Traditsiooniliselt räägitakse kõnekäändudest kui rahvaluule ühest lühizhanrist (ja seda vaatamata nende suhtelisele iseseisvusetusele, võrreldes teiste rahvaluuleliikidega). Kõnekäänd on traditsiooniline väljend, mida iseloomustab lühidus, kujundlikkus ja sõltuvus kontekstist. Väljendades arvamust või selle osa, mõtet või mõttekatket, võimaldab kõnekäänd selgelt ja lühidalt anda hinnangu ühele või teisele nähtusele, iseloomustada mingit olukorda.

Kõnekäänud kujutavad endast keele (~ leksika) ja rahvaluule vahele jäävat ainevaldkonda ning selline kahetisus võimaldab nende vaatlust eri aspektidest, s.o kõnekäändu kui keeleüksust ning kõnekäändu kui folklooripala. See on ka põhjuseks, miks nendega tegelevad nii keeleteadlased kui rahvaluuleuurijad.

Eesti traditsioonis on käibel kaks nimetust, kusjuures termin "kõnekäänd" on pigem kõnekeelne, terminit "fraseologism" aga tarvitavad peaasjalikult keeleteadlased. Keeliti võib see aga olla üsnagi erinev, nt sellealases saksa kirjanduses leidub fraseologismi kohta palju konkureerivaid nimetusi: "feste Syntagmen", "stehende (~ sprichwörtliche) Redewendungen", "Redensarten", "Idiome", "idiomatische Wendungen", "phraseologishe Einheiten", "Frasemen", "Phrase"/"Phraseologismus". Nende erinevate terminite taga on osaliselt ka konkureerivad mõisted. Nii fraseoloogia terminoloogia kui üksikute alarühmade märgistamise juures ei ole selgust. Osaliselt mõisted lõikuvad või märgitakse sama mõistega erinevaid rühmi.

Kuivõrd saab aga üldse rääkida selgest distinktsioonist - kõnekäänd/fraseologism? Kas selline eristus on tegelikult eksisteeriv või on tegu kunstliku vahetegemisega? Nagu klassifitseerimisel tihtilugu, on ka siin piiritõmbamine raskendatud. Kust läheb piir kõnekäänu kui "folkloori kuuluva" fraseoloogia ja "lihtsalt fraseoloogia" vahel e teisisõnu, kus lõpevad kõnekäänud ja algavad "lihtsalt fraseologismid"? (Krikmann 1986: 35). Kui kuulutada "kõnekäänd" üldmõisteks, siis kujutavad idioomid jt püsivad väljendid, sh võrdlused ja vanasõnalise ilmega (~ lauselised) ütlused endast selle alaliike, seega sisaldab "kõnekäänd" endas hulka terminoloogiliselt erinevaid mõisteid.

Traditsiooniliselt räägitakse fraseoloogiast kitsamas tähenduses ja fraseoloogiast laiemas tähenduses. Kui esimesel juhul peetakse määravaks puhtkeelelisi kriteeriume, lugedes fraseoloogiaks üksnes idiomaatilisi väljendeid, siis teise kohaselt arvatakse fraseloogiasse kõik väljendid, millel on teatav püsivusaste, s.o ka kõnekäänud ja vanasõnad (samuti lendsõnad, keelelised klisheed).

Fraseoloogia on arenenud ja areneb tõenäoliselt edaspidigi kui lingvistiline distsipliin. Sellest tulenevalt on ka tema üksustel keelelistele üksustele omaseid erilisi vormilisi ja semantilisi tunnuseid. Vanasõnu käsitletakse folkloori valmismoodustistena, mitte ei vaadelda keeleliste üksustena nagu fraseologisme. Kui neid vaadeldaks fraseologismidena, võidaks sellega redutseerida parömioloogiat. Sellest tulenevalt on avaldatud ka arvamust, et "nende alade vaheline suhe ei ole käsitletav mitte konkureerivana, vaid pigem komplementaarsena" (Mlacek 1981: 204).

Fraseoloogiline väljend kui lingvistiline üksus

Fraseologismi loetakse üldiselt sõna ekvivalendiks (Bally kontseptsioon). See ei pruugi tähendada tema asendatavust ühe sõnaga. Oluline on, et fraseoloogilise ühendi taga on üks mõiste (e üks tähendus). Fraseoloogilise väljendi põhiomadus, mis eristab teda vabast ühendist ning samal ajal lähendab sõnale, on reprodutseeritavus e kasutatavus valmisüksusena. Ülejäänud omadused - püsivus (koostises ja struktuuris) ja tähenduse terviklikkus - on seletatavadki just selle kriteeriumiga. Järgnevalt nendest omadustest lähemalt, toetudes G. Kammeri poolt toodud seisukohtadele (Kammer 1985).

1. Reprodutseeritavus

Nii nagu ei moodustata kõne jooksul uuesti lekseemi, reprodutseeritakse ka fraseemi kui täiesti iseseisvat komponenti. See omadus eristab fraseoloogilisi ühendeid vabadest sõnaühenditest. Reprodutseeritavust võib defineerida ka kui "kasutamise stabiilsust".

2. Püsivus

Fraseoloogilise komponendi väljavahetamisel on reeglina tunduvalt rangemad piirid kui vabal süntaktilisel sõnaühendil. A. A. Kunin (Kammer 1985: 34) eristab viit püsivusastet fraseoloogilisel tasemel:
a) püsivus kasutuses;
b) struktuurilis-semantiline püsivus;
c) morfoloogiline püsivus;
d) süntaktiline püsivus;
e) tähenduse ja leksikaalse koosseisu püsivus.

3. Idiomaatilisus on püsivuse kõrval oluline tingimus fraseoloogilise üksuse tekkimiseks. Idiomaatilisusega on tegemist siis, kui lekseemiühendi tõlkimisel peab üht komponenti tõlkima sellise lekseemi abil, mis osutab kindlale tähendusele vaid selles ühendis ja selles kontekstis. Idioomi defineeritakse kui vähemalt ühe vastavas ühendis ettetuleva täistähendusliku komponendi semantilist teisititõlgendamist. Ollakse seisukohal, et fraseoloogilise üksuse idiomaatilisus seisneb semantilises terviklikkuses ja sõnaekvivalentsuses (st sõnaühendid, mis ei kujuta endast sõnaekvivalente, ei ole ka fraseoloogilised üksused).

4. Motiveeritus

Idiomaatilisuse tase on pöördvõrdeline motiveerituse tasemega: mida nõrgemalt on motiveeritud sõnadekett, seda tugevam on tema idiomaatilisus.

Uuemates fraseoloogia-alastes teooriates ei eristata mitte ainult spetsiifilise nominatiivse funktsiooniga fraseologisme (kui sõna ekvivalente), vaid kõneldakse kommunikatiivse funktsiooniga fraseologismidest. Kommunikatiivse iseloomuga väljendid kujutavad endast predikatiivseid ühendeid, mis on võrdsed lausega (vanasõnad, lendsõnad).

Kõnekäänd ja vanasõna

Saksakeelse termini "Redewendung" ('kõnekäänd') all mõistetakse püsivaid sõnaühendeid, mille "terviktähendus ei vasta üksikute konstituentide tähenduste summale, vaid tuleneb alles sekundaarsest semantilisest teisititõlgendamisest" (Weng 1992: 249). Alles lausesse sobitatuina väljendavad nad sisu täielikult. See eristab kõnekäände vanasõnadest.

G. Permjakovilt pärinevad kriteeriumid paröömiliste üksuste süntaktilise suletuse/mittesuletuse ning loogilise üldistatuse/mitteüldistatuse kohta. Esimene neist on sobiv, eristamaks vanasõnu kõnekäändudest - kõnekäänud on süntaktiliselt lõpetamata ja/või deiktilised väljendid, mis on klisheeritud osaliselt, st nad omavad mõningaid "tühje kohti", mis võimaldavad neid sisestada kõnelisse konteksti (Permjakov 1970: 9). Need nn tühjad kohad ei pea tingimata ette tulema kõnekäänus endas, vaid võivad asuda ka temast väljaspool - kontekstis. See eristab neid vanasõnadest, millel pole vormilisi seostumisvõimalusi kontekstiga.

Seega:
1. Vanasõna erineb kõigist teistest fraseoloogilistest ühenditest süntaktilise lõpetatuse poolest, st vanasõna kujutab endast grammatiliselt vormistatud otsustust.
2. Vanasõna kujutab endast otsese tähendusega lõpetatud fraasi, teda ei saa lugeda fraseologismiks sõna kitsamas mõttes.

Vanasõnadest võib kujuneda fraseologismide moodustamise alusmaterjal e vanasõnast võib areneda fraseoloogiline väljend. Lühenenud vs omandab idiomaatilisuse, muutudes sel viisil kõnekäänuks (nt vs Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub - kk (kellelegi) auku kaevama).

Eesti kõnekäändude seas on suur hulk vanasõnalise ilmega ütlusi - nii otseselt vanasõnade paralleele kui vanasõnalise, s.o sümmeetrilise struktuuriga lauseid. Esimesed kujutavad endast üldistavate ütluste mitteüldistavaid ja deiktilisi variante, nt See asi on justkui seapügamine - palju kisa, aga vähe villa. (Samas võib osutuda deiktiliseks ka süntaktiliselt lõpetatud lause, nt Pada naerab katelt, ühed mustad mõlemad.)

Teiste puhul on sageli tegemist süntaktiliselt puudulike elliptiliste konstruktsioonidega, mida traditsioonis kaldutakse tõlgendama üldistavate väidetena, s.o vanasõnadena. Kuid sõltuvalt konkreetsest kõnelisest ja situatiivsest kontekstist võivad sellised ellipsid realiseeruda ka kõnekäändudena, nt Suve silmad, talve hambad; Tükk ihu, teine hilpu; Üks ajab pilli, teine toru; Hobustega tuleb, härgadega läheb. Sellised konkreetse situatsiooni iseloomustamiseks kasutatavad vanasõnad arvatakse üldiselt kõnekäändude hulka kuuluvaiks.

Seega leidub zhanriliselt määramatuid tekste vanasõnade ja kõnekäändude kokkupuutekohal ning distinktsiooni vs/kk tuleks vaadelda mitte lähtuvalt süntaktilistest kriteeriumidest, vaid kui distinktsiooni "fraseoloogilise info konteksti viimise loogiliselt erinevate mooduste vahel" (Krikmann 1987: 125).

Kuna kõnekäänd on lähedane vanasõnale ja kujutab endast tihti viimase osa, siis ei ole mitte alati võimalik nende rahvaliku fraseoloogia kahe tüübi vahele selget eraldusjoont tõmmata. Leidub piiripealseid nähtusi, mis raskendavad ühe või teise väljendi paigutamist vanasõnade või kõnekäändude hulka, ning ka "kõnekäänu" termini mitmetähenduslikkus ei soodusta piiritlemist.

Võiksime lähtuda teesist, et vanasõnad ei kujuta endast fraseoloogilisi väljendeid, seevastu kõnekäände e idiomaatilisi väljendeid tuleks kvalifitseerida fraseologismidena.

Kirjandus

Kammer, G. 1985. Probleme bei der Übersetzung von phraseologischen Einheiten aus dem Russischen ins Deutsche. Slavistische Beiträge. Band 183. München.

Krikmann, A. 1987. 1001 küsimust vanasõnade loogilise struktuuri kohta. - Dialoogi mudelid ja eesti keel. TRÜ Toimetised 795. Tartu, lk 120-150.

Krikmann, A. 1986. Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes. Tallinn.

Mlacek, J. 1981. Parömiologie und Phraseologie. - Proverbium Paratum 2, S. 197-205.

Permjakov 1970 = Ïåðìÿêîâ Ã. Îò ïîãîâîðêè äî ñêàçêè. Ìîñêâà.

Weng, J. 1992. Körperteilbezeichnungen in deutschen und chinesischen Phraseologismen - Proverbium 9, S. 249-265.

Tagasi esilehele