üksikjuhtudel säilinud, natuke rohkematel juhtudel uuesti ülesehitatud èasoun või kõige sagedamini lihtsalt selle endine asukoht, asetavad paigale (kui èasounat pole, siis võib olla spetsiaalne alus või kasutatakse midagi improviseeritut ja käepärast) ikooni, süütavad küünlad ja teevad ristimärke. Kogunemisaeg on keskhommikul, vahel on eestvedajate repliikidest selgunud, et peetakse silmas võimalikku jumalateenistuse aega. Mõni aeg seistakse ajutise altari ees vaikides, kuid hiljem on naistesummas kuulda poolehäälset juttu, vahetatakse omavahel uudiseid, räägitakse ilmast jne *fotod. Kui on oskajaid, lauldakse liturgiat või selle osi, kui ei ole, viidetakse niisama aega, kuni ikoon võetakse aluselt. Kaks inimest hoiab ikooni, ülejäänud lähenevad järjekorras, suudlevad seda ja astuvad selle alt läbi. Seejärel pühitsetakse vett, pestes ikooni jões, järves või ojas, mispeale naised võtavad pühitsetud vett (ristvezi) kaasasolevaisse anumaisse. Harvem võib tänapäeval kohata pühitsetud veega haigete kehaosade pesemist või õigemini nende märjaks tegemist. Lähemas minevikus oli see tavaline, veelgi varem viidi vette isegi kariloomi.

Ikooni asupaiga lähistele pandud rätikule on inimesed asetanud raha ja ohvriande. Need kogutakse ja antakse vahendaja kätte, kes peab ohvrianni kirikusse toimetama ja raha eest küünlaid ostma. Kui ohvriandide seas on näiteks villa ja toiduaineid, siis antakse need külas mõnele vaesemale. Hoolimata sellest, et vepsa küla üldine elatustase pole kunagi kõrge olnud, leidub alati keegi veel vaesem – 1980. aastate lõpupoole näiteks 20rublase miinimumpensioni saaja, kes elas üksi. Kord juhtus, et ohvriks toodud käte- ja pearätid anti minu kätte, sest kohal polnud kedagi, kellel oleks olnud lootust lähematel aegadel kirikusse sattuda, ja ma olin just äsja nagu alati vastanud möönvalt küsimusele: "Kas teil on kirikuid?" Viimasele küsimusele olen pidanud paarikümne aasta vältel sadu kordi vastama ja seegi näitab küsijate teadlikkust tõsiasjast, et inimene ei ela ainult leivast, mille puudust vepslased küll samuti on pidanud kogema. Just see muudab nende kirikuigatsuse kaalukaks.

Alles pärast kõike ülalkirjeldatut minnakse külla, kus järgnebki viinajoomine. Tõsi, söömine on kindlasti olulisem ja juba pühaks ettevalmistamise järgus. Tänapäeval küpsetatakse enamasti nisupüülist pirukaid ja püütakse poest midagi paremat kätte saada. Kui peres või samas külas elavate sugulaste-sõprade seas leidub kalamehi ja on saadud värsket kala, on pidulaud seda uhkem. Kui püüda leida midagi positiivset tänapäeva pühades, mille seisundit endisaegadega võrreldes on nimetatud koguni haletsusväärseks (Vinogradova 1994: 141), siis võib selleks pidada vanade naiste kokkukuuluvuse rõhutamist. "Saame veel hakkama!"– sõnum nendelt peaks olema julgustav noorematelegi.

Nagu öeldud, ei tähenda omal jõul hakkamasaamine vaimulikes asjus seda, et niisugust moodust eelistataksegi. Asi näib olevat lausa vastupidi. Ometi ei paista veel lähitulevikuski midagi paremat. Vene õigeusu kiriku hoolduse alla on seniajani ulatanud ainult – ja sedagi riivamisi – kunagine "kaupmeeste pesa", nõukogude aja algupoole rajoonikeskus, asula venekeelse nimega Vinnitsõ (vepsa Vidl või Vingl). Sinna on teinud kusagilt kaugemalt väljasõite preester. Vahepeal aastakümneid laohoonena kasutatud kirikut on püütud korrastada, kuid on selge, et remont nõuaks väga palju raha ja sellega ei oldud paari aasta eest veel alustatud. Kahtlane, kas vajaminevat summat leitaksegi kõrvalise kohakese jaoks, kuhu rikkaid turiste vaevalt on loota. Seniks on inimestele palvetamispaigaks soovitatud kunagisele kirikuõuele püstitatud suure risti jalamit.

Usuvabadus on ennast siiski ilmutanud sel viisil, et julgemini – mõnel puhul ehk koguni demonstratiivselt – osalevad "isetegevuslikes" pühades nooremad ja päris noored naised, olgu siis need üsna vähesed, kes külas elavad, või kusagilt kaugemalt kodukülla puhkusele saabunud. Ikoonid on majades jälle nähtavamad, peidupaigas hoitud on välja pandud ja pühasenurgad korrastatud ning värskelt ehitud. Koduste pühasenurkade pärast on peetud võitlust aastakümnete jooksul ja sellest teatakse jutustada ka köitvaid lugusid. Sageli olid komparteisse astunud ja mingil funktsionäärikohal olevad mehed tahtnud pühasenurki kaotada ja nii teinudki. Vahel säilitas naine ikoone salaja, vahel andis kellelegi omastest või naabritest, kuid dramaatilisematel juhtudel on ateismi küüsi langenud mees pühapildid purustanud või minema visanud. Pärast on sellist meest võinud tabada südametunnistuse piinad, ta uni on muutunud rahutuks, ta on hakanud nägema nägemusi – kuni tares on taastatud pühasenurk.

Veel rohkem on jutte èasounate rüüstajaid tabanud karistustest. Uutest, sõjajärgsel ajal püstitatud èasounatest pole mõnel isegi korralikult lukku käivat ust, mõnel puhul aga loodeti nähtavasti liiga selle eraldatud asukohale, näiteks Sarjärves väiksel saarel asuva puhul, või siis inimeste pieteeditundele. Igatahes on olnud juhtumeid, kus èasounatest on võetud sinna viidud ohvriande, peamiselt tekstiile. Hoiatusmuistenditena toiminud lugudes jutustatakse, kuidas selliseid mehi on tabanud karistus: nad on kas surnud lühikese raske haiguse järel või – mis veelgi hullem – on jäänud raskel kujul invaliidistunuina elama. Siin võib tõepoolest näha küllalt teravat opositsiooni naised-mehed. Nimelt on teadaolevad rüüstajad ikka mehed olnud, samal ajal kui èasounaid on ehitatud reeglina naiste eestvõttel, vahel isegi otse nende jõul. Viimasel puhul ei maksa siis imestada nende ehitiste kerguse ning leebelt öeldes tagasihoidliku arhitektuurse väärtuse üle. Ka juhul, kui ehitamises-taastamises lõi kaasa mehi kuni brigadiri auastmes olevateni, olid algatajad ikka naised, kes palusid mehi ja ülemusi.

Ehkki vene õigeusu kirik oma pärusmaade laia ulatuse ja veel suuremate poliitiliste ambitsioonide tõttu pole jõudnud siiamaani tagasi vepsa küladesse, on leidunud muid misjonäre. Nii on näiteks Kesk-Vepsa külades käinud soome usutunnistuskirjade alusel tegutseva (luterlikust rahvakirikust eraldunud) luterliku kiriku (Suomen Tunnustuksellinen Luterilainen Kirkko) esindajad, kes on sinna toonud – tähelepanuväärne küll – venekeelseid Piibleid, ning leidubki nende lugejaid, kuigi kingituste enamik jääb niisama seisma nagu vist kõikjal mujalgi. Olulisemad on siiski need üksikud, kes on tõepoolest hakanud Piiblit lugema, pööramata liialdatud tähelepanu sellele, kellelt need on saadud. Enamik vanema põlvkonna vepslastest, eriti need, kes on kodukohas elanud, kujutab vaevalt ette kristlike denominatsioonide rohkust. Teatud liialdusega ehk võib öelda, et nende jaoks on tõesti olemas "üks püha kristlik kirik", millest väljapoole jäävad ehk otsesed jumalasalgajad.

Samal ajal on viimastel aastatel ilmunud ka vepsakeelset vaimulikku kirjandust. Esimene oli "Jeesuse elu", järgnesid Markuse ja Johannese evangeelium. Kahjuks pole neil raamatukestel õiget sihtrühma. Vanema põlvkonna külanaistele, kellel vepsa keel sujub siiani paremini kui vene keel ning kes usklikena meelsasti läheneksid Jumalale nende jaoks uuel viisil, saab takistuseks võõras ladina tähestik, kuigi osa neist on isegi kauges koolipõlves 1930. aastate algupoole sattunud seda õppima koos vepsa keelega. Igal juhul on ladina tähestik võõras, isegi kui keegi tähemärke aitaks meelde tuletada. Takistuseks saavad ka oma kodumurdes puuduvad sõnad ja vormid, nagu see on üldine häda nõrkade kirjakeeletraditsioonidega keelte puhul. Keskmise põlvkonna kauem kooliskäinud on ehk inglise, saksa või prantsuse keelt õppides ladina tähestiku piisavalt omandanud, kuid nad on usuliselt sedavõrd leigemad ja argiasjadest hõivatumad, et kodus vaimuliku kirjanduse lugemine neid vaevalt tõmbab. Olles vene keele juba lapsepõlves omandanud ja harjunud selles kõnelema, eelistaksid nad Piiblitki vene keeles lugeda, kui see oleks paratamatu. Kuid just selle rühma sees on võimalikud erandid, ilmselt küll väikesearvulised. Eriti olulised on juhtumid, kui kogu viimaste aegade kiriku poole pöördumise üldisest välisusest hoolimata leiab usu tõepoolest avarama silmaringiga ja keskmisest andekam inimene, kes on ennast ühtlasi teadvustanud vepslasena. Noortel ja lastel on vepsa keel igal juhul juba teine keel, kui nad seda üldse niipalju oskavad, et vanaemaga kõnelda. Vepsakeelne evangeelium ei rahuldaks nende puhul enam emakeelsuse põhimõtet. Sellegipoolest pole vepsakeelse usukirjanduse avaldamine mõttetu. Olen võinud näha heameelt, lausa õndsat ilmet nende 80aastaste näol, kellele olen ise saanud ette lugeda "Jeesuse elu". Nende kaasaelamine ja lühikesed kommentaarid nagu "Jah, tõsi", "Vaata siis", "Näe, missugused inimesed" on olnud liigutavad. Siiski pean ütlema, et just samal moel elatakse kaasa ka muinasjuttude jutustamisel.

Vanem põlvkond, kes on kõige emakeelsem, on valmis Jumalagagi emakeeles kõnelema, isegi kaldub seda teadvustamata tegema, kuid see on ikka ainult suuline ja omavaheline suhtlus. Lühikesi õhtu- ja hommikupalveid pühasenurgas on mõnigi kord lausutud tõelises vene-vepsa segakeeles. See algab juba pöördumisvormelitest. Siiski on needsamad vanemad naised ära õppinud ka kanoonilisi palveid, näiteks kirikuslaavikeelne "Meie Isa palve", samuti on nad heameelega vastu võtnud ja endale kopeerinud venekeelseid palveid, mille on sõnastanud usulised autoriteedid. Milline oli olukord näiteks 70 aastat või veel kauem tagasi, seda on raske rekonstrueerida. Oletamisi võiks siiski arvata, et kiriku vaenamine kommunistliku korra ajal võis mõnel määral isegi tugevdada emakeele osa vepsa rahva usuelus.

Vepslaste usuline identiteet on õigeusklik, vähemalt nii nagu sellest saab aru vähese kirjaoskusega vana külanaine. See on nimelt õige usk, see, milles on elanud vanemad ja vanavanemad, mis seega rahuldab traditsioonitruuduse nõuet. Kuigi see võib kõrvaltvaatajale jätta küllaltki poolpaganliku mulje, on selge, et kõike tehakse heade kavatsuste ja puhta südametunnistusega. Nii võib isegi ühineda ühe informandi sügava hämmingu ja solvumisega, kui nende külast pärinev ja kusagil kaugemal elades baptistikogudusega ühinenud noor mees oli oma koduküla vanadele öelnud: "Tiiden jumou iile jumou" (Teie jumal pole jumal), viidates ebajumalakummardamisega samastatavale ikoonide austamisele ja muule sellisele. Tõepoolest ilmutab selline suhtumine kitsarinnalist enesega rahulolu ja pieteeditust teiste võib-olla küll naiivse ja mõnes mõttes ilmselt puhastamist vajava, kuid teiselt poolt just puhta usu suhtes.

Kuigi võib väita, et ülalpool kirjeldatu on omane kogu Venemaale, pole olukord siiski igal pool päris ühesugune. See on erinev külas ja linnas, juurdunud õigeusuliste traditsioonidega piirkonnas ja vastristitute seas, samuti aladel, kus on kokkupuuteid teiste konfessioonide kristlastega ja hoopis muu-usulistega. Kindlasti sõltuvad mõned erijooned sellestki, kas on tegemist puhtalt suurvene aladega või hoopis vähemusrahvaste omaga või milline on konkreetne rahvusvähemus.

"Metsaski võib palvetada," ütles mulle, justkui iseennast lohutades, paarikümne aasta eest Nemz-küla eestpalvetaja Paša Popova, kui tulid jutuks suletud ja lõhutud kirikud ta kodukandis. Täpselt sama lauset olen lugenud setu (Mägiste 1977) ja ka lüüdi tekstidest. Kas võib seda pidada kinnituseks käsitusele läänemeresoomlastest kui metsarahvast? Või on kõik eespool jutuks olnu omane sellele laialt (üle Venemaa? või ka teistes endise N Liidu või veel laiemalt – idabloki maades) levinud fenomenile, mida vene uurijad on nimetanud bytovoe pravoslavie? Mõneti õiged on mõlemad väited ja täiesti õige pole kumbki.

Niisugune on vepslaste õigeusk. Sellest kõnelemine peaks siiski õigustatud olema, kui me ka ei saa kõnelda vepsa õigeusust.

Kirjandus

Heikkinen, Kaija 1995. Silence and speaking in Vepsian women's rituals (in Russia). Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum Jyväskylä 10.–15.8.1995. Pars II. Summaria acroasium in sectionibus et symposiis factarum. Jyväskylä, 171–172.
Kaljukosk, August 1991. Märksõnad "õigeusk" ja "vene usk". Õigeusu kiriku kalender 1992. Tallinn, 30–31.
Kallatsa, Miika 1994. Karismaattiset naiset - Inkerin kirkon pelastus. Verso 6–7, 26–27.
Loorits, Oskar 1934. Baltic-Byzantine Cultural Relations. Offprint from Folklore, March, 47–74.
Mägiste, Julius 1977. Setukaistekstejä. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 159. Helsinki, 128.
Palli, Madis 1996. Apostlik õigeusk - katoolse kiriku traditsioon. Akadeemia 7, 1467–1479.
Vinokurova, Irina 1994. Pienen kansan suuret juhlat. Vepsäläiset tutuiksi. Kirjoituksia vepsäläisten kulttuurista. Kaija Heikkinen ja Irma Mullonen (toim). Joensuu, 129–143.